Võideldes elu eest

Alustan tänast juttu oma teismelisepõlve suure lemmiku Anna Haava sõnadega: “Ei saa mitte vaiki olla, lauluviisi lõpeta’ – vaikimine oleks vale, sunniks südant lõhkema.” Ja nii ta ongi. Ma ei suuda liiga kaua enam ilma kirjutamata olla, see kirjutamise vaim on minus ärganud ning tahab vahepeal laia maailma pääseda. Ega ma siis hoia teda kauem kinni ning märgin mõned mõtted üles. Täna siis sellest, miks minu arvates peaks inimene ikka elu eest võitlema. Ja mitte elule vastu.

Ma lõpetasin mõneks ajaks kirjutamise ära, sest ma pidin oma elu eest võitlema. Ei, mul polnud mingit rasket haigust ega ei elanud ma läbi looduskatastroofi. Ma lihtsalt hakkasin kogu elu alla ära kaduma ning pidin võtma aega, et sealt ennast välja võidelda. Kogu mugavuse koorma endalt maha heitma ning hakkama elama iseenda elu, oma elu eest ise võideldes. Võttes vastutuse nende kohustuste eest, mis mul elu suhtes on. Hoolitseda oma isiku, abikaasa, laste ja kodu eest. Ja siis teha veel midagi, mida ma pean oma elukutseks. Ja no mõned pisiasjad veel.

Räägin kõigest natuke lähemalt. Kirjutasin eelmise aasta alguses, kuidas pärast oma teise lapse Emma sündi hakkasin eluga jälle vaikselt põhja poole triivima. Kuidas elu olukord muutus pärast suurt uuendust korraga sootuks ning minu olemasolev ettevalmistus ja varustus elus ei suutnud seda uut raskust kanda. Tavapärane läänelik käitumismuster, mille olen osaliselt siiski omandanud, näeb ette, et raskuste lisanduses suurendame meie valduses olevaid asju. Emma sündides ostsin talle siis isekiikuva hälli ja beebimonitori ja igast muud värki, mida kaasaegne ühiskond mugavatele emadele pakub. Proovisin ikkagi jääda mõistlikuks, sest isegi tolles raskes olukorras tajusin, et liiga palju asju ei tee midagi kergemaks. Pigem võtab mu raha, leidlikkuse ja takkajärge veel jõu ka. Ja annab võimaluse olla mugav ning mitte võtta vastutust ja tegutseda.

Tänu elu õppetundidele olen taibanud, et kuigi on olemas igasuguseid asju või teenuseid, mis näiliselt su elu kergemaks muudavad, ei tee need sind tugevamaks. Elu annab raskusi juurde selleks, et inimene saaks tugevamaks muutuda, saaks võimaluse areneda. Sest vähe on neid, kes teadlikult ise endale raskuski kanda võtavad. Elu on natuke nagu trenn – võtad suuremad raskused või keerulisemad asendid ning siis harjutad neid, et olla osavam. Ja saadki tugevamaks ning tunned ennast hästi. Aga päris elus me millegi pärast pelgame neid raskusi nii hullult. Et tahaks need kaugele asjade ja muude mugavate lahenduste taha ära peita, äkki siis pole näha. Võib-olla pole näha, aga tunda on ikka. Ja tegelikult näha ka, mugava elu tagajärgi igal pool. Järjest rohkem.

Jõudu treenides

Kui ma mõned kuud tagasi nägin, et üks mu sõber on facebookis jaganud huvitavat artiklit perekonnast, kes elavad metsas, võtsin vaevaks see lugu läbi lugeda. Lugu oli tore, väga inspireeriv. Kõige enam jäi mulle kõlama sealt lause, mille üle olin ka ise pikalt juurelnud. Umbes midagi sellist: kas me elame selleks, et kogu aeg oleks kerge? Tõepoolest, miks on inimestel mingi eeldus, et kogu aeg peab olema mugav ja kerge? Mis nauding selles siis on? Kui mitte midagi ei pea ise tegema, üldse ei pea pingutama, vaid saab lihtsalt sõna otseses mõttes vedeleda. Tunda loidust, igavust või muud säärast, mis pärsib ja sunnib manduma. Tunda jõuetust, abitust ja oskamatust. Aga see, kes ei tee, see ka ei oska, jõua ega saa. Pole vaja karta raskusi, pingutamist või eksimist. Karta tuleks hoopis mugavust, saamatust, kartmist ennast ja sellest tekkivat oskamatust elu eest võidelda. Iseenda elu eest.

Kui ma sügisel seoses muutustega (osaliselt vahetusõpilase Merle tulek, poja Pärdi lasteaiast koju jäämine, joogatundidega alustamine) üritasin seda oma elu suures hirmus, et ma ei saa hakkama, jälle liiga mugavaks muuta, palkasin vahepeal endale näiteks kaheks kuuks appi koristaja. Ta käis kaks korda kuus ning koristas kõik ära. Ja siis küsis selle eest raha. Lisaks käisid mul liiga tihti abis lapsehoidjad ja küsisid selle eest raha. Ja mul oli vaba aega lihtsalt olla, nautida elu kergust. Isegi mees ei käinud ülemäära tihti Tallinnas või välismaal. Mul oli nii palju abilisi, nii palju mugavust ja kergust. Aga see väsitas mind täiega ära. Sest liiga kerge oli. Andes liiga palju enda ülesaneid teistele, andsin ma ka sellega koos käest oma jõu. Kujunes natuke koomiline olukord, kus ma andsin kogu oma ära, et keegi teine minu elu elaks. Teate vanasõna, et kes teeb, see jõuab? Sain taaskord teada, et just nii ongi. Looduses on kuidagi nii seatud, et jõudu antakse nendele inimestele, kes sellega midagi kasulikku teevad. Nendele inimestele aga, kes niisama mugavasti aega veedavad, nende peale jõudu ülemäära ei raisata. Piiratud ressurss ikkagi.

Ühesõnaga, mul oli vahepeal liiga mugav ning seetõttu hakkas mu jõud vähenema. Ja seda ei jaganud enam isegi lihtsateks asjadeks, näiteks selle blogi kirjutamiseks. Kõigi mugavuste maailm lasi mul kõik oma jõu ära anda, ehitada oma raskused teiste peale. Ja jäi mulle väga vähe – jäi vähe raskust ja vähe jõudu. Ja elu tundus täiega mõttetu. Sest kui elu eest ikka üldse võitlema ei pea, nii ühes kui teises mõttes, siis kaob natukene elusus ära. Jääb järele lihtsalt tühi kest, millel on kogu aeg raske, mis ei saa millegagi hakkama, vingub liiga palju ja kulutab ülemäära igasuguseid asju. Jääb alles inimene, kes ei pea millegi eest võitlema ning seega hakkab võitlema looduse vastu. Sest tal on liiga kerge ja aega on üle. Aega tegeleda mõttetustega. Aega kurta ja hädaldada, oodata mingit abi või kedagi, kes raskuse ära võtaks. Kedagi ei tule appi. Kui ma olin väike tüdruk, ütles mu ema mulle lause, mis mul üldiselt ikka meeles püsib: elu aitab neid, kes ise ennast aitavad. Ükski asi siin elus ei muuta, kui me ise midagi ei muuda ja mugavusest välja ei tule. Kui me oma elu eest vastutust ei võta.

Ise hakkama saades tullakse appi

Loodus on näinud ette seaduse, et kõik olemasolev allub evolutsiooni reeglitele. Et kogu olemasolev, ka inimesed, peavad püüdlema paremuse poole. Selle poole, et saada eluga paremini hakkama ja olla selle juures parem. Kui aga üks liik arvab, et nende kohta see ei käi, siis tekibki võitlus looduse vastu. Igal tasemel. Laostuvad inimesed ja laostub loodus. Sest see on võitlus, mida inimene tegelikult võita ei saa. Ning ilmselt ei soovigi. Palju lihtsam (mitte kergem) on elada kooskõlas loodusseadustega. Võtta vastutus oma elu eest ja võidelda oma elu eest. Oma õiguse eest siin eksisteerida, võidelda oma heaolu eest. Võidelda elu olemasolu eest. Ja mitte sellele vastu.

Kui ma siis koristajale kirjutasin umbes nii, et tegelikult oskan ma ise ka koristada ja hakkasin seda jälle täie jõuga tegema, sain ma nii tugevaks. Elususe tunne voolas minusse, sest ma võtsin oma elu eest vastutuse. Pole mõtet endale kahmata ülemääraseid asju, mille eest ise hoolitseda ei jõua. See tekitabki tegelikult masendust. Ja kui ma siis lapsehoidjaid kutsusin oluliselt vähem, rohkem siis, kui mul neid tõesti päriselt vaja oleks, tekkis mul samasugune elususe tunne. Et ma saan oma lastega ise hakkama. Me saame isegi koos koristada. Ja nemad ei tunne ennast siis ülearusena. Inimestena, kes tuleb kellelegi liiga tihti ära anda. Ja mulle jäi palju rohkem raha alles, et teha sellega asju, mis mulle jõudu juurde annavad ning päriselt rõõmu toovad. Lisaks leidsin jõua, et hakata Emmal kasutama kogu aeg riidest mähkeid ning teda potile harjutama. Leidsin aja ja jõu Pärti jälle kodus õpetada, teha rohkem oma isiklikke joogapraktikaid. Leidsin oskuse olla lahkem ja armastavam oma mehe vastu. Üldse, kui on vaja hakkama saada ja võtta vastutus oma elu eest teades, et keegi teine seda ei tee ja kui vastutust ei võta, vajud lihtsalt kõige alla, hakkavad lahendused tulema. Ja hakkavad tulema võimalused. Täna leidsin jällegi jõu ja aja kirjutada blogi. Ja sellel nädalal annan ma neli joogatundi ning õpin tehnikat kasutama, et teha seda normaalselt ka läbi video.

Neid mugavusi on siin maailmas liiga palju. Ja nii mugav on neile kogu aeg toetuda ning ennast liiga kergeks teha. Oma jõud ära anda. Aga sellega tuleb olla ettevaatlik, tajuda, kus on mõistlikkuse piir. Tuleb hinnata, kas ma annan oma jõua ära või võtan endale abi, et olla veel tugevam ja parem? Kas minu natukese mugavuse tulemused loovad tagajärgi, mis soodustavad või pärsivad evolutsiooni? Kas ma tunnen iga päev, et ma võitlen elu eest? Sest kui päriselt võidelda – heatahtlikult, püüdlikult, efektiivselt, oma jõuga – pole enam aega ega tahtmist mõelda, et kas mul on kerge või raske. Aga et mitte liiga stressi sattuda, tuleb mugaval inimesel treenida oma jõudu vaikselt. Vaikselt lisada raskust ja keerulisi asendeid, et närvisüsteem ning muud elutalitajad uue koormusega harjuksid. Ning hakkaksid siis täie võimsusega tööle. Et inimene saaks sealt mugavuse ja näilise kerguse orjusest välja oma elu päriselt elama. Elama jõus, leidlikkuses, koostöös ja heatahtlikuses. Sest just neid omadusi vajab inimene, kes soovib päriselt siin elus hakkama saada. Mitte lihtsalt mugavalt ära elada. Elada suuremas kooskõlas loodusega, et võidelda oma elu eest koos loodusega, mitte looduse vastu.

Mugavalt looduses

8 kommentaari “Võideldes elu eest”

  1. Saatsin su joogavideo lingi oma emale ka – mulle tundub, et eestikeelset videojoogat on praegu väga vaja. Kevadel tegid väga paljud mu tuttavad Adrienne’i joogat youtube’ist, aga neil, kes inglise keelt ei valda, pole sellist kosutust võtta.
    Ma kasutasin koristaja abi mõnda aega, kui ise rohkem liimist lahti olin. Kui endal on tugevam tunne, siis laabuvad asjad kuidagi lihtsamalt.
    Teisest teemast – ma frustreerun siin esimese klassi ja koduõppe teemal. No ei edene lapsel see asi ja stress kõigile asjaosalistele. Kõik tänased ülesanded on tegemata ja kell on juba peaaegu kolm. Nüüd käisime õues kelgutamas ja oli tore ja mulle saabus väike äratundmismõte. See on nii keeruline sellepärast, et üksinda laua taga töövihikust ülesandeid teha on seitsmeaastasele absoluutselt loomuvastane õppimisviis. Pean nüüd edasi mõtlema, mis selle äratundmisega pihta hakata.

    Liked by 1 person

  2. Aitäh ilusa mõtteavalduse eest. Loodan, et leiad kooli osas mõne sobiba lahenduse kõigile osapooltele. Õnneks varsti tuleb väike puhkus ka, saavad mõtted koguneda.
    Ma seda videojoogat ikka teen ja jagan. Eks mõtlen aina uusi lahendusi välja, kuidas inimesteni jõua 🙂.

    Meeldib

  3. Mulle näiteks meeldib aegajalt käsitsi pesu pesta. see on kuidagi nii algupärane ja rahustav 🙂 Meeldib ka metsas käies lõket teha-elusa tule praksumist lõkkeasemel üksisilmi vaadata…

    Liked by 1 person

  4. Kolme väikse lapsega koduselt elades leian ma ennast vahel vastupidiselt mõtlemas..
    Kas kõik peabki koguaeg nii raske olema?
    Kas see ongi hea ja õige elu kui koguaeg on raske? Üksinda koristades.. kusjuures kunagi ei saagi kõike tube korda kuna otsast hakkab juba uuesti sassi minema.. pidevalt nuputades mida toiduks pakkuda, et oleks maitsev ja samas tervislik.. toidu tegemine, lastele piisava tähelepanu ja läheduse pakkumine, õue minek, pidevad toimetused, öösiti beebi rahustamine, magamatus..
    Nüüd loetu põhjal mõtlen, mis oleks see minu “laiskuse hetk” millest loobuda.. selleks oleks kuivati. Ma olen alati pehmeid saunalinu kuivatist võttest südamest tänulik sellele heale abimehele!:)

    Liked by 1 person

    1. Mõistan täielikult. Minu mõte oligi see, et kas tegevused peavad olema rasked või saab neid samu asju teha ka kergemalt? Et jõuaks teha rohkem ja lõpuks saaks kasvõi kord nädalas kogu maja korda. Isegi hetkeks 🙂. Ja sealt edasi juba suuremad eesmärgid. Eks see nõuab palju teadlikkust ja seda, et ennast tuleb sellest abitusest kuidagi välja aidata. Ma soovin edu ja jõudu! ❤️

      Meeldib

  5. See on väga huvitav postitus ja blogi üldse, sattusin siia pooljuhuslikult, aga hakkan nüüd rohkem käima. Samas, ma ei mõista, tõesti ei mõista, kuidas saab koristajat kasutades “oma elu ära anda”. Issand, mul on 22 aastat, ehk poja sünnist alates, koristaja käinud (siis tundus, et ometi lõpuks on mul “õigus” koristajat kasutada). Oli siis, kui elasin perega, siis, kui lastega ja ka nüüd, kui taas üksi. Ma kasvõi jalutan õues sel ajal, mulle lihstalt ei meeldi koristada. Ja nii mõnus on puhtasse koju tulla. Ei saa ka unustada, et koristaja vajab ilmselt seda raha, mis talle makstakse. Ehk siis võidavad kõik.

    Meeldib

    1. Ma ei väidagi, et koristaja halb on, ega ka mitte seda, et ma kunagi koristajat ei võta. Tean veel inimesi, kellel käib ja nad on väga rahul. Ilmselt tekkis minu error kuidagi sellest, et ma tundsin, et ma pean selle kuidagi välja teenima – nii ise raha teenides kui tõestades endale, et ma saan ilma ka hakkama. Tundsin ka seda, et hetkel saan koristajale makstavat raha kasutada tegevusteks, mida hetkel rohkem vaja. Nii ju annan oma elu ka ära – raha, mis vaja nendeks tegevusteks. Ja ma olen seni saanud jälle hakkama. Igal inimesel on erinev elu ja olukord ning õnneks see kogu aeg muutub 🙂. Mina mõistan neid, kes eelistavad ise koristada kui neid, kes eelistavad kasutada abi.
      Tore, kui leidsite põnevat lugemist. Katsun ka edaspidi huvitavaid postituse teha🙂.

      Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s