Vajadus värske õhu järele

Ma olen alati olnud selline inimene, kellele meeldib magada lahtise aknaga. Isegi, kui väljas on teiste arvates juba liiga külm, et ööseks akent lahti teha. Tihti magan veel praegugi paokil aknaga, kuigi väljas on kraade alla nulli. Kuni nullini on igatahes kindlasti aken magamise ajaks avatud. Et öösel saaks normaalselt värske õhu käes magada. Nagu maal, kus maja seinad on õhukesed ning ümberringi paks mets oma karguse ja sügavusega. Ka linnas on uni õhu juurdepääsuga oluliselt sügavam ja rahulikum ning hommikul ärgates on kordades värskem tunne. Mitte selline pooleldi hapnikupuuduses uimane olemine, kus pea on paks. Päeval teen ma ka aknaid tihti lahti, et tunda õhu kargust oma kodu igas nurgas. Hoolimata sellest, et elan uhkes korteris, kus peaks olema eriti vinge ventilatsioon, mis tagab värske õhu. Midagi see ventilatsioon siin pidevalt puhub, aga värsket õhku sealt kahjuks küll ei tule. Vähemalt mitte sellist, mis lahtisest aknast sisse voogab.

Mina elan Tartus ja õnneks on siin õhk selline enam-vähem hea kvaliteediga. Eriti võrreldes mõnede teiste piirkonadadega maailmas. Näiteks kasvõi Tallinnas elades mind pidevalt ahistas see tunne, et õhk on kuidagi raske. Isegi, kui tegin akna lahti, tuli sealt sellist tahmast õhku. See ei pakkunud mulle piisavalt värskust ega kosutust. Pealinnas olles käisin iga nädal vähemalt korra linnast väljas hingamas. Et natukenegi enda jaoks õhupuudust kompenseerida. Ma pole teadlane ega tea niimoodi tänapäevase teaduse keeles öelda, mida ma täpselt sealt värskest õhust vajan ja milleks, aga seda ma oskan küll kohe öelda, kas see miski seal on või mitte. Ja ma saan ka sellest aru, et pärast tõeliselt värske õhu käes viibimist on kogu minu olemine hoopis uus ja parem.

Õekesed naudivad linnaõhku

Aga ka nüüd, kui ma elan peaaegu värske õhuga Tartus, pean ikkagi vähemalt korra nädalas käima linnast väljas hingamas. Meil ongi kujunenud perega traditsioon käia metsas matkamas või niisama lõunat söömas ja lõket tegemas. Ühesõnaga, me kõik tunneme, kuidas me vajame värskes õhus toimetamist. Ja just sellises õhus, mis on päriselt värske, terviklik ja üleni elujõudu täis. Alati, kui ma metsa kohale jõuan, hingan kõigepealt umbes minut aega suurte sõõmudega värsket õhku sisse. Kohe tunnen, kuidas kopsud selle peale naeratavad ja kogu ülejäänud keha muutub tervemaks. Kuidas koos selle värske õhuga liigub minusse nii palju elujõudu ja energiat, mida ma Tartu õhust kunagi ei leia. Rääkimata siis mõnedest suurematest linnadest. Olen enda jaoks välja vaadanud ka sellised ürgsemad metsad, kus ringleb korralikult jõudu täis õhk.

Päkapikud metsa all värskes õhus

Kui ma praegu googeldasin, et mida värske õhk inimesele head teeb, tuli hiiglama pikk nimekiri kõigist kasulikest asjadest. Alustades seedimise parandamise, stressi maandamise kuni perekonnasidemete tugevdamise ja kehakaalu kontrolli all hoidmiseni välja. Ja seal oli üks kuldne lause: aju on hapniku taseme langusele äärmiselt tundlik. No ma teadsin seda, aga tore on lugeda, et teadlased on ka minuga nõus. Ma reaalselt kogen seda, kuidas mu keha ja selle funktsioonid hakkavad halva õhu käes kärbuma. Kui ma laupäeval või pühapäeval oma kohustuslikult metsatiirult tulen, olen nagu uuesti sündinud. Ja ilmselt natukene nagu olengi, üleni seda head hapnikku täis. Ja kõike muud vajalikku, mida sealt metsa õhust veel saab.

Ideaalis elaksin ma muidugi kogu aeg kohas, kus on eriti värske ja muidu ka mõnus õhk. Ja ideaalis saaksin ma enamiku päevast veetagi õues selle eriti hea õhus käes toimetades. Mõelda vaid, kui palju igasuguseid jamasid oleks siis olemata. Lihtsalt sellest, et inimene saab elada normaalses keskkonnas ja teha normaalseid asju. Kuidagi pole elu mind sellisesse ideaalsesse olemisse saatnud. Seetõttu pean võimalikult tihti tulema oma mugavast korterist välja, lapsed ja toidud kaasa pakkima ning metsa sõitma. Ja arvestades Eesti kliimat, seal natukene külmas toimetama. Lapsed on alati loomulikus keskkonnas nii rõõmsad ja toimekad. Loodusega kooskõlas. Eks nende kehad ja olemused vajavad samuti seda loomulikkust. Seda kerget ebamugavust eemal soojast korterist. Võimalust hingata sügavalt ning uurida päris maailma. Maailma, nagu see loomulikult olla tahab.

Merle on õppinud meie metsaretkedel tuld tegema

Mul on ka laste rahustamiseks ning paremaks uneks see sama värske õhu nipp. Kui ma tajun, et kodus muutub õhk paksuks, teen ma lihtsalt akna lahti. Värske õhu juurdevool toob lapsed hetkesse kohale, aitab rahuneda ning keskenduda vajalikule tegevusele. Ime siis pole, et need vaesed koolijütsid seal umbsetes ruumides päev otsa istudes enam keskenduda ei suuda. Kui mina tunnen, et hakkan mingil seletamatul põhjusel väsima, teen samuti akna lahti. Või eriti hea, lähen kas üksi või kui vaja, kogu kampa kaasa pakkides lihtsalt natukeseks õue toimetama. Värsket õhku hingama ja tekkinud pingeid, väsimust, stressi maha raputama. Jätan selle kõik sinna, värskesse õhku, ning pärast olen jälle tublim toimetaja. Mida puhtam see õhk on, seda rohkem minu jama ta endasse mahutab. Võtab minult ära. Ja kõigilt teistelt ka.

Avastasime Hendrikuga juba mõned aastad tagasi, veel enne lapsi, et sügisel ja talvel tuleb kuidagi uimasus peale. Läksime siis õue jalutama ja saime aru, et see võttis uima pealt ära. Katsetasime aga edasi ning avastasime juba ammu teada tõe: värskes õhus liikumine on tõesti hea enesetunde pant. Suvel on inimesed ikka õus ja toimetavad seal, aga sügise saabudes pargitakse oma tagumikud pehmesse diivanisse ning jäädakse uima. Ja siis on veel igasugused põhjused, miks seal diivanil uimas lamades liiga palju süüa. Et veel uimasem ja halvem oleks. Mugav küll, muidugi, oma pehmes pesas. Aga kui ruttu saab sellest toas passimisest ja mugavuse taga ajamisest ebamugavus? Väga kiiresti. Seepärast ongi mul reegliks käia iga päev minimaalselt korra väljas ja vähemalt korra nädalas kuskil, kus on õhk veel värskem. Sest see väike mugavusstsoonist välja tulek teeb igas mõttes olemise kordades paremaks. Ja kui pere ka veel värskesse õhku kaasa võtan, on peresidemete paranemine veel eriti kindel.

Inimesel on tänapäevases natukene ebaloomulikus maailmas nii lihtne ära kaduda, mugavusse vajuda ning seeläbi unustada oma vajadused. Unustada ära, et inimene vajab värsket õhku. Päriselt vajabki ja ilma selleta on üks igavene jama. Kipume unustama, et õhku on vaja hingata, päriselt kopsud hapnikku täis tõmmata, et keha saaks normaalselt toimida. Inimene võib võtta igasuguseid imelikke tablette ja joosta klaasist ruumis ühe koha peal, aga kahjuks ei asenda need tegevused päriselt värskes õhus liikumist. Ei asenda koos kelgutamist, uisutamist või suustamist. Värskes õhus toidu valmistamist, naermist ja kuuse nuusutamist. Muusika ei asenda metsa hääli ning parfüümid päris tõeliseid looduse lõhnasid. Miski kunstlik ei asenda päris reaalset asja. Ja meie kehad on päris, meie ise oleme päris, seepärast on meil vaja päris asju.

Sellel aastal pidasime Pärdi sünnipäeva looduses, tähistasime Hendriku perega jõule metsas ning juba väga mitmendat aastat käime minu perekonnaga vana-aasta viimasel päeval metsas matkamas. Viimastel aastatel külastame ka hiisi – Eesti looduse pühasid ja puutumatuid kohti, kus õhk on eriti värske ja tunne veel ülevam kui lihtsalt looduses. Ja alati metsa minnes olen ma võimalikult vaikselt ja kohal, naudin seda, mis seal veel alles on. Võtan alati aega, et teadlikult värsket õhku sisse ahmida ning mured sinna puhtasse õhku endast välja puhuda. Ma tänan õhku selle värskuse eest ja loodan siiralt, et värsket õhku jätkub ka edaspidi. Ehk tuleb isegi mu ellu juurde. Seda eriti värsket, mis kannab endas kõike, mida mul on vaja, et tunda ennast tõeliselt elus. Tunda ennast osana loodusest: sama loomuliku, lihtsa ning tõelisena. Olla ise sama värske kui kõige puutumatuma paiga tuulepuhang.

Leave a Reply