Looduse lapsed

Eile hommikul läksime koos Emma ja Eleriga (minu õde) Taevaskoja metsade vahele looduse rüppe. Kui kohale jõudsime, paistis päike ja metsaalune sammal oli nii kutsuvalt pehme ja roheline. Kapsasime autost välja ja hakkasime metsa all mürglit tegema. Tantsisime, laulsime, jooksime, hüppasime ja rõkkasime rõõmust, et saime olla jälle looduse lapsed. Emma vaatas algul mind ja Elerit pisut kahtlustavalt, kuid sai siis aru, et nii on täitsa normaalne käituda. Oma sisemine looduse laps loodusesse vabaks lasta. Tundsime end kui kõige ürgsemad haldjad ilma igasuguse häbita. Meie kõik – inimesed, loomad, linnud, puud ja kõik tegelased, keda ma isegi ei näinud. Olime seal kõik koos, kõik looduse lapsed. Hoidsime “käest kinni” ja kallistasime. Emma tuli ka puid kallistama ja eelmise hooaja pohlasid maitsma. Kusjuures, need üle talve hoitud pohlad olid väikese preili jaoks erilised maiuspalad. Ta ajas ainult oma noka laiali, tegi linnu häält ja nõudis juurde. Mõned punased palad olid pisut käärinud, aga see meid ei häirinud. Enamik olid igatahes väga magusad ja kõik üleni head metsa jõudu täis. Tervist ja turgutust sellesse kevadet ootavasse kehasse. Pohlad olid rõõmsad, et leidsid ikkagi võimaluse olla kosutuseks.

Looduses, lapsed ja teised

Paljud mu tuttavad räägivad mõnikord nende jaoks imelikest inimestest vihjates neile kui “puukallistajatele”. Ma ei tihkagi alati öelda, et olen ka selline, see puude kallistaja. Natukene omamoodi. Katsun ikka iga päev mõnda puud kallistada, või siis vähemalt korra nädalas. Ja kui neid toredaid tegelasi palju ühes kohas koos näen, nagu metsas, tekib kohe vastupandamatu soov nendega kuidagi lähedasemaid suhteid luua. Nemad on nii toetavad, tugevad, targad ning samal ajal üleni headust täis. Eks ma siis omalt poolt üritan ka midagi vastu pakkude nagu sõpradel kombeks. Kasvõi mõnda head sõna või lahket mõtet. Tavaliselt tekib meil mõistmine ja mõnus koosolemise tunne. Nii ka eile seal Taevaskoja metsas. Võtsin aega, et pehme sambla peal puhata ning puude tantsu tuules vaadata. Imeline vaatepilt. Samal ajal rähn taamal toksimas ja mõni tundmatu, imetore lind oma häälega seda idülli saatmas. Autosse võtsime kaks käbi kaasa.

Looduses, laps trallimas

Kui tore on see tunne, kui saan ilma häbita selle looduse lapse enda seest metsa vahele jooksma saata. Või mere äärde või niidule. Ükskõik kuhu sellisesse kohta, kuhu linna rollid ja vormid pole jõudnud. Kus kõik on nii loomulik ja loominguline. Kus iga asi on imeline ning kõik on aktsepteeritud. Ükskõik, kas oled rohevint, musträstas või sinitihane. Kõik nad on võrdselt looduse lapsed ja igaüks omades toonides imekaunis. Kõik hääled kajavad kokku, ükskõik kui erinevad. Kõik puud kasvavad kõrvuti, olgu kas lehtede või okastega. Kivid lebavad rõõmsalt üksteise otsas, mõni roosa ja teine hall. Kõik kõlab nii harmooniliselt kokku, kuigi pole mingi kindla normi või vormi järgi. Iga vorm on sobiv ja iga norm on õige. Seal mulle meeldib olla, vaba looduse laps. Kõigi teistega võrdne.

Looduses oleme kõik lapsed – Ema hoole all

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s