Kombates piire

Piir on joon minu ja teiste vahel – siit läheb minu piir. On neid, kes piire austavad ja neid, kes soovivad pidevalt käia piiri peal. Ise olen seal vahel. Austan piire, mis on minu jaoks selged – kui ma saan aru, kes ja milleks need on seadnud, kust need täpselt lähevad ning mis on minu võimalik tee ümber piiri. Sest vahel võib jääda mulje, et piir on tee peal ees ja ühtegi teed sealt mööda ei lähe. Siis tekib kas võitlus või loobumine. Samas mõnikord näen selgelt, et piir on tõmmatud nii õrna kriidiga, sest tõmbaja ise polnud ka piiri vajalikkuses kindel. Või sai suisa aru, et tõmbab piiri valesse kohta. Piirid valedes kohtades põhjustavad palju probleeme. Nagu ka õiges kohas piiri puudumine. Oleks hea, kui ühiskond ja kõik selle indiviidid suudaks seada piirid selgelt ja õigesse kohta, nii, et liikumisruumi ja võimalusi ikkagi jääks alles, aga kõik vajalikud väärtused oleksid korralikult piiriga kaitstud.

Pidevalt tuleb viimasel ajal minuni märke piiride seadmise vajalikkusest. Olen siis seda teemat järjest põhjalikumalt uurinud ja puurinud. Et mis need piirid siis on ja kuidas neid seada. Kirjutasin, et seadsin kodus sisse kindla reegli, et tegevused tuleb enne uue alustamist viia võimalusel lõpule. Eelkõige pidades silmas siis koristamise aspekti. Asjad pärast kasutamist omale kohale ja kodu korda. Siis on ruumi rohkem ja füüsilisi barjääre, kuhu otsa kas füüsiliselt või emotsionaalselt komistada, palju vähem. See asi töötab meil kodus üsna hästi. Vahel pean küll sõbralikult politseinikku mängima, aga üldiselt ollakse normikuulelikud. Ja ausalt, see üks reegel, mis ongi ju tegelikult minu piir, on minu elu väga palju muutnud. Tundub täiesti lihtne asi, aga kui see päriselt kasutusele võtta, muutub elu palju vabamaks. Ehk siis kindel piir õiges kohas annab tohutult vabadust juurde. Ja avab seeläbi mingid teised piirid, mis muidu minu vabadust piirasid – näiteks võimaluse leida vaba aega, meelerahu ja loomingulisust. Üks piir õiges kohas aitab leida tunde, et tegelikult on minu võimalused elu luua piiritud.

Piiritu soov ronida trepist üles, võimalikult kõrgele. Piire pole.

Olengi aru saanud, et oma elus pole mul vaja seada mitte niivõrd teistele piire, kuivõrd piire minu ümber. Piire, mis minu ala kaitsevad. Kui mina soovin, et mu kodu oleks korras ja üldse mu elu, siis leian ma üles need olulised kohad, kuhu see piir tõmmata. Ma võiksin teha sada reeglit igasuguste asjade kohta, aga olles töötanud aastaid õigussüsteemis, olen ma näinud, mida ülereguleerimine inimestele teeb. See tekitab segadust, võimetust ise otsustada ja tohutult hulgal kurjust kõigi nende piiriületajate vastu. Ja normirikkujates omakorda kurjust nende vastu, kes piirid valesse kohta seadsid. Või selle vastu, et nende probleemi üritati parandada piiriga, kui tegelikult tulnuks ehitada hoopis värav.

Laias laastus olen kohanud kahte tüüpi inimesi: neid, kelle piiridega ümbritsetud ala on hästi suur ja neid, kellel see on liiga kitsas. Ise olen vist olnud mõlemas äärmuses oma erinevatel elu perioodidel. Kui piiride hulk minu ümber on hästi suur ja lai, siis pole mul teistega enam kontakti. Sest normid haaravad mu enda alla ja kui enda ümber ehitada suur ja lai tala ning mitte ühtegi väravat, siis kahjuks keegi külla tulla ei saa. Kui aga minu piirid on liiga madalad ning minu enda ala liiga väike, kipuvad inimesed seda ära kasutama. Ja mitte üldse paha pärast, vaid sellepärast, et saab. Kõnnivad liiga lähedalt mööda, müksavad vahel või korjavad minu aia puuviljadest tühjaks. Kumbki kirjeldatud olukordadest pole kuigi mugav. Nüüd ma siis üritangi ehitada oma piirdeaia täpselt õige kõrgusega ja jätta endale sinna sisse täpselt parasjagu ruumi. Ning ehitada ikka mitu väravat ka, et vajadusel sõpru endale lähedale lasta. Samas, vajadusel väravad siiski aegajalt lukku keerata.

Kui väravad on lahti, on sõbrad kohe ligi

Olemegi Hendrikuga järjest seda piiride teemat arutanud. Et kus on minu omad ja kus tema omad ning kuidas need piirid lastele mõjuvad. Või meie suhtele. Kuidas teha piirid nii, et neist oleks kasu, et need täidaksid just seda eesmärki, mille jaoks need on ehitatud? Tuleb jälgida elu ning olla nutikas, et piirduda mõne selge, aga väga kindla reegliga, mis kaitsevad vajalikku väärtust. Meil on tegelikult kodus väga palju vabadust, ning mõned ükskikud selged reeglid. Lisaks selle asjade ära panemise reeglile on meil kodus näiteks piir söömise koha osas – nimelt peavad kõik sööma laua taga ning siis loomulikult pärast lõpetamist kõik asjad omale kohale ära panema. Isegi Emma soovib juba ise oma kaussi köögikapi äärele asetada. Samas oleme Hendrikuga vahel olnud liiga mugavad ning piirid alla lasknud. See pole muidugi hea lahendus. Lapsed tajuvad vanemate nõrkuse hetke kohe ära ning hakkavad piire lammutama. Siis on pärast kõvasti võitlust, et neid jälle üles ehitada ning kõik on saanud lõhkumise ajal natuke kannatada.

Minu isilik piir on see, et vajan iga päev vähemalt tund aega isiklikku aega. Ja töö tegemine sinna alla ei lähe. Olen enda jaoks kindlalt piiritlenud tegevused, et mis on minu isikliku aja veetmine ning mis mitte. Ja see piir toetab mind, annab vabadust ja rõõmu juurde. Siis on veel igasuguseid tegevusi, mida tahan kuidagi reguleerida ning oma ellu tuua või seal hoida. Samas näen, et kohati hakkab neid piire jälle liiga palju tulema. Arutlengi endaga ja katsetan piire, et millised piirid on vajalikud ja millised liiga piiravad.

Ma ei piira lapsi nende toidutegemise katsetustes – isegi kui see tähendab taina söömist

Proovin olla oma piiride seadmisel konkreetne ning neist sõbralikult ja selgelt märku anda. Kõik inimesed siin maailmas on mulle antud, et näidata ära mu piiride nõrkused ja tugevused. Ning aidata piiride sobimatuse korral neid nihutada. Emma, Pärt ja Merle katsetavad kogu aeg piire. Kas ma olen oma reeglites kindel? Kas ma ise tean, miks ma sellise piiri olen seadnud? Kas minu piirid teenivad mind või hoopis kahjustavad? Piiride lükkamine ja tõmbamine toimub pidevalt. Pean olema lihtsalt piisavalt enesekindel nende piiride kaitsmisel, mida mul päriselt vaja on. Isegi kui pean vahel kuulama “vaenlase” kõva kisa ja möllu, jään kindlalt oma piiri ette seisma ning selgitan, miks see piir vajalik on. Ja kui ma selgitada ei oska, siis tavaliselt olen seadnud mõttetu piiri ja pean selle osa oma piirdeaiast üle vaatama.

Piiride osas pööran tähelepanu sellele, et ma lähtuks nende seadmisel iseenda kaitsmisest, mõnest enda jaoks olulisest väärtusest. Millestki, mis tõesti on oluline. Pole hea seada piire kiusu pärast või igaks-juhuks. See ei tööta. Ikka kindla eesmärki jaoks, iseenda jaoks. Teistele ma piire seada ei saa, igaüks ehitab oma piirdeaia ikka ise. Ka lapsed õpivad seda vaikselt, minu pealt. Kui minul on piirid õiges kohas ja ma nende eest seisan, õpivad seda ka nemad. Senikaua toetavad neid piirid, mis on seadnud täiskasvanud nende ümber. Loodetavasti õigesse kohta ning loodetavasti neid õigeid piire enesekindlalt kaitstes. Lapsed märkavad ka seda, kuidas ma suhtun teiste kehtestatud piiridesse. Kas ma austan teiste piire või kõnnin liiga palju piiri peal? Vahel ikka kompan ja nemad ka.

Piiritu rõõm lumest, banaanidest ja sellest, et sai ainult Merlega koos õues käia

Iga piiri puhul pean aga silmas eelkõige seda, et see tooks suuremas pildis mu ellu rõõmu juurde. Rõõmu juurde iseenda jaoks. Kui piir rõõmu ei too, pole mõtet raisata energiat selle kaitsmisele.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s