Kohal olemises

Jätkan oma blogi kirjutamist sellel lehel – ÖöLiblikas sai enesekindlalt röövikust liblikaks ja lendas valgusesse, Õnne sisse. Aie joogasse. Sain aru, et õitsengu toomiseks on vaja süveneda. On vaja valida üks asi ja teha seda parimal moel. Mina valisin oma asjaks jooga ja sellesse ma nüüd ka süvenen. Süvenemine on ju osa joogast. Samamoodi on minu blogi, esialgu ÖöLiblika lehel ja nüüd siin Aie jooga lehel, osa minu joogapraktikast. Eks ma seda osa siin lehel siis järjest avan, et mis ja miks. Et kuidas saavad täiesti tavalised asjad olla järsku jooga kui jalg pole sugugi kaela taga. Kuidas matil tehtav joogapraktika on vaid murdosa sellest, mida mina nimetan joogaks. Ja mitte ainult mina.

Jooga sõna tuleneb sanskriti keelest ja tähendab mitmeid asju. Üks sagedasemaid tõlkeid on Ühendus. Jooga kui ühenduse loomine. Jooga õpetab läbi erinevate praktikate, kuidas luua ühendust esiteks oma kehaga, oma hingega, maailmaga enda ümber ja iga väikese osaga selles. Et sa poleks enam kunagi üksinda või õnnetu. Vaid alati ühenduses, toetatud, hoitud, hoolitsetud ja seega õnnelik ja terve. Tõelises ühenduses ehk õndsuses.

Kavatsen siin blogis kajastada teemasid vastavalt sellele, mis on konkreetsel nädalal Aie jooga tundide fookus. Sellel nädalal siis kohalolu.

Esmaspäeva päeval olime lastega õues, oma kodu kõrval. Täpselt selles kohas, kus me muidugi oleme. Ja me olime selles kohas õnnelikud. Polnud vaja minna kuhugi mujale või otsida midagi enamat. Kogu õnn oli olemas selles kohas, kus me olime. Oma kodu kõrval kõnniteel. Seal olid kivid, lumeojad, õhk, päike ja tohutud võimalused tegutsemiseks. Just seal kohtasime me tohutu suurt musta koera nimega Emma, kellega minu väike tütar Emma koheselt ühise keele leidis. Ja siis kõndis mööda natuke suurem tüdruk, naabrite tütar Emma. Kolm Emmat samas kohas. Pärt seltsis oma sõbrannaga naabermajast ja sõitis koos rattaga. Me olime kõik nii rahul. Täpselt seal kohas, kus me olime. Olemasolus ja kohalolus.

Unustasin ennast sellesse kohalolusse natukene ära, sest lihtsalt nii hea oli olla. Järsku meenus, et pean minema stuudiosse, et salvestada jooga tundi. Olles liialt lennus, teel ühest kohast teise, unustasin kohe korrektselt maanduda. Isegi, kui selleks tegelikult ei kulu kaua aega. Niisiis unustasin vajutada sisse mikrofoni ning tulin päriselt kohale alles selleks hetkeks, kui salvestus juba käis. Nii tuli kogu jooga ilma helita. Olin kurb, sest tund sai nii hea  ja mina ainult olin selles olemuses. Vähemalt mina ise sain olla kohal ja selles tunni olemises. Tegin siiski iseendaga diili, et ma enam kunagi poleks nii hooletu ega tegutseks kuskil eemal, ilma kohale tulemata. Ilma kohal olemata. Sest vead tulevad tihti sisse sellest, et ei osata või suudeta korrektselt maanduda. Tulla eelmisest kohast praegusesse, olemise kohta. Olles liialt lummatud eelmisest kohalolust, millest tegelikult oli saanud juba mälestus, rikkusin ära järgmise kohalolu kogemuse.

Õnn ja laitmatud teod saavad sündida aga ainult kohal olemises. Õitseng saab tekkida vaid selles ühes kohas, kus ma olen täpselt praegu. Niisiis olen ma siin, kohal. Naudin just seda kohta iga oma meelega ning loon siin, selles kohas. Kuskil mujal pole mul võimalik mitte midagi teha. Ja kahes kohas korraga olla ei saa. Niisiis just siin, Aie joogas. Sellest saab minu õitsengu loomise koht. Ja õitsengus olemise koht. Sest koht ja olemasolu on nagu aeg ja ruum – neid ei saa üksteisest lahutada. Olemas saab olla ainult kohal. Ning kui aegruum või kohalolu küps, nautida imelisi vilju.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s