Hirmust läbi

Nooremana kartsin väga hiiri. Selle hirmu taga polnud midagi ratsionaalset. Proovisin seda analüüsida, sellest üle saada või hirmu vastu võidelda. Miski ei aidanud. Iga kord, kui kasvõi kahtlustasin, et kuskil on hiir, läksin kohe täiesti krampi. Mingi alateadlik programm, mis pidas hiiri tohutu suureks ohuks, alustas tööd ja halvas kõik muu. Ma kardan ka veel praegu natukene hiiri, aga hoopis teisel tasemel. Võin öelda, et hästi suur osa halvavast hirmust on kadunud. Hiired on endiselt minu jaoks pigem ebameeldivad, aga sellisel tasemel, nagu nad on ebameeldivad ka enamike teiste inimeste jaoks. Ma ei kangestu, kui hiirt näen ega jäta midagi olulist tegemata või kuhugi minemata hirmus, et võin seal hiirtega kokku puutuda. Läksin osast hirmust lihtsalt läbi.

Loomulikult aitas hirmu lahti mõtestamine ja tekkepõhjuste analüüs hirmust vabanemisele kaasa. Aga tean täpselt hetke, mil suur osa sellest halvavast hirmust kadus. Olin Indias, Kolli mägedes ühes imetoredas templis. Seal Kolli mägedes ma oma ühest kollist ka vabanesin. Nimelt mediteerisin templis peaaltari juures. Väikene tempel üsna kõrgel mägedes pole väga külastatav koht. Lasin ennast täitsa lõdvaks ning süvenesin sügavale enda sisse. Järsku tundsin õhus väga ärevat energiat, veel enne, kui nägin, et järsku oli kogu peaaltari ruum hiiri täis. Tahtsin kohe jooksu pista. Tänu meditatsioonile olin aga väga selge ja rahulik ning tegin oma alateadvusele selgeks, et jään paigale. Vaatasin, kuidas hiiri tuleb juurde ja tundsin, kuidas hirm kasvas mu pealaeni. Hoidsin ennast nii kaua aega paigal kui võimalik ja hingasin sügavalt. Proovisin keskenduda ühte punkti, et jääda võimalikult rahulikuks. Teatud hetkel muutus aga see hirmu energia nii võimsaks ning lihtsalt sundis mind lähimast uksest välja jooksma. Rahunesin väljas kasutades kõiki teadmisi, mis mul vähegi olid. Rahunesingi maha ja pärast seda kardan ma hiiri hoopis palju vähem.

Emma loob vaikselt vajalikke ja hulljulguste eest kaitsvaid hirme ning mina ületan oma hirme saada lastega teistsugustes kohtades hakkama.

Põhimõtteliselt kirjutasin ma seal templis ühe programmi üle. Alateadvus sai aru, et hiired polegi nii hull asi. Kuskile jõudis kohale, et kui hiirt nähes kohe põgenema ei hakka, saab ikkagi ellu jääda. Ning enda teadlik rahustamine ja maandamine pärast hirmutavat kogemust kinnitab seda uut programmi veelgi. Pärast seda olen hiiri nähes neile teadlikult võimalikult lähedale läinud. Olen neid uurinud ja leidnud isegi täitsa armsad olevat. Hiirt katsunud ma veel ei ole, aga soovin seda millalgi ikkagi teha. Et päriselt oma alateadvusele selgeks teha, et hiired pole tegelikult üldse nii ohtlikud. Ja mis iganes põhjusel see tohutu hiirte kartuse programm mu alateadvusesse salvestus, on aeg sellest lahti lasta.

Selliseid alateadlikke hirme olen endal tuvastanud päris palju. Enamik neist on natuke kergemini ületatavad, ju pole ohusignaal teiste hirmude kohta niivõrd tugev. Aga osa neist on ikka veel varjul või töös. Hirme on igasuguseid, osad seotud füüsilise ohuga, kuid osa sellega, et mind lükatakse ühiskonnast välja. Iga kord, kui teen midagi, mis võib teenida ära teiste inimeste hukkamõistu või halvustuse, tunnen, kuidas sisimas see hirmutunne jälle kerkib. Ja iga kord, kui selle hirmu ületan – lähen hirmust hoolimata selles suunas, hirmust läbi, saan tohutult jõudu juurde. Saan natukene vabamaks. Iga kord avaneb mingi uus uks, uus võimalus.

Päev enne eelmise kevade eriolukorda sõitsime väikesest hirmust hoolimata Taisse, külla oma vahetuslapsele Kritile. See reis oli imeline ja elumuutev. Ja jättis vähemalt ühe korruse hirmumüürist sinna ookeanisse. Meie perele tundus pidevalt, et tegutseme millegi piiril.

Hirm on nagu üks müür meie ümber. Ja ajaga muutub müür järjest kõrgemaks ja paksemaks. Järjest lisandub elus kogemusi, mis hirmumüüri kasvatavad ning võimaluste välja ahtamaks muudavad. Nii muutub maailm üsna väikeseks ning võimalusi jääb aina vähemaks. Järjest rohkem asju hakkavad tunduma kas kergelt ebamugavad või suisa eluohtlikud. Iseenesest see hirm tavaliselt ei kao. Selleks tuleb endal midagi teha, midagi teistmoodi teha. Minna nendest hirmudest läbi, et luua uksi ja aknaid selle tohutu müüri sisse. Et pääseda teisele poole maailma avastama ja kogema. Iga kord, kui lähen hirmust läbi, on see tunne iseenesest nii võimas. Ja need võimalused, mis väikese ebamugavuse või pöörase hirmu ületamisega avanevad, teevad olemist oluliselt avaramaks. Sest need aknad ja uksed seal müüri sees, need lasevad valgusel rohkem paista minu peale. Hoiavad minu ühendust nende tohutute võimalustega teisel pool seina.

Alateadvus on aga kaval – vajadus mind kaitsta on nii suur, et vahel on hirm nii hästi ära peidetud, et ma isegi ei saa aru, et teen mingeid valikuid tegelikult sellepärast, et vältida võimalikku ohtu. Siis ongi vaja teritada oma tajusid ning võimet eristada, mis on mingite asjade taga. Miks ma vahel teen imelikke otsuseid? Selliseid, mis ratsionaalselt mõeldes ei lase õitsengul mu ellu tuua. Loomulikult on elus tõeliseid ohtusid. Aga enamik nendest “ohtudest” seal alateadvus on lihtsalt ebavajalikud piirid, mis hoiavad meid tagasi. Eemal avastamata aaretest. Iga suur aare on peidetud hirmumüüri sisse, varjul. Kui tahan need aarded üles leida, peab ebamugavuse ja hirmu ületama ning minema nendest läbi. Aarete poole.

Kuulan ikka oma südame häält – tema teab, kuhu suunas minna ja kuidas nendest hirmudest läbi saada. Läbi rahu ja tasakaalu leian usalduse ning kindluse iseenda võimetes. Ja julguse minna edasi. Hirmudest läbi.

Kolli mägedesse, üsna väikese templi lähedale, istutasin oma puu. Kõige selle sümboliks, mis ma maha jätsin ja millest läbi läksin. Jätsin osa ebavajalikku kraami maha, et sellest saaks midagi uut ja paremat kasvada. Ning mina saaksin uute ja imeliste võimaluste poole kergema tundega minna.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s