Koostöö

Tartus on üks tore lastehoid, mis erineb kõigist teistest hoidudest mitmel põhjusel. Selle lastehoiu nimi on Väikeste Teadlaste Maja ja see asub Ropkamõisa Härrastemajas, täpselt suure ja metsiku pargi kõrval. Tegemist on ainsa Montessori pedagoogikat järgiva hoiuga Tartus. Juba see teeb hoiu väga eriliseks. Aga samuti asjaolu, et see hoid on sündinud paljude inimeste koostöös ja üksteise toetamises, ühise eesmärgi poole püüdlemises. Igaüks panustamas omamoodi ja täpselt nii, nagu sellel hetkel sai. Selle hoiu sündimine on õpetlik ja armas lugu, mida ma tahaksin jagada. Tean sellest, sest olin üsna suure osa ajast protsessi kaasatud. Ja olen tegelikult siiani. Natukene pean seda hoidu nagu enda omaks ka. Ja oma laste omaks.

Vaade ukselt

Väikeste Teadlaste Maja õpetaja on Meeli. Ta on kahe lapse ema ja oma lapsi juhendades avastas Meeli Itaalia arsti ja haridusteadlase Maria Montessori loodud õpetamise meetodi olevat väga südamelähedane. Esialgu rakendas Meeli Montessori metoodikat kodus (minu lugu Montessorist kodus). Siis kasvas temas soov juhendada ka teisi lapsi ning Meeli otsustas pühendada väga palju vahendeid, et asuda õppima Montessori lasteaia ehk vanuserühma 3-6 õpetajaks. Dr Montessori nimetas selle vanuserühma hoidu Casa dei Bambini ehk laste maja. Kuivõrd Montessori juhendaja õpet pole senini Eestis olnud võimalik saada, pidi Meeli mitu aastat koos perega ja vahel ka üksi sõitma pidevalt Soome tudeerima. Ja tegelikult veel teistessegi Euroopa riikidesse, et läbida lisaks Soomes omandatud teooriale ka korralik arv praktikat erinevates Montessori lasteaedades. (Sellest aastast saab Montessori juhendajaks õppida ka Eestis – vaata siit).

Oma õpingute kõrvalt alustas Meeli koos paari teise Montessori meetodist huvitatud emaga Tartus MTÜ Väikeste Teadlaste Maja ning asus juhendama 2019. aasta sügisest huviringi. Huviringis käis teiste lastega koos ka Pärt ning paar korda kaaasas vastsündinud Emma. Huviring oli väga populaarne ning tegutses mitu kuud, enne kui koroona väikeste teadlaste tegevuse sellises vormis lõpetas. Asjaosalistel oli aga hinges soov luua ikkagi päris Montessori Casa dei Bambini. Koht, kus lapsed saavad käia toimetamas, avastamas, loomas ja katsetamas. Koht, kus lapsed saavad uurida elu ning saada vajalikke kogemusi ja teadmisi, et elus parimal moel hakkama saada. Lastehoiu loomine ei läinud aga niivõrd lihtsalt.

Lastehoiu osakond igapäevaste tööde harjutamiseks

Liitusin ka Väikeste Teadlaste Maja lastehoiu loomise tiimiga ning esimeseks ülesandeks oli saada linnalt rahastus. Nimelt oli Tartu linn pärast esimest koroonapuhangut otsustanud uute lastehoidude rahastamise peatada. Hakkasime otsima, et ehk soovib mõni olemasolev hoid oma uksed sulgeda ning oma rahastuse meile anda. Kirjutasime, helistasime ja rääkisime, kuid ei leidnud esialgu ühtegi niidiotsa. Minu abikaasa Hendriku sünnipäeval mul aga vedas, kuna kuulsin üsna juhuslikult ühelt tuttavalt, et hoid, kus tema laps käib, paneb kohe uksed kinni. Küsisin kohe kontaktid ning edastasin meie töörühmale. Läkski õnneks ning läbi mitme bürokraatia saimegi oma unistuste hoiule linna toetuse ja mõned muud vajalikud dokumendid. See oli 2020. aasta juunis.

Järgmine suur katsumus oli leida sobilikud ruumid. Ja tuleb öelda, et see oli tõeline proovikivi. Terviseamet ja päästeamet on lastehoiu ruumidele seadnud üsna ranged tingimused ning linna toetus pole piiritu, mistõttu oli eelarve väiksem kui ehk teistel ettevõtetel. Tuli aga välja, et mitte need polnud kõige olulisemad takistused. Sobilikke ruume paraja raha eest leidsime küll, aga omanikud ja vahel ka naabrid olid kategooriliselt lastehoiu vastu. Mõned inimesed läksid väga endast välja ja ähvardasid isegi kohtusse minna. Kogu meie vabatahtlike tiimi jaoks (sh mina ja mu abikaasa) oli inimeste taoline vihane vastuseis täiesti üllatuslik. Kohati isegi kurvastav. Aga me ei andnud alla. Ja vaatamata korduvatele põrkumistele läksime edasi. Isegi, kui esialgu tahtsime avada 2020. aasta septembris ning 2021. aasta alguseks polnud me leidnud ikkagi ühtegi sobivat ruumi, mida omanik oleks nõus meile rentima. Tundus, et tuleb minna läbi seina.

Mõned tuntumad Montessori 3-6 vanuserühma vahendid

Sihikindlus viib aga sihile. Mitmed kaasatud inimesed vaatasid igapäevaselt läbi kinnisvara kuulutusi, helistasid tuttavatele, käisid ruume vaatamas või panustasid veel mingil moel. Sellest kõigest oli saanud vähemalt osalise koormusega töö, Meelile kindlasti veel rohkem. Ühel kenal päeval, kui tundus, et ruume polegi võimalik leida, leidis mu mees ühe sobiva kuulutuse. Kuna tal tuleb inimestega suhtlemine hästi välja, saatsime tema omanikuga läbirääkimisi pidama. Olime juba nii mitu korda kõrvetada saanud, et olime muutunud ettevaatlikuks, aga ka kavalamaks. Hendrik koos ühe teise isa ja Meeliga rääkisidki kuidagi meile lõpuks ruumid välja. Kõigile sobivas asukohas ja suhteliselt mõistliku hinnaga. Loomulikult olime korduvalt oma standardeid langetanud ja piiranguid vähendanud, aga saadud ruumid vastasid tegelikult esialgsetele tingimustele. Mäletan siiani suurt elevust, mis valdas nii mind kui mu poega Pärti, kui esimest korda ruume vaatama läksime. Need tundusid nii armsad ja omad.

Ruumide leidmisest saadud positiivsus andis jaksu alustada väikeste ümberehitustöödega ning muude toimetustega, sh lõputu paberitööga. Nagu ikka, tekkis ka nendes etappides igasuguseid takistusi ja saime hoiuruumi enam-vähem valmis täpselt viimasel sekundil. Ja loomulikult pidime pärast esimest terviseametniku külastust osa ehitustöid ringi tegema ning isegi avamise päevaks polnud kõik ideaalne. Väga paljud inimesed käisid rühmaruumi sisutamisel, ehitamisel või kaunistamisel abiks. Lõid mõne naela seina või tassisid riiuleid. Peaaegu kõik vanemad panustasid omal moel ning seeläbi sai see ruum meile kõigile armsaks. Veel enne, kui lapsed sinna läksid. Kuigi kõik polnud alguse päevaks ideaalne, oli kõik täpselt väga hea. Oli olemas ruum, lapsed ja töötajad. Peaaegu kogu sisustus ja vajalikud vahendid laste õppetööks. Abiõpetajana töötab hoius minu õde Eleri, kes oli ka üks hoiu loomise tiimi liikmetest. Ja loomulikult panustasid ka veel minu vanemad, kes samuti paar nädalat enne avamist korralikult töösse haarati. Aga lastehoid on nagu linn või kodu, see ei saa kunagi täitsa valmis. Mistõttu jätkub Väikeste Teadlaste Maja täiustamine ja koostöö hoiu hoidmisel endiselt.

Nurk köögitöödeks ja snäkkide valmistamiseks

See lugu Väikeste Teadlaste Maja loomisest peaks olema raamatu pikkune, et panna kirja kõik olulised sammud ja keerdkäigud. Oli draamat, oli tragöödiat ja oli komöödiat. Aga kuidagi püsis siht nendel vanematel, kes väga soovisid, et nende lapsed saaksid Montessori lastehoius käia. Kuigi osad neist põhjusel või teisel pole tegelikult siiani hoidu tulnud. Aga järjekord lastest, kes tulla tahavad, on väga pikk. Sai üks vahva lastehoid, mille loomine oli paras kool kõigile osalistele. Eriti loomulikult Meelile. Koos toetasime Meeli kindlust minna edasi, sest üksi poleks ta eales nii suurt koormat jaksanud kanda. Eriti toetas tema abikaasa, aga ka meie, teised osalised, nii palju ja hästi kui oskasime. Püüdsime ikka hoida positiivsust kas läbi zoomi vestluste või vahel ka ühise teejoomise. Naersime ebaõnnestumiste üle, vahel läbi pisarate, ning hoidsime ikka kokku. Ja nüüd, tänu meie kõigi panusele, ongi Väikeste Teadlaste Maja olemas.

Praegu juhendavad hoius Meeli ja Eleri ning mina koos Emmaga käin ka vahel abis. Peamiselt õueaegadel, aga natuke ka toas. Nii imeline on jälgida laste pühendumist oma tegemistesse kas siis kohapeal või läbi videote ja piltide, mida õpetajad vanemate gruppi postitavad. Ruume nähes märkan alati seda pilti, mille mina seina panin või nagisid, kus ripuvad köögitoimkonna põlled. Näen neid kaunistusi, mis me Hendrikuga koos paigaldasime või laste päevakava voldikuid, mis valmisid koostöös Merlega. See koht on palju rohkem oma ning ma saadan Pärdi ning kunagi ka Emma sinna lastehoidu palju kindlama südamega. Sest mina olen selle loonud koos kõigi teiste imeliste inimestega.

See lastehoid sündis koostöös, mis kandis vilja ja mis jätkub. Loomulikult oli mõnel inimesel suurem roll ja mõnel veel suurem, aga igaühe panus loeb. On üks ütlus, et üksi saab kiiresti, aga koos saab kaugele. Uuendused, suunamuutused või suured plaanid eeldavad koostööd. Need eeldavad valmidust loobuda mõnedest põhimõtetest või oma reeglitest. Sest koostöö eeldab head energiat inimeste vahel. Eeldab oma ego kõrvale jätmist ning suurema eesmärgi teenimist. Koostöös on jõud, sihikindlus, tarkus, aga ka armastus ja rõõm. Koostöö on üks ilus töötamise vorm, mille aluseks on austus elu vastu, sh teiste inimeste vastu. Ja just seda õpivad ka need lapsed seal lastehoius. Väiksed teadlased peavad õppima koostööd, et elus suuri tegusid korda saata ja positiivseid muutusi ellu viia. Ja muide, loo tunnuspildil on Emma pärjaga, mille lapsed ja mina koostöös lastehoiu pargis valmistasime. Kõik soovijad sai kaasa lüüa ja hiljem pärga kanda.

Mõned väikeste teadlaste taimeprojektid – uurivad labori tingimustes elu loomist :). Ja vaade nende imelisele pargialale, kus on vapustav elurikkus nii taimede kui lindude osas.

Üks kommentaar “Koostöö”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s