Olen prii ehk vabaduse sees (on täpid)

Olen avastanud, et mina ja minu lapsed (paratamatult minu moodi) ei mahu alati maailma piiride sisse ära. Ja mu abikaasa Hendrik ka. Ja olen avastanud, et me pole ainsad, kes ihkavad priiust piiride asemele. Sisemine laps tahab tunnet, et mina ise. Mina teen, olen, saan, oskan, tahan, otsustan. Maailmas pole aga alati nii. Mõnikord ma ei saa, mõnikord otsustab keegi teine ja mõnikord ma ei taha ka. Ja vahel ma lihtsalt ei teagi. Kuidas siis selle kõigega ikkagi toime tulla, ilma et vabadus seejuures kaoks? Kuidas jääda vabaks kõikidest piiridest ja piiratustest hoolimata?

Vabaduses on elurikkus ja elurikkuses on imed. Nüüd olen hakanud lisaks imeristikutele leidma ka viieseid sireliõisi. Sellel nädalal lastega jalutades märkasin järsku eemalt, et ühe sirelioksa küljes oli korraga kolm viielist õit.

Montessori pedagoogika kasutab väljendit freedom within limits ehk vabadus piiride sees. Mõte on selles, lapsele lubatakse vabadust täpselt nii palju, kui palju ta suudab seda kanda. Ja üldiselt suudavad nad palju rohkem, kui neil lastakse. Imelised väikesed inimesed. Kuid ka Montessori pedagoogika seab teatud piirid. Sest vabadus, see on ka vastutus. Tõeline vabadus eeldab tõelist arukust, tõelisi oskusi, teadmisi, võimekust. Kui need on piiratud, siis tuleb neid asendada piiridega. Osa piire seab loodus ja osa inimesed meie ümber. Võimekuse kasavades jääb piire vähemaks, sest neid pole enam vaja. Tasakaal vabaduse ja piiride vahel on väga oluline. Piirid annavad turvatunde ja vabadus võimaluse areneda. Võimekuse kasvades peab piire vähendama, sest muidu tekib inimesel vajadus need piirimüürid jõuga maha murda. See on lihtsalt sisemine vajadus areneda, mis annab jõu. Või siis teisel juhul jääb areng seisma ja inimene piiride vahele kinni.

Ilma piiridete ristikud kasvavad millekski veel suuremaks. Ma ei jõua isegi enam kokku lugeda, palju neid nelja lehega ristikuid olen leidnud. Aga nüüd on uus tase – viie lehega ristikud. Eriti vabad hinged.

Minu jaoks on aga sõnastus “freedom within limits” tekitanud alati kuidagi piirava tunde. Tunde piiratud vabadusest. Ja ükski inimene, ükskõik kui piiratud ta vabadus ka on, ei taha seda tunda. Kõik ihkavad ikkagi priiuse kogemust. Et säilitada piirid ja säilitada vabaduse kogemus, keskendun alati rohkem vabadusele: vabadus ja alles siis seal sees olevad väikesed piirid. Lihtsalt rõhuasetuse muutus piiridelt vabadusele muudab juba kogemuse teiseks. Ja olles ise vabaduses, ei sega mind seal vabaduse sees olevad piirid üldsegi. Need piirid muutuvad hoopis väiksemaks, sest lõputu vabadus minu sees on niivõrd suur. Piirid on siis pigem täpid.

Sellel nädalal leidsin kaks vaba imelooma – viie lehega ristikut. Priim põli on ka meie küülikul Lolol, kes mõnusasti nööri otsas saab õues ringi kapsata. Jänkuke ootab rõõmsalt, et talle traksid ümber pandaks ja jälle elurikkuse keskele viidaks.

Tunnen, et minu sees on nii palju ja see kõik tahab lihtsalt maailma tulla. Tahan saada osaks elu lõpututest rikkustest ja nendega koos luua. Tahan olla rõõmus, muretu, kerge, täielikult prii. Õnnelik nagu väikene laps, kes tahab iga oma keha rakuga kogeda, uurida, tunnetada ja lihtsalt olla vaba. Olla vastu võetud ja toetatud täpselt sellisena nagu ma olen. Aga üsna tihti olen põrkunud mõne piiri otsa, mis hoogu maha võtab ja vahel suisa peatab. Lükkab tagasi oma kitsasse alasse piiride sees ega lase lennata täpselt nii kõrgele ja kiiresti, kui ma sooviks. Kuskil on jälle mingi “nii ei tohi” või “see pole tavaks”. Mõndapuhku asja pärast, aga teinekord sootuks asjatult. Vahel tahaks jonnida, kogu südamest. Nagu väikene Emma, kes tahab nii väga kogu aeg oma rulaga sõita, toas ka. Ning iga kord, kui ma talle selgitan, et armas tütreke, rulaga sõidame ainult rõdul ja õues, tuleb tal ahastus peale. Miks ometi see ema ei lase teda vabaks? Kui ma talle siis armsalt seletan ning teda tema tohutus ebaõigluse tundes toetan, hakkab ta tasapisi mõistma. Ning kui ma võimaldan tal iga päev ikkagi rulaga sõita lisaks piiratud rõdule ja piiritul õuealal, siis väikene Emma lepib. Ta hakkab tasapisi märkama rohkem vabadust ja mitte neid väikesi piiritäpikesi, mis püüavad lihtsalt suures priiuses mingit korda hoida. Et asjad toas jääksid terveks ja inimeste jalad ka.

Ka mina olen hakanud maailma reeglite ja piiridega paremini toime tulema. Esiteks olen nende vajadust rohkem mõistnud, aga suutnud need piirid kuidagi oma sisemise väikese lapse eest rohkem ära peita. Olen pigem keskendunud tohututule vabaduse meredele kui üksikutele piiride saartele. Vahel muudan üsna leidlikult hiiglasuured ja lohisevad piirid hoopis täppideks. Täpid on väiksemad, rõõmsamad, mahuvad paremini minu elu sisse ja neid on kergem omaks võtta. Nagu pallid, millega saab mängida ja žongleerida. Siis pole tunne, et kuskil on hiiglama suur sein sees, mingi piirmüür. Vaid näen, et hoopis üks täpp, millega tuleb arvestada ja mis tuleb oma plaani kaasata. Üks pall, mille saab oma mängu võtta.

Loon oma elu arvestades olemasolevat ehk maailma reegleid ning paratamatult ka ühiskonna, aga ka iga üksiksiku piire. Kui iga piir muutub takistuseks, siis on oma elu loomise võimekus ka väga piiratud. Kui näen aga piiridest mööda, muudan need väikesteks täpikesteks, millega saab juba mängida, muutub oma elu loomise võimekus hoobilt ilmatu suureks. Siis ei võta igast piirist ümber minemine nii palju energiat. Ja ma ei pea loobuma ka plaanidest oma elu luua. Kui tean, et tahan teha oma hommikust joogat, sest see häälestab mind päevaks, annab füüsiliselt ja emotsionaalselt hea tunde, siis ma leian selleks võimaluse. See on minu vabadus. Mõnikord piiravad seda vabadust lihtsalt elulised asjaolud, aga omades jõudu ja sihikindlust, hoian ikka oma tegevusvabaduse poole. Isegi, kui olen üksinda kodus kahe lapsega, kes ärkasid pahurana ja nõuavad mõlemad, et ma nende elu täiuslikuks teeks. Siis ma näen seda piiri enda ja jooga vahel sellel hetkel, aga otsustan muuta selle täpiks. Jätan mõneks ajaks oma joogamõtted kõrvale ning keskendunud kahele õnne otsivale inimesele enda kõrval. Näen, et neil on mingid sisemised piirid, mis ei lase neil hetkel maailma vabadust kogeda. Kallistan siis oma armsaid põnne ja pööran neile mõnda aega nii palju tähelepanu kui saan. Jagan nendega vabaduse kogemust: tantsin, jooksen ja mängin siiralt. Hoolitsen ja paitan. Kui lapsed on juba rahulikud, siis juhin nad tegema midagi maandavat ja loovat. Et nad avastaksid jälle vabaduse nende piiritäpikeste ümber. Emma hakkab ilusaid kivisid vaatama ja ühest purgist teise sättima. Ja Pärt hakkab maalima. Tean, et nüüd on minu hetk. Piir minu ja jooga vahel on muudetud täpiks ja võetud mängu. Laotan rahulikult mati maha ja saan päris tükk aega (vähemalt selle päeva eripärasid arvestades) matil oma harjutustega toimetada. Oleme kõik saanud võimaluse luua oma ellu vabadust juurde. Ja luua ühenduse oma sisemise vabadusega. Ning täpikesed ei sega meid üldse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s