Märkan ja olen märgatud

Kui imeline tunne on, kui keegi mind tõeliselt märkab. Ja kui kaunis veel, kui see siiras märkaja on keegi, kelle märkamisest ma eriliselt hoolin. Keegi, kes on minuga nii tihti koos, et märkamine võib tunduda võimatu. Sest märkamises on alati midagi uudset. Selleks, et leida juba tuttavas midagi uut, tuleb seda märgata. Näha seda selles hetkes – siin ja praegu. Täiesti ainulaadsena just sellisel kujul. Ja taibata, et midagi sellist pole ma varem kunagi näinud ja midagi sellist ei näe ma enam kunagi. See siin on täiesti unikaalne kogemus. Kui tore, kui märkamisi on palju. Kui elu on uudsust ja rõõmuliblikaid täis. Sest kui ma näen midagi ilusat täiesti esimest korda, kaasneb nähtuga mõnus sisemine rõõm.

Poisid ralli avapeol – märkamist ja uudsust oi kui palju

Kõik me ootame märkamist – märgata ja olla märgatud. Ja võib märgata, et mida enam ma ise märkan, seda enam olen ma märgatud. Ja vastupidi. Kui ma uurin Hendriku nägu, nagu näeksin seda esimest korda, siis ma saan aru, kui unikaalselt ilus see on. Kui ma märgates silitan tema kätt, tunnen päriselt, et see on siidine ja natukene kare, hoopis mehelikum, kui 12 aastat tagasi, mil meie suhe algas. Ja tema märkamine annab mulle teada, et ta on päriselt olemas. Ikka veel siin minuga. Pärast kõike seda, mis on olnud. Pärast kõiki neid tõususid ja mõõnasid on Hendrik ikka veel siin. Aga ta pole seesama Hendrik. Ta on kogu aeg uus. Aga mingis mõttes ikka see sama. Kui turvaline ja kindel on see teadmine. Ja kui põnev ja rõõmsalt uudne samal ajal. Kui märgata elu detaile, neisse märkamise kaudu süveneda, tunneme elu ilu sügavat puudutust.

Ka meie lapsed ootavad nii väga märkamist. Mitte nii väga kiitmist või tunnustust, kuivõrd siirast märkamist. Teadmist, et nende olemasolu on tähtis. Et ma tean, kuidas Pärt parasjagu seda uutmoodi hüppe trikki tegi ning märkan tema rahulolu endaga. Ma näen teda, siin ja praegu. Tunnustan teda kui inimest. Et ma kuulen, kuidas Emma klaverit mängib ning siiralt selle üle naerab. Näen tema blonde lokke ja sügavsiniseid silmi. Tema rõõmu ja vahel tema ahastust. Ma märkan, et nad on päriselt siin olemas. See pole mingi uni või arvutimäng, see siin ongi päris. Nad on minu lapsed. Minu lapsed, kes minu tõelisest märkamisest aina rohkem õide puhkevad. Ning märkamisest ilma jäetuna järjest kurvemaks muutuvad. Isegi koer tahab märkamist. Saoul muutub nii rahulikuks, kui ma talle siiralt silma vaatan või teda rahulikult harjan. Samal ajal koerakese karva pehmust ja kohevust tunnetades.

Vahel ma mõtlen, et kuidas elu mind küll nii ilusate lastega õnnistas? Rõõm, mida märgata kogu aeg

Miks ei võiks elu olla kogu aeg selline? Märkamisest ja märgatud olemisest pungil.

Märgata on lihtne, kui tuju on hea ja kõik on uudne. Siis on elu hoopis teist värvi ja ühtegi halli tooni pole olemas. Igas hallis on kasvõi natukenegi roosat. Aga kui tuju on sant ja kõik tundub vanamoodi, tundub, et märgata pole midagi. Tundub, et kõik on juba tehtud, nähtud, kogetud. Ja hinges on ainult ootus, et juhtuks midagi põnevat ja uudset, mis elule mõtte tagasi annaks. Aga sellises märkamisest puudulikus olekus tavaliselt midagi märkamisväärset ka ei juhtu. Ja nii võib ootamine väga pikale venida ning elu enne otsa saada. Võib tekkida illusioon, et elu on igav ja kõik on vanaviisi.

Uudsust saab ka ise teadlikult üleval hoida. Kui märkame märgata. Uurida oma vana kallima täiesti uutmoodi nägu. Silmitseda oma laste kauneid ninasid. Otsida uudsust igast hetkest. Märgata, et maailm loob ennast igal hetkel uuesti. Ja mida enam me märkame märgata maailma selle pidevas loomises, seda enam on meil võimalik luua oma maailma järjest märkamisväärsemaks.

Tuimust ja igavust pole mujal kui meie sees. Aga sellest saab üle saada. Läbi märkamise. Üks märkamine viib teiseni ning inimene, keda on märgatud, märkab ka ise. Paar päeva tagasi, kui mul oli üsna sant tuju ning märkamisvõimekus üsna kasin, silitas Hendrik õrnalt mu põske ja vaatas mulle silmas. See siiras žest pani mind tundma tõeliselt märkamisväärselt. Ning avas minu silmad taas maailma ilule.

Märkimisväärne mees minu kõrval, kes mind ikka märkab

Märkame märgata maailma ja inimesi meie ümber. Iga märkamine teeb elu märkamisväärsemaks.

1 Comment

Leave a Reply