Inimese sünd

Plaanisin pikka aega minna õppima Montessori 0-3 vanuseastme juhendajaks. Ei välista, et see kunagi veel juhtub, aga hetkel olen ennast sidunud lisaks emaks olemisele eelkõige joogaga. Ka beebiootajate joogaga, et toetada pisekesi juba kõhus kasvades. Soovisin aga õppida kõige väiksemate laste juhendajaks, kuna ma ise saan aru ja teadus kinnitab mu arusaama, et see faas on inimese elu edasise arengu seisukohast kõige olulisem. Selleks ajaks, kui inimene läheb ülikooli või kasvõi algkooli, on enamik tema isiksusest tegelikult juba välja kujunenud. Need seemned on ammu külvatud, siis hakkavad tulema lihtsalt tagajärjed. Tegelikult 3-aastasel lapsel on olemas kogu see pagas, mida ta hilisemas elus siis lihtsalt paremini kasutama saab õppida. Ja millest lähtuvalt ta maailma kogeb. Montessori pedagoogika näeb, et haridus algab siis, kui inimene siia maailma sünnib – eostamise hetkest. Haridus pole ainult see tava mõttes laua taga õppimine. Haridus on kõik see, mis inimesele midagi õpetab. Sellest haridusest sünnib järjest uus inimene.

Mina tajusin, et ma sain emaks sellest hetkest, kui Pärt mu kõhus endale pesa sisse seadis. Ma tundsin temaga kohe väga suurt ühendust ning samal ajal vastutust tema elu ees. Ma rääkisin selle tillukese poisiga oma kõhus enne, kui ma teadsin, kas ta on poiss või tüdruk. Ma silitasin teda ja laulsin talle. Ma armastasin seda inimest nii väga sellest hetkest kui ma sain teada, et ta minu kõhus on. Olgugi, et see inimene oli sellel hetkel väga tilluke. Ta oli inimene ja ta oli siia maailma sündinud. Ta elas minu kõhus ja minu keha oli tema elukeskkond. Andsin oma parima, et see elukeskkond oleks lapse jaoks turvaline ning toetav. Laps minu kõhus tundis juba väga varajases staadiumis minu toidu maitseid, kehas olevaid lõhnu, nägi valgust ja kuulis mu juttu. Ja ta tajus minu emotsioone. Laps kasvab ju ema sees ja talle saab osaks kõik see, mis emalegi. Loodus on emale seadnud niivõrd olulise rolli ning andnud tohutu vastutuse. Ja vastutasuks pakub loodus lõputut rõõmu nende imeliste väikeste inimeste olemasolust.

Emma viimaseid päevi kõhus

Hakkasin eelmiste jõulude ajal andma joogatunde ka rasedatele naistele. Neid tunde juhendades keskendun loomulikult ema füüsilise keha eest hoolitsemisele, sest terves ja liikuvas kehas on beebil ka parem. Väga suur rõhk on nendes tundides aga ka emotsionaalsel küljel. Sellel, et ema tunneks ennast võimalikult turvaliselt ja kindlalt. Et ta õpiks viise keeruliste emotsioonidega toime tulemiseks. Ja loomulikult on selles beebiootaja joogatunnis väga olulisel kohal side ema ja beebi vahel. Kohe, kui beebi kõhtu tuleb, tahab ta tunda oma ema armastust ja toetust. Ta tahab tunda ennast turvaliselt ja hoitult. See väikene inimene, olgugi et kõhus, on elus. Ta on inimene ning tal on täpselt samasugused inimlikud vajadused, nagu kõigil teistel. Ta tahab areneda parimal võimalikul moel turvalises keskkonnas ja olla armastatud. Ta tahab kuulda maailmast enda ümber, et õppida siin toime tulema. See, kuidas meie maailma kogeme, saab osaks lapsele. Ning joogas on olemas viisid seda kogemust muuta õnnelikumaks.

Hoides oma kõhus Pärti ja siis Emmat, olin ma eluga võimalikult rahulolev. Võtsin kõike palju rahulikumalt kui muidu. Loomulikult polnud mul kogu aeg ainult ilusad mõtted ja tunded, aga ma püüdsin, et minu olek oleks õnnis enamiku osa ajast. Tegin iga päev kindlaid joogaharjutusi, nautisin loodust, toitusin tervislikult, kuulasin ilusat muusikat, olin enda vastu sõbralik ning puhkasin võimalikult palju. Ma suhtlesin oma lastega nii tihti kui võimalik ja jagasin nendega oma mõtteid. Sest nad olid olemas, minu sees. Inimesed siin maailmas. Kasvamas ja arenemas, olles täielikult minust sõltuvad. Ma ei tahtnud neid ega loodust alt vedada. Aga mitte ainult sellepärast polnud ma enda ja nende vastu hea. Ma olen oma laste vastu nii hea kui võimalik, sest ma armastan neid nii väga. Ma soovin neile ainult kõike kõige paremat ning üritan selle kõige juures olla võimalikult isetu. Et mitte nende lendu maailma kuidagi takistada. Oma mõlema raseduse ajal soovisin ma teha sellest kõhus kasvamise faasist mõlemale osapoolele võimalikult ilusa kogemuse. Lisaks soovisin, et see hetk, kui minu lapsed esimest kord seda keskkonda oma ema kehast väljaspool kogevad, oleks võimalikult ilus ja turvaline.

Värske isa oma pojaga

Soovisin, et mina ise oleksin võimeline nad enda kehast välja sünnitama ning see välismaailma sündimise hetk oleks võimalikult pehme. Ma kartsin sünnitust, eriti esimesel korral. Aga ma ei kartnudki niivõrd seda sünnitamise aistingut, kuivõrd ma kartsin seda, et keegi segab selle hetke ära. Ilmselt oli minu hirm osaliselt seotud ka asjaoluga, et olin lapsena palju haiglas. Ja selle kõige pärast ei tahtnud ma haiglasse sünnitama minna. Ma tahtsin olla oma hubases kodus ning tunda ennast kindlalt. Teades, et need inimesed, kes sellel hetkel minuga on, on minu valitud. Et need inimesed jagavad sarnaseid väärtuseid ning teadvustavad lapse välismaailma sündimise hetke. Sellepärast sünnitasin ma nii Pärdi kui Emma kodus. Minuga olid esimesel korral lisaks abikaasa Hendrikule veel sünnitoetaja ning kaks ämmaemandat (üks neist oli just lõpetanud ning soovis kodusünnituse kogemust). Emma sünni korral oli lisaks Hendrikule minu juures sama ämmaemand, kes Pärdi sünni juures. Siiri Põllumaa on teinud kõva tööd, et seadustada ja reguleerida kodusünnitused Eestis ning ma poleks kummalgi korral enda kõrval ühtegi teist inimest seda tööd tegemas ette kujutanud. Mõnel inimesel on lihtsalt nii suur oskus naist ja last sellel väljakutsuval hetkel kõige paremal moel toetada. Ja aidata avastada, milline loomulik vägi on emal ning suurepärane ühendus oma lapsega.

Emma just sündis siia maailma väljaspool ema keha

Esimesel korral ei öelnud me Hendrikuga mitte ühelegi sugulasele, et plaanime Pärdi kodus sünnitada. Ma polnud lihtsalt sellel hellal ajal võimeline kõigile selgitama ning vaidlema. Sest ma nägin, et inimesed ei mõista seda. Enne Pärdi sündi rääkisin ma kodusünnitusest ainult paari sõbrannaga, kellest üks oli ka ise just kodus sünnitanud. Lisaks rääkis Hendrik sellest mõne kolleegiga Hollandis, kus kodusünnitus on üsna levinud. Sealt sai mu abikaasa kõvasti julgust juurde. Ja loomulikult toetas meid ämmaemand ka enne sünnitust. Enamikele tuttavatele ei rääkinud me ka pärast Pärdi sündi. Sest lihtsalt polnud vaja. Osa inimesi said paratamatult teada. Näiteks mu ema, kes küsis, et kas haiglasse lilli võib tuua. Ütlesin, et oleme kodus. Sellele järgnes pikk vaikus. Ja varsti olid nad koos isa ja õega meie ukse taga. Õnnelikud Pärdi sünni üle ja pisut segaduses, et kuidas siis nii. Õnneks nad pikki seletusi ei nõudnud ning olid ikkagi toetavad. Kahjuks oli mul ka paar negatiivset kogemust. Ning etteheiteid on värske emana sellises hellas olukorras väga raske vastu võtta. Andsin ikkagi oma parima, et mõista. Emma sünniga oli teisiti. Siis me kodus sünnitamisest mingit saladust ei teinud. Olime ise enesekindlamad ning need, kes meie soovi ei mõistnud, ei tahtnudki sellest juttu teha.

Pärast kahte väga ilusat rasedust ning sünnitust, soovin ma väga pühendada osa oma tööst sellele, et kõik emad ja lapsed väärtustaksid neid imelisi, tegelikult väga üürikesi, kuid tohutult olulisi perioode elus. Et naised tunneksid ennast raseduse ajal kindlalt ning saaksid sünnitada viisil, mis on nende jaoks kõige turvalisem. Täpselt seal, kus nad tahavad ja täpselt nii, nagu nad tahavad. Sest turvalisuse tunne ning ühendus oma keha ja lapsega on võtmeks loomulikule sünnitusele. Soovin, et inimesed mõistaksid, et inimene sünnib siia, füüsilisse maailma, tegelikult juba eostamise hetkel. Isegi ainuraksed olendid on elusad, rääkimata siis juba arenevast inimesest. Ma soovin, et kõik naised saaksid kogeda ilusat rasedust ning imelist sünnitust. Ma soovin, et inimese sünd siia maailma, nii ema kõhtu kui sealt välismaailma, oleks väärtustatud ning selle olulisus veelgi rohkem esile tõstetud. Seda perioodi ei saa mitte kunagi ümber teha. Inimese sünd on ime ning peaks olema imeline. Inimese haridus hõlmab kõike, mida ta kogeb. Sest see õpetab teda. Inimese haridus algab eostamise hetkest ning kestab kogu elu.

Tilluke Emma haridust saamas

(Loo tunnusfoto fotograaf Ave Aviste).

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s