Õed ja vennad (täiendatud) – kui sünnib teine laps

Minul endal on üks õde ja elu jooksul oleme koos nii mõndagi läbi elanud. Meie vanusevahe on 6 aastat, niiet lapsepõlves me ehk maailma parimad sõbrad polnud. Küll aga nüüd. Ja juba umbes sellest ajast, kui mu õde sai 12 ehk olime mõlemad teismelised. Kui õde oli väike, oli ta ikka mulle armas. Aga samal ajal maru tüütu mitmel erineval põhjusel. Ja kade olin tema peale ka, jälle mitmel erineval põhjusel. See vist ongi õdede ja vendade värk. Südames on sügav hoolimine ja armastus, aga vahepeal tulevad mõned segavad emotsioonid vahele. Mis korraks selle armastuse varjutavad. Mis ei tähenda aga, et hoolimine kuhugi kaoks. Kui hoida rohkem fookust pilvitutel hetkedel ning mõned vihmasajud lihtsalt kasulikuks lugeda, siis on õed ja vennad maailma parimad kaaslased.

Hetkel on mul kaks last. 4,5 aastane Pärt ja 1,5 aastane Emma. Võiksin öelda, et nad on maailma parimad kaaslased. Nii mulle kui teineteisele. Samas eks ka nende vahel ole natukene vimma, kadedust ja tüütamist. Aga olen ka nende puhul otsustanud lugeda kõik vältimatud natukene raskemad olukorrad lihtsalt tuleviku väetiseks ning kõiki välditavaid raskusi püüan nii palju vältida kui võimalik.

Vend ja õde

Kui sain teada, et minu kõhus kasvab Emma, ütlesin seda Pärdile samal päeval. Kuigi see tollal 2 aastane poiss ehk läbini minu juttu ei mõistnud, sai ta igatahes aru, et meie elud on nüüd jäädavalt muutunud. Keegi kolmas on tulnud meie vahele, sõna otseses mõttes. Emme kõhus kasvab uus beebi. Hoolimata oma segadusest oli Pärt pigem rõõmus. Olin temaga võimalikult siiras ja avatud. Nagu temagi teiste inimestega, kui ta suhteliselt võõrastele inimestele minu 8. rasedusnädalal teatas, et emme kõhus on beebi. No jah, saime sellest ebamugavusest koos üle. Pärt jälgis huviga mu kõhu kasvamist ja käis iga kord ka ämmaemanda juures kaasas. Et tõesti aru saada, et keegi seal minu kõhus on. Kõhu kasvamise jälgimine on tal ikka sees, sest iga kord, kui olen pisut rohkem söönud, küsib ta kohe, et kas olen rase. Praegu ei ole.

Kaasasin Pärti beebiootusesse nii nagu oskasin. Et ta tunneks ennast kohe algusest peale just nimelt kaasatuna, osalisena. Et ta mõistaks, et lapsed on meie pere osa, nii tema kui kasvav beebi. Vaatasime koos isegi videot loote arengust ja ka sünnitusvideosid. See oli tema jaoks väga huvitav. Olin tema jaoks emotsionaalselt kättesaadav ja selgitasin nii palju, kui ta soovis teada. Ja rääkisin ausalt. Vastasin seni, kuni ta jäi vastusega rahule. Pärt ootas Emmat väga ning ta tahtis tema kohta teada. Valisime ka koos õekesele riideid, sättisime tema riiuleid ja ostsime mähkmeid.

Õhtul enne Emma sündi oli 31. detsember. Veetsime selle kolmekesi meie kodus – mina, Hendrik ja Pärt. Viimast korda veel ainult kolmekesi. Mängisime, laulsime, tantsisime, kallistasime, vaatasime saadet põhjapõtradest ja olime rõõmsad. Andsime Pärdile nii palju tähelepanu ja armastust kui meis üldse oli, sest alateadvuses teadsime me kõik, et järgmisest päevast muutub kõik.

Pärdi jõulud enne Emmat

Kuna sünnitasin Emma planeeritult (koos ämmaemandaga) kodus, oli Pärt meist eemal ainult paar tundi. Minu vanemate juures. Hendrik ostis talle kaasa maitsvad koogid ja ütles head aega. Kui Emma oli sündinud, helistasin kohe oma vanematele, et nad Pärdi koju tooksid. Soovisin, et Pärt oleks meist eemal võimalikult vähe aega ega tunneks ennast Emma sünni pärast rohkem kõrvale jäetuna kui hädavajalik. Koju jõudes lubasin ta enda ja Emma kõrvale ning üritasin võimalikult vähe karta, et Pärt beebile kuidagi haiget teeb. Seda pidasin silmas kuni Emma esimese eluaastani. Olin Pärdi osas piisavalt valvas, aga samas väga usaldav. Ma ei tahtnud, et ta tunneks ennast kuidagi olevat ohtliku või halvana. Lubasin tal alati olla meie juures ja Emma eest hoolitseda. Proovisin mitte teha äkilisi märkusi või muud moodi teda selles niigi õrnas olukorras solvata.

Paar päeva enne Emma sündi käisin poes ja ostsin Pärdile tema õekese poolt kingituse. Kui Pärt minu vanematega vahetult pärast sünnitust koju saabus, ütlesin talle, et Emma tegi talle kingituse. Pärdi laua peal ootas raamat kosmosest ja legokomplekt. Pärt oli selle üle väga rõõmus ning meenutab veel siiani, et kuidas küll Emma teadis talle kingituse osta. Ütlesin, et me Emmaga koos valisime, sest kõhus olles ei saanud tüdruk ju ise seda teha. Aga ta tahtis oma venda üllatada.

Esimesed nädalad pärast Emma sündi olid emotsionaalselt pigem väljakutsuvad, eriti Pärdile. Öeldakse, et lapse jaoks on uue õe või venna sünd, eriti kui ta oli enne ainus laps, nagu täiskasvanu jaoks see, et abikaasa tuleb koju uue kaaslasega. Arusaamatu ja imelik, et sinu armasama süles on mingi uus tegelane. Ja minul oli ka kurb, kuidagi selline tunne, et pidin Pärdist natukene lahti laskma. Omamoodi vajalik kogemus meile kõigile, aga eks ta oli valus ka.

Esimesed päevad koos

Lubasin Pärdil sellel ajal jääda lastehoiust koju põhimõtteliselt nii palju kui ta soovis ja võtsin mõnel päeval nädalas appi hoidja. Et oleks aega mõlema lapse jaoks, ka eraldi. Iseenda jaoks ka. Märkasin Pärti, tundsin tema vastu huvi ja pakkusin talle hellust. Proovisin teda mitte üldse kõrvale jätta ja lubasin tal ikka Emmaga toimetada. Tahtsin väga, et nende vahel tekiks siiras side ja sõprus. Asjaolud läksid nii, et põhimõtteliselt on Pärt olnud kodune kogu Emma eluaja ning nad on teineteisega väga hästi harjunud. Nad magavad nüüd samas toas ja isegi mängivad koos. Aitavad teineteist, aga vahel annavad tuupi ka. Õnneks harva. Tunnen, et nende suhte algus on läinud väga hästi. Soodustan teadlikult nende ühist kvaliteetaega ning teen selle nimel ka vahel nö reeglites mööndusi.

Legendaarne õe ja venna rosinapaus kapis (või mõnes muus varjulises kohas)

Väga oluliseks asjaks pean seda, et pidada meeles, et esimene laps jääb alati esimeseks. See on loodus. Tema sündis enne ning on harjunud saama rohkem tähelepanu. Mis ei tähenda, et Emma kuidagi vähem tähtis oleks. Lihtsalt tema tuli perekonda, kus tal juba oli vend. Tema jaoks on Pärdi olemasolu väga oluline. Kui nt vend on läinud üheks ööks vanavanemate juurde, siis Emma ikka küsib tema järele ja rõõmustab hullupööra, kui vend jälle kodus on. Loomulikult tahab ka Emma minuga või Hendrikuga kahekesi aega veeta, aga olen täheldanud, et tema vajadus sellise personaalse tähelepanu järele on pisut väiksem.

Ühine jätsipidu

Veel pean oluliseks, et väiksemal ei ole alati eesõigus. Jah, tema emotsioonidega võib olla raskem toime tulla või neid ennetada, aga kohtlen Pärti ja Emmat nii palju kui võimalik võrdsetena. Pärdil on väga tugev õiglusena tunne (vist minult päritud :D) ning proovin seda hästi vähe riivata. Et pinget perekonnas ja laste vahel pigem poleks.

Kuigi üleminek ühelt lapselt teisele on paras väljakutse, oli üleminek mitte üheltki lapselt ühele minu arvates raskem. Sest teise lapse tulekuks olen juba harjunud olema ema.

Omast kogemusest tean, et õde on andnud mu elule nii palju juurde ning näen, et Emma ja Pärt rikastavad teineteise elusid tohutult. Annan oma parima, et mitte nende vahele segada ning lasta neil orgaaniliselt koos kasvada. Et nad kasvaksid koos ja kasvaksid kokku. Õde või vend on ju parim sõber kogu eluks.

Juba väga väiksena saab koos mängida

OSA II – Natuke konkreetsem jutt erinevate punktide kaupa

Rannasemud

Magamine – Kindlasti on erinevaid toimivaid süsteeme, kuidas see küsimus lahendada. Usun, et oluline on märgata nii vanemate kui laste vajadusi ning leida kuldne kesktee. Nagu ikka. Kui Emma sündis, magas Pärt juba mõnda aega oma toas. Algul see nii ka jäi. Aga mingi aja pärast soovis Pärt rohkem lähedust ning nähes, et Emma meie juures magas, soovis ka ise vanemate tuppa aegajalt tulla. Meie Hendrikuga selles muret ei näinud ning lubasime Pärdi oma madratsiga ikka paar korda nädalas oma tuppa. Siis kui ta soovis. Mõnikord magas ta ka meie kaisus. Emma magas ka algul vanemate voodis, siis hakkas tasapisi oma voodis olema. Umbes aastaselt oli ta harjunud täiesti oma voodis magama ning 1,5 aastaselt kolisid nad Pärdiga ühte tuppa magama. Hetkel on neil ühises toas kummalgi nö oma nurk, mis on garderoobiga eraldatud. Et oleks rohkem privaatsust ja vähem elevust. Üks asi, mis mul juba algusest peale väga ära kulus, oli kandekott. Eriti, kui panin mõnel õhtul mõlemat last korraga magama. Ka siis, kui Emma juba kõndida oskas. See andis olukorra üle parema kontrolli. Mõnedele sobib kandelina paremini, eriti algul. Kasutasin seda kotti ja jäin igati rahule. Kandekotti kasutan Emmaga vahel ka veel praegu, kuigi väga harva.

Söömine – Emma sõi rinnapiima ning lubasin Pärdil olla juures. Mõnikord oli sellega pinget, eriti algul, aga kui suutsin ise rahulikuks jääda, sujus kõik hästi. Olen kuulnud, et vahel muutuvad esimesed lapsed teise lapse sündides oma söömisharjumustega natuke titamaks. Mina seda väga palju ei täheldanud. Kui ainult seda, et Pärt soovis ka vahel püreed süüa, kui Emma sellega alustas. Lubasin just Pärdil olla rohkem iseseisev, oma sööke valida ning katsetada. Et tal tekiks teadmine, et kuigi ma Emma eest rohkem asju ära teen, siis on temal jällegi mingid teised privileegid. See kehtib muidugi igas valdkonnas. Kui Emma istuma õppis, sõid lapsed vahepeal koos väikese laua taga. Aga üsna pea naasesid nad suure laua taha. Emma siis lihtsalt kõrgemas toolis. Algul selles ja siis enne aastat hakkas ta istuma köögipuki otsas. Nii on see ka praegu. Ja nad on mõlemad väga iseseisvad sööjad, sest lubasin neil lastena süüa täpselt nii nagu nad oskasid ja koristasin pärast toidukordi kogu köögi. Aga see vaev tasus ennast täiega ära, sest ma ei pea neid mitte kunagi toitma ega muul moel sööma meelitama. Minu enda toidukordade ajal aitas mind palju Emma beebikiik, kust tütreke siis mind või kogu pere söömise ajal jälgida sai. Vahel kasutasime seda ka muul ajal, asendas natukene süles kiigutamist. Meie kasutasime seda. Kiikus mõlemas suunas, mängis muusikat ja oli neutraalse välimusega. Emma oli nõus kiigus olema umbes 6. elukuuni.

Potil käimine – Pärt oli Emma sündimise ajaks täpselt 3 ja käis ilusti potil, juba üle aasta aja. Küll aga hakkasid tal pärast õekese sündi stressist juhtuma õnnetused. See kestis isegi üle poole aasta. Mitte muidugi pidevalt. Olime selle osas väga mõistvad ega pahandanud temaga kunagi. Lihtsalt ütlesime, et proovi jätta endale õhtul meelde, et kui öösel tuleb pissihäda, lähen potile. Lõpuks see aitaski teda. Päeval oli muret vähem, kuigi ehk ka selle aja jooksul paar korda juhtus. Emma on nüüd 1,5 ja käib ilusti potil. Kuigi paar korda nädalas tuleb ikka püksi. Emma nägi, kuidas vend käis potil ja on saanud hästi palju olla ilma mähkmeta. Et tal tekiks ühendus oma alakehaga ning selge teadmine (läbi nägemise ja muude meelte), et mis asi need piss ja kaka on. Aitavad ka erinevad raamatud. Näiteks ühes raamatus on poisil tulnud piss püksi ja Emma tahab väga seda pilti vaadata ning rääkida (no paari sõnaga), et tema ei tee enam pissi püksi, vaid ikka poti sisse. Naeratab rahulolevalt.

Õues käimine – see oli algul paras trall. Eriti talvel. Pärdi jaoks ostsime käru juurde seisulaua ja väga soovitan seda. Ta tahtis esimesed paar kuud väga oma seisulaua ja sinna külge kinnitatava tooliga käru peal olla koos Emmaga. Samas võis asi olla ka selles, et oli talv ning Pärdi tõukeratas ja jooksuratas sellel ajal käiku ei tulnud. Aga Pärt tundis, et tema eest on hoolitsetud, kuna tema jaoks oli käru juures eraldi seadeldis. Riietumise tralli aitab vähendada, kui alustada minemist võimalikult vara ja anda lastele aega. Vajadusel lasta suuremal lapsel õues oodata vms.

Vahel kustus väikemees oma tooliga seisulaual täitsa ära

Nimed – pidasin väga oluliseks, et Emma sündides kutsun ma oma poega edasi Pärdiks. Seoses õe sündimisega muutus nii palju asju ja tema identiteet sai kõva paugu. Tahtsin, et vähemalt tema nimi jääks alles. Hakkasin sõna vend kasutama alles umbes siis, kui Emma oli paar kuud vana. Ja Pärdi poole ei pöördu ma kunagi selle sõnaga, tema on minu poeg. Samamoodi, nagu Hendrik on mu mees, mitte issi. Üritasin võimalikult vähe rõhutada asjaolu, et Pärt on nüüd vend. Rääkisin loomulikult temaga korra sellest pikalt ja põhjalikult, aga siis jätsin selle teema. Poiss tahtis olla lihtsalt Pärt edasi.

Kingitused – Uuele lapsele tuuakse palju kingitusi. Mina jagasin need kingitused Pärdi ja Emma vahel ära, sest tüdrukuke ei hoolinud sellel ajal nendest asjadest nagunii. Vahel isegi varusin Pärdi jaoks mõne kingituse külaliste tulekuks, et poiss ei tunneks ennast kõrvale jäetuna. Eriti tore, kui on sellised külalised, kes mõlemale lapsele kingitused toovad ja mõlema armsat olemist märkavad ja kiidavad.

Kindlasti on veel hästi palju olulisi asju, mida märgata ja tähele panna. Samas ei tasu sellega hulluks minna ning lasta murel peale tulla. Minu joogaõpetaja aitas mind hiljuti väga ühe imelise tõega, mis kõlas umbes nii: mul on see hetk siin praegu ja ma saan vaadata, et ma teeksin siin oma parima. Midagi muud tegelikult ei ole.

Ma proovin olla võimalikult hooliv ja armastav. Ning andestav iseenda suhtes. Kindlasti olen ma teinud mitmeid nö vigu, aga pole mõtet nendesse kinni jääda või ülemäära mõelda, et mis nüüd küll saab või kuidas ma hakkama saan. Muretsemine ja hirm halvavad ning panevad südame kinni. Aga ema ja isa on parimad vanemad läbi armastava südame. Mõni pedagoogiline viga siin või seal on igati okei juhul, kui ma oma lastest hoolin ja teen selles hetkes täpselt nii hästi ja õigesti, kui ma suudan. See ei tähenda, et tuleks lüüa käega ja mõelda, et ah, ega ma paremini ei oskagi. Ikka saab osata, kui oma oskusi täiendada.

Praegu on Emma ja Pärt hoidjaga õues. Ahjaa – väga soovitan lapsehoidjat. Iseenda heaolu jaoks. Pole mõtete põdeda, et milline ta küll on ja mis ta küll teeb. Kui lapsehoidja on vähegi hea inimene, siis see vaba aeg iseendale ja oma paarisuhtele korvab kuhjaga lastele kõik need lapsehoidjaga oldud hetked. Sest siis on ema ja isa õnnelikud ja armastavad. Ja minu lapsehoidjad on üsna tihti ka minu vanemad, nii korra nädalas. Ja vahel ka Hendriku vanemad. Samas pole mõtet neile ka ülemäärast koormat panna, sest lõpuks tekib sellest teistmoodi pinge ja ootus vanemate osas.

Küllap läheb kõik hästi.

Kuidas see oligi – läbi raskuste tähtede poole

Elu ei maksa liiga tõsiselt võtta, aga elu pole ka mingi nali. Täpselt seal vahepeal :). Nii ka selle teemaga.

NB! Kirjutan lastest blogis päris tihti ja postitan pilte ja lugusid ka instagrami lehel.

Leave a Reply