Annan ja võtan

Oma kätega saan ma nii võtta kui anda. Käed on inimese võimalus suhestuda maailmaga läbi puudutuse. Osa puudutusi annab ja teine osa võtab. Kui minu elus on võtmine ja andmine tasakaalus, on mu elu harmoonias. Mul on täpselt piisavalt kõike, mida vaja. Kui midagi on üle, annan. Kui midagi on puudu, võtan.

Täna käisin maal vanaema juures. Tema andis mulle suure kotitäie kartulit, teise sama suure tomatit, õunu ja punasõstraid. Mina viisin talle vastu ühe väikese maiustuse. Kus on siin tasakaal? Kui ma hakkan mõtlema sellele, mida minu esivanemad mulle aegade jooksul kõik andnud on, siis neile ei suuda ma kunagi sama palju vastu anda. Eriti oma emale ja isale. Samas võin ma vaadata andmist ja võtmist kui globaalset sündmust. Et iga kord, kui ma võtan, annan vastu. Aga vahel annan vastu kuskil mujal. Kes tasub Memme vaeva? Ilmselt tasun mina läbi oma laste, nende eest hoolitsemise. Ja hoolitsen veel teistegi eest. Ja vahel Memme eest ikka ka.

Võtmise ja andmise osakaalu tasakaalus hoida pole sugugi nii lihtne. Mõnele inimesele tundub võtta lihtsam, teisele jälle anda. Kui süda on liiga pehme, siis kipun liialt andma ja jagama. Mõnikord annan nii palju, et midagi ei jää enam alles. Võin isegi viisil või teisel ennast võlgadesse anda. Kui süda on kõva, kipun liialt võtma. Mõnikord isegi nii palju, et satun taas mõnda võlga. Võlg on see, kui kuskilt poolt on tasakaal paigast ära ehk võetud on sealt, kust polnud midagi võtta. Kas siis võetud minult, sest mina olen andnud ülemäära ehk andnud isegi seda, mis polnud minu anda, või olen ise võtnud liiga palju sealt, kust poleks pidanud enam võtma. Ja võlas elamine on koorem.

Kuivõrd levinud on tänapäeval elada võlas. Võtta endale asju, mida tegelikult pole võimalik võtta. Võtta liiga palju sealt, kus tegelikult enam pole. Teistelt inimestelt või looduselt üldiselt. Olla kuidagi tähtsam kui on võetud endale ülemäära. Raskust endale kanda ja võlga teisele poolele. Võtta oma kätte liiga palju. Või teisel juhul anda enda käest liiga palju ära. Anda isegi seda, mis pole sinu anda.

Mõned kardavad võtta, sest hoidmine on raske. Teised kardavad anda, sest muidu jääb endal väheks.

Ühe käega hoian ja teisega annan. Et pidevalt jätkuks kõigile.

Kas Sina oled oma loomult pigem võtja või andja? Või erineb see erinevates valdkondades?

Leida tasakaal andmise ja võtmise vahel on suur kunst. See kunst võib tuua tasakaalu sinna, kus seda praegu üldse pole. Kas isiklikus või globaalses elus. Hoides oma käsi, ühte andmas ja teist võtmas, mõlemas energia võrdselt voolamas. See on ilus harmoonia. See on loomise kunst. Hoides oma käsi koos tänus ja armastuses, kummardudes loomingu ees ja olles osa sellest. See on olemise kunst. Tundes, et ma pole vaja võtta ega anda, sest kõik on juba olemas. Täiuslik tasakaal on siin samas.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s