Ajatuse sisse mahub kõik

Kui ma oma lastega muretult ringi uitan kaob igasugune tunnetus ajast. Oleme ainult igavikus, millel pole otsa ega äärt. Minu väikene tütar Emma kõnnib oma väikeste jalgadega üsna aeglaselt, uurides ja avastades maailma. Ka minu poeg Pärt on võimalusel pigem ajatu. Ta mängib mõnikord tunde oma autodega ning hõljub kuskil väljaspool aega ja ruumi. Lapsed oskavad aja lahustada ning iseennast sellega koos, sulanduda olemasolemisse.

Lõputud võimalused

See ei tähenda, et nad oleksid selles ajatuses alati aeglased ja rahulikud. Kui kuskil toimub midagi põnevat, reageerivad lapsed koheselt ja kiirelt ning tõttavad tegutsema. Ka kiirustamine toimub neil ajatult. Pole vaja järele mõelda, kaaluda või filosofeerida. Kui elu kutsub, tuleb minna.

Kui hiljuti rääkisin oma joogaõpetaja sellest, et millisena ma oma ideaalset elu ette kujutan, siis tunnistasin, et ihkan olla nagu laps. Ajatu ja rõõmsameelne, siiras, ausa olemusega ja vaba. Mõnikord tundub aga hirmus raske kogu täiskasvanu eluga kaasnevaid kohustusi selle ajatuse sisse mahutada. Samas on ajatus ju lõputu, sinna mahub kõik.

Kui laps saab teha lõputu arv pilte (jah, seal virnas on kõik Pärdi pildid, mis ta lastehoius järjest tegi)

Kui vähegi on meeles, valin ajatuse. Ajatuses lihtsalt kõik sujub, seal on voog. Nagu joogatunnis. Ei mõtle sellele, et mida veel on vaja teha või kas see tegevus on kõige õigem. Märkan, et kuhu elu mind parasjagu vajab ja kutsub, ning lähengi vooluga kaasa. Nii saavad kõik asjad alati tehtud. Täpselt õigeks ajaks (või ajatuseks). Olen viimasel ajal oluliselt kasvatanud oma töökoormust ning joogatundide tegemisele, ettevalmistamisele ja muule tööle on vajalik aeg tuleb kuskilt leida. Leian selle ajatusest. Kuigi Emma ei käi lastaias, kodu vajab koristamist, loomad hooldamist, Pärt tahab vahel olla kodus, abikaasa vajab armastust ning minu enda keha hoolt, mahuvad kõik need asjad täpselt ajatusse ära. Nii kui satun aega ning hakkan mõtlema või muretsema, et kuidas ma jõuan, kaob ajatus ning kaovad lõputud võimalused ajatuse sees kõik valmis jõuda. Ajatusest välja tulles kaob voog. Ning siis enam ei jõuagi. Sest aeg on piiratud, sinna ei mahu kõik asjad ära. Siis kaob vabaduse kogemus, sest aeg pole kunagi vaba.

Kui ma olen lõpmatult vaba, olengi ma lõpmatu ning siis vajan ma ajatust, kuhu ennast mahutada.

Mida rohkematesse kohtadesse elu mind kutsub, seda rohkem tuleb mul ajatult reageerida. Et jõuaks tehtud kõik need asjad, mis aja sisse ära ei mahugi.

Ajatuses asjatamas

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s