Üllus ja küllus

Paljud meist otsivad oma ellu küllust, aga paljud meist soovivad jagada üllust?

Üllus on üks huvitav sõna, sõnaraamatud pakuvad sünanüümiks õilis. Üllus ja õilsus väljendavad omakasupüüdmatust, headust, midagi suursugust ja hinnalist. Olles üllas soovib inimene teha head ja teha parimal moel lihtsalt seepärast, et nii on õige. See on sisemine kooskõla ja harmoonia, headuse loomise soov.

Kui tihti teeme tegusid lihtsalt sellepärast, et nii on õige? Ja teeme veel nii hästi kui üldse oskame? Kui märkan kedagi üllalt tegutsemas, võib seda inimest jälgides märgata, et ta elab mingis teistmoodi headuses. Nii tihti on inimeste heade tegude taga mingid omakasupüüdlikud motiivid, isegi kui need põhjused on väga sügaval. Kui aga keegi teeb lihtsalt headuse pärast, on sellel inimesel järelikult endal väga hea. Tal on olemas midagi nii õnnestavat, et olles oma õnne sees, saab ta seda sama õnne valada ka teiste peale. Just sellised inimesed elavad külluses selle sõna kõige imelisemas tähenduses. Ja olen avastanud, et küllusel ja rikkusel ei pruugi olla omavahel kuigi palju seost.

Just täna tegin pildi meie rõdul uhkelt septembri lõpus õitsevast päevalillest. Ootas terve suve endale soodsat aega õide puhkemiseks

Üllad inimesed ei vaja tavaliselt mingeid suurejoonelisi väliseid rikkuseid. See ei tähenda, et neid ei tohiks olla. Ilu ja pidulikkuse nautimine on imeline kogemus. Küll aga ei sõltu nende inimeste külluse kogemus erilistest rikkustest. Kui tihti olen näinud rikkaid inimesi elamas täielikus tühjuses. Ilma igasugusest küllusest, hingerahust ja üllusest. Ilma õilsuseta. Sama olen näinud ka vaeste hulgas. Küllus on sisemine kvaliteet, mis aga leides väljenduse välises maailmas, toob tihti küllust loovale inimesele headust juurde. Luues isetult head ja jagades õnne seest, tekib õnne maailma juurde. Ja eriti tekib juurde sellele inimesele, kelle juurest õnnelaine alguse sai. Kuid see tema tegutsemist ei kõiguta, teeb ta ikka hästi tegemise, mitte omakasu pärast.

Olen märganud, et soovides küllust, tuleb püüda üllust. Selleks, et püüda jällegi üllust, tuleb leida sisemine tasakaal, kõigutamatu õnn. Ajades taga väliseid väärtusi omamata sisemist õilsust ei jõua me kunagi külluseni. Püüdes aga sisemist õnne, üllust ja küllust, külvame õnne igale poole enda ümber. Me loome küllust nii endale kui kõigile, kes meiega kokku puutuvad. Kasvõi ainumas üllas tegu tekitab suure Õnne laine meie ümber. Loob soodsa pinnase külluse kasvuks.

Eelmisel nädalal õnnestus mul külastada YFU (Youth for Understanding) külluslikku õhtusöögigalat, sest meie pere nomineeriti aasta pere tiitlile 🙂

Nii oluline on hoolitseda oma sisemise Õnne eest! Et küllust päriselt ka väliselt kogeda või siis mitte lasta ennast heidutada mitte nii õnnelikest oludest. Hoides oma sisemist küllust, õitsengut ja ilu saame tasakaalustada maailma duaalsust. Hoida harmooniat, et mitte küllastuda ühest või teisest poolest.

Pakkudes üllust, külvame küllust. Küllus, see ongi ju õitseng – õilsuse kasvatamise kunst.

Muide, loo tunnusfotol hoian lootose mudrat – puhta ja avatud südame ning seeläbi külluse loomise sümbolit. Oktoobris õpime Aie joogas kasutama just seda mudrat ning keskendume üldisemalt südame puhtusele ning erinevatele südamest lähtuvate energiate kasutamisele oma elu Õnne jaoks. Ootan Sind osa võtma ka tasuta sisemise sära tundidest oktoobri esimesel kolmel õhtul Aie jooga Facebooki grupis.

Leave a Reply