Vaba olemise kunst

Aie jooga november on pühendatud vabadusele. Sellele piiritule vabadusele, mis on kõikjal alati olemas. Vabadusele, mis kannab endas sügavat sisemist armastust elu vastu, iseenda vastu. Selles vabaduses on alati heasoovlikkus, mõistmine, austus, ühendus. Selles vabaduses on inspiratsioon ja teadmine, kuidas teha õigesti. Teadmine, kuidas luua vabadust juurde. Ja see teadmine ei soovi kunagi millelegi vastanduda, midagi nõuda või maha teha. See vabadus on vaikne. Vist selle vaikuse pärast jääb ta kogu ilmakära taustal märkamatuks. Jääb tähelepanuta, sest niivõrd tasane on vabadus.

Ükski vabadus ei saa kunagi sündida mitte millestki muust kui headusest. Vabadus tähendab lõputust, piirideta olemist. Ja selleks peab olema ruum. Kui ruum on kinni, siis vabadust ei ole. Ja inimene saab oma hingeruumi avardada läbi armastuse. Olles südamlik enda, oma lähedaste ja maailma vastu. Luues aga pidevalt “targalt mõeldes” ainult piiranguid, piire, vastandumisi, targutamist ja takistusi juurde, ei jää vabaduseks mitte kuskile ruumi. Ja hing tõmbub kokku, sest ruumi ei ole. Ja tekib hingetus, vastand hingestatusele. Kogu vabadus on hingestatud. Kui sellest lahti ühenduda, kaob vabadus.

Vaba olemine on kunst. See on natukene võlukunsti moodi. Et selles meisterlikkus saavutada, tuleb vabadust esmalt märgata. Ta on seal vaikselt taustal olemas, ootab oma aega. Kuna vabadus on vaikne ja heatahtlik, ei tungi ta esiplaanile. Vabadus ootab vaikselt, millal ükskord taibatakse – vabaduses on kõik vaba. Vabaduses on kõik olemas. Aga selleks, et sinna jõuda, tuleb esmalt lasta lahti nendest asjadest, mis ei lase vaba olla. Päriselt vaba, hingestatud ruumis.

Vaba olemine on kunst, mida õpetab jooga. Õpetab vaikust, heatahtlikkust, taipamist, hingestatud ruumi kogemist, sügavust, lõputust. Väiksusest ja väiklusest vabanemist. Sest mida väiklasem ja väiksem keegi on, seda vähem mahub temasse vabadust. Vabadus tahab ruumi. Ruumi luua ja hoida, see on vabaks olemise kunsti osa.

Leave a Reply