Mured mõistusega ja jooga mõistuse valdamiseks

Mitmed Idast pärit õpetused rõhutavad oma mõistuse valdamise olulisust. Nii budismis kui joogas kasutatakse erinevaid tehnikaid, mis õpetavad oma mõistust märkama, vaigistama ja otstarbekalt kasutama. Rõhutatakse meelerahu olulisust kui ühte põhilist alussammast õnneliku elu saavutamiseks.

Meelerahu tähendab seda, et meeled ja mõistus on rahulikud. Et on rahulolu sellega, mis on. Selleks, et olla rahul sellega, mis on, peab esmalt tegema kindlaks, et mis siis ikkagi on. Seda, mis päriselt on, saame teada siis, kui kogeme hetke. Vaatame enda ümber avatud silmadega ringi, kuulatame, nuusutame, katsume ja maitseme – kogeme Elu selles hetkes siin ja praegu. Olen märganud, et kui ma juba võtan vaevaks päriselt teha kindlaks, mis siis ikkagi praegu siin Elus toimub, tekib koheselt rahulolu. Meeltele on antud töö uurida ja mõistusele ülesanne uuritud kogemusi talletada, analüüsida. See on vaikne, rahulik ja nauditav kogemus. Midagi, mida saab hästi uurida, kui vaadata väikesi lapsi rahulolevalt kasvõi kivisid üksteise otsa ladumas. Totaalne kohalolu, keskendatus, meelerahu ja rõõm Elust. Kui ise selliseid meelerahu hetki kogen, tunnen, kuidas iga rakk mu kehas rõõmustab, ka mu aju. Kõik on täpselt õigele joonele joondatud. On rahu ja pole muret.

Mure tekib alati siis, kui reaalsust enam ei koge. Kui mõtted minevikust, tulevikust või kasvõi oleviku projektsioonist saavad Elust olulisemaks. Tekib virtuaalne reaalsus ning meeltel pole enam tööd. Mõistus muutub ka rahutuks, sest mõistusel pole ka asjalikku tööd. Nagu laps või kasvõi täiskasvanud inimene, kellel pole olulist ülesannet või eesmärki elus, hakkab ka mõistus ülesande puudumisel lihtsalt suvaliselt toimetama. Süsteemi kokku jooksutama. Tekib üks suur mure mõistuse pärast. Sest meeltel ja mõistusel meeltest tulnud informatsiooni tõlgendajana ja töötlejana pole asjalikku tööd.

Kui asjalikku tööd pole, siis on aega liiga palju tegeleda vana informatsiooni kaevamisega ja tulevikku projitseerimisega. Meenutada ja kujutada ette kõiksugu olematuid asju. Ennast veel rohkem elust lahti haakida. Ja minu kogemus ütleb, et mida kaugemal Elust ja sügavamal alateadvuse mängudes, seda vähem on rõõmu, rahulolu ja Õnne elamisest. On üks suur mure. Tahaks Elu juurde tagasi, aga kuidas saada?

Jooga õpetab oma mõistust asjalikult kasutama, et muret mõistuse pärast oleks vähem ning mõistus saaks rohkem teha päris tööd. Aidata seda Elu siin analüüsida, teha realistlikke plaane, pidada meeles olulisi asju. Mõistus tahab olla interaktiivne, kogu aeg reaalsusega kontaktis, et asjakohaselt töötada. Joogas õpitakse mõistust kasutama läbi keskendumise, uurimise ja teadliku kasutamise. Klassikalises iidses joogas pole tegelikult sellist mõistet nagu meditatsioon, see mõiste tuli natuke hiljem. Iidse jooga järgi aitavad mõistust ja meeli paremini kasutama õppida:

  • pratjahara ehk meelte tagasitõmbamine, oma meelte üle kontrolli võtmine, meelte teadlik suunamine
  • dharana ehk keskendumine, keskendumise valdamine
  • dhjana ehk mõistuse teadlik ja suunatud kasutamine kindlal eesmärgil, keskendumise ja meelte juhtimise tulemusel tekkinud oskus ja praktika on mõistuse korrastamiseks; teadlik mõistuse kasutamine

Olles ise neid tehnikaid aastaid kasutanud tean ma, et need tõesti aitavad. Kaasaja joogatehnoloogia põhineb suuresti iidse India joogi Patanjali “Joogasuutratel”, mille järgi koosneb jooga kaheksast harust. Ainult üks haru kaheksast on asendid. Pratjahara, dharana ja dhjana on kõik eraldi harud. Aie jooga tundides õpime tasapisi kasutama kõiki jooga kaheksat haru, et tõelisest joogast tõelist kasu saada.

Niiet, olles kohal, kasutades oma meeli Elu uurimiseks ja mõistust reaalsuse tõlgendamiseks, saame oma mured viia miinimumi ja Õnne maksimumi. Tasub proovida neid iidseid tehnikaid, mis tõesti aitavad jõuda Joogasse. Ehk ühendusse iseendaga ja Eluga.

Meie kolm sõpra meelerahus: Pratjahara, Dharana ja Dhjana

Leave a Reply