Kojujõudmine

Meie lend Taist Eesti poole startis 30. detsembri päeval, paar tundi hiljem, kui esialgu lubatud. Lennusõit läks rahulikult, lapsed magasid enamiku ajast. Kui pärast peaaegu 24-tunnist reisi lõpuks füüsiliselt koju jõudsime, polnud me tegelikult hingeliselt koju jõudnud. Kulus hea mitu päeva ja hulga stressi, et lõpuks tõesti kojujõudmise tunne tekiks. Kojujõudmise tunde tekkimist ei soodustanud ka kodus ees ootav trall: aastavahetuse pidu, Emma sünnipäev, pakkimine, kodus sisse seadmine. Kogu sellest väsimusest ja segadusest saime kuskilt ka positiivsed testid (meil on kõik hästi). Korralik pall karmat, millest ennast läbi närida. Aga tuli närida, et tekiks jälle kodutunne.

Emma sünnipäeval närisime rõõmsalt seda ilusat lepatriinu torti.

Enamiku ajast kuni eilseni tundsin, et olen kuskil maa ja taeva vahel. Hõljun ringi ja otsin oma kohta. Väsinud, segaduses, ilma turvatundeta ning stressis. Ei olnud kodutunnet. Mitte kellelgi meist. Andsime kõik oma parima, et kuidagi jälle kõik koos koju jõuda. Et taastada oma turvatunne, rutiin, stabiilsus. Selleks läks aega üks nädal. Ja oli see vast üks segane nädal. Samas teadsin ma kogu aeg, et kui minna oma nö tavaliselt eluteelt nii kauaks nii kaugele, tekivadki tagajärjed. Oskus on sellest jamast üks hea supp keeta. Võtta tagajärjed vastu ning arukalt nendega toime tulla. Nüüd ma tean, et olen sellest kõigest palju õppinud.

Näiteks õppisin jälle selgeks, et kui kuskile minna, tuleb esmalt selle kohaga ühendus luua. Loodus maandab. Eile õnnestus meil Hendrikuga mitu tundi veeta koos Võrtjärve ääres meie suguvõsa maakodus. Täiesti omaette. Koos Sauliga. Jalutasime järvejääl, nuusutasime lumelõhna, seiklesime metsas, nautisime ahjusooja ja rääkisime juttu. Taastasin oma ühenduse Eestimaaga, mis oli vahepeal täiesti kaduma läinud. Tundsin jälle siinse looduse ilu ja võlu. Ning armastust kodumaa vastu. Sellel hetkel tundsin ka, kuidas mind jälle siia vastu võeti. Kui avasin oma südame sellele, mis siin praegu on ja kogesin seda täiega, jõudsin lõpuks koju. Mul oli turvaline, hea ja lihtne olla. Oma kodus.

Lastega koos kodus pastat tegemas.

Kui õhtul koos abikaasaga koju sõitsime, tundsin ennast nii hästi. Mitte, et reisida poleks tore. On ikka. Aga kodus on veel palju toredam. Ja eriti pärast ära käimist tajun siinset headust veelgi rohkem. Ja pärast reisimist tekib tunne, et kodu on suurem kui lihtsalt minu väikene maja. Tekib suurem kodutunne. Tekib suurem ühendus oma Eluga siin ja soov sellest veelgi rohkem osa saada. Iga oma olemasoleva rakuga. Olla alati siin ja praegu. Oma kodus. Oma inimestega. Kus iganes see parasjagu ka poleks. Kodus on nii hea.

Leave a Reply