Kindlus eneses

Enesekindluse leidmise teadlik teekond algas mul kolm aastat tagasi, kui hakkasin kirjutama blogi.: Ööliblikas. Tundsin, et pärast lõputut tormamist ette antud suunal, kolm aastat lapsega kodus olemist ja teise raseduse lõpufaasis olin jõudnud kohta, kus kindlus iseendas oli muutunud väga väikeseks. Võiksin isegi öelda, et raske oli aru saada, kes ma üldse olen, mida vajan ja soovin. Sain aru, et enesekindluse puudumine oli minu jaoks väga suur takistus elust õnne leidmisel. Istusin siis maha ja tegin endale eesmärgiks saada enesekindlaks. Pärast sisemisi rännakuid ja mõtteid sain aru, et pean alustama oma enesekindluse müüri ehitamist täitsa algusest.

Alustasin sealt, kus ma olin. Sain aru, et olen lapsega kodus ja varsti sünnitamas ning saan teha täpselt seda, mida ma saan. Aga midagi saan ma ikka teha. Niisiis ületasin mitu ebamugavuse müüri ja hakkasin kirjutama blogi. Kirjutasin oma lastest, oma kodust, iseendast. Kirjutasin oma igapäevastest asjadest, sest tundsin, et pärast kolm aastat lastega kodus olemist pean ma midagi tegema, et oma üldist enesekindlust tõsta. Et jälle enda teekonnale siht seada. Niisiis hakkasin ma tegema seda, mida ma sellel hetkel oskasin ja sain: kirjutasin. Tegin oma esimese sammu ja Elu tuli mulle vastu.

Esialgu oli isegi blogi lehe loomine minu jaoks suur väljakutse. Sain sellega hakkama, tollel hetkel oma parimal moel. Et asi oleks ametlikum, tahtsin ka, et keegi seda blogi loeks. Selleks pidin leidma inimesed, keda minu kirjutised huvitaksid. Tegin Facebooki grupi ja alustasin turundamist. Ja leidsingi mõned inimesed, keda mu lood kõnetasid. Suur tänu teile! See samm oli minu jaoks tollel hetkel väga suur, tõi mu mugavusest välja teiste inimeste ette ning samal ajal andis tohutult juurde enesekindlust ja jõudu.

Jäin endale kindlaks ning jätkasin. Tasapisi muutus lugude kvaliteet paremaks, koduleht ilusamaks ning lugejaid tuli juurde. Sellega seoses kasvas ka väljakutse ning kasvas võimalus muutuda endas veel kindlamaks. Sest kui pole endas kindlust, siis on väga raske millegagi edasi minna. Selleks, et väljakutset suuremaks muuta, peab kindluse alusmüür olema tugev. Ometi olin ma selleks ajaks juba aru saanud, et see teeb mind õnnelikuks ja annab mulle selle jõu, mida ma soovisin. Jätkasin kirjutamist pärast teise lapse sündi ja tundsin, kuidas sellel teekonnal iseennast tundma õpin, arenen ja kasvan kindlamaks. Tundsin, et mul on jõudu minna edasi.

Kuna olin mugavusstsoonist piisavalt välja tulnud ning muutunud enesekindlamaks, pakkus elu mulle mõne aja pärast võimaluse osaleda joogaõpetaja kursusel. Olin seda nii kaua oodanud! Jooga oli minu asi juba ammu aega ja olin aastaid unistanud jooga õpetamisest. Varem mul polnud selleks lihtsalt piisavalt enesekindlust. Kui olin enesekindlust kasvatanud, tekkisid imeväel ka uued võimalused. Sest ma olin nendeks valmis. Inimesed minu ümber, eelkõige mu abikaasa ja perekond, nägid minu soovi ja teadsid, et olen piisavalt enesekindel selle soovi täide viimiseks. Ja mu teekond oli toetatud. Eelkõige toetud see just mu enda enesekindlusele – oma soovide tunnetamisele ja julgusele nendele järgneda.

Üks minu esimesi joogafotosid. Tehtud minu esimese jooga plakati jaoks.

Kui olin mitme kuu pikkuse ja üpris intensiivse joogaõpetaja online kursuse oma mõne kuu vanuse beebi ja 3-aastase poja kõrvalt lõpetanud, pidin astuma oma mugavustsoonist veelgi kaugemale: hakkama päriselt joogat õpetama. Kuigi hirm oli hiiglama suur, oli kindlus endas ikkagi suurem ja otsutasin asja teoks teha. Tegin oma kodulehe, otsisin inimesed ja hakkasin joogatunde tegema.

Aie jooga esimest joogatundi mäletan küll vist igavesti. Asukohta, enda meeleolu, teemat, isegi inimeste ilmeid. Esimeses joogatunnis oli täpselt kaks inimest, üks neist mu õde ja teine endine töökaaslane kohtumajast. Olen neile kahele inimesele tohutult tänulik selle usalduse eest, mis andis mulle mu teekonnal tohutult jõudu juurde. Ma sain selle joogatunniga hakkama täpselt nii hästi kui üks joogaõpetaja oma esimese joogatunniga hakkama saab. Õpilased olid rahul ja tulid ka järgmisesse tundi. See toimus juba suuremas saalis ja inimesi oli ka rohkem.

Minu joogaõpetaja teekonnal on ka hiljem olnud hirmusid, ebakindlust, äpardusi ja igasuguseid väljakutseid. Ja küllap tulevad mõned veel. On olnud tunde, kus osalejaid pole ehk nii palju, kui ma ootaks. Joogatundide muusika on vedanud alt. Tundide salvestused on tulnud mõnikord ebakvaliteetsed. Olen saanud esialgu hirmutavana tundnud tagasisidet. Tegelenud liiga keerulisena tundnud bürokraatiaga. Lapsehoidjad pole lubatud ajal tulnud. Ja igasuguseid asju veel. Ning korduvalt olen leidnud ennast küsimuste eest: kas ma teen ikka õiget asja ja kas tasub edasi teha? Siiani olen mõlemale küsimusele suutnud vastata jaatavalt, kuigi mõnikord väga kahtlevalt.

Samas on inimesi Aie jooga tundidesse tulnud juurde. Olen näinud inimeste õnnelikke nägusid, paranenud tervist ja meelerahu suurenemist. Tänu positiivsetele muutustele ja heale tagasisidele on minu enesekindlus ja sellega koos ka tundide kvaliteet järjest paranenud. Tunnen tund tunni järel, et ma olen endas üha kindlam ja julgen jagada seda, mis päriselt minu seest tuleb. Ilma hirmuta teiste arvamuse ees.

Loomulikult on mul ikka veel väikseid ebakindluse hetki, kellel poleks? Kuid minu enesekindlusega koos on kasvanud kindlus minus. Minu kindluse tunne. Minu jõud. Minu teadmine, et ma saan hakkama. Minu usaldus iseenda vastu. Minu kindlus endas lubab mul jätkata pingutusi igas valdkonnas. Lubab võtta vastu tagasilööke ning samal ajal mitte minna kaasa liigse eufooriaga. Tegutseda jäädes kiindumatuks. See on tegude jooga nagu õpetab Bhagavad Gita (tuntud India püha tekst joogast).

Enesekindluses on tasakaal. Ja tasakaalus on enesekindlus. Ja see kõik seisab tähelepanu koondamise ja valdamise otsas. Võimekuses jääda oma sihile, hoida fookust.

Kolm aastat tagasi blogi kirjutama hakates polnud ma päris kindel, kuhu see uus ja tundmatu teekond mind viib. Olen õnnelik, et see on mind toonud just siia hetke. Muutnud mind enesekindlamaks, eneseteadlikumaks ja julgemaks. Kuigi Ööliblika blogi on juba mõnda aega kinni, kirjutan ma ikka edasi. Sellest, mis tundub parasjagu vajalik. Sest see on endiselt osa minu teekonnast. Ja ma teen Aie joogat. Arendan ennast ja kasvatan kindlust enda sees. Hoian oma sihti ning üllatun, kuidas elu minu ees lahti rullub. Pakub huvitavaid väljakutseid minu kindlusele. Vahel kindlus natuke väriseb, aga siis muutub ikka tugevamaks.

Ja olen pannud tähele: mida tugevam on minu kindlus eneses, seda pehmem, siiram ja vahetum ma julgen olla. Sest ma tean, et ma olen kaitstud.

Ma olen oma kindluses.

PS!

Minu järgmine samm on joogaretriidi korraldamine: “Enesekindlus – õnneliku elu loomise jõud”. 4.-5. augustil Emajõe Suursoo puhkemajas. Retriidi maksumus on 108 eurot + 15 eurot, kui soovid magada pehmes voodis pehmete linade vahel. Kui soovid magada oma matil oma magamiskotis, siis see on ka täitsa tervitatav. Isegi telkida võid :).

Anna osalemise soovist teada: aiejoogast@gmail.com.

Leave a Reply