Paratamatu iseenda vajaduste tunnustamine

Inimeseks olemine on pidev teekond. Avastan iga päev iseenda kohta midagi uut ja huvitavat. Õpin ennast järjest paremini tundma. Osa sellest teekonnast moodutab iseenda vajaduste teadvustamine ja nende eest seismine. Oskus olla kohal enda jaoks, oskus ennast märgata, tunnustada ja enda eest hoolitseda.

Millist hoolt ma inimesena vajan?

Me kõike teame, et on olemas need elulised vajadused, ilma milleta üldse elada ei saagi ehk füsioloogilised vajadused. Abraham Maslow püramiidi kohaselt on need vee-, toidu-, une- ja seksuaalvajadus. Loomulikult käivad siia alla ka õhk, ilmaruum ja planeet, kus elada ning liikumine. Üldse kõik normaalsed asjad, mida inimene saab teha oma füüsilise tervise jaoks. Kui paljud meist saavad aga öelda, et need vajadused neil täielikult täidetud oleksid? Et püramiidi esimene korrus on korras?

Maslow püramiid

Minu teekond inimese ja joogapraktikuna on kinnitanud, et inimese heaolu ja võimekus olla armastav ja lahke, võimekus ennast teostada ja arendada, seisvad just nimel nendel esmastel vajadustel. Selles, kuivõrd hästi me suudame oma vajadusi märgata ja kuivõrd hästi nende eest hoolitseda.

Joogas on olemas mõiste karma (minu jaoks sarnane eestikeelse mõistega paratamatus), mis väljendub ka selles, et inimesel on kalduvus jätta oma teatud laadi primaarseid vajadusi tähelepanuta ning mitte nende eest hoolitseda. Sellest tulenevalt lööb tema elu värisema ega pole enam stabiilne. Mida enam vajadusi tähelepanuta jäetakse, seda vähem stabiilsust ellu jääb. Mingil põhjusel on inimesel raske neid natukene enesehävituslikke kalduvusi märgata ja neid muuta. Loomulikult esineb paratamatust ka püramiidi nö kõrgematel astmetel, mis on seotud inimese vajadusega turvatunde, armastuse, tunnustuse ja eneseteostuse järele.

Karmat kirjeldatakse tihti kui ringi, kus üks tegu viib teiseni ning nii see ratas muudkui veereb. Mida siis teha, et oma rattalt maha astuda?

Esimene märksõna ongi siin kohalolu. Kui oleme kohal, siis ei veere me rattaga kaasa. Esialgu piisab kasvõi sellest, et märkame ratta keerlemist. Sealt edasi saame teha samme ratta aeglustamiseks ja sealt maha astumiseks. Sellepärast ongi paljudes vaimsetes kultuurides töötatud välja kohalolu praktikad. Need võimaldavad meil rattalt maha astuda ning paratamatusest välja tulla. Kohalolus saame hakata teadvustama oma vajadusi ning saame leida jõu, et nende eest seista ja iseenda eest hoolitseda. Saame muuta oma esimese korruse stabiilseks ja tugevaks, et ehitada oma elumaja ehk isiksust suuremaks ja tugevamaks.

On paratamatu, et oma elu stabiilseks muutmiseks ja rattalt maha astumiseks on vaja olla rohkem kohal. Selleks on vaja õppida märkama, teadvustama ja uurima iseenda olemust – nii füüsilises kui hingelises plaanis.

Kohalolu annab meile võimekuse olla kohal iseenda jaoks, iseenda vajaduste jaoks. See annab meile võimaluse iseenda vajadusi ja iseenda isikut tunnustada ja toetada. Ja see annab meile võime õppida uusi teadmisi, mis aitavad iseenda isiku eest veel paremini hoolitseda.

Mida paremini me oma esmaste vajaduste eest hoolitseme ja iseenda jaoks kohal oleme, seda edukamaks muutume ka püramiidi kõrgemata astmete haldamises. Meil tekib turvatunne ja oskus seda kasvatada. Meil tekib võimekus luua armastavaid ja lähedasi suhteid, ka iseendaga. Me leiame järjest rohkem tunnustust ja heakskiitu ning selle kõige toel leiame võimaluse iseennast inimesena teostada.

On paratamatu, et inimese õnnelik elu seisab tema vajaduste märkamise ja tunnustamise najal. On paratamatu, et iseenda märkamine, armastamine ja tähtsustamine muudab meie elu paremaks. Ometi on paratamatus see, mis muudab selle aktsepteerimise vahel niivõrd raskeks ja lükkab ratast ikka samas suunas edasi.

Kohalolus on jõud seda kõike muuta. Paratamatult elada.

Leave a Reply