Sisemine selgus ja intuitsioon

Inimene tajub maailma läbi oma meelte. Meeled on tähtsad abivahendid, mis aitavad luua meie kogemust maailmast. Need abivahendid töötavad parimal moel, kui meel, millest meeled lähtuvad, on võimalikult puhas ja harmoonias. Ehk on olemas sisemine selgus.

Kui meel on segaduses, võib elu tunduda päris keeruline. Justkui miski pole õiges kohas ega tundu loogiline. On pidev ebaselgus ja kahtlemine. See tähendab, et puudub sisemine selgus. Kui sees on asjad arusaamatud ja segased, siis selliselt kogeme me kõike, mida meie meeled puudutavad. Kogeme selgusetust, mis viib ebakindluse, ärevuse, viha või hirmuni. Elu hakkab tunduma keeruline ja arusaamatu, miski ei tundu sobivat. Kas oled ka midagi sellist kogenud?

Kui ma näen, et minuga hakkab midagi sellist juhtuma, tean, et asi on sisemise selguse puudumises. Siis tuleb mul istuda maha, võtta kasutusele oma meditatsioonimeetodid ning sisemine selgus taastada. Sisemise selguse taastamise meditatsioonid on nagu auto esiklaasi puhtaks pühkimine. Musta esiklaasiga sõites ei näe korralikult välja, asjad tunduvad hägused ja segased ning õigest teeotsast võib väga kergesti mööda sõita. Halval juhul võib musta esiklaasi tõttu suisa teelt välja põrutada või õnnetusse sattuda. Keegi meist ei sõidaks kodust välja autoga, mille esiklaas on liiga must. Ometi on sisemine selgusetus täpselt sama ohtlik.

Meie meel vajab hoolt, nagu meie kehagi. Regulaarne treening meelele on sama oluline kui treening kehale. Kui meel on heas vormis, töötab ta kõige paremini ning meie kogemus maailmast on selge. Me näeme värve, tunneme lõhnu, kogeme ilu ja heaolu. Elu meie ümber paistab elav ja mitmekesine, sest kogeme seda vahetult, puhta meelega. Tunneme, et oleme õigel teel. Ilmselt olemegi, sest esiklaas on puhas.

Sisemise selguse olukorras ilmneb intuitsioon, meie tundemeel. Lihtsalt öeldes on intuitsioon võimekus tunnetada maailma eriti selgelt ning seeläbi teada eriti täpselt, mida ja kuidas teha, et saavutada parimaid tulemusi. Mida puhtam on meie meel, seda rohkem kogeme intuitsiooni ning seda suurema tõenäosusega teeme enda jaoks kõige paremaid valikuid.

Sisemine selgus hoiab sisemist puhtust ja harmooniat, see hoiab meie meeled erksad. Seetõttu oleme ärksamad, teravamad, taibukamad ja avastame ennast järjest rohkem igas olukorras teadmas täpselt, mida ja kuidas tuleks teha. Sisemine selgus on võti heaolule, efektiivsusele ja harmooniale.

Aie joogas võtame endale juulikuus puhkuse sees aega iseendale, et õppida hoidma oma meelt selgena ja õppida kasutama oma intuitsiooni. Online meditatsioonikursus on ligipääsetav kõikjal, kus saad püüda kinni paar pulka internetti ning umbes 15 minutiks rahulikult maha istuda. Online’s kohtume kaks korda nädalas kokku kuus korda. Kogu online kursus jääb Sulle järelvaadatavaks kaheks kuuks, et saaksid sisemisi praktikaid endale sobival ajal ikka uuesti läbi teha ning oma oskust selgust hoida veelgi parandada.

Kursuse online kohtumised toimuvad kell 20-20.15. Oled oodatud Zoomi järgmistel aegadel:

Esimene nädal: 04.07 ja 07.07, “Meele puhastamine”

Teine nädal: 11.07 ja 14.07 “Sisemine selgus”. Lisaks on 14.07 enne meditatsiooni võimalik kuulata 30-minutilist loengut sellest, kuidas oma igapäevaste harjumustega toetada sisemist selgust.

Kolmas nädal: 18.07 ja 21.07 “Intuitsioon”

Kui samal ajal toimub mõni vahva suvepidu, saad tunni ju igal ajal järele teha.

Siin on FB event.

Sisemine selgus annab nii palju juurde, et tasub proovida seda juurde luua. Kui tuled meiega selgust looma ja intuitsiooni tabama, anna sellest teada aiejoogast@gmail.com.

Kursuse tasu on 48 eurot, mille saad tasuda Aie jooga Stebby kontol või ülekandega Eluõis OÜ kontole EE472200221074972833.

Kohtume meditatsioonikursusel!

Sisemine selgus

Enesekindlus: Õnneliku Elu Loomise Jõud

See lause jõudis minuni ühel selle kevade varahommikul, kui hakkasin just meditatsioonist oma argisesse hommikusse suunduma. Lause haaras mind täielikult endasse, sest tundsin, et koos selle lausega jõudis minuni tohutu hulk tarkusi ja õpetusi, mis selles lauses sisalduvad ja ennast tasapisi mulle avavad. Kui lause mu meelde jõudis, tekkis sisemine kirgastus: tekkis äratundmine, et see on midagi erilist, midagi, millest kinni hoida. Tundsin, et minuni jõudnud sõnum sisaldab vastuseid paljudele mu küsimustele ja väljakutsetele elus. Võtsin sellest kinni, hakkasin kasutama ja uurima. Ja ma tunnen, et see alapealkiri mu eluraamatus loob ühte väga ilusat peatükki.

Vahel on nii, et mõni idee on hiiglama suur ning on lausa raske teda sõnadesse ära mahutada. Siis tuleb lasta sellel mõttel settida ja maailmas oma koht leida. Tundsin juba kaua aega, et miski minu sees küpseb, aga ei osanud seda kuidagi täpselt sõnastada. Teadsin ja usaldasin, et pean endale aega andma, et ma oleksin valmis. Siis tulevad ka sõnad, mis on suurele mõttele täpselt parajad. Selliseid õigeid sõnu ei saa mõtlemisega õigesti ritta seada, nad lihtsalt sättuvad ise paika ja annavad siis endast teada. Siis kui on valmis. Nii juhtus ka selle mõttega. Ja siis hakkavad kõik asjad järsku selle idee järgi sättuma ja looma seda, mida lubavad: enesekindlust, jõudu, loomist ja õnne.

Olen juba pikka aega kogunud jõudu ja enesekindlust, et viia läbi joogaretriiti. Tõesti, kaua. Samas tundsin, et ei taha teha niisama retriiti, vaid ikka sellist, kus mul tõesti midagi jagada on. Kui see ilus lause ennast minu sees valmis sättis, sain aru, et seda ma olengi oodanud. Sellest ma tahangi joogaretriidi teha – enesekindlusest ja sellest, kuidas seda ehitada ja kuidas kasutada. Ja kuidas enesekindluse peale ehitada Õnne, ja siis tõelist õndsust olemisest.

Aie joogas oleme pühendanud palju tunde oma sisemiste energiate tunnetamisele, uurimisele ja valdamisele. Meie sisemised energiad on meie emotsioonid, meie loomise jõud. Inglise keeles on sõna “emotion” ehk “energy in motion” – energia liikumises. See on see energia, mida me kasutame liikumiseks ja loomiseks. Mida ilusamat energiat me liikumiseks kasutame, seda ilusam elu meil on. Väga lihtne. Kuidas aga oma energiat ilusana hoida? Selleks on vaja jõudu: Õnneliku Elu Loomise Jõudu. Kui on piisavalt sisemist jõudu, saavutame teatava stabiilsuse, kindluse endas. Enesekindlus ongi tegelikult ilusate energiate esimene tase, see, millele kõik muu ehitub. Kui on jõud ja siis enesekindlus, saame järjest tõusta oma ilusate energiate skaalal.

Kui olin saanud endasse Õnneliku Elu Loomise lause ja taipamise, kuidas see kõik käib, jõudis nö juhuslikult minuni teadmine ühest kuulsast psühhiaatrist ja vaimsest õpetajast, David R. Hawkinsist. Tema koostas oma pika elutöö käigus tabeli inimese energiatasemetest ja sellest, mida need energiad meie elus loovad. See andis mulle veelgi enesekindlust juurde, et minu sees küpsenud pealkiri koos selles sisalduvate paksude raamatutega on tõesti õige. Nähes seda David R. Hawkinsi tabelit pole mul öelda muud, kui olen nõus.

Kasutades seda tabelit illustreerimaks inimese elu, siis alla 200 on elu üks paras kannatus. Aga see on see, kuhu meie autopiloot, stress, kiirustamine, ebateadlikkus ja negatiivsed emotsioonid meid kisuvad. Et ületada 200 piir, on vaja sisemist jõudu. Siis jõuame enesekindluseni ja saame hakata elu Õnnelikuks looma. Samas tean, et teekond püsiva 200 peal olemiseni pole üldse niisama kerge. See nõuab tõesti jõudu, juhatust, toetust ja tahet. Samas tean, et see on kõiki pingutusi ülimalt väärt.

Olen enesekindluse lause ja selles sisalduva Õpetuse minuni jõudmise hetkest sellest kindlalt kinni hoidnud, kogu oma jõuga. Olen uurinud, katsetanud ja taibanud. Kui tunned, et teema ka Sind kõnetab ja tahaksid selle kohta rohkem teada, tule ka Aie jooga esimesele joogaretriidile, et kindlalt üle 200 edasi minna.

Kohtume laagris!

Looduse ideaalne tasakaal: looduselemendid ja jooga

Juba vanas Indias ning mitmes teises iidses kultuuris vaadeldi loodust kui tervikut, mis koosneb miljonitest erinevatest protsessidest. Nii, nagu seda kirjeldab ka meie tänapäevane teadus. Iga protsessi või terviku sees on järgmine ja veel sügavam ning peenem kiht. Näiteks inimese pealtnäha tihke ja terviklik keha koosneb sügavamal tasandil rakkudest ja rakud omakorda kes teab kui paljudest veel väiksematest osadest. Ehk iga makrokosmose sees on mitu väikest mikrokosmost.

Ajurveeda, iidse India tervise hoidmise ja taastamise õpetuse, ning jooga kohaselt koosneb nii mikrokosmos kui makrokosmos oma algsel tasandil viiest looduse elemendist. Need on maa (Prithvi), vesi (Jal), tuli (Agni), õhk (Vayu) ja ruum (Akash). Iidsed õpetused räägivad, et maailma loomise ajal loodi need viis elementi ning viie algelemendi koostöös kogu ülejäänud loodus. Igas objektis, ükskõik kui suures või väikses, on kõige algsemal tasandil olemas need viis jõudu oma unikaalses tasakaalus, et luua just selline vorm või süsteem, nagu looduses parasjagu vaja. Igal objektil on oma unikaalne ideaalse avaldumise valem.

Rakutasand

Loomulikult on need viis looduselementi olemas ka inimeses. Öeldakse, et juba inimese eostamise hetkel ehk siis igaühe isikliku suure paugu ajal, millal tema loomine algab, luuakse selle inimese algelementide ideaalne tasakaal, selle inimese Prakriti. Prakriti on selle konkreetse inimese füüsilise ja psüühilise avaldumise ideaalse vormi valem ja see valem elu jooksul ei muutu. Iga inimene loodi unikaalseks, samal ajal ideaalseks ja looduse tervikusse sobivaks. Vaatamata sellele ideaalsele plaanile juhtub üsna tihti, et see ideaalne avaldumise vorm läheb elustiili ja keskkonna mõjude tõttu paigast ära ja valem pole enam tasakaalus. Siis ilmneb tasakaalutus nii füüsilises kui psüühilises vormis ehk haigused ja ebakõlad nii sees kui väljas.

Ajurveeda õpetab, kuidas läbi elustiili muutuste oma füüsiline ja psüühiline tasakaal jälle paika viia. Tehes kindlaks oma ideaalse valemi, saame püüelda tagasi selle poole. Eelkõige õpetab ajurveeda oma tasakaalu leidma elustiili muutmise, näiteks oma toitumise ja muude harjumuste muutmise, või erinevate teraapiaprotsesside läbi. Jooga õpetab aga veel lisaks, kuidas tuua see tasakaal oma kõige sügavamast sisemusest väljapoole, psüühikasse ja kehasse nii, et elustiili muutmine pole eesmärk, vaid tulemus. Jooga õpetab ühenduma iseendaga ning seeläbi märkama ja uurima oma keha ja psüühika algseid elemente, looduselemente. Jooga õpetab, kuidas neid elemente tasakaalustada läbi liikumise ja asendite, hingamise, meditatsiooni ning iseenda pideva teadvustamise ja uurimise. Ning läbi mõne salanipi veel.

Mina olen läbi jooga leidnud oma füüsilises kehas ja psüühikas palju suurema tasakaalu ning lähenenud oluliselt oma algsele Prakritile ehk sellele ideaalsele vormile, mille loodus mulle loomise hetkel lõi. Läbi jooga olen ma jõudnud taipamiste ja kogemusteni, kuidas ja millal midagi teha, nii, et oma tasakaalu kõige vähem häirida. Kui ma ise kogen oma keha ja psüühika algset olemust ning ehituskivisid, olen ma võimeline nende parima tasakaalu eest ka hoolitsema. Jooga õpetab, kuidas oma ideaalne valem kõigi teiste ümbritsevate valemitega ühte toimivasse süsteemi seada nii, et kogu olemasolev läheneks tasapisi oma ühise ideaalse avaldumise valmini.

Kui soovid veel rohkem teada looduse viie elemendi ning ajurveeda ja jooga kohta nende viie elemendi valguses, ootan Sind kursusele. Olen väga põnevil, et jagada oma jooga- ja ajurveeda õpingute ja aastate pikkuse praktika tulemusi ja õppetunde ning koos teiega avastada looduse ja jooga kohta veelgi rohkem.

Elu süvatasand ootab avastamist

Jooga – minu elu tasakaalustaja

Olin teismelisena pigem rahutu loomuga – otsisin, tahtsin teada, kogeda ja palju. Mingil hetkel tundsin justkui, et ma ei leia seda, mida ma otsin. Kuigi ma seda endale teadlikult ei teadvustanud, tean nüüd, et see teadmine otsitu mitte leidmisest jõudis ühel hetkel minu alateadvusesse. Kui läksin ülikooli muutsin oma elu teadlikult rahulikumaks ja hakkasin süvenema. Mitte niivõrd sellesse, millesse ehk oleks oma juuraõpinguid silmas pidades pidanud süvenema. Mind paelusid rohkem füüsika, keemia, loodus, universum. Ja maagia. Näiteks otsustasin täpselt keset oma esimest eksamiperioodi lugeda järjest läbi kõik Harry Potteri raamatud. Sest need olid lihtsalt nii põnevad ja täitsid mingi lünga, mis minusse oli jäänud. Sain juuraeksamid ka enam-vähem tehtud, aga midagi ülemäära põnevat ma seal lõputust teooriast enda jaoks kahjuks ei leidnud. Minu põnevaimad ained viie aasta jooksul ülikoolis olid tegelikult valikained usuteadusest – tundsin, et seal üritatakse kirjeldada midagi, millest ma tahan teada.

Nüüd hiljem asjale tagasi vaadates saan aru, et kogu see sisemine muutus minus sai alguse joogalikust liikumisest. Nimelt hakkasin mõned aastad enne ülikooli minekut üsna regulaarselt tegelema keha-meele treeningutega. Tollal tõesti lihtsalt treeningutega, mis tasakaalustasid midagi minu sees ja suunasid vaatama sügavamale elu pealispinnast. Ja kindlasti suunas mind otsima kaasaegne tants, mida alates 15. eluaastast mitu korda nädalas harjutasin. Suundusin otsima ja vaatama: kaugemale sellest, mis oli minu ees, sest teadsin, et ma janunen millegi enama järele.

Nende otsingud kestavad loomulikult siiani. Olen saanud palju vastuseid, teadmisi, kogemusi ja oma teel jätkates saan neid kindlasti juurde. Mind on juhendanud mitmed joogaõpetajad, suunamudijad, koolitajad. Kõige enam on nad minu juhendanud otsima enda eest ja usaldama ennast. Kui ma saan kuskilt midagi teada, ei usu ma seda lihtsalt niisama. Ma katsetan ja uurin – kas see tõesti kehtib ka minu puhul? Kui jah, olen saanud targemaks ja kogemuse juurde. Kui ei kehti, siis olen samuti selle teadmise võrra rikkam.

Oma teekonnal olen avastanud, et püsivus on kõige olulisem element oma teekonnal edenemisel. Ükskõik, kas see teekond on sisemises või välises maailmas. Lisaks olen avastanud, et mõlemad – väline ja sisemine – on tasakaalu mõttes võrdselt olulised. Igas mõttes. Mulle meeldib mõte, et hakkama saamine oma elu väliste asjadega ning õnnelikkus elust näitavad seda, kui arenenud me vaimselt oleme. Füüsilise ja vaimse arengu tasakaalus hoidmine on minu jaoks väga oluline.

Minu igapäevane rutiin toetab minu elu füüsilist ja vaimset tasakaalu. Igal hommikul pühendan kindla aja kindlatele joogalikele hingamisharjutustele ja meditatsioonile, et minu meel oleks tasakaalukam. Nii olen ma ka heatahtlikum, mõistvam, arukam ja õnnelikum. Olen avastanud, et igapäevane joogaasendite praktiseerimine hommikul ja õhtul muudab mu keha tervemaks, sirgemaks, tugevamaks, vastupidavamaks. Kehaline enesetunne on oluliselt parem ja seeläbi ka minu võimekus asju füüsiliselt korda saata. Jooga tasakaalustab minu keha ja vaimu ning neid omavahel.

Lisaks olen avastanud, et mul on veel palju avastada. Ikka on mul aegu, kus olen liiga stressis. Ikka on hetki, kus ma ei käitu nii hästi, kui ma tean, et võiksin. Vahel teen natuke valesid valikuid. Samas ma tean, et jooga aitab hoida seda kogu elu, isegi selle kõige kaootilisematel hetkedel, ikkagi teatavas tasaaalus. Jooga aitab hoida üleval lootust ja aitab hoida suunda. Sest ma tean, et kui ma olen püsiv, tulevad alati lahendused. Asjad lähevad pärast raskust ikka kergemaks. Mõnel hommikul ärkan üles ja saan meditatsiooni ajal järsku vastused kõigile küsimustele, mis mind vaevavad. Mõnel õhtul pärast süvavenitusi ja lõdvestust tunnen, et mu keha on nii heas tasakaalus ning uni tuleb eriti kosutav. Tunnen täiuslikku harmooniat – nii kehas kui vaimus ja neis omavahel. Ja need hetked laevad täiega igaks uueks väljakutseks. Ja võimaldavad võtta vastu suuremaid projekte – sees ja väljas.

Jooga on andnud mulle enesekindluse, et tegelikult on mul olemas lahendused kõigile olukordadele. Minus on olemas tasakaalustaja kõigile tasakaalutustele. Ja iga päev on mul neid hetki, millal ma seda tean, järjest rohkem. Jooga on andnud mulle usalduse elu vastu ja iseenda vastu selles elus. Ma tean, et ma saan alati võtta kasutusele mõne oma tuhandest tehnikast ja olukorra kasvõi natukene paremaks muuta. Ma saan hingata välja on pinged, rahustada oma viha, lohutada oma kurbuse. Ma saan läbi lõdvestuse vabaneda füüsilisest valust. Ma saan läbi kindlate asendite muuta ennast tugevemaks ja enesekindlamaks. Mul on võimekus läbi sisemise juhtimise jõuda kontakti oma sisemise sügavuse kõige sügavama sügavusega ning ammutada sealt jõudu juurde. Jooga on õpetanud mulle tohutuid võimalusi oma elu tasakaalustada. Ja jooga on õpetanud mulle, et vahel on kõige õigem lihtsalt alistuda ja lasta asjadel juhtuda nii, nagu on vaja. Ja teada, selle kõige all on uus ja veel parem tasakaal. Kui ma jään endale kindlaks, tajun oma suunda ja teed, on mul võimalik selles elus ainult võita.

Tapas ehk oma karma koorma põletamine

Joogas on teada üks eriline arengu kiirendamise tehnika – tapas. Iseendale teadlikult väljakutse esitamine. Ja sellise väljakutse, mis tõesti paneb proovile. Tapas on teadlik ja sihikindel pingutuse hoidmine, iseenda teadlik pingega harjutamine. Pingega harjumine õpetab pingesse lõdvestumist. Lõdvestumine eeldab kõige ebaolulise maha jätmist. Kogu selle koorma, mis on ülearune.

Sõna tapas tähendab otsetõlkes kuumust või hõõgumist. Veedades, India kõige iidsemates vaimsetes tekstides, oli joogide esmanimetus tapasvin ehk tapase kui teadliku eneseväljenduse praktiseerija. Jooga üheks põhiliseks alustalaks ongi tapas ehk intensiivne keskendumine valitud tegevusele, intensiivne praktika. Läbi tapase toimuvad arenguhüpped, nii joogas kui elus. Sest tapase kuumuses põletatakse karma, meie alateadlikud tendentsid, ihad, püsimatus, rahutus, egoism. Niiet kui soovid saavutada mingis oma elu valdkonnas järgmist taset, on tapas see tee.

Tapas – taotlus, tahtejõud ja vastupidavus

Tapas algab kindla suunatud taotlusega teha oma elu mingis osas ebamugavaks, aga samas läbi teadliku ebamugavuse põhjustamise hoopis paremaks. See tähendab, et annan endale lubaduse teha mingit enda jaoks mitte harjumuslikku kasulikku tegevust mingi kindla perioodi jooksul. Ükskõik, mis juhtub, ma jään oma lubaduse juurde ja ületan seeläbi vana harjumuse ja loon ellu muutust. Näiteks võin ma lubada, et mediteerin igal hommikul viis minutit 40 päeva järjest. Või luban endale, et kaks kuud ma suhkrut ei söö. Üldse. Samuti võin lubada, et loobun täielikult sotsiaalmeedia kasutamisest nädalaks ajaks. Ükskõik, mis on see tegevus, tuleb see kindlalt määratleda. Nii tegevuse kui kestvuse osas. Et oleks selgus ja tugipunkt. Taotlus peab olema selge, arusaadav ja kindel. Siis on lihtsam selle juures püsida.

Teine samm on tahtejõu leidmine, kasutamine ja kasvatamine.

Mõnel inimesel on loomulikult tahtejõud hästi suur ja selle leidmine pole eriline probleem. Kui on päriselt teada, miks midagi teha, siis ongi tahtejõud kohe olemas. Sest me näeme vaimusilmas tulemust, mille teadvustamine annab jõudu. Kui oled seda ettenägemise või tuleviku tunnetamise protsessi ning seeläbi tahtejõu leidmist harjutanud, on see selge. Kui aga tahtejõudu varem treeninud pole, on see “lihas” pigem nõrk. Tapas aitabki jõudu treenida. Esialgu, kui loomulik lihas veel nii tugev pole, aitab iseenda motiveerimine. Üks viis on püüda taibata ära, et selle valitud tegevuse juures püsimine annab mulle eriti häid ja oodatud tulemusi ning vähendab kannatusi. Või siis lihtsalt lubada endale mõni auhind :). Kui tekib taipamine tegevuse tulemuse kasulikkuse osas, tekib koheselt ka tõeline jõud, mis võimaldab püsida valitud teel. Ilmselt ükski auhind pole nii hea, kui vähem kannatusi ja rohkem rõõmu.

Kolmas samm on vastupidavus.

Kui võhma on vähe, tuleks alustada kergemate ülesannete ja lühema perioodiga. Sest igast eduelamusest, saavutusest, vastupidavusest tekib vastupidavust juurde. Kui seada endale taotlus, mis täpselt parajalt ületab mugavuse piiri, siis on kergem vastu pidada. Ja järgmisel korral on tahtejõud ja vastupidavus kasvanud.

Tapas vähendab egoismi ja suurendab harmooniat

Inimese alateadvusesse on sisse kirjutatud egoism – mina kohta käivad mõtted ja uskumused, mis meie elu juhivad. Mis meeldib, ei meeldi; mida jõuan, ei jõua; mis on hea, mis mitte jne. Tapase kõige suurem eesmärk on neid piiravaid alateadlikke kalduvusi vähendada. Läbi keskendumise, püsivuse, eesmärgistatud tegevuse, tahtejõu ja vastupidavuse. Tapas on joogalik alateadvuse puhastamise viis. Tapas lihtsalt sunnib meid mingeid alateadlikke harjumusi maha jätma. Muidu pole võimalik vastu pidada, sest koorem on liiga raske. Iga ületatud kalduvus annab juurde sisemist ruumi, vaikust ja heaolu. Läbi teadliku ja eesmärgipärase pingutamise suurendame oma vastupidavust välisele stressile, ilma sisemiselt stressi kogemata. Sest me õpime pingesse lõdvestuma.

Pinge on maailma sisse kirjutatud. Tapas õpetab meid valima, kuhu me pinge soovime asetada. Kas sinna, kuhu see alateadlikult läheb ehk kuhu harjumus selle viib või valime panna pinge sinna, kuhu me ta teadlikult ise soovime. Näiteks igahommikune pingutus, et kasvõi viis minutit mediteerida, eemaldab palju teisi pingeid, mida muidu päeva jooksul kogeksime. Lihtne taipamine, et mingi asi on tegelikult minu jaoks kasulik ja aitab vältida soovimatuid pingeid, aitab hoida tapast.

Tapase vägi

Tapas õpetab seadma asjakohaseid eesmärke, kasvatab tahtejõudu ja vastupidavust. Tapas õpetab meile stressi juhtimise olulisust. Kui pingestame õiges kohas, saab õiges kohas toimuda lõdvestus. Joogas on üks ütlemine: miski ei suuda seista vastu tapase väele. Ehk miski pole suurem kui inimese enda teadlik pingutus, pühendumine ja keskendumine kindlas suunas. Tuleb lihtsalt oma sisemist jõudu kasvatada ja õigesti juhtida. Soovitan proovida. Mina olen tapasega oma elus tõelisi imesid korda saatnud. Asju, mida minu karma koorem mulle üldse loomulikult ette ei näinud. Jätkan oma tapasvini teed, et veelgi rohkem imesid pimedatest karma koobastest välja tuua.

Selles koopas oli paradiis (Tais, detsember 2021)

Stress tasakaalu

Paljud inimesed pöörduvad jooga poole sooviga leevendada stressi. Nad tunnevad, et midagi on liiga palju. Midagi, mida nad ei suuda enam endaga kaasas kanda. Räsitud, kohati isegi elurõõmust tühi tunne võib viia küsimuseni: kuidas sellest mingist üleliigsest asjast lahti saada? Sest elu on selle raskusega lihtsalt liiga raske – emotsionaalselt, mentaalselt aga ilmselt ka juba väga füüsiliselt. Kui liigne stress on haaranud ja varjutanud kõik inimese kogemise tasandid, siis tundub kõik ühtlaselt hall, rõõmutu ja ähvardav. Stressis inimene tunneb, et ta on surutud nurka. Et ta on pigistatud tühjaks. Kasvab hirm, ärevus, rahulolematus, üksindus.

Stress on pinge. Jooga maailmas saame rääkida kahest vastandlikust jõust: stressist ehk pingutusest ja pehmusest ehk lõdvestusest. Kuulus India iidne joogi Patanjali on öelnud: “Sthira-sukham-asanam”. Ehk täiuslik joogaasend on samal ajal täiuslikult pinges ja täiuslikult lõdvestunud.

Keegi pole võimeline võtma joogaasendit selle täielikul kujul, kui keha on liiga pinges. Samuti pole keegi võimeline võtma joogaasendit selle täielikul kujul, kui keha on liiga lõdvestunud. Mõlemad peavad olema, et oleks tasakaal. Lisaks on olemas veel üks imeline nüanss: pinge ja lõdvestus tuleb jaotada võrdselt, aga täpselt. Ehk pinge peab olema täpselt seal, kus on tema koht ja lõdvestus jälle seal, kus on talle kohane. Kui pinget ja lõdvestust on võrdselt, aga need pole õiges kohas, on joogaasend ikka vildakas. Ehk näete ka teie siin paralleeli nende asenditega, mida te igapäevases elus võtate ehk kõigi eluliste olukordadega? Ebakõla ja raskuse tunne tekib elus nii liigsest lõdvestusest kui liigsest pingutusest. Lisaks tekib ebakõla veel sellest, et pinget ja lõdvestust pole jagatud olukorrale vastavalt õigesti.

Mida siis teha, et stressi tunnet ehk tegelikult sisemist rusutust ja ebakõla korrigeerida?

Üks esimesi samme oleks joogas hakata keha vanast stressist või siis tegelikult ebakõlast puhastama. Kui keha on pidevalt reageerinud stressile, seda endasse korjanud ning seejärel läinud liiga pingesse, siis on valus. Nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Liigne pinge kuhjus, sest stressi vahepeal polnud võimalusi stressi välja lasta. Kui me nüüd hakkame ühte asendit vaikselt harjutama ja teadlikult selles asendis stressi oma kehast vähendama, anname lõpuks kehale puhkust. Kustutame neid vanu lugusid stressist, mis ikka veel meie sees ringi liiguvad. Teeme lõdvestusele ruumi juurde. Samal ajal hakkame tugevdama neid kohti, mis ehk liigse lõdvestuse tagajärjel oma võimsuse on kaotanud.

Paralleelselt õpime läbi asendite, hingamise ja keskendumise oma tähelepanu märkama ja juhtima. Ikka selleks, et elus olla tähelepanelikum selle osas, mis toimub ning osata sellele asjakohasemalt reageerida. Me õpime tasakaalustama pinget ja lõdvestust ning eristama, millist osa pingestada ja millist lõdvestada, et leida parim võimalik tulem. Me õpime seda, kuidas elu duaalsuste vahel leida tasakaal. Sest ainult tasakaalu kogemuses ei koge me stressi selle klassikalises psühholoogilises tähenduses. Siis kogeme me harmooniat, leidlikkust, uute võimaluste avanemist. Me saame lõpuks nurgast välja tulla ning näha jälle elu selle kirgastes erinevates toonides.

Jooga ei võta stressi ära, seda ei saa tegelikult miski teha. Küll aga saab jooga aidata stressiga paremini toime tulla ning õpetada stressi lõdvestusega tasakaalustama. Minule on jooga õpetanud, et stressi ei tohi karta. Sellega tuleb õppida hakkama saama ning veelgi enam: stressi tuleb õppida enda kasuks pöörama. Jooga õpetab tasakaalu pinge ja lõdvestuse vahel. Jooga õpetab olema tark ning märkama, millist kohta on hetkel vaja pingestada ja millist lõdvestada. Jooga näitab valgust, et mitte elu äärmustesse – pingesse või lõdvestusse – ära kaduda. Nii matil kui igal pool mujal. Jooga õpetab olema keskel – täiuslikus stressis ja lõdvestuses korraga. Olema kohalolus. Et läbi elu kahe jõu oma elutee võimalikult harmooniliseks ja ilusaks kujundada.

Joogakursus “Stress tasakaalu” kolmapäeval kell 17.45-19.00 Tartu joogakeskuses või online. Kursus jääb järelvaadatavaks. Kohtume 11.05, 18.05, 08.06, 15.06. Kursuse hind on 48 eurot (tasuda saab ka Stebbys). Veel rohkem infot siin.

Kui soovid osaleda, kirjuta aiejoogast@gmail.com.

Armastus

Armastuse teemal olen ma juba üliammu tahtnud midagi kirjutada. Alati tundus taoline pealkiri aga liiga lai, suur, hoomamatu. Sõna Armastus tundus liiga tähtis, et sellest üldse midagi kirjutada. Tunnen, et nüüd ma olen valmis. Nagunii ei saa ühe blogipostitusega sellist aegade algusest saati üheks peamiseks filosoofilise arutelu teemaks olnud sõna lahti seletada. Samas tahan ma ikkagi sellel teemal kirjutada. Pärast iga blogipostitust on kajastatud teema minu elus kuidagi paremini ilmnema hakanud. Või kuidagi mingi lahenduse saanud. Sest ma olen sellele teemale pikemalt ja suure energiaga keskendunud. Seda analüüsinud ning uurinud. Soovinud mõista ja taibata. Mida rohkem ma kirjutan, seda rohkem saan ma aru, et armastus on kõigi teemadega niivõrd tihedalt seotud, et tuleb ka armastusest ära kirjutada. Sest ma tahan armastust. Nagu me kõik siin maailmas. Otsimas seda sama lihtsat, aga samas kuidagi kättesaamatut ja keerulist asja. Armastust.

Kui jälgida kogu elavat, võib lihtsa vaevaga näha, et elus on üks väga lihtne printsiip: me otsime head ja soovime vältida halba. Kõik elusolendid otsivad armastust. Sügavat headuse, hoituse, aktsepteerituse, toetuse ja soojuse tunnet. Me otsime seda head, mis sisaldab kõike head. Ja me proovime sättida oma tegevusi selliselt, et nende tulemusena kogeksime head. Kogeksime armastust. Ja samal ajal võtame arvesse kõikide oma tegude puhul võimalust saada haiget. Võimalust kogeda midagi hoopis muud, kui armastus. Seda, mis on skaala teises otsas. Valu, hirm, üksindus, hüljatus, halb, kurjus, jõuetus, saamatus. Niimoodi vaadates on tõesti elu must ja valge. On justkui hea ja kurja võitlus. Kuidas saada rohkem armastust ja vähem seda teist asja. Minul igatahes on nii olnud terve elu. Üks lihtne skeem kogu keerukuse all. Lihtsalt tahan olla armastatud.

Kui elu niimoodi vaadata, armastuse otsimise vaatenurgast, võib näha, et me oleme kõik justkui samal teekonnal. Kuidas saavutada igavene armastus? Lõputu, piiramatu, absoluutne armastus. Selline elu, et seda halba otsa, kus on ebameeldivad kogemused, üldse enam ei oleks. Ilmselt otsime me kõik vähemalt alateadlikult sellist elu. Sest alateadvus ongi ju põhimõtteliselt programm, mis salvestab elus toimunut ja vastavalt varasematele kogemustele juhib meid eemale valust ja armastuse poole. Lihtsalt mõnikord paneb programm natuke puusse ja põhjustab meile armastuse leidmise asemel hoopis kannatusi. Sest tegelikult pole ju elu kunagi see sama nagu see oli minevikus. Elu iga hetk on unikaalne ega allu mingitele lihtsatele valemitele. Seega pole võimalik pelgalt alateadvuse programmi toel tegelikult igavest armastust leida. Muidu oleksime me kõik juba igavesti õnnelikud ja armastust ääreni täis.

Oma elu jälgides olen pannud tähele, et alateadvus paneb vahepeal ikka nii puusse, et lükkab mind armastusest päris eemale. Kaugele kannatuste sohu. Kuna elu ebameeldivas otsas armastust ei paista, hakkame seal olles tihti teisi inimesi enda ümber ka soovimatult sodiga pilduma. Kui oled ikka kaelani mülkas, pritsib iga käeviibe ainult muda laiali. Ja kui teised tajuvad, et mudapilduja juurest armastust ei leia, lähevad nad ära. Lähevad armastust mujale otsima. Ja mülkas supleja jääb veelgi rohkem üksi, veelgi rohkem ilma armastuseta. Kuigi sellel inimesel on seal mudas väga valus ja ta ei taha seal olla, kuigi ka tema tahab tegelikult olla armastatud ja armastada, siis ta lihtsalt ei oska. Millegi pärast on elu ta läbi valu sinna sohu lükanud. Ilmselt ei aita mudasolijat veelgi rohkema mudaga üle valamine. Ainus, mis aitab, on armastus. Headus, soojus, valgus. Need omadused tõmbavad mülkast välja. Ja juhivad jälle õigele teele.

Armastus koosneb nii paljudest erinevatest omadustest, et seda on suisa võimatu lahti kirjutada. Aga ma usun, et nende kõigi ühine joon on, et armastuse omadused ehitavad sildu. Loovad võimalusi, ühendusi, koostööd. Armastus avab. Aga see teine tunne, nimetame seda kasvõi kurjuseks, suleb. Armastus kasvatab, kurjus kahandab. Armastus ütleb jah. Ja kurjus ütleb ei. Armastus viib edasi ja paneb õitsema. Kurjus hoiab kinni ja viib närtsimiseni. Ühes videos ütles Sadhguru, et kõik inimesed võiksid luua endale kasvõi tillukese keskkonna, kus nad saavad alati öelda jah. Ma usun, et kui me loome endale võimaluse mingis osas oma elust kõik müürid alla lasta ja olla täielikult avatud, ühendatud, koos, siis me kogemegi pidevat armastust. Ükskõik, mis ümberringi toimub. Meie oleme avatud, ühendatud, koos headuses. Meie ütleme oma sisemuses jah, isegi kui me peame mingil põhjusel päriselt ütlema ei. Ja enda puhul olen pannud tähele, et sellise suhtumisega peab järjest vähem ka verbaalselt ei ütlema. Järjest rohkem saab öelda jah. Jah liidab läbi aktsepteerimise, toetuse, läbi armastuse.

Öeldes ei, ütleme me alati mingil viisil, et teine inimene pole aktsepteeritud. Mingi tema soov või mõte pole vastuvõetav. Kui ma ütlen millegi pärast ei, tekib alati võitlus. Võitlus tuleb sellepärast, et teisel on valus. Tal on valus, kui ta pole heaks kiidetud. Kogedes ei-d, lükkub inimene armastusest jällegi sammukese eemale. Seepärast proovin ma võimalikult palju öelda jah. Isegi kui pole võimalik öelda jah, proovin ma ikka. Öelda jah vähemalt osaliselt. Tunnustada teise inimese ja ka enda soove ja mõtteid. Võtta arvesse, et need on olulised. Öeldes jah, kasvõi mingil määral, pole vaja nii palju võidelda. Siis on palju vähem valu ja hoopis rohkem armastust. Ja kogedes rohkem armastust, jagab kogeja seda ka teistele. Sest nagu mudas sipleja pritsib muda, kiirgab armastust kogev inimene headust.

Ikka ja alati tuleb võtta arvesse ka ennast. Armastus saab ju alguse minu südamest. Kui ma ütlen endale kogu aeg ei, ütlen endale negatiivselt või laitvalt, lükkan ma iseennast samuti armastusest eemale. Ükskõik, et ütleja pole keegi teine. Ennast pidevalt maha tehes või halvustades loon ma endaga halva suhte. Ja ennast liiga vähe armastades armastan ma ka teisi liiga vähe. Seepärast proovin alati märgata, kuidas ma endasse suhtun. Kui tulebki mingi mõte, mis vääriks pigem ei ütlemist, ütlen ma ei õrnalt ja armastusega. Öeldes tegelikult kasvõi osaliselt jah. Niimoodi endaga head suhet hoides ja kasvatades kasvab armastus minu sees iga päevaga aina suuremaks. Ja niimoodi käitudes, hästi enda ja teistega, võimegi üsna ruttu jõuda järjest laiemasse kogukonda, kus me saame alati öelda jah. Olla alati avatud, ühendatud, toetatud, hoitud. Olla järjest rohkem armastuses.

Kasvatades armastust enda ja kogu maailma vastu tekib järjest enam võimalusi öelda jah. Ja tekib rohkem võimalusi olla armastatud ja armastust jagada. Ja kes teab, ehk ükskord jõuame niimoodi armastades tõesti selle igavese armastuse juurde absoluutselt igal pool. Oleks ju ilus sellises maailmas elada küll.

Kerli ja Armastus

Armastust!

Päikesetervitus

Viibin praegu Tenerifel, päikesetõusu rannikul, joogalaagris. Alustan igat hommikut enne päikesetõusu rannas ühises joogapraktikas, millest liigun edasi oma isiklike praktikatega. Et siis õhtul jälle grupikaaslastega kokku saada ja jagada oma päeva edusamme, taipamisi ning ühiselt praktiseerida. Seadsin selleks joogalaagriks mõned isiklikud eesmärgid ka, üks nendest äratada oma sisemine Päike veel rohkem elule. Panna oma elu täiega särama kuldses päikesevalguses.

Päikest austatakse paljudes iidsetes kultuurides. Nii Egiptuses, Indias, Hiinas, isegi varajases kristluses. Päike ja tema omadused on paelunud inimesi aegade algusest saati. Ja põhjusega. Oled Sa kunagi keskendunud Päikesele, tõeliselt süvenenud ja uurinud? Päike särab, kiirgab, soojendab, äratab, valgustab, elustab. Kummardades Päikest on inimesed soovinud Päikese omadusi äratada endas. Olla säravam, rõõmsam, helgem, kiirgavam, valgustatum. Päike on ka kuninglikkuse ja edu sümbol.

Joogas seostatakse Päikest ühega viiest hinduismi peamisest jumalusest – Suryaga. Enamikes joogatraditsioonides on olemas päikesetervituse seeria, Surya Namaskar. Dünaamiline ja voolav asendiseeria on kui liikumisse valatud palve Päikesele: tahan saada Sinu sarnaseks! Olla helge, särav, dünaamiline, jõuline, valgustav. Keskendudes Päikesele ja tema omadustele ning integreerides neid oma joogapraktikasse ja ellu, hakkabki inimese sisemine Päike rohkem särama. Muide, seda seeriat on eriti hea tehagi päikesetõusu ajal, sest siis on looduse energiad kõige soosivamad. Sisemine Päike teab ärgata koos välisega.

Krija hatha jooga päikesetervitus

Täna hommikul mediteerisin Päikesel väga kaua aega. Päikese valgus puhastab ja valgustab ning aitab näha asju, mida muidu ei näe. Päikese valgus annab jõudu, energiat, enesekindlust, rõõmu, sära. Päikese energia paneb inimese kiirgama. Inimene, kellel on palju Päikese energiat, paistab kohe teiste seast silma – ta justkui helgib. Päike inimese sees särab ja paistab isegi temast välja. Justkui füüsiline Päike.

Päike on ka minule väga südamelähedane. Tervitan teda igal hommikul ja kutsun endaga päeva kaasa. Sest kui Päike on minuga, on alati selgus ja teadmine, mida teha. On sisemine selgus ja valgus. On hämmastav sära ja sillerdus, rõõm elust ja tegemistest. Päikese energia on nagu kuldne palsam minu hingele.

Kui elus tekib raskus, saamatus, ebakindlus või näiteks rõõmutus olen täitsa kindel, et nüüd on aeg Päikest oma ellu juurde kutsuda. Ja ka siis, kui tahan saavutada mingis tegevuses või elu aspektis järgmise taseme: siis on eriti oluline Päikest säramas hoida. Sest ainult säravad inimesed saavad oma unistusi ellu viia. Ja kui vahel ongi öö, siis seda enam ammutan ja naudin ma Päikest, kui jälle koitma hakkab. Ja tundub, et hakkab. Kui alustasin ÖöLiblikast, siis praegu suunab elu mind täiesti “juhuslikult” hoopis Koidukuma poole. Kui inimene ööga Päikest ei unusta ning ikka teda meeles peab, siis tuleb Päike alati tagasi. Siis saab vana sõpra jälle avasüli tervitada.

Eks iga hea suhe saab alguse tervitusest. Sest kuidas teab uus sõber Sinu poole üldse vaadata, kui Sa teda isegi tervitanud pole? Igal päeval Päikest tervitades, meeles pidades ja suhet Päikesega elus hoides hakkab Päikese energia inimeses kiirgama. Ja saab talle järjest omasemaks. Niiet kui järgmisel korral Päikest näed või enda sees tunned, võid teda tervitada. Küllap siis tuleb ta järjest lähemale, ehk täitsa ligi ja saadki endale ühe hea sõbra juurde.

Mina tervitan Päikest ka sellega, et valin igaks päevaks vähemalt ühe kollase detaili. Päike armastab kõige enam kollast ja kuldset, sest valis need värvid endale. Nendes värvides sisaldab natuke Päikese võlu.

Joogaga alustamine

Olen tihti kuulnud inimestelt, et nad sooviksid alustada joogaga. Samas on neil väga palju takistusi, mis segavad. Kõige suurem neist on hirm uue asja ees. Ükskõik, millise sõnastuse siis keegi sellele parasjagu annab. See postitus on loodud just selleks, et seda hirmu vähendada. Joogas pole kaotada midagi muud peale halva enesetunde. Võita saab tohutult.

Kõigepealt ütlen ära ühe lihtsa asja: jooga algajate kursus ei eelda mingit ettevalmistust. Ei füüsiliselt ega hingeliselt. Meie kõigi kehad on väga erinevad, sest me kõik oleme erinevad ja elame erinevaid elusid. Aie jooga algajate kursusele on tulnud inimesi, kes juba painduvad väga hästi. Samas, on tulnud ka inimesi, kes painduvad natuke halvemini. Ja nad kõik saavad väga hästi hakkama. Sest jooga võlu on see, et see tegevus on täiesti individuaalne. Kogenud joogaõpetja toetab ja julgustab Sind täpselt sellesse asendisse, mis Sulle sobib. Igaüks teeb joogatunnis oma asja endast lähtuvalt. Grupis koos on lihtsalt toredam teha ning koostegemise energia toetab kõiki, kes parasjagu kaasa teevad. Kellel siis allavaatavas koeras jalad sirged ja kannad maas ning kellel põlved kõverad ja kannad õhus. Kusjuures, ma ise teen mõlemat varianti, sest mõlemad on mõnusad. Asendi füüsiline vorm pole esialgu üldse nii oluline. Oluline on see, kuidas inimene ise ennast seda tehes tunneb. Ja jooga paratamatu tulemus on see, et joogataja hakkab ennast tundma järjest paremini. Nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Niiet, ükskõik millise hinnangu keegi oma kehale annab, on olemas kuldne reegel: yoga is for every body ehk jooga on iga keha jaoks. Ja tõesti, nii ongi.

Enamik inimesi, kes jooga algajate kursusele tulevad, pole varem joogat praktiseerinud või on teinud seda väga vähe. Ehk kõigi jaoks on uus, pisut hirmutav, samas väga huvitav. Kõik osalejad on nii ametis iseenda sättimise, märkamise ja uurimisega, et neil polegi võimalik kõrvale vaadata. Niiet pole vaja muretseda, et keegi Sind hukka mõistab. Jooga on nii individuaalne asi, et kellegi teise jaoks joogatunni ajal lihtsalt tähelepanu ei jää. Ja see ongi eesmärk. Uurida ja tunnetada iseennast nii füüsiliselt kui hingeliselt. Saada iseendaga lähedasemaks ehk saada enesekindlamaks selles, kes ja milline Sa oled. Ning sellest kohast muutuda järjest veel paremaks.

Aie jooga tundides on asendite kõrval ja sees väga olulisel kohal ka sisemised praktikad. Õpime kasutama hingamist ja teadvustamist ehk oma tähelepanu juhtimist iseenda paremaks hüvanguks. Sealhulgas õpime ka mediteerimist ehk mõistuse teadlikku valdamist. Rohkem meditatsiooni kohta saad lugeda siit. Ja ma võin öelda, et enamik inimesi, kes jooga algajate kursusele tulevad, pole ka veel meistermediteerijad. Tavaliselt pole nad seda tegevust tegelikult veel varem teadlikult proovinudki. Niiet pole vaja muretseda, et Sa ei oska joogalikult hingata või mediteerida. See on okei. Algajate kursusel õpime kõiki neid asju väga rahulikult ja ma olen täiesti kindel, et vähemalt kolmandas tunnis on mediteerimise aluspõhimõtted ja mõned nipid juba päris selged. Ja sealt edasi hakkab sisemine rahu ainult kasvama.

Kui Sa ikka pole kindel, kas jooga Sulle sobib, siis ma olen kindel, et paljud jooga algajate kursusele tulnud inimesed polnud. Samas olen ma näinud imelisi muutusi juhtumas nende inimestega kõigest paari nädalaga. Jooga algajate kursuse jooksul paraneb osalejate füüsiline enesetunne ning kõige paremini on seda näha nende enesekindlamast rühist. Suureneb emotsionaalne stabiilsus, heaolu ning sisemine harmoonia. Olen mitme inimese käest kuulnud ning seda nende silmadest näinud, et tänu positiivsetele muutustele ning iseenda paremale tundmisele on lahenenud mitmed keerulised probleemid nende elus. Jooga on suurepärane imeravim nii füüsiliste kui vaimsete väljakutsete lahendamiseks. See on selline ravim, mida tuleb ise teha, et see töötaks. Ja siis ta töötab super hästi.

Uued asjad ongi hirmsad, sest mõistus ei suuda neid kirjeldada ning hoiab Sind tagasi. Äkki juhtub midagi? Ma võin öelda, et juhtubki. Päris palju asju võib juhtuda, kui Sa lihtsalt sellest hirmust korraks lahti lased ja esimesse joogatundi kohale tuled. Sealt edasi läheb juba palju lihtsamaks. Imelised võimalused ootavad ees: tervem keha, rahulikum meel ja õnnelikum süda. Ja Aie jooga moto: armastus inimeses eneses. Niiet polegi vaja enam kuskilt mujalt otsida seda, mis on Sinus endas olemas. Tule otsi üles :).

Aie joogas alustame uue jooga algajate kursusega juba 5. aprillil!

Enesehool ja eluvool

Kui mina käisin koolis, pandi tunnistusele alati eraldi hinne hoolsuse eest. Kuigi ma ei suutnud toona hoolsuse olulisust ehk nii täpselt teadvustada, teadsin ikkagi, et soovin hoolas olla. Sain aru, et hoolsuse hinne on kuidagi oluline minu sisemise heaolu jaoks. Ja selle jaoks, et mul läheks hästi.

Üldiselt hindasid õpetajad minu hoolsust viiega. Samas, mäletan, et üks või kaks korda sain hindeks neli. Hinde põhjuseid analüüsides taipasin, et olen ennast käest lasknud ning pean edaspidi olema hoolsam. Ka praegu tuleb mu elus ette perioode, kus võiksin panna endale hoolsuse eest hindeks neli või isegi kolm. Ja need parimast hindest natuke madalamad hinnangud tulevad alati sellest, kui olen jätnud piisava hooleta midagi väga olulist oma elus – iseennast.

Hooletusse jäetud inimene pole võimeline oma elu eest kuigi hästi hoolitsema. Ilma hooleta on raske saavutada häid või isegi väga häid tulemusi, sest hoolsus nõuab loomulikult voolamiseks hoolitsetud olemist. Loomulikult saavad minust hoolida ka teised inimesed, kuid enda eest tõeliselt hoolitseda saan ma vaid ise. Iga valik, iga harjumus, iga otsus, iga teeots – kõik nad väljendavad teatud määral alati minu hoolt iseenda vastu. Minu suhtumist minusse ja seeläbi kõigesse, mis minuga kokku puutub. Kui palju olen ma nõus hooletult tegema, käest ära andma? Kui palju on mõistlik loovutada, et äraandmisest ei jääks kõigil vähemaks?

Tagajärjed annavad alati märku, kui hästi ma olen enda eest just parasjagu hoolitsenud. Just see, kui hoolas suudan ma oma tegemistes ja toimestustes olla, kui hästi suudan hoolitseda oma keskkonna ja teiste inimeste eest enda ümber. Enesehool on kõikide hoolimiste ja hoolitsemiste alus. Niiet kui ma ei suuda enam olla hoolas ja näen, et hoolsuse hinne hakkab langema alla teatud leveli, tean ma, et olen läinud üle piiri. Olen andnud ära liiga palju ning minu andmisest on maailma hoopis hooletust juurde tulnud. Ehk olles enesehooleta ei saa ma hoolitseda kellegi teise eest sellisel viisil, et see oleks tõeliselt toetav. Märkan oma harmoonilises ja loomulikus eluvoos järjest enam tõrkeid ja takistusi.

Seda juhtub vahel. Et enesehool jääb unarusse. Tekib stress, saamatus, hoolimatus, viha. Asjad hakkavad lagunema – nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Elui kuidagi ei voola enam. Eluvoog on tõkestatud. See on hetk, mida märgata ja millele ärgata. Mida ma saan teha, et iseenda eest paremini hoolitseda? Mida ma saan teha, et minu hoolsus oleks parem? Et maailm, mille eest mina vastutan ja hoolitsen, oleks harmoonilisem? Mida mina saan teha, et eluvool oleks sujuv ja tasakaalus?

Enesehool eeldab endast hoolimist ja hoolitsemist. Endaga kontaktis olemist ja head läbisaamist. Armastavat ja hella suhet, mis samal ajal pole piirideta lubav ja minnalaskev. Täpselt nagu väikse lapsega. Olles endaga heas suhtes saan ma teada ja tunnetada, ning leida parimad viisid, kuidas ma saaksin enda eest sellel hetkel kõige paremal moel hoolitseda.

Igaühel võiks olla olemas nö esmaabikarp, mis aitab enda eest ootamatutel juhtudel hoolitseda. Väikesed “imetabletid”, mille abil keerulistest olukordadest välja tulla. Võlutrikid, mis aitvad heaolu ja turvatunde kõige efektiivsemal moel taastada. Samas seisab üldine hea läbisaamine endaga ning enesehool pigem hoolival elurutiinil. Igapäevased väikesed ja suuremad harjumused loovad selle, kuidas ja kui põhjalikult me ennast tunneme. Kui hooldatud me oleme. Muutes oma harjumused rohkem iseendast hoolivaks, tuleb enesehool ka kergemini. Hoolitsuse kogemus ning pakkumise võimekus suurenevad oluliselt. Ja see pehmus ning hoitus, hoolitsetud olemine, muudavad eluvoo sootuks voolavamaks.

Tasub võtta endale aega iseendaga jaoks. Lihtsalt iseenda kogemiseks, uurimiseks, tunnetamiseks. Iseendaga ühenduse loomiseks. Nendest hetkedest tekivad taipamised ja arusaamad kõige parema enesehoole tagamiseks. Ilusad ideed selle kohta, kuidas saame oma harjumusi muuta endast hoolivamaks. Tean omast kogemusest, et enesehoole hoidmine aitab hoida eluvoo voogamas.

Hoolitsetud inimene on hoolas. Ta hoolitseb keskkonna ja teiste inimeste eest. Sest temas on palju harmooniat, hoolsuse tunnet. Ja see tunne on sinna saanud läbi kõigi nende iseennast toetavate tegude, mõtete ja tunnete. Läbi enesehoole harjumuste. Hoolsad ja hoolitsetud, hoolivad inimesed tagavad eluvoo voolamise kõige harmoonilisem viisil.

Head enesehoolt ja eluvoolu. Sa oled seda väärt.

PS! Kui soovid võtta endale umbes tund aega enda tunnetamiseks, uurimiseks ning voo suurendamiseks, soovitan väga seda õrna joogatundi. Aitab voolata edasi ja luua endaga hoolivama suhte.

PPS! 1. aprillist algab uus joogakursus “Hooliv suhe iseendaga”. Rohkem infot siit.