Ilus elu

Me kõik sünnime siia maailma kindlate võimalustega, mida on tegelikult kaugelt rohkem, kui elu meil tavaliselt esialgu avastada laseb. Väikese lapse lõpututesse silmadesse võib uppuda – sealt vaatab vastu kogu maailm. Ja just selle väikese lapse sees on veel kõik võimalik. Või vähemalt peaaegu kõik, kaugelt rohkem, kui arvata võiks. Mingil põhjusel hakkab neid võimalusi elus järjest vähemaks jääma. Väljavaadete ring muutub ahtamaks, eluga edasi minnes aknad maailma aina sulguvad. Mis sai nendest lõpututest võimalustest, millega me siia maailma sündisime?

Joogas räägitakse karmast – ehk inimese saatusest, mis seab talle ette järjest kitseneva tee. Karma alla liigitub kõik, mis inimesega elus juhtub. Kõik piiravad tegurid, mis juhivad teda just selles ühes suunas. Et inimene läheks oma eluteel kindlasti mööda teatud kohtadest, sündmustest, kogemustest. Inimese karma näeb ette, mis selle inimesega peab juhtuma. Öeldakse, et see on selle inimese tasu kõige eest, mida ta on korda saatnud oma eelmistes eludes. Ja paljud inimesed jäävad oma karmasse kinni ehk unustavad ära, et tegelikult on endiselt olemas, kasvõi teoreetiliselt, elu kõigi tohutute võimalustega. Tekib tunne, et see kitsas tee ongi ainuvõimalik tee. Ainus tee, mida mööda saab selle elu kuidagi mööda saata.

On ka teine võimalus. Võimalus, mida õpetab Aie jooga. Võtta oma karma täiega vastu kui tasu kõige selle eest, mida ma olen kunagi üldse korda saatnud. Kas selles elus või mingis vormis mõnes eelmises elus. Tasu ka selle eest, mida minu esivanemad, kes mulle elu andsid, on korda saatnud. Aktsepteerida seda, mida elu on mulle andnud ning õppida ära kõik need õppetunnid, kuhu elu on mind ninapidi sisse toppinud. Ja võtta tänulikult vastu kogu teadmine, kogemus ja muu, mille elu läbi karma mulle annab. Ning taibata, et sõnnikut saab kasutada nii väetisena oma elu loomiseks või sõnniku sisse võib jääda ka lihtsalt halba lõhna kannatama, kuni sellega ära harjutakse.

Kui inimene läbi jooga oma imelisi peidus olnud võimeid ja potentsiaale avastab ja arendab ning omandab võime taibata ja aru saada, mis tema elus toimub, saab hakata tasapisi karma sissetallatud radadelt kõrvale astuma. Võtta oma karmast saadud sõnniku ning muuta oma elu koos kõigega, mis seal on, ilusaks. Pole vaja kuskile põgeneda ega midagi uut otsida. Asju, mida karma on andnud, on tavaliselt isegi väga palju. Saab võtta need samad inimesed ja asjad, ning panna oma elu nende sees õitsema. Saame muuta oma keha tervemaks, emotsioonid harmoonilisemaks, mõistuse rahulikumaks ja selgemaks ning seeläbi luua sellest samast elust midagi hoopis uut ja imelist. Samamoodi nagu me i saa endale valida uut keha, ei saa me valida endale ka uusi vanemaid või esivanemaid, uusi lapsi ja sageli pole vaja valida ka uut elukaaslast või kodu. Olles teadvel ja südamlik saame just selle olemasolevaga muuta oma elu väga ilusaks. Saame vaikselt naasta tagasi kõigi võimaluste ellu. Leida lõputuse iseenda seest ning tuua selle oma ellu. Ja märgata, et imeväel hakkab elu meie ees taas avarduma. Kitsas tee, mille elu meile ette näitas, pole enam kohustus. See muutub võimaluseks. Me märkame, millised imelised võimalused tegelikult kogu karma sõnniku seest tärkama hakkavad. Ja me muutume tänulikuks selle eest, mis elu on meile andnud. Elades tänus oleme me lahked ja üllad ning külvame küllust igale poole enda ümber. Just nii muutub meie elu järjest ilusamaks.

Ilus elu – see on meie kõigi sõnniku sees peidus. Elu on meile kõigile selle kinkinud. Tuleb leida viisid see ilu sealt ellu äratada. Aie jooga on sündinud just selleks, et järjest rohkem inimesi ilu oma enda elu seest üles leiaks. Et elu oleks õnnelik.

Õnne Valgus äratamas lõputuid võimalusi, loomas elusust

Oktoobrikuus keskenduvad Aie jooga tunnid just tänulikkusele, üllusele, küllusele, ilule, armastusele. Tegelikult suuremalt või rohkemal määral ka kõik ülejäänud. Tule saali või vaata järele – varsti leiad poest ka kogu südamlikkuse seeria tunnid, mis juba on inimeste elusid väga positiivselt mõjutanud.

Just nendele südamest lähtuvatele väärtustele on pühendatud ka minu karmast ja joogast saadud teadmiste põhjal loodud paarisuhte kursus. Sellel kursusel jagan ma väga ausalt ja lihtsalt kõiki neid olulisi taipamisi ning nippe, lihtsaid praktikaid, mis lasevad mul järjest enam tunda, et minu mees on just see õige. Karma seest tärganud lõputu võimalus elada armastuses.

Lähedus paarisuhtes

Me kõik valisime oma kaaslase kunagi selleks, et olla temaga koos, tema lähedal. Ilmselt on see soov ikka alles ja me tajume, kui oluline on lähedus paarisuhtes. Mida lähedasem keegi on, seda lihtsam on koos olla. Seda sarnasemad ollakse, sest lähedus tähendab mingis mõttes ka sarnasust. Seda, kui lähedal keegi kellelegi on. Kuidas saadakse sarnaseks? Siis kui ollakse siiralt koos ja ollakse koos lähedalt. Kui avame oma hinge teisele inimesele, saame me kohtuda kõikehaaravalt. Saame saada osa teineteise sügavamatestki kogemustest. Võime uppuda teineteise lõputusse sügavusse.

Läheduses ollakse teineteisele lähedal. On suhteid, kus ollakse füüsiliselt lähedal, aga hingeliselt väga kaugel. Ja on suhteid, kus hingeline lähedus püsib vaatamata füüsilisele kaugusele. Loomulikult on füüsiline lähedus paarisuhtes väga oluline, aga kahjuks pole üdini ehedat ja armastusest pakatavat füüsilist lähedust võimalik iialgi saavutada ilma hingelise läheduseta. Ja läheduse kogemust paarisuhtes ilma teineteisele oma hinge avamata paraku ei teki.

Lähedus on seotud ka lähtega ehk lähtekohaga, algusega. Lähedus on see, kust kõik head asjad algavad. Eriti kehtib see põhimõte abielus. Inimesed ei lähe ju enamasti lahku mitte sellepärast, et armastus saab otsa. Küll aga võib saada otsa võimekus armastust kogeda, sest hinged on teineteise ees suletud. Suhte viib karile või lõpetabki tihti asjaolu, et lähedust ei ole. Ja kui pole lähedust, pole ka teineteise mõistmist. Kui pole mõistmist, on konflikt. Mida rohkem on konflikte, seda kaugemale teineteisest tüüritakse. Ehk lähtekoht, millest kõik algas ja algab, liigub teineteisest eemale ning head asjad hakkavad tasapisi lõppema. Esialgu hoiavad koosolemist ülal varasemalt koos kogetud lähedased hetked, aga ajapikku hakkavad ka need ununema. Ja lähedust jääb veelgi vähemaks. See ongi lahku kasvamine – üksteisest eemale, esialgsest lähtest kaugele.

Sellised asjad juhtuvad inimestega kogu aeg. Eriti nendega, kelle suhe on kestnud pikka aega, kes pühenduvad üdini karjäärile või kellel on väikesed lapsed. Olen seda kõike väga valusalt kogenud ka omal nahal suhtes abikaasa Hendrikuga. Kui elu on pidevalt täis tegevusi, mis justkui karjuvad sinu tähelepanu, siis tegeledki nendega. Lähedus muudkui väheneb ja sarnasused kaovad. Mõistmine kaob, konfliktid kasvavad ja ühist lähtekohta on pea võimatu leida. Oleme korduvalt tundnud, et lähedust on juba kriililiselt vähe. Need on hetked, mida tuleb märgata ja millele ärgata. Eelkõige on need aga hetked, mida tuleb ennetada. Elu võib asju nii täis olla, kuid läheduse jaoks tuleb osata ruumi teha. Siis püsib suhe, kestab koosolemine ning sarnasus kasvab. Jääb alles kõikide heade asjade alguspunkt ehk läte.

Hoides lähedust kõikide asjade keskel

Praktiseerime Hendrikuga mõlemad joogat ning oleme tänu sellele iidsele õpetusele nii mõnedestki karidest napilt, kuid siiski kindlalt mööda triivinud. Tänu erinevatele joogalikele praktikatele oleme leidnud teatava harmoonia iseendas ja oma suhtes, mida iga päev kindlameelselt üleval hoiame. Need tegevused, millega suhet toita, kasvatada ja õitsele viia, on enamasti väga lihtsad. Raske on nende tegevusteni jõuda.

Üks olulisi rutiine on see, et käime Hendrikuga vähemalt kord nädalas kohtingul. Oleme mees ja naine, mitte emme ja issi või tähtsad tööinimesed. Naerame, kõnnime käest kinni, kallistasime ja oleme koos õnnelikud. Ning proovime vähemalt mõneks ajaks unustad kõik teised kohustused, sh lapsed, ning nautida täielikult koos olemise rõõme. Väikese kohtingu proovime hoida ka argipäevas, kasvõi paar minutit siis, kui lapsed juba magavad. Võtame aja, et arutada nende asjade üle, mis meid lisaks lastele veel lähendavad. Mida kumbki päeval tegi, koges ja mõtles. Või arutame sügavamaid ja filosoofilisemaid küsimusi. Ikka selleks, et koos oleks tore. Ning selleks, et jagada oma kogemusi. Sest kui me oleme kasvõi läbi jutu kogenud samu asju, oleme me sarnasemad ja lähedasemad.

Loomulikult otsime ka päeva jooksul aega, et kasvõi korraks mehe ja naisena ühineda. Väike suudlus või tugev kallistus, tähendusrikas toetav pilk või soe naeratus äratavad soojuse mehe ja naise vahel. Mõnikord, kui oleme lahus, ma isegi kujutan ette, et oleme koos. Tunnetan oma kalli abikaasa soojust ja armastust ning saadan omalt poole talle teele häid tundeid. Isegi nii lihtne asi muudab lähedasemaks. Sest see loob ühenduse ning toob teise inimese mõtetesse ja seeläbi lähedale. Siis on õhtul kokku saades pinget meie vahel palju vähem ning ühiselt jätkamine hoopis lihtsam. Lapsed tunnevad ka ennast turvalisemalt, sest ema ja isa on armastuses. Ükskord, kui lastel oli eriti raske, suudlesin Hendrikut eriti kirglikult ja kaua. Sellest mehe ja naise ühendusest kiirgus nii palju armastust, et lapsed muutusid koheselt rahulikumaks. Pinge mehe ja naise vahel pole kellelegi hea.

Lisaks on oluline võtta aega seksiks, päris seksiks. Ja võtta aega, et lahendada mis iganes probleemid selle normaalset toimist takistavad. Muide, üllatus üllatus, ka siin aitab jooga. Aga see on juba omaette teema.

Oleme koos oma abikaasaga paarisuhte läheduse teemaga väga palju tegelenud. Seadnud selle väga olulisele kohale oma elus, sest me mõlemad kogeme, kui oluline on hoida lähedust alles. Nii meie endi kui ka meie laste, ning kaudselt kogu ühiskonna jaoks. Armastavad suhted abielus ja peres jõuavad meie kaudu ka teiste inimesteni. Ja samamoodi vaenulikud ning konfliktsed suhted.

Lähedus suhtes on nii oluline ja selle nimel tasub pingutada. Kui ma võrdlen oma elus hetki, kui oleme Hendrikuga eriti lähedased nendega, kui me pole, siis kontrast on tohutu. Tõeline lähedus abielus on üks ilusamaid asju, mida ma tean. Kui lähedus on asendunud kaugusega, võiks alustada kasvõi lihtsalt koos maha istumisest ja teineteisele otsa vaatamisest. Ja meenutamisest, miks me üldse kokku saime ning mis meile teise juures tegelikult nii väga meeldib. Me tegime seda Hendrikuga mingil hetkel, sest lihtsalt oli juba nii meelest läinud. Ma loodan, et kunagi enam ei lähe. Et lähedus meie abielus muutub ainult lähedasemaks. Soovin, et meie abielu lähtekoht oleks siiras armastus, mida me koos kogeme. Hästi lähedal teineteisele. Sest lähedus abielus on lähtekohaks kõigele muule heale, mis selles ühises elus sündima hakkab.

Muide, 5. novembrist plaanin (osaliselt koos Hendrikuga) alustada neljaosalise kursusega “Lähedus paarisuhtes – joogalik lähenemine”. See kursus sisaldab kõiki neid tööriistu, mis aitavad paaril taas teineteisele lähemale liikuda ning oma hinged tõelisele lähedusele avada. Kursusel saab osaleda füüsiliselt Tartu joogakeskuses (saali mahub 8 paari) või virtuaalselt läbi arvuti. Ning kõiki tunde saab hiljem ka järele vaadata. Annan oma parima, et panna sellesse kursusesse kokku lihtsad, aga päriselt töötavad praktikad, mida saab igaüks kasutada oma suhte paremaks muutmiseks ning seeläbi oma elu õnnelikumaks muutmiseks. Kursuse tasu paarile on 108 eurot. Anna oma osalemise soovist teada aiejoogast@gmail.com või ostes kursuse e-poest. Ja ole valmis oma armsamale hästi lähedale minema :).

Et armastuse leek alati püsiks!

Imelisi läheduse kogemusi soovides

Kerli Aie joogast

Üllus ja küllus

Paljud meist otsivad oma ellu küllust, aga paljud meist soovivad jagada üllust?

Üllus on üks huvitav sõna, sõnaraamatud pakuvad sünanüümiks õilis. Üllus ja õilsus väljendavad omakasupüüdmatust, headust, midagi suursugust ja hinnalist. Olles üllas soovib inimene teha head ja teha parimal moel lihtsalt seepärast, et nii on õige. See on sisemine kooskõla ja harmoonia, headuse loomise soov.

Kui tihti teeme tegusid lihtsalt sellepärast, et nii on õige? Ja teeme veel nii hästi kui üldse oskame? Kui märkan kedagi üllalt tegutsemas, võib seda inimest jälgides märgata, et ta elab mingis teistmoodi headuses. Nii tihti on inimeste heade tegude taga mingid omakasupüüdlikud motiivid, isegi kui need põhjused on väga sügaval. Kui aga keegi teeb lihtsalt headuse pärast, on sellel inimesel järelikult endal väga hea. Tal on olemas midagi nii õnnestavat, et olles oma õnne sees, saab ta seda sama õnne valada ka teiste peale. Just sellised inimesed elavad külluses selle sõna kõige imelisemas tähenduses. Ja olen avastanud, et küllusel ja rikkusel ei pruugi olla omavahel kuigi palju seost.

Just täna tegin pildi meie rõdul uhkelt septembri lõpus õitsevast päevalillest. Ootas terve suve endale soodsat aega õide puhkemiseks

Üllad inimesed ei vaja tavaliselt mingeid suurejoonelisi väliseid rikkuseid. See ei tähenda, et neid ei tohiks olla. Ilu ja pidulikkuse nautimine on imeline kogemus. Küll aga ei sõltu nende inimeste külluse kogemus erilistest rikkustest. Kui tihti olen näinud rikkaid inimesi elamas täielikus tühjuses. Ilma igasugusest küllusest, hingerahust ja üllusest. Ilma õilsuseta. Sama olen näinud ka vaeste hulgas. Küllus on sisemine kvaliteet, mis aga leides väljenduse välises maailmas, toob tihti küllust loovale inimesele headust juurde. Luues isetult head ja jagades õnne seest, tekib õnne maailma juurde. Ja eriti tekib juurde sellele inimesele, kelle juurest õnnelaine alguse sai. Kuid see tema tegutsemist ei kõiguta, teeb ta ikka hästi tegemise, mitte omakasu pärast.

Olen märganud, et soovides küllust, tuleb püüda üllust. Selleks, et püüda jällegi üllust, tuleb leida sisemine tasakaal, kõigutamatu õnn. Ajades taga väliseid väärtusi omamata sisemist õilsust ei jõua me kunagi külluseni. Püüdes aga sisemist õnne, üllust ja küllust, külvame õnne igale poole enda ümber. Me loome küllust nii endale kui kõigile, kes meiega kokku puutuvad. Kasvõi ainumas üllas tegu tekitab suure Õnne laine meie ümber. Loob soodsa pinnase külluse kasvuks.

Eelmisel nädalal õnnestus mul külastada YFU (Youth for Understanding) külluslikku õhtusöögigalat, sest meie pere nomineeriti aasta pere tiitlile 🙂

Nii oluline on hoolitseda oma sisemise Õnne eest! Et küllust päriselt ka väliselt kogeda või siis mitte lasta ennast heidutada mitte nii õnnelikest oludest. Hoides oma sisemist küllust, õitsengut ja ilu saame tasakaalustada maailma duaalsust. Hoida harmooniat, et mitte küllastuda ühest või teisest poolest.

Pakkudes üllust, külvame küllust. Küllus, see ongi ju õitseng – õilsuse kasvatamise kunst.

Muide, loo tunnusfotol hoian lootose mudrat – puhta ja avatud südame ning seeläbi külluse loomise sümbolit. Oktoobris õpime Aie joogas kasutama just seda mudrat ning keskendume üldisemalt südame puhtusele ning erinevatele südamest lähtuvate energiate kasutamisele oma elu Õnne jaoks. Ootan Sind osa võtma ka tasuta sisemise sära tundidest oktoobri esimesel kolmel õhtul Aie jooga Facebooki grupis.

Beebiootuse aeg ja jooga

Hetk, kui naine saab teada, et tema sees kasvab uus elu, jääb enamasti igaveseks meelde. Sellel hetkel muutub midagi elus, väga sügavalt. Eriti, kui tegemist on esimese rasedusega. Kuid ka iga järgnev rasedus on täiesti uutmoodi kogemus ja täiesti uue elu loomine. Iga rasedus on isemoodi, nii nagu ka iga ema ja iga laps. Keha muutub, meeleolu võib muutuda ja kindlasti muutub see, kuidas me elu enda ümber kogeme. Need hästi paljud muutused ja uudsused võivad põhjustada tasakaalutust nii kehas kui hinges. Siin tulebki appi jooga, mille üks peamisi eesmärke ongi tasakaalu loomine ja hoidmine kõigi elu muutuste keskel.

Mitmed tuhanded naised üle kogu maailma toetavad oma keha ja hinge raseduse ajal just joogapraktikate abil. Ka siis, kui nad varem joogast midagi ei teadnud. Niiet beebiootajate jooga tund ei eelda absoluutset mingit varasemat kogemust joogas.

Ka mina olen mõlema oma raseduse ajal leidnud joogast tohutult tuge. Kuigi olin juba enne oma esimese lapse ootust mitu aastat joogaga tuttav, avas just beebiootuse aeg mulle jooga pehmema ja naiselikuma külje. Ja andis tohutult häid tööriistu sünnituseks valmistumiseks.

Oodates oma esimest last, poeg Pärti, olin tänu varasemale joogakogemusele juba oma kehaga heas kontaktis ning tajusin, mida ja kuidas teha, et nii mul kui lapsel oleks võimalikult hea olla. Tajudes oma muutuva keha vajadusi kohandasin paljusid varem kasutusel olnud asendeid ning osa asendasin hoopis uutega. Lõin enda jaoks rutiinse kava, mida igal hommikul tegin, sest rutiin annab teatava turvatunde. Lisaks sellele kasutasin veel erinevaid asendeid ja liikumisi, mida parasjagu tundsin vajavat. Hingamisharjutused ja keskendumispraktikad jäid üsna samaks, mis enne rasedust. Need sobisid endiselt. Samas lisasin juurde õrnemaid ja pehmemaid meeleharjutusi, mis minu olemusega tollel ajal paremini sobisid. Täpselt sama tegin ka oodates oma teist last, Emmat.

Kuigi külastasin esimese raseduse ajal ka ühte rasedate jooga tundi, ei leidnud ma sealt seda, mida ootasin. Teadsin, et beebit ootav naine saab siiski teha teatavaid joogaasendeid, kui neid natuke varieerida ning teadsin, et beebit ootav naine vajab teatavaid praktikaid oma keha ja beebiga kontaktki hoidmiseks ning meele rahustamiseks. Niisiis käisin mõlema raseduse ajal iseenda juures rasedate joogas :). Sealt sain põhilise kogemuse, mida jagan ka rasedate jooga tunnis. Nüüdseks olen osalenud ka spetsiaalsel rasedate jooga õpetaja kursusel, kust olen saanud uusi nippe ja ka kinnitust, et oma keha kuulates tegin ma tegelikult täpselt õigeid harjutusi. Jälgisin endiselt klassikalist joogat, lihtsalt kohendasin selle beebiootajale sobivaks.

Olenemata sellest, kas naine on enne rasedust joogaga kokku puutunud või mitte, leiab ta rasedate jooga tunnist enda jaoks palju kasulikku. Samuti on olemas erinevad variatsioonid, mida siis vastavalt enda tasemele ning hetkeolukorrale saab valida. Isegi, kui jooga tundub midagi keerulist, tasub ikkagi proovida. Minu kogemus ütleb, et kõik naised, kes ennast joogale usaldavad, saavad toetust väga mitmel tasandil.

Soovi korral saab Aie jooga beebiootaja tundi teha kaasa ka kodus või lihtsalt tunni salvestust hiljem järele vaadata. Kasvõi mõnda osa uuesti läbi teha.

Aga milleks ikkagi rasedana joogat praktiseerida?

Kõige olulisem eesmärk on luua ja hoida kontakti oma kehaga ning erinevate muutustega, mis raseduse ajal aset leiavad. Olles oma kehaga heas kontaktis, kulgevad rasedus ja sünnitus palju kergemalt, sest õpime oma keha kuulama ja usaldama. Usaldus, turvatunne ja kindlus endas ja oma kehas on eelduseks nii turvalisele sünnitusele kui kõigele, mis järgneb pärast sünnitust. Jooga praktiseerimine raseduse ajal tagab suurema tõenäosusega loomuliku sünnituse.

Aie jooga tundides on suur rõhk hingamisel, lõdvestusel ja meditatsioonil, mis kõik tagavad hingerahu. Kui närvisüsteem on tasakalus ja meel rahulik, on paremad nii seedimine kui uni. Need kaks tagavad jälle muude keha süsteemide hea toimimise. Ja loomulikult on parem ka üldine meeleolu ning meeleolu kõikumised vähenevad. Oma meele juhtimine ning rahustamine kuluvad väga ära nii sünnitusel kui kogu emaduse jooksul.

Joogatunnis õpime erinevaid asendeid, mis soodustavad vaagnapõhja lihaste elastsust ja aitavad seeläbi valmistada ette sujuvaks sünnituseks. Harmoonilist sünnitust toetavad ka omandatavad hingamisharjutused, meditatsioonid ja lõdvestuspraktikad.

Joogaasendid parandavad ka keha verevarustust, lihastoonust, tasakaalu, rühti ja üldist füüsilist enesetunnet ning ennetavad kõiksugu raseduse ajal tekkida võivaid vaegusi. Tõesti, peaaegu igale valule või ebamugavusele on joogas vasturohi.

Läbi ema rahunemise ja emotsionaalse stabiilsuse paraneb veelgi side kasvava lapsega ning lapse turvatunne kõhus. Laps tunneb ennast armastatuna ja oodatuna ning see tunne moodustab talle olulise vundamendi kogu eesootavaks eluks.

Joogatunnis saad küsida küsimusi, jagada kogemusi ning kogeda toetust.

Beebiootaja jooga on ema tervise, emotsionaalse heaolu ning rahuliku meele toetuseks. Samuti on jooga ka kasavava beebi jaoks. Mingil tasandil temas jääb kogu see joogatundides saadud kogemus igaveseks alles. Ja kõik joogatunnis saadud nipid saab valmistuv ema võtta kasutusele ka pärast sünnitust, et kogu elumuutuse keskel jääda võimalikult kindlaks, rahulikuks ja armastavaks.

Õnnelik ema loob õnne kogu oma pere jaoks

Tagasiside osalejatelt ütleb, et Aie jooga tõesti teeb õnnelikumaks nii keha kui hinge!

Tule ka tundi, registreeru siin!

Ajatuse sisse mahub kõik

Kui ma oma lastega muretult ringi uitan kaob igasugune tunnetus ajast. Oleme ainult igavikus, millel pole otsa ega äärt. Minu väikene tütar Emma kõnnib oma väikeste jalgadega üsna aeglaselt, uurides ja avastades maailma. Ka minu poeg Pärt on võimalusel pigem ajatu. Ta mängib mõnikord tunde oma autodega ning hõljub kuskil väljaspool aega ja ruumi. Lapsed oskavad aja lahustada ning iseennast sellega koos, sulanduda olemasolemisse.

Lõputud võimalused

See ei tähenda, et nad oleksid selles ajatuses alati aeglased ja rahulikud. Kui kuskil toimub midagi põnevat, reageerivad lapsed koheselt ja kiirelt ning tõttavad tegutsema. Ka kiirustamine toimub neil ajatult. Pole vaja järele mõelda, kaaluda või filosofeerida. Kui elu kutsub, tuleb minna.

Kui hiljuti rääkisin oma joogaõpetaja sellest, et millisena ma oma ideaalset elu ette kujutan, siis tunnistasin, et ihkan olla nagu laps. Ajatu ja rõõmsameelne, siiras, ausa olemusega ja vaba. Mõnikord tundub aga hirmus raske kogu täiskasvanu eluga kaasnevaid kohustusi selle ajatuse sisse mahutada. Samas on ajatus ju lõputu, sinna mahub kõik.

Kui laps saab teha lõputu arv pilte (jah, seal virnas on kõik Pärdi pildid, mis ta lastehoius järjest tegi)

Kui vähegi on meeles, valin ajatuse. Ajatuses lihtsalt kõik sujub, seal on voog. Nagu joogatunnis. Ei mõtle sellele, et mida veel on vaja teha või kas see tegevus on kõige õigem. Märkan, et kuhu elu mind parasjagu vajab ja kutsub, ning lähengi vooluga kaasa. Nii saavad kõik asjad alati tehtud. Täpselt õigeks ajaks (või ajatuseks). Olen viimasel ajal oluliselt kasvatanud oma töökoormust ning joogatundide tegemisele, ettevalmistamisele ja muule tööle on vajalik aeg tuleb kuskilt leida. Leian selle ajatusest. Kuigi Emma ei käi lastaias, kodu vajab koristamist, loomad hooldamist, Pärt tahab vahel olla kodus, abikaasa vajab armastust ning minu enda keha hoolt, mahuvad kõik need asjad täpselt ajatusse ära. Nii kui satun aega ning hakkan mõtlema või muretsema, et kuidas ma jõuan, kaob ajatus ning kaovad lõputud võimalused ajatuse sees kõik valmis jõuda. Ajatusest välja tulles kaob voog. Ning siis enam ei jõuagi. Sest aeg on piiratud, sinna ei mahu kõik asjad ära. Siis kaob vabaduse kogemus, sest aeg pole kunagi vaba.

Kui ma olen lõpmatult vaba, olengi ma lõpmatu ning siis vajan ma ajatust, kuhu ennast mahutada.

Mida rohkematesse kohtadesse elu mind kutsub, seda rohkem tuleb mul ajatult reageerida. Et jõuaks tehtud kõik need asjad, mis aja sisse ära ei mahugi.

Ajatuses asjatamas

Seksuaalsus

Seksuaalsuse teemat meie kultuuriruumis päriselt ei õpetata. Kes on lapsena miskit kuskilt näinud või kuulnud, või kes pole sootuks. Enamik teadmisi pärineb kahjuks täiesti ebarealistlikest filmidest, mille tegijad ilmselt enamasti ka ise seksuaalselt harmoonias pole. Võtsin mitu aastast, et uurida, kuidas vabaneda seksuaalsest pingest minu ja abikaasa vahel ning oma elus üldse. Tahtsin seksuaalsuse, läheduse, intiimsuse kvaliteeti oma elus oluliselt parandada, isegi õnnestavaks muuta. Tuleb välja, et see polegi tegelikult nii keeruline. Kui seksuaalsus mehe ja naise vahel toimib, toimib ka kõik muu nende ümber justkui imeväel palju kergemalt. Suhted lastega paranevad, kodu on korras, tööl läheb paremini, toetavaid suhteid kodust väljas tuleb juurde jne. Sest fustreerunud inimesest saab rahulolev inimene.

Kuigi maailm on täis paljastatud või suisa paljaid inimesi, kes justkui eksponeerivad oma seksuaalsust ning see teema justkui ümbritseb meid siin kultuuriruumis igal pool, märkan siiski, et seksuaalsus pole tegelikult enamike inimeste jaoks mugav teema. Mitte siiralt. Näen inimesi selle teemaga maadlemas ja kannatamas. Kas siis ülemäärase iha, häbi, hirmu või muu negatiivse tunde all. Seksuaalsus on kaetud mingi paksu loori alla, millest vähestel on õnnestunud läbi minna. Ma pole kindel, et olen teisel pool loori, aga tean, et ühtteist on mulle selgemaks saanud küll.

Seksuaalsuse esimene samm on usalduse olemasolu. Olen märganud, et kui minus puudub usaldus iseenda, ümbritseva keskkonna või teise inimese osas, pole võimalik tegelikult seksuaalsust kogeda. Sest kus pole usaldust, seal on hirm. Ja hirm ei jäta siirale seksuaalsusele mingit ruumi. Hirmu on erineval kujul ja vahel väga ära peidetud, aga igatahes takistab see usalduse tekkimist.

Kui on olemas usaldus, saab tekkida lähedus. See, et ma luban teise inimese enda lähedale. Mitte ainult füüsiliselt, vaid päris oma südame ligi. Nii, et me oleme siiralt teineteise juures, ühes olemasolu ruumis. Olles teineteise lähedal, päris ausalt ja usaldavalt, saame hakata alles uurima, mis see seksuaalsus veel on. Nii kaua kui puuduvad usaldus ja lähedus, ei paku seksuaalsus kunagi täitumuse kogemust. Võib vaadata pornot, seksida mitme erineva inimesega või mitte üldse seksida. Võib leida tuhandeid viise oma seksuaalsusega tegelemiseks, aga kui puuduvad need kaks komponenti, usaldus ja lähedus, ei teki küllastumust. Tekib vaid pettumus, viha ja uus iha. Lõputu ring. Nagu kui kehal on toiteainete puudus ja me anname kehale mingit toiteainete vaest sööki. Midagi, mis polegi võimeline nälga kustutama. Sest kehal on nälg vitamiinide, mineraalainete ja muu olulise järele. Ebakompetentne asendus ei täida nälga.

Nüüd kui inimene on pidevas näljas, siis on ta stressis. Ja kui keha saab pidevalt nö vale toitu, tekib tohutu frustratsioon. Tekib tohutu hulk kannatusi, mis panevad inimese otsima mingit viisi oma nälga ikkagi kustutada. Kui aga küllastumust otsitakse viisil, mis pole iial võimeline seda pakkuma, siis nälg ainult kasvab. Tee, mis tahad. Korraks saab ehk kõht kräppi täis, aga nälg jääb alles.

Õnnetud inimesed kannatamas oma seksuaalsuse pärast. See pole midagi harukordset. Selle asemel, et kõht küllastavat toitu täis süüa, käiakse ikka kiirtoidukohas “nautimas” ja õnnetust juurde külvamas. Ilmselt ei tee keegi seda meelega. Kui teaks, kuidas nälga kustutada, küllap teeks nii.

Mul oli sama mure. Nüüd ma tean, et tõelist naudingut ja ühendumise tunnet pakkuv, nälga kustutav ja igal tasandil kosutav seksuaalsus saab sündida läbi usalduse ja läheduse. Kui usaldan ennast, olen endaga lähedane. Kui usaldan oma partnerit ja olen temaga lähedane.

Kui koos on kaks õnnetut inimest, on see üks veel suurem õnnetus. Kui on kaks inimest, kes teineteise haavale vaid soola valavad ehk jätavad oma kaaslase ilma tõelisest naudingust, tekib nende vihade summas veel suurem viha. See on üks peamisi põhjuseid, miks inimesed lahku lähevad. Miks abielud lõpevad. Pole usaldus, pole lähedust, pole seksuaalsust. On vaid iha, viha ja nälg. Vahel ilusti ära peidetud, aga tegelikult ikka seal.

Mul on hea uudis – sellest on võimalik üle saada. Tuleb lihtsalt seda asja võtta tõsiselt ning endale teadvustada, et halb seksuaalsuhe abielus võib põhjustada nii palju kannatusi tervele perele. Ja isegi levitada kannatusi veel kaugemale. Samal ajal põhjustab hea seksuaalsus partnerite vahel nii palju voolavama, sujuvama ja elamisväärsema elu. Pinget inimeses, partnerite vahel, perekonnas, isegi suhetes täiesti võõraste inimestega jääb nii palju vähemaks. Sest inimene pole enam näljas. Stress selles osas saab taanduda.

Mina võtan oma seksuaalset vajadust väga tõsiselt. Samas ei tähtsusta ma seda üle. Ma ei ela selleks, et seksida. Vaid seksin selleks, et saaksin normaalselt elada. Seks on mingis mõttes nagu söömine. Inimese vajadus, mida pole mõistlik eirata. Aga mida pole mõistlik ka oma elu keskmeks seada. Me kõik teame, mis saab nende inimestega, kes oma elu söömisele pühendavad. Seksi tuleb suhtuda arukalt. Aga samal ajal kirglikult. Nagu söömisesse. Teha nii, et seks teeniks mind, mitte mina seksi.

Seks lihtsalt on. Ei midagi väga erilist, aga samas ka mitte midagi tähtsusetut. On nagu ta on. Tuleb leida üles võimalus oma seksuaalne vajadus rahuldada, et saaks normaalselt tegeleda teiste asjadega. Aga rahuldada nii, et nälg saab kustutatud, mitte ainult kõht korraks täis. Loomulikult tekib uuesti nälg. On aga erinev, kas süüa iha pärast või sellepärast, et on päriselt nälg. Mida rohkem süüa sellepärast, et on päriselt nälg, seda vähemaks jääb iha. Sest kehal on vajalikud “toitained” olemas. Inimene saab selle probleemi lugeda lahendatuks ning asjalikult asuda järgmisi teemasid uurima. Näljas olles võib aga silme eest mustaks kiskuda ning igasugune arukas uurimine ka teistes elu valdkondades jääb puudulikuks.

Niisiis, usaldame, läheneme ja oleme seksuaalsed. Küllap selle suure mure lahenedes ka teised mured vaikselt lahenema hakkavad.

Muide, kes tunneb, et tahab oma paarisuhtes usaldust, lähedust ja seksuaalsust tervendada, siis alustan novembrist spetsiaalse kursusega paaridele. Oma elukogemusest ja joogalikust teadmisest panen kokku tunnid, mida koos partneriga tehes saab seksuaalsuse teemas paremaks. Kui tunned huvi, kirjuta aiejoogast@gmail.com või registreeru siin. Häbeneda pole midagi. Elu on elamiseks ja intiimsus on osa sellest.

Head seksuaalsust!

Annan ja võtan

Oma kätega saan ma nii võtta kui anda. Käed on inimese võimalus suhestuda maailmaga läbi puudutuse. Osa puudutusi annab ja teine osa võtab. Kui minu elus on võtmine ja andmine tasakaalus, on mu elu harmoonias. Mul on täpselt piisavalt kõike, mida vaja. Kui midagi on üle, annan. Kui midagi on puudu, võtan.

Täna käisin maal vanaema juures. Tema andis mulle suure kotitäie kartulit, teise sama suure tomatit, õunu ja punasõstraid. Mina viisin talle vastu ühe väikese maiustuse. Kus on siin tasakaal? Kui ma hakkan mõtlema sellele, mida minu esivanemad mulle aegade jooksul kõik andnud on, siis neile ei suuda ma kunagi sama palju vastu anda. Eriti oma emale ja isale. Samas võin ma vaadata andmist ja võtmist kui globaalset sündmust. Et iga kord, kui ma võtan, annan vastu. Aga vahel annan vastu kuskil mujal. Kes tasub Memme vaeva? Ilmselt tasun mina läbi oma laste, nende eest hoolitsemise. Ja hoolitsen veel teistegi eest. Ja vahel Memme eest ikka ka.

Võtmise ja andmise osakaalu tasakaalus hoida pole sugugi nii lihtne. Mõnele inimesele tundub võtta lihtsam, teisele jälle anda. Kui süda on liiga pehme, siis kipun liialt andma ja jagama. Mõnikord annan nii palju, et midagi ei jää enam alles. Võin isegi viisil või teisel ennast võlgadesse anda. Kui süda on kõva, kipun liialt võtma. Mõnikord isegi nii palju, et satun taas mõnda võlga. Võlg on see, kui kuskilt poolt on tasakaal paigast ära ehk võetud on sealt, kust polnud midagi võtta. Kas siis võetud minult, sest mina olen andnud ülemäära ehk andnud isegi seda, mis polnud minu anda, või olen ise võtnud liiga palju sealt, kust poleks pidanud enam võtma. Ja võlas elamine on koorem.

Kuivõrd levinud on tänapäeval elada võlas. Võtta endale asju, mida tegelikult pole võimalik võtta. Võtta liiga palju sealt, kus tegelikult enam pole. Teistelt inimestelt või looduselt üldiselt. Olla kuidagi tähtsam kui on võetud endale ülemäära. Raskust endale kanda ja võlga teisele poolele. Võtta oma kätte liiga palju. Või teisel juhul anda enda käest liiga palju ära. Anda isegi seda, mis pole sinu anda.

Mõned kardavad võtta, sest hoidmine on raske. Teised kardavad anda, sest muidu jääb endal väheks.

Ühe käega hoian ja teisega annan. Et pidevalt jätkuks kõigile.

Kas Sina oled oma loomult pigem võtja või andja? Või erineb see erinevates valdkondades?

Leida tasakaal andmise ja võtmise vahel on suur kunst. See kunst võib tuua tasakaalu sinna, kus seda praegu üldse pole. Kas isiklikus või globaalses elus. Hoides oma käsi, ühte andmas ja teist võtmas, mõlemas energia võrdselt voolamas. See on ilus harmoonia. See on loomise kunst. Hoides oma käsi koos tänus ja armastuses, kummardudes loomingu ees ja olles osa sellest. See on olemise kunst. Tundes, et ma pole vaja võtta ega anda, sest kõik on juba olemas. Täiuslik tasakaal on siin samas.

Miks ma jagan joogat?

Kui ma teismelisena esimest korda spordiklubis jooga tundi läksin, ei teadnud ma päris täpselt, mida oodata. Sattusin ühe toreda inglise keelt kõneleva naise võimlemistundi, mis sisaldas erinevaid kehaasendeid ning nende hoidmist. Sellele tunnile tagasi mõeldes oli see tegelikult väga igav ja mitte midagi ütlev, aga millegi pärast mulle väga meeldis. Tundsin, et see on millegi hea algus. Kuna see oli ainus joogatund, mida ma teadsin, käisin seal edasi. Mingi aja pärast algas selles samas spordiklubis veel üks joogatund natuke teistsuguse nimega ja mõnda aega käisin seal. Minu füüsilised võimed arenesid ning keha tervenes ning energiatase tõusis. Ja muutus energia kvaliteet ehk minu üldine enesetunne. Kogu aeg oli minus siiski teadmine, et joogas peab olema midagi veel enamat, kui lihtsalt keha liigutamine. See midagi veel avas ennast mulle tasapisi. Täpselt nii vaikselt või kiiresti, kui ma olin valmis vastu võtma. Käisin erinevate joogaõpetajate juures ning otsisin seda õiget, kes näitaks mulle jooga tõelisi sügavaid saladusi.

Minu lugu krija jooga juurde jõudmisest on väga isiklik ja sügav, mistõttu pole vajalik seda siin hetkel jagada. Küll aga võin öelda, et kui ma esimest korda Yogananda “Joogi autobiograafiast” krija jooga kohta lugesin, teadsin kohe, et see ongi minu võti selle millegi juurde, mida jooga tegelikult tähendab. Ja pärast mitut aastat krija jooga intensiivset praktiseerimist võin öelda, et avanenud on uksed, mille olemasolust mul varem isegi aimu polnud. Ja näen, et mitmed huvitavad aknad hakkavad ka paotuma. Just praegu.

Alates eelmisest neljapäevast olen ma krija jooga III pühendusel. See joogaretriit kestab kaheksa päeva ja on tõeline süvenemise meistriklass. Paljudes iidsetes traditsioonides kasutatakse retriidi perioodi, et süveneda ja intensiivistada oma praktikat. Olen juurde õppinud väga palju uusi tehnikaid ning täpsustanud olemasolevaid tehnikaid, mille omandasin I ja II pühendusel. Kokku ongi kolm pühendust. Krija jooga traditsioon koosneb erinevatest tehnikatest, millest enamus pole üldse seotud oma füüsilise keha liigutamisega. Eelkõige on tegemist keskendumise, meditatsiooni, hingamisharjutuste ja muu sellise sisemise tööga. Niiet kui ma ütlen, et ma olen krija jooga retriidil, siis tegelikult istun ma enamiku päevast ühe koha peal ja uurin enda sisemust. Loomulikult koos õpetajaga. Kui sisemised praktikad on teatud piirini omandatud, saab neid edukalt kasutada nii asendite tegemisel kui tegelikult kogu aeg. Ehk krija jooga ongi selline jooga, mida saab integreerida täielikult oma igapäevasesse ellu. Krija tähendabki teadlikku tegevust mingi eesmärgi saavutamiseks. Ja teadlik saab olla absoluutselt iga tegevus.

Jooga südames

Joogatunnid, mida mina juhendan, lähtuvad ka krija joogast. Küll aga on minu joogatunnid sisult ja ülesehituselt rohkem tavalise joogatunni moodi ehk põhiline rõhk on füüsilistel asenditel. Samas panen asendite sisse natuke, täpselt jõukohaselt, ka sisemist tööd. Selliselt arendavad joogaasendid oskust märgata ning teadvustada oma tegevusi. Need joogatunnid sisaldavad iga asendi sees võimalust areneda mitte ainult füüsiliselt vaid ka sisemiselt. Kui joogaasendid ning teised praktikad õpetavad teadvustama, lõdvestama, rahunema, haldama oma emotsioone ja mõtteid, on neist väga palju kasu oma elu juhtimisel. Olles füüsiliselt heas vormis, piisavalt stressivabad ning rõõmsad, oleme me paremad inimesed. Me oleme paremad lapsevanemad, töökaaslased, elukaaslased, lapsed ja sõbrad. Võin ausalt öelda, et õppides joogat integreerima oma igapäevasesse ellu, muutub elu ikka väga palju ilusamaks ja harmoonilisemaks. Kannatusi jääb tohutult vähemaks ning armastust ja rõõmu tulvab korralikult peale. Ja paraneb oskus saada hakkama ka raskemate olukordadega nii, et neist sünnib raskuse asemel kergus. Muutused kasvavad tasapisi, võrdselt inimese pühenduse määraga. Loomulikult teeb ka niisama füüsiline aktiivsus natukeseks ajaks elu paremaks ning hoiab keha vormis, kuid jooga sisaldab lisaks treeningule veel nii palju enamat. See annab oskuse ise rõõmu luua ilma väliste vahenditeta. Leida üles see miski, mis võtab ära vajaduse otsida midagi veel.

Ükskord minu joogatunnis

Mulle väga meeldib jooga kui viis, mis õpetab elama täisväärtuslikku ning tõeliselt elamisväärset, õnnelikku elu. Olen selle joogaretriidi ajal saanud palju taipamisi, kuidas jagada joogat nii, et see oleks lihtsamini mõistetav ja kasutatav. Kuidas jagada nii, et sellest oleks võimalikult palju kasu. Et see aitaks igat inimest, ükskõik, milline probleem tal parasjagu ka on. Kas füüsiline, emotsionaalne või mõtetega seotud. Ma tahan jagada sellist joogat, mis päriselt aitab mõista ja muuta oma elu. Ma tahan jagada joogat, et maailmas oleks rohkem õnne. Päris õnne. Sellist, mis ei kao esimese välise stiimuli mõjul ega seisa üleval ainult ühe õlekõrre otsas.

Jooga puudutab mind väga tihti. See puudutus on nii õrn ja armastav ning ma tunnen, et ma ei saa seda ainult endale hoida. Nii pole lihtsalt õige. See on ka üks põhjuseid, miks ma kirjutan seda blogi. Aie jooga blogis on kirjas taipamised ja mõistmised, mis on saadud läbi jooga. Ja olgu öeldud, et enamik minu enda joogast näeb kõrvalt välja nagu täitsa tavaline elu. Praktikad on sees pool. Joogatundides tegutsen ikka väljapoole ka. Jagan seda, mis on minu sees tänu joogale. Muide, alustan sügisest ühe algajate kursusega. Niiet, kui tunned kutset, vaata siit. See võib olla sinu võti.

Rõõm joogast

Kuidas ma hoolitsen?

Hoolitsemine tähendab hoole andmist. See algab märkamisest, et mis on minu elus olemas. Kõik asjad, mis on minu elus, on minu hoole all. Kui hästi või halvasti ma neid asju oskan märgata ning kui hästi ma nende asjade eest hoolitsen, sellest sõltub tegelikult minu elu kvaliteet. Ja asjade all pean ma silmas kõike ja kõiki, mis on minust erinevad. Minu abikaasa, lapsed, esivanemad, sõbrad, köögimööbel, aed või isegi võõrad inimesed, keda kohtan. Nad kõik on mingil hetkel minu elus. Järelikult on nad sellel hetkel minu hoole all. Minu hoolealused viisil või teisel. Minu elu kvaliteet on teatud viisil kõigi minu elus olevate asjade kvaliteetide summa. Kui ma tahan õitsvat elu, tuleb oma elu eest tõeliselt hoolitseda. Ka kõige väiksema lilleõie eest.

Üks suuremaid lilleõisi mu elus! Armas Pärt kogus raha ning pärast hoolikat kogumist valis hoolega endale mänguasjapoest vahva legokomplekti. Selle panime koos hoolega kokku.

Nagu öeldud, algab kõik märkamisest. Kui ma ei tea, et miski on olemas, ei tähenda, et seda poleks. See tähendab lihtsalt, et ma polnud võimeline seda osa oma elust sellel hetkel tähele panema. Arendades enda võimekust olla siin ja praegu, areneb meie võimekus märgata. Ja märkamisest saab alguse hoolitsus. Märkamine ise on juba hoolitsemise esimene samm. See tähendab, et anname millelegi oma tähelepanu. Ja tähelepanu andmine on hoolitsemise viis. Mõnikord märkamisest juba piisab, et selle aspekti või asja eest meie elus hoolitseda. Kui see märkamine on veel täidetud rõõmu, tänulikkuse, heatahtlikkuse või mõne muu positiivse energiaga, on see kindlasti üks hea hoolitsemise viis.

Märkamisest saab loomulikult minna edasi ning mida lähemal mingi asi meile on, seda suurema tõenäosusega tulebki lisaks märkamisele veel mingeid samme astuda, et hoolitsemine oleks piisav. Ehk mida suuremat rolli keegi või miski meie elus mängib, seda rohkem ja paremini peame tema eest hoolitsema.

Laste eest hoolitsen uue lugemisvaraga raamatukogust. Saul ka rõõmsalt raamatujahil kaaasas.

Hoolitsemisel on erinevad levelid. Ja mida kõrgem on meie elu eest hoolitsemise level, seda kõrgemal levelil me elame. Levelite tõstmine on pidev ja peen töö. Mõnel inimesel tuleb see nii loomulikult välja, teisel vajab jälle kõvasti pusimist. Üks on aga kindel – mida paremal levelil me iseennast hoiame, seda kvaliteetsemat hoolt me suudame pakkuda. Ja mida kvaliteetsem on meie pakutud hool, seda hoolikamalt hoiab ja toetab elu meid. Õitseng loob õitsengut. Ehk see on spiraal, mis läheb vastavalt meie soovile ja tööle sujuvalt üles. Kuid samahästi võib minna ka märkamatult või vahel isegi kolinal alla. Närbumine loob närbumist.

Teine suur lilleõis! Emma hoolitsemas oma pehmete sõprade eest

Hoolitsemine pole niisama kellegagi või millegagi tegelemine. Mõnikord on tegelemine hoopis kahjustav mitte hoolitsev. Aianduse ABC. Selleks, et tegevus kannaks tõeliselt hoolitsemise silti, peab see olema kantud siiralt ja tõeliselt isetusest, headusest ja tarkusest.

Näiteks saan ma oma abikaasaga tegeleda väga erineval moel. Hoolitsemine on siis nii: ma märkan oma abikaasat eemal seismas. Ma naeratan talle armsalt ehk saadan esimese hoolimise noodi. Siis lähen ma talle lähemale, kallistan, silitan ja olen siiralt tema olemasolust ja tegevustest huvitatud. Just siiralt, ilma soovita teda kuidagi mõjutada, vaid sooviga lihtsalt tema eest hoolitseda. Olen aktsepteeriv oma kallima mõtete, emotsioonide ja tegevuste osas. Ja mõnikord pean võtma hoolitsedes vastu ka selle, et ehk tema soovib praegu olla omaette ning tegeleda millegi hoopis muuga kui minuga. Ehk hoolimine on märkamine ja teadvustamine, mida sellel inimesel on sellel hetkel päriselt vaja ning siis sellise hoole pakkumine. Lisaks inimese märkamine on teine märkamise tase tema vajaduste märkamine. Ainult selline hool saab inimest toetada ning meie omavahelist ühendust kasvatada. Vastasel juhul on see lihtsalt egode põrkumine, mis tegelikult inimesi kaugendab.

Suurimad lilleõied – mina ja minu mees. Meie kohtingul hoolitsemas oma abielu eest

Kui ma ainult oma soove ja vajadusi silmas pidades oma abikaasale kaela hüppan ning teda oma jutuvada, emotsioonide ja muuga üle külvan märkamata, kas ta seda soovib vastu võtta, on tegemist just selle kaugenemise poolega. Minu soov võib olla isegi hea, aga kui tegevuses puudub tarkus ehk oskamine aru saada, kas selline tegevus on kohane, pole isegi headel kavatsustel häid tagajärgi. Hoolitsemise alla ei käi ka kindlasti soov kedagi muuta, talle oma arvamusi ja vaateid peale määrida või soov kuhugi suunas lükata. See käib nii abikaasa, laste, sõprade kui ka täiesti võõraste inimeste kohta. Vajadus teha head on üsna tihti kantud isekusest, mitte siirast soovist hoolitseda. On hästi oluline seda piiri eristada, et tõesti oma elu eest parimal moel hoolitseda.

Hoolitsedes saame oma elu õitsengut suurendada. Imepäraselt. On väga oluline teada, et kuidas on vaja hoolitseda just praegu. Mis vajab minu hoolt? Ja millist hoolt see vajab? Märkamine, märkamine, märkamine. Muide, ka iseenda vajaduste märkamine ja nende eest parimal moel hoolitsemine allub täpselt kõigile neile reeglitele. Kas ma oskan teadvustada, mida minu kehal, hingel ja vaimul tõeliselt vaja on, et õitseda? Mida parema hoole all me oleme, seda suurem on meie võime märgata ning hoolitseda.

Imelist hoolt teile!

Hoolitsen oma elu eest

Kui Hendrik eelmise laupäeva õhtul bussiga Tallinna poole kimas ja järgmisel hommikul sealt Saksamaale lendas, tundsin, et minu oskused ja teadmised hoolitsemise vallas pannakse taaskord tõsiselt proovile. Terve nädal ilma temata. Kui hästi suudan ma hoolitseda iseenda elu eest koos kõige sellega, mis mul on, ilma, et abikaasa mind toetaks? Nagu ikka elus, tuleb hakkama saada. Võtta vastutus iseenda elu eest enda kanda ning teha seda parimal võimalikult moel – ehk targalt ning hoole ja armastusega. Sest ainult nii saab elu eest tõeliselt hoolt kanda. Ja kui mina kannan hoolt oma elu eest, siis hoolitseb elu minu eest.

Sellel suvel toimus minus üks väga oluline nihe. Ühel hetkel, kui mul oli kogunenud parajalt suur hunnik stressi, millega ma polnud osanud tegeleda, tundsin ma, et tahan oma elu eest põgeneda. Kuhugi ära. Minu alateadvus süüdistas kõiki teisi, sh Hendrikut ja tahtsin tema juurest ära. Et oma stressist vabaks saada. Võtsin siis Emma kaasa ja läksin kodust ära. Paariks tunniks oma vanemate juurde. Tundsin, et pean seda tegema ning veel midagi imelikku. Mängisin oma alateadvuses läbi olukorra, et mis saaks, kui ma praegu Hendrikust lahku läheksin. Nutsin, kannatasin ja halasin ning sain aru, et Hendrikuga lahku minemine oleks üks hiilgama suur jama ja õnnetus. Minule, temale ja meie ühisele elule. Ja loomulikult meie lastele. Aga see mäng andis mulle midagi väga olulist – teadmise, et ma saan ise oma eluga hakkama. Ma taipasin, et isegi kui ma peaksin oma edasise elu elama ilma Hendrikuta, siis ma saaksin hakkama. Sain teadmise, et ma ei pea oma abikaasaga koos olema mingi sunni pärast. Ma olen temaga koos, sest ma soovin nii. Ma olen vaba olema temaga koos, armastusest. Sain aru, et kogu minu elu on minu oma, ma vastutan selle eest ning ma olen selleks võimeline. Ilmselgelt on üksinda oma elu eest vastutamine hoopis raskem, kui siis, kui keegi sind aitab. Taipasin päriselt, et ma saaksin siiski hakkama. Ja nii ma saingi aru. Hendrik aitab mind ja iga abi eest olen ma üüratult tänulik. Aga ma ei eelda, et ta mind aitama peaks, sest see on minu elu. Ja ma ei eelda seda ka kelleltki teiselt. Mina ise pean oma elu eest hoolitsema. Hoolitsema kõige eest, mis minu elus on.

Olen siiralt tänulik, Hendrik, et aitad – hoolitsed minu, laste ja kodu eest. Ja nii palju veel.

Niiet kui ma hommikul ärkan, pean hoolitsema iseenda eest ning siis oma koera eest. Viima Sauli välja jalutama ning panema talle süüa. Pean viima ta õue jalutama vajadusel ka kell kaks öösel, sest ta on minu koer. Hoolega vaatan oma laste järele ning annan oma parima, et neil oleks kõik hästi. Kui vaja, hoolitsen nende eest ka nende elu kõige raskematel hetkedel. Suure hoolega. See kõik ja mõned asjad veel on minu kohustus, minu hool. Minu kodu ja kõik, mis siis on – need on samuti kõik osa minu elust. Ehk hoolitseda tuleb kõige selle eest. Ja mitte eeldada, et keegi teine peaks seda tegema. Selline eeldus tekitab mõttetut jama inimeste vahele ning lõpus võtab armastuse elust ära. Kui ma tean, et kõik minu elus on minu asjad ja kõigi nende asjade eest tuleb hoolitseda mul endal, siis vastutan ma oma elu eest. Aga hoolitsemine pole lihtsalt vastutamine. Hoolitsemine eeldab tarkust ja südamesoojust. Ainult selliselt tehtud teod toovad hoolt ka mulle endale. Hoolitsedes tõeliselt oma elu eest hoolitseb elu tõeliselt minu eest. Läbi nende, kes on osa minu elust ja saavad minu hoolest osa.

Vajasime Pärdiga teineteise hoolt ja võtsime ette ööbimise kohtingu. Meie hommikune kakao.

Niiet iga kord kui ma avastan endal mõne negatiivse mõtte ja tunde seoses minu kohustustega elus, tuletan endale meelde, et maailmas pole olemas mitte kedagi teist, kes peaks seda tegevust minu eest tegema. Ma võin paluda kellegi abi ning oma abilisi väga tänada. Kuid väga ohtlik on eeldada, et keegi mind aitama peaks. On ohtlik eeldada, et keegi peaks hoolitsema minu ja minu elu eest. Kui tegelikult on see täpselt ainult minu kohustus. Niimoodi oma elu peale vaadates ei teki kiusatust enda kanda liiga suuri koormaid kahmata. Ei teki vajadust kedagi süüdistada või ennast ohvriks teha.

Pärt lastehoius – täna kogu Väikeste Teadlaste Maja nii imelise hoolitsemise eest

Loomulikult on mul sellel nädalal abis hoidja, Pärt on käinud lasteaias ning olen korra käinud väljas söömas. Olen helistanud Hendrikule ja küsinud nõu ning ta on rääkinud lastega. Ning abilisi on olnud veelgi. Ja olen siiralt tänulik kogu selle abi eest. Olen tänulik inimestele minu ümber, kes aitavad mul oma elu eest hoolitseda ning muuta mu elu ilusaks ja õitsvaks. Ju siis olen mina osa nende elust ja tegelikult aidates mind, hoolitsevad ka nemad oma elu eest. Igaüks iseenda eest, samas kõik üksteise eest. Milline imeilus eluõis, mis avaneb oma ilusamail kujul just siis, kui tema eest hoolitsetakse. Siiralt, targalt ja südamest. Hoolitsedes iseenda elu eest. Hoolitsedes Elu eest.

Minu elu õied – hoolitsen nende eest parimal moel. Ka iseenda eest.