Märkan ja olen märgatud

Kui imeline tunne on, kui keegi mind tõeliselt märkab. Ja kui kaunis veel, kui see siiras märkaja on keegi, kelle märkamisest ma eriliselt hoolin. Keegi, kes on minuga nii tihti koos, et märkamine võib tunduda võimatu. Sest märkamises on alati midagi uudset. Selleks, et leida juba tuttavas midagi uut, tuleb seda märgata. Näha seda selles hetkes – siin ja praegu. Täiesti ainulaadsena just sellisel kujul. Ja taibata, et midagi sellist pole ma varem kunagi näinud ja midagi sellist ei näe ma enam kunagi. See siin on täiesti unikaalne kogemus. Kui tore, kui märkamisi on palju. Kui elu on uudsust ja rõõmuliblikaid täis. Sest kui ma näen midagi ilusat täiesti esimest korda, kaasneb nähtuga mõnus sisemine rõõm.

Poisid ralli avapeol – märkamist ja uudsust oi kui palju

Kõik me ootame märkamist – märgata ja olla märgatud. Ja võib märgata, et mida enam ma ise märkan, seda enam olen ma märgatud. Ja vastupidi. Kui ma uurin Hendriku nägu, nagu näeksin seda esimest korda, siis ma saan aru, kui unikaalselt ilus see on. Kui ma märgates silitan tema kätt, tunnen päriselt, et see on siidine ja natukene kare, hoopis mehelikum, kui 12 aastat tagasi, mil meie suhe algas. Ja tema märkamine annab mulle teada, et ta on päriselt olemas. Ikka veel siin minuga. Pärast kõike seda, mis on olnud. Pärast kõiki neid tõususid ja mõõnasid on Hendrik ikka veel siin. Aga ta pole seesama Hendrik. Ta on kogu aeg uus. Aga mingis mõttes ikka see sama. Kui turvaline ja kindel on see teadmine. Ja kui põnev ja rõõmsalt uudne samal ajal. Kui märgata elu detaile, neisse märkamise kaudu süveneda, tunneme elu ilu sügavat puudutust.

Ka meie lapsed ootavad nii väga märkamist. Mitte nii väga kiitmist või tunnustust, kuivõrd siirast märkamist. Teadmist, et nende olemasolu on tähtis. Et ma tean, kuidas Pärt parasjagu seda uutmoodi hüppe trikki tegi ning märkan tema rahulolu endaga. Ma näen teda, siin ja praegu. Tunnustan teda kui inimest. Et ma kuulen, kuidas Emma klaverit mängib ning siiralt selle üle naerab. Näen tema blonde lokke ja sügavsiniseid silmi. Tema rõõmu ja vahel tema ahastust. Ma märkan, et nad on päriselt siin olemas. See pole mingi uni või arvutimäng, see siin ongi päris. Nad on minu lapsed. Minu lapsed, kes minu tõelisest märkamisest aina rohkem õide puhkevad. Ning märkamisest ilma jäetuna järjest kurvemaks muutuvad. Isegi koer tahab märkamist. Saoul muutub nii rahulikuks, kui ma talle siiralt silma vaatan või teda rahulikult harjan. Samal ajal koerakese karva pehmust ja kohevust tunnetades.

Vahel ma mõtlen, et kuidas elu mind küll nii ilusate lastega õnnistas? Rõõm, mida märgata kogu aeg

Miks ei võiks elu olla kogu aeg selline? Märkamisest ja märgatud olemisest pungil.

Märgata on lihtne, kui tuju on hea ja kõik on uudne. Siis on elu hoopis teist värvi ja ühtegi halli tooni pole olemas. Igas hallis on kasvõi natukenegi roosat. Aga kui tuju on sant ja kõik tundub vanamoodi, tundub, et märgata pole midagi. Tundub, et kõik on juba tehtud, nähtud, kogetud. Ja hinges on ainult ootus, et juhtuks midagi põnevat ja uudset, mis elule mõtte tagasi annaks. Aga sellises märkamisest puudulikus olekus tavaliselt midagi märkamisväärset ka ei juhtu. Ja nii võib ootamine väga pikale venida ning elu enne otsa saada. Võib tekkida illusioon, et elu on igav ja kõik on vanaviisi.

Uudsust saab ka ise teadlikult üleval hoida. Kui märkame märgata. Uurida oma vana kallima täiesti uutmoodi nägu. Silmitseda oma laste kauneid ninasid. Otsida uudsust igast hetkest. Märgata, et maailm loob ennast igal hetkel uuesti. Ja mida enam me märkame märgata maailma selle pidevas loomises, seda enam on meil võimalik luua oma maailma järjest märkamisväärsemaks.

Tuimust ja igavust pole mujal kui meie sees. Aga sellest saab üle saada. Läbi märkamise. Üks märkamine viib teiseni ning inimene, keda on märgatud, märkab ka ise. Paar päeva tagasi, kui mul oli üsna sant tuju ning märkamisvõimekus üsna kasin, silitas Hendrik õrnalt mu põske ja vaatas mulle silmas. See siiras žest pani mind tundma tõeliselt märkamisväärselt. Ning avas minu silmad taas maailma ilule.

Märkimisväärne mees minu kõrval, kes mind ikka märkab

Märkame märgata maailma ja inimesi meie ümber. Iga märkamine teeb elu märkamisväärsemaks.

Elan ja lasen elada

On olemas põhimõtted, millele toetudes on elu palju rõõmsam ja võimalikum. Kui isegi väga raskel hetkel meenub mõni hea tarkusetera, mis on läbinisti tõsi ja hea, siis see kohe aitab natukene elus edasi. Indias nimetatakse selliseid lühikesi ja täpseid kirjeldusi mingi protsessi kohta suutratreks. Mul on elu jooksul selliseid suutraid, mis viisil või teisel alati edasi aitavad, kogunenud omajagu. On aga üks levinud mõttetera, mille sisu päriselt minuni jõudis alles juuni viimasel pühapäeval. Siis kui sõidutasin meie peres elanud vahetusõpilast Merlet lennujaama, et talle head aega öelda. Inglise keeles kõlab see üle kogu maailma põhjusega tuntud suutra nii: live and let live. Ehk ela ja lase elada.

Tartu-Tallinna maanteel, kui võtsime Merlega kokku meie ühist aastat Eestis, ütles tüdruk järsku ühe saksakeelse lause. Kuigi ma üldse saksa keelt ei oska, sain ma lause sisust kohe aru. Leben und leben lassen. Ehk oli see sõnade sarnasus inglise keelega, viis, kuidas Merle lauset ütles, või midagi veel. Igatahes jõudis hetkel mulle nimetatud suurta sisu kuidagi väga sügavalt kohale. Tõesti, minu elu on antud mulle selleks, et ma seda elaksin. Mitte lihtsalt ei viidaks aega, vaid päriselt elaks. Ja päriselt elades laseks elada ka teistel. Sest nende elu on nende jaoks sama suur kingitus kui minu elu mulle. Taibates, et elu ongi päriselt kingitus, siis tekib uutmoodi värskuse tunne, mis lihtsalt ei luba lasta sellel elul raisku minna. Taibates, milline kingitus on elu, ei taha ma oma jamadega teiste kingitust raisata. Tahan, et meil kõigil oleks mõistmine sellest imelisest kingitusest ja võimalus oma kingitust parimal moel nautida. Ehk kõik head asjad elus saab tegelikult taandada mõtteterale: elan ja lasen elada.

07.07 ujusid minu juurde Saadjärves seitse armsat luigepoega. Tõotab paljude soovide täitumist.

Elamine pole eksisteerimine, vaid aktiivne osalemine nendes protsessides, mis minu elus toimuvad. Osalemine targalt ja armastavalt, sest muidu tekitavad protsessid kannatusi ega lase lisaks minule elada ka teistel. Kirjeldatud lause sisaldab sügavat austust kogu Elu vastu igal selle tasemel. Mina elan siin, ja sina elad seal. Elan ise ja lasen sinul ka elada. Et kogu Elu saaks õitseda.

Mida rohkem mulle see suutra meenub ning mida enam selle sisu tõeliselt rakendan, seda ilusam on elu kõikjal minu sees ja ümber. Olen nii päriselt Elus. Siis muutub elu põnevaks, uudseks, väljakutsuvaks ja õnnestavaks. Kaovad laiskus, tuimus, igavus ja tuttavlikkus, mis muidu vahel kipuvad elu varjutama. Hakkan mõtlema: mida ma oma eluga siis tahan peale hakata? Millist elu ma soovin elada? Lisaks märkan ja kogen palju säravamalt kõike seda headust, mis mulle juba osaks on saanud. See kõik siin ongi minu Elu! Vau.

Meie Saoul

Viimased kaks nädalat on olnud tõeline elu sisse minemine ja hirmudest, ebamugavustest ning tuttavlikkusest lahti laskmine. Võtsime endale kutsika, bichon frise Sauol (hääldan natuke nagu Sauli ja Souli vahel, mulle meeldis nimi Soul ja Hendrikule Saul :D). Kusjuures koerakese tulekust sain teada täpselt üks päev varem, mil Hendrik oli ka just Soomes. Saime lastega kõik vajaliku kraami ostetud ning kutsikal Pärnus järel käidud. Olime perega Pärnus. Siis käisin Häädemeestes oma kriya hatha jooga õpetaja Annika Allikmäe joogalaagris (ehk olin kolm päeva ilma pereta!:D).Saatsin Merle koju. Hakkasin uues kohas ja uutmoodi joogatunde andma. Ja suvised tegemised iseenesest on juba palju kaootilisemad ja intensiivsemad kui muidu. Närvisüsteemi tuleb teadlikult tasakaalus hoida, et muutused oma süsteemi parimal moel integreerida. Ja rohkem elu enda sisse ja ümber mahutada.

Lottemaal

Igatahes tunnen ma, kuidas sellised intensiivsused mind järjest enam Eluks ette valmistavad. Selliseks eluks, nagu ma siiral soovin. Elu täis põnevusi, imelisi üllatusi, uusi kohti ja inimesi, õitsengut ja ilu, rõõmu, sära, küllust, armastust ja pidu igal nurgal. Sellises elus pole mul põhjust kellegi teise elamist kuidagi segada, sest mul on juba enda eluga nii palju tegevust, et teiste segamiseks lihtsalt ei jäägi aega. Samas on energiat ja tahtmist teistele kasulik olla ja neisse armastavalt suhtuda hoopis rohkem. Nõnda ma siis elan ja lasen teistel elada. Igaühel omad soovid ja unistused, oma vajadused ja valmidus. Austan ennast ja teisi. Sest meis kõigis on see sama Elu, erinevalt väljendumas. Elu mis ootab elamist.

Dharma ehk Õnne sisse

Aie jooga hüüdlause on: Tule Õnne sisse!. Seda lauset võib mõista hästi lihtsalt, sest tõesti, joogaharjutuste tegemine mõjutab oluliselt inimese ajukeemiat ning teadusuuringud on näidanud, et joogaharjutuste mõjul suureneb GABA (gammaaminobutüürhape) osakaal ajus ning see “õnnehormoon” parandab meie tuju. Seega muudab joogaharjutuste tegemine meid õnnelikuks. Lisaks tasakaalustub jooga mõjul närvisüsteem, hormonaalsüsteem ja palju muid süsteeme veel. Ja sellised kiireid kasulikke mõjusid kehale kaasneb joogaga veel väga palju. Et see kõik tööle hakkaks, piisab ainult ühest joogatunnist. Et positiivne mõju kasvaks ning tekiksid püsivad muutused, see võtab natukene kauem aega. Samas saab olla kindel, et iga teadlikult tehtud joogatund viib meid õnnele ja harmooniale lähemale.

Aie jooga pole aga ainult kehast ja selle bioloogilistest protsessidest. Aie jooga tunnid on paljuski kantud ka soovist elada õnnelikumat ja täisväärtuslikumat elu harmoonias kogu ümbritsevaga – taimede, loomade, teiste inimeste ja kogu planeediga. Isegi terve kosmosega. Võib kõlada natuke ulmeliselt, aga pole ju uudis, et kõik olemasolev on omavahel seotud. Me kõik siin piiritus lõpmatuses mõjutame üksteist viisil või teisel. Seega on täiuslikuks õnneks vaja olla harmoonias kõiksusega – kõigega, mis on. Sellise tulemuseni saame jõuda vaid pikemaajalisemalt ja süvenenumalt toimetades. Minnes täitsa jooga sisse. Sealt võivad avaneda tasapisi hoopis ühed suuremad õnneväravad, nimelt võimalus elada vastavalt dharmale. Dharma tuleneb sanksriti keelest ning selle mõiste sügavat sisu polegi võimalik ühe sõnaga läänelikus kultuuriruumis edasi anda. Niiet ma kirjutan sellest terve loo ja mahutan siia nii palju, kui ma saan ja oskan, et selle mõiste sisu edasi anda. Tegelikult on kogu Aie jooga blogi dharmast ehk loodusseadustega ning elu aluspõhimõtetega kooskõlas elamisest ning seeläbi õnnelikust elust siin ja praegu. Teekond Õnne sisse.

Ehk olete kuulnud midagi karmast? Karma tähendab lühidalt, et igal teol on tagajärg. Karma pole hea ega halb, see on lihtsalt olemas. Nagu gravitatsioon. Üks elu toimimise põhimõtetest ehk loodusseadustest. Ükskõik, mida me teeme, selle tegevuse tulemusel midagi muutub. Nii toimub loomine. Seega, et midagi saavutada või luua, selleks tuleb midagi teha. Aga kunagi ei saa olla tegemata, seega juhtub kogu aeg midagi ja midagi me kogu aeg loome. Igal teol on tagajärg. Isegi nendel tegudel, mis paistavad, et midagi ei muuda. Tagajärgi hoomata võib lihtsalt olla äärmiselt keeruline. Sest inimeste ja kogu looduse karma on põimitud. Ning karma teed pole lihtsasti läbinähtavad. See on väga sügav printsiip.

Olen Aie jooga tundides rääkinud palju oma elu loomisest. Oma elu loomine eeldab joogalike loodusseaduste tundmist ja vastavalt nendele elamist. Enamasti inimeste elud aga lihtsalt nö juhtuvad, karma töötab alati. Olenemata sellest, kas me selle olemasolu teadvustame või mitte. Teeme midagi ja midagi juhtub, mis sunnib meid tegema veel midagi. See ongi karma ratas. Üks asi viib teiseni. Kui palju nendest tegevustest on meile meelepärased ja paljud nendest tegevustest viivad meid oma õnnele lähemale, on suhteliselt juhuslik. See on tavaline karma elu. Aga hakates joogalikke loodusseadusi uurima, mõistma ja nende järgi teadlikult elama, hakkab inimese elu muutuma. Me saame hakata rohkem karma toimimist teadvusama ja mõistma ning seeläbi looma enda ja tegelikult kogu olemasoleva jaoks paremaid tulemusi. Ehk me saame hakata oma karmat muutma ja oma elu looma õnnelikumaks.

Kogemas oma ühendust kogu Loodusega.

Kui me hakkame elu teadlikumalt vaatama, juhtub nii, et me hakkame elu mõistma ja sellele päriselt lähenema. Ning mida lähemale me elule jõuame, seda rohkem elu meile avaneb. Ning hakkavad avanema võimalused, millest me karma rattas elades üldse teadlikud polnud. Me avastame endas varjatud potentsiaale ning saame hakata neid tasapisi kasutama. Tekivad uued tegevused ja seega uued tagajärjed. Hoopis teistsugused nendest, millega harjunud oleme. Nii saab oma elu vaikselt, aga kindlalt täitsa ära muuta. Muuta oma tavalise karma hoopis dharmaks. Dharma ei tähenda, et karmat enam pole. See alusseadus on ikka alles. Aga me õpime karmat enda kasuks pöörama, mitte ei lase sellel kogu aeg ennast pöörata. Küll mäest üles ja siis sügavale põhja. Ehk dharma on ühtaegu teekond ning samal ajal ka tulemus. Teekond Õnne sisse ja Õnne sees olemise võimalus.

Dharma sõna võib tõlkida mitmel väga erineval moel, kuid üks võimalus selleks on seadus või seadmus. Midagi, mis hoiab ja toetab Elu. Ja selle all me ei mõtle juhuslikku elu, mis pigem sarnaneb kannatusele. Vaid hoopis õnnelikku ja õitsvat elu. Dharma on Õitsengu või Õnne seadus. Ja see on meie kõigi jaoks tegelikult kättesaadav ning meie sees olemas, meie loomise valemis sees. Olles aga liialt karma rattas, pole võimalik dharmat märgata.

Iga teadlik joogatund võtab meid korraks karma-rattast maha ning annab võimaluse elu ümber hinnata ja uue pilguga vaadata. Hea tujuga ning puhanud olemisega hakkame looma teistsuguseid tagajärgi, kui muidu. Kui me seda kõik veel teadvustama ning juhime, kiireneb protsess tohutult. Seega pole jooga mingi niisama võimlemine, vaid võimalus muuta oma elu. Kui ainult teada, kuidas joogat kasutada, saabki jõuda Dharmasse, täitsa Õnne sisse.

Imeliste naistega Tartu linna ilu ja meie vabadust pühitsemas. Täitsa õnne sees.

Hoian oma keha

Mida rohkem ma joogat praktiseerin, seda enam õpin hindama oma keha. Läbi asendite, sügava hingamise, märkamise ja tunnetamise õpin oma keha tundma. Saan oma kehaga tuttavaks – me tervitame teineteist järjest sõbralikumalt ning õpime koos elama. Keha muutub mulle järjest kallimaks ja seetõttu tahan ma oma keha hoida. Siis hoiab keha ka mind ning ma saan siin maailmas elamist nautida.

Väga paljud õpetajad, suunamudijad ja muidu targad räägivad ja jagavad, et kuidas tuleks elada ja mida kõike oma keha heaks tuleks teha. Kuidas peaks sööma, magama, rääkima, olema ja tegema. Kui ma ei tea, kellel on õigus ja kellel mitte, ajab see segadusse. Liiga palju infot, millega pole tegelikult seost, tekitab segadust ning seeläbi ebakindlust. Mida siis ikkagi teha ja kuidas olla? Seda teab igaüks tegelikult iseenda kohta kõige paremini. Aga kas me alati seda teadmist ka kuuleme või kuulda võtame?

Lapsed tunnevad oma keha ja hoiavad seda. Kui me neid usaldame, püsib ühendus terve elu.

Kui alustasin hilisemas teismeeas joogaga, olin täitsa tavaline teismeline. Käisin peol, jõin vahel alkoholi, sõin seda, mis tundus ahvatlev, magasin, millal sobis ja tegin vahel asju, mida poleks ehk pidanud. Elasin, nagu juhtus. Ja selline oli ka minu elu kvaliteet – nagu juhtus. Pärast jooga avastamist hakkas minu loomus tasapisi muutuma. Järjest enam hakkasin oma tegevuste tagajärgi päriselt teadvustama ehk hakkasin taipama, mida minu teod teevad. Mulle ja kõigile teistele. Selle taipamise tulemusel hakkas minu käitumine vaikselt muutuma. Nüüd tean, et jooga puudutas mind pehmelt ning õpetas, kuidas elada õnnelikumat, terviklikumat ning tervemat elu. Hästi tasapisi, mulle sobivas tempos. Märkasin, et minu elustiil muutus hoolivamaks minu enda ja teiste suhtes. Soovisin minna varem magama ja puhata välja. Tahtsin toituda tervislikumalt, rääkida ausalt ning headest asjadest. Sain aru, et soovin elada vähemate asjadega ja lihtsamat elu. Hakkasin tunnetama suuremat ühendust oma kehaga ning üldse loodusega minu ümber. Tundsin, kuidas armastus elu vastu ja seeläbi kõige elava vastu, sh minu enda keha vastu, kasvas järjest suuremaks. Iga asendiga, iga sügava hingamisega, iga sisemise rännakuga jõuan lähemalt tõelisele ühendusele oma kehaga, hingega ja vaimuga. Liigun lähemale ühendusele kogu loodusega, selle universumi kehaga. Ja sellega, millest kõik on alguse saanud.

Keegi pole mulle otseselt öelnud, mida ma peaksin tegema, et elada õnnelikumalt. Või kui on, siis see pole töötanud enne, kui ma olen seda ise taibanud. Tänu joogale. Mul on olnud kindel soov ja tahtmine elada õnnelikult ning selle soovi jõul olen ma õppinud joogat. Teistelt ja iseendalt. Kui ma ise saan aru, et mis on minu jaoks õige ja mis vale, siis on muutuste sisse viimine hoopis lihtsam. Kui aga keegi teine mulle ütleb, mida ma peaksin tegema ja mida mitte, siis pole see minu jaoks loomulik. Siis see nõuab võitlust ja võitlemine väsitab ning tekitab ebavajalikke pingeid ja vastandumisi. Ma olen ise saanud aru, millal on vaja minna magama, et korralikult välja puhata. Olen mõistnud, millised toidud mulle kõige paremini sobivad ja millal oleks õige aeg süüa. Kui palju vett ma peaksin jooma. Millal mu keha vajab liigutamist, millal tuulutamist ning millal ujumist. Millal on vaja abikaasaga seksida ning millal sõpradega kallistada. Tänu järjest kasvavale ühendusele oma kehaga saan ma teda hoida ja toetada. Et keha oleks terve, ilus ja õnnelik. Et minu isiklik tükike loodust õitseks.

Nädalavahetusel koos oma kalli abikaasa Tartu Karlova kodukohvikute päeval. Pakkumas võimalikult kehasõbralikke toite.
abikaasa Hendrikuga Tartu Karlova kodukohvikute päeval pakkumas üpris kehasõbralikku toitu ning nautimas elamise ilu.

Ma olen oma keha vastu heatahtlik ja talle tänulik. Imetlen oma keha ja suhtlen temaga, vahel isegi arutan asjad läbi. Eriti, kui tuleb teha midagi, mida mu armas sõber ehk ei soovigi. Sest ma pole veel jõudnud sinna, et ma kunagi midagi oma keha kahjustavat ei teeks ja ehk polegi see kunagi võimalik. Ja kui ma siis isegi neid natuke ebatervislikke tegusid vahel teen, aga teen võimalikult heatahtlikult ning pärast tekitatud kahju korvan, saame ikka sõbrad edasi olla. Minu enda eedeni aed, tükike loodust õitseb ikka edasi.

Iga joogaasend on viis oma keha tervendamiseks. Eriti, kui asendeid teha teadlikult ehk teades, miks ja kuidas neid teha. Teadlik hingamine ja keskendumine ning õige energia teevad mõju ainult veel sügavamaks. Mida tervemaks ja puhtamaks saab keha, seda parem on ühendus meie vahel. Jooga on nagu sild, mis ühendab mind kehaga ja üldse loodusega. Et me teineteist paremini mõistaks ja toetaks. Et meil oleks toetav ja kasulik koostöö. Mina hoian keha tervena ning keha kasutades saan viia ellu oma unistused. Läbi terve keha ja terve suhte kehaga olen osa külluslikult loodusest ning naudin külluslikku elu.

Selle nädala õuejooga Tartu Loodusmaja pargis.
Selle nädala õuejooga Tartu Loodusmaja pargis.

NB! 21. juunil on rahvusvaheline joogapäev. Aie jooga pakub siis tasuta joogatundi läbi Facebook live – “Hoiame oma keha”. Vaata üritust siit.

Kaanefoto Erge Jõgela (väga hea fotograaf!).

Olen prii ehk vabaduse sees (on täpid)

Olen avastanud, et mina ja minu lapsed (paratamatult minu moodi) ei mahu alati maailma piiride sisse ära. Ja mu abikaasa Hendrik ka. Ja olen avastanud, et me pole ainsad, kes ihkavad priiust piiride asemele. Sisemine laps tahab tunnet, et mina ise. Mina teen, olen, saan, oskan, tahan, otsustan. Maailmas pole aga alati nii. Mõnikord ma ei saa, mõnikord otsustab keegi teine ja mõnikord ma ei taha ka. Ja vahel ma lihtsalt ei teagi. Kuidas siis selle kõigega ikkagi toime tulla, ilma et vabadus seejuures kaoks? Kuidas jääda vabaks kõikidest piiridest ja piiratustest hoolimata?

Vabaduses on elurikkus ja elurikkuses on imed. Nüüd olen hakanud lisaks imeristikutele leidma ka viieseid sireliõisi. Sellel nädalal lastega jalutades märkasin järsku eemalt, et ühe sirelioksa küljes oli korraga kolm viielist õit.

Montessori pedagoogika kasutab väljendit freedom within limits ehk vabadus piiride sees. Mõte on selles, lapsele lubatakse vabadust täpselt nii palju, kui palju ta suudab seda kanda. Ja üldiselt suudavad nad palju rohkem, kui neil lastakse. Imelised väikesed inimesed. Kuid ka Montessori pedagoogika seab teatud piirid. Sest vabadus, see on ka vastutus. Tõeline vabadus eeldab tõelist arukust, tõelisi oskusi, teadmisi, võimekust. Kui need on piiratud, siis tuleb neid asendada piiridega. Osa piire seab loodus ja osa inimesed meie ümber. Võimekuse kasavades jääb piire vähemaks, sest neid pole enam vaja. Tasakaal vabaduse ja piiride vahel on väga oluline. Piirid annavad turvatunde ja vabadus võimaluse areneda. Võimekuse kasvades peab piire vähendama, sest muidu tekib inimesel vajadus need piirimüürid jõuga maha murda. See on lihtsalt sisemine vajadus areneda, mis annab jõu. Või siis teisel juhul jääb areng seisma ja inimene piiride vahele kinni.

Ilma piiridete ristikud kasvavad millekski veel suuremaks. Ma ei jõua isegi enam kokku lugeda, palju neid nelja lehega ristikuid olen leidnud. Aga nüüd on uus tase – viie lehega ristikud. Eriti vabad hinged.

Minu jaoks on aga sõnastus “freedom within limits” tekitanud alati kuidagi piirava tunde. Tunde piiratud vabadusest. Ja ükski inimene, ükskõik kui piiratud ta vabadus ka on, ei taha seda tunda. Kõik ihkavad ikkagi priiuse kogemust. Et säilitada piirid ja säilitada vabaduse kogemus, keskendun alati rohkem vabadusele: vabadus ja alles siis seal sees olevad väikesed piirid. Lihtsalt rõhuasetuse muutus piiridelt vabadusele muudab juba kogemuse teiseks. Ja olles ise vabaduses, ei sega mind seal vabaduse sees olevad piirid üldsegi. Need piirid muutuvad hoopis väiksemaks, sest lõputu vabadus minu sees on niivõrd suur. Piirid on siis pigem täpid.

Sellel nädalal leidsin kaks vaba imelooma – viie lehega ristikut. Priim põli on ka meie küülikul Lolol, kes mõnusasti nööri otsas saab õues ringi kapsata. Jänkuke ootab rõõmsalt, et talle traksid ümber pandaks ja jälle elurikkuse keskele viidaks.

Tunnen, et minu sees on nii palju ja see kõik tahab lihtsalt maailma tulla. Tahan saada osaks elu lõpututest rikkustest ja nendega koos luua. Tahan olla rõõmus, muretu, kerge, täielikult prii. Õnnelik nagu väikene laps, kes tahab iga oma keha rakuga kogeda, uurida, tunnetada ja lihtsalt olla vaba. Olla vastu võetud ja toetatud täpselt sellisena nagu ma olen. Aga üsna tihti olen põrkunud mõne piiri otsa, mis hoogu maha võtab ja vahel suisa peatab. Lükkab tagasi oma kitsasse alasse piiride sees ega lase lennata täpselt nii kõrgele ja kiiresti, kui ma sooviks. Kuskil on jälle mingi “nii ei tohi” või “see pole tavaks”. Mõndapuhku asja pärast, aga teinekord sootuks asjatult. Vahel tahaks jonnida, kogu südamest. Nagu väikene Emma, kes tahab nii väga kogu aeg oma rulaga sõita, toas ka. Ning iga kord, kui ma talle selgitan, et armas tütreke, rulaga sõidame ainult rõdul ja õues, tuleb tal ahastus peale. Miks ometi see ema ei lase teda vabaks? Kui ma talle siis armsalt seletan ning teda tema tohutus ebaõigluse tundes toetan, hakkab ta tasapisi mõistma. Ning kui ma võimaldan tal iga päev ikkagi rulaga sõita lisaks piiratud rõdule ja piiritul õuealal, siis väikene Emma lepib. Ta hakkab tasapisi märkama rohkem vabadust ja mitte neid väikesi piiritäpikesi, mis püüavad lihtsalt suures priiuses mingit korda hoida. Et asjad toas jääksid terveks ja inimeste jalad ka.

Ka mina olen hakanud maailma reeglite ja piiridega paremini toime tulema. Esiteks olen nende vajadust rohkem mõistnud, aga suutnud need piirid kuidagi oma sisemise väikese lapse eest rohkem ära peita. Olen pigem keskendunud tohututule vabaduse meredele kui üksikutele piiride saartele. Vahel muudan üsna leidlikult hiiglasuured ja lohisevad piirid hoopis täppideks. Täpid on väiksemad, rõõmsamad, mahuvad paremini minu elu sisse ja neid on kergem omaks võtta. Nagu pallid, millega saab mängida ja žongleerida. Siis pole tunne, et kuskil on hiiglama suur sein sees, mingi piirmüür. Vaid näen, et hoopis üks täpp, millega tuleb arvestada ja mis tuleb oma plaani kaasata. Üks pall, mille saab oma mängu võtta.

Loon oma elu arvestades olemasolevat ehk maailma reegleid ning paratamatult ka ühiskonna, aga ka iga üksiksiku piire. Kui iga piir muutub takistuseks, siis on oma elu loomise võimekus ka väga piiratud. Kui näen aga piiridest mööda, muudan need väikesteks täpikesteks, millega saab juba mängida, muutub oma elu loomise võimekus hoobilt ilmatu suureks. Siis ei võta igast piirist ümber minemine nii palju energiat. Ja ma ei pea loobuma ka plaanidest oma elu luua. Kui tean, et tahan teha oma hommikust joogat, sest see häälestab mind päevaks, annab füüsiliselt ja emotsionaalselt hea tunde, siis ma leian selleks võimaluse. See on minu vabadus. Mõnikord piiravad seda vabadust lihtsalt elulised asjaolud, aga omades jõudu ja sihikindlust, hoian ikka oma tegevusvabaduse poole. Isegi, kui olen üksinda kodus kahe lapsega, kes ärkasid pahurana ja nõuavad mõlemad, et ma nende elu täiuslikuks teeks. Siis ma näen seda piiri enda ja jooga vahel sellel hetkel, aga otsustan muuta selle täpiks. Jätan mõneks ajaks oma joogamõtted kõrvale ning keskendunud kahele õnne otsivale inimesele enda kõrval. Näen, et neil on mingid sisemised piirid, mis ei lase neil hetkel maailma vabadust kogeda. Kallistan siis oma armsaid põnne ja pööran neile mõnda aega nii palju tähelepanu kui saan. Jagan nendega vabaduse kogemust: tantsin, jooksen ja mängin siiralt. Hoolitsen ja paitan. Kui lapsed on juba rahulikud, siis juhin nad tegema midagi maandavat ja loovat. Et nad avastaksid jälle vabaduse nende piiritäpikeste ümber. Emma hakkab ilusaid kivisid vaatama ja ühest purgist teise sättima. Ja Pärt hakkab maalima. Tean, et nüüd on minu hetk. Piir minu ja jooga vahel on muudetud täpiks ja võetud mängu. Laotan rahulikult mati maha ja saan päris tükk aega (vähemalt selle päeva eripärasid arvestades) matil oma harjutustega toimetada. Oleme kõik saanud võimaluse luua oma ellu vabadust juurde. Ja luua ühenduse oma sisemise vabadusega. Ning täpikesed ei sega meid üldse.

Elurikkus

Elurikkus – ehk elu rikkus ja rikkus elust. Avastan järjest enam, kui rikas on elu. Elul on kõik olemas ja kui mina olen osa elust, on ka minul kõik olemas. Siis elu toetab mind, pakub üllatusi, ilu, värkust ja kõike imelist veel. Kui otsustan pühendada ennast elule, siis elu avab ennast mulle. Tasapisi, vastavalt sellele, kui siiras ja kindel on minu pühendumine. Sellel nädalal taipasin, et mis tähendab päriselt minu soov, et elu ennast mulle avaks ja kuidas see soov täita. Elu avab ennast siis, kui mina lähen eluga kaasa, kuulan elu kutset. Kui kutsutakse, lähen kaasa, ja siis avatakse järjest enam uksi. See ongi elukutse – teed seda, mida elu kutsub tegema ja vastu saad elurikkust ehk elu rikkust.

Sellel nädalal, kus Hendrik on sõitnud Saksamaale tööreisile, olen mina kandmas kogu meie ühiselt loodud rikkust – kodu ja lapsi. Ja siis veel enda tööd. Kui lastehoid on ajutiselt suletud, üks kodus abis käiv lapsehoidja haige ja kui olen võtnud endale tööalaselt tavapärasest rohkem kohustusi. Siis avastan, kui leidlik ja tugev ma olen. Kohanemisvõimeline – tugev ja paindlik samaaegselt. Need looduse rikkused on ka minus olemas. Kõik siinsamas, minu sees ja sisemise rikkuse kaudu avanevad ka välised. Ja tõesti, nii ongi. Kui on õige suhtumine (bhava), siis asjad lihtsalt kuidagi sujuvad. Ja tänu joogale olen selle õige bhava leidmises järjest osavam.

Õnneristik nr 1 – leitud mänguplatsi juurest ja kõik lapsed, kes seda nägid, läksid väga elevile. Vähemalt on teada, et lugu nelja lehega ristikutest pole mingi müüt.

Üllataval kombel olen õige suhtumisega saanud sellel nädalal hakkama palju enamaga, kui ma saan muidu, kui mul on olemas palju suurem nö tugisüsteem. Teiste abile liialt lootmine laseb muutuda laiseks. Ja siis ei koge ma seda elurikkust, mis on minus peidus. Kui palju häid lahendusi suudab leida üks inimene, kes tahab saada hästi hakkama ja kellel pole loota mitte kellelegi teisele peale iseenda ja elurikkuse enda sees ja looduse tema ümber. Elurikkus avab leidlikuse ja leidlik inimene kogeb omakorda rohkem elurikkust.

Kohalik põõsas

Vaatamata vihmasele ilmale naudime Emma ja Pärdiga õues olemise aega. Kogu meie kodu ümbrus on nii ilus ja elurikkusest pungil, et on tunne, et elame maailma kõige ilusamas ja armsamas kohas. Lisaks kõiksugustele lastele lähedasel mänguplatsil, on meie hoovis nii palju erinevaid rohelisi taimi ja kirevaid õisi. Imelisi lõhnu ja natuke ka maitseid. Iga kivi või põõsa taga on suisa omaette maailm. Elurikkusest ja leidlikkusest annab minu elus märku juba ainuüksi asjaolu, et kuigi ma pole otsinud, olen sellel nädalal leidnud neli nelja lehega ristikut. Enne seda olen leidnud neid elu jooksul kolm, kusjuures ühe neist sellel kevadel. Niiet, kes elurikkust soovib, see ka leiab. Loomulikult sõin need ära ja soovisin oma unistuste täitumist. Tunnen küll, et Õnn kõnnib minuga. Minu söömist nähes tahtis kohalikku maitserikkust nautida ka Pärt, aga ma ausalt ei teadnud, kas ristikuid ka tegelikult süüa tohib. Vaatasin siis järele ja leidsin sellise imelise loo: https://eestinaine.delfi.ee/artikkel/79180256/ristiku-oied-ja-lehed-toitudes-jookides-ja-ravimina. Niisis pugisime Pärdi ja Emmaga veel mõned kodumaised väetaimed sisse – aga seda need ka just on, väetaimed ehk ravimtaimed. Niiet põhitoiduks päris ei sobi. Aga kavatsen sellel aastal viia ellu kasvõi natukene kohalike taimede uurimist, et ei peaks vähemalt suvel neid imelikke võõramaised rukoloid sööma, vaid ikka kodumaised rikkusi.

Õnneristik nr 2

Elurikkusega seoses veel – tahan väga endale hästi pikki ja ilusaid juukseid, nagu mul lapsena olid. Olen nendega küll elu jooksul igasugu trikke teinud, aga praegu värvin juba paar aastat hennaga ja pesen suhteliselt öko šampoonidega. Mõned kavalused veel. Olen ka avastanud, et elurikkuse säilitamine oma peas mõjub juustele hästi. Ehk siis, pesen juukseid natuke vähem ja nüüdsest Weleda beebide ökošampooniga, see on peaaegu lihtsalt kreem. Ei jäta juustele sellist imelikku kilest tunnet ja tunne on hoopis loomulikum. Sobib ainult nendele, kes väga elurikast peanahka armastavad :D. Muide, oma lastel pole ma kordagi juukseid šampooniga pesnud ja nii Pärdil kui Emmal on väga ilusad kiharad. Ei tea, kas saan ise ka kunagi sinna tagasi, et ainult puhta veega või taimeleotisega juuksed säravana hoida?

Õnneristikud nr 3 ja nr 4 teiste, lihtsalt armsate ristikute taustal.

Elurikkuse lainel elades on elu nii rikas, et vahel polegi meeles, mis eile juhtus, sest juba täna on nii palju juhtunud. Iga hetk on nii rikas ja elu nii kaunis. Elujõudu tuleb ka elurikkusest hästi palju juurde. Et oleks veel rohkem võimalusi elurikkust nautida, elu avatud ustest sisse minna ja kogeda. Isegi argised tegevused nagu koristamine või pesupesemine on elurikkuse lainel hoopis rikkalikumad kogemused. Kui lihtsalt järgneme elu kutsele rõõmsalt, sest meid kutsuti. Kuulame elu kutset, siis saame nautida elu rikkust. Elada elurikkuses. Ja minnes eluga kaasa ei tundu elurikkus enam hirmutav, vaid hästi loomulik. Sama loomulik, nagu on tegelikult need kaunid niitmata aiad ja pargid, mida mõned natuke ikka veel pelgavad. Elu pole vaja karta. Kui kardame elu, siis elurikkust ei kogegi.

Siiras pühendumine

Viimased Aie jooga tunnid on olnud pühendatud oma elu loomise teemale. Iga kord erineva nurga alt. Järgmisel nädalal võtame fookusesse pühendumise enda – selle, et kui palju on oma elu teadlikuks loomiseks vaja pühendumist.

Minu jaoks koosneb pühendumine väga paljudest osadest. Esiteks on vaja midagi, millele pühenduda. Kui rääkida oma elu loomisest, siis on vaja teha selgeks, et mis see asi siis on, mida ma tõeliselt ja päriselt soovin luua. Võtta küllaltki konkreetne, aga mitte liialt piirav eesmärk. Soovin luua õnnelikku abielu, suurepärast tervist, imekaunist ümbrust, armastavaid suhteid. Või võtta mingi veelgi konkreetsem eesmärk: näiteks soovin endale imeilusat suvekodu. Kõik need kirjeldused on olnud küllalt täpsed, aga mitte liialt piiravad. Harva on eesmärk midagi ülimalt kindlalt, enamasti on see lihtsalt kogemus, mida soovime. Protsessi käigus võib alati eesmärki täpsustada või muuta kitsamaks. Olenevalt unistuse suurusest, võib protsess kesta päris pikalt. Ilma pühendumiseta sellel rajal püsida ei olekski võimalik.

Kui on olemas eesmärk, võib koostada üpriski laia skeemi, et kuidas selle eesmärgini siis ikkagi jõuda. Oma teekonna kaardistamine on ülimalt avardav protsess, mis nõuab süvenemist. Kasuks tuleb oskus osata oma elu kõrvalt näha ja valmidus ennast oluliselt muuta. Sest kui midagi poleks vaja muuta, siis oleks see eesmärk ilmselt juba saavutatud. Enda puhul märkasin, et suuremate elumuutuste saavutamiseks tuleb mul üsna sügavalt mõnda oma isikuomadust muuta. Esiteks pidin tuvastama, millised isikuomadused minu loomise võimekust piiravad ning siis leidma võimalused nende omaduste muutmiseks nendeks, mida mul unistuse saavutamiseks vaja on.

Sealt edasi tulebki eesmärgile pühendumine. Pühendumus ehk pühendunud olek. Ja kuigi need kaks eelmist sammu on väga olulised ja iseenesest nõuavad teatavat pingutust, siis pühendumine on veel hoopis teine tase. On vaja palju jõudu, sihikindlust ja ülimat tarkust, et oma valitud eesmärgini päriselt jõuda. Pühendumine sisaldab veel ka palju enesekindlust, et see unistus läbi raskuste ikkagi teoks teha. Vaja on äärmist tugevust. Aga täpselt sama palju on vaja õrnust, sest toore jõuga kipuvad asjad katki minema. Ja tasakaal tugevuse ja õrnuse vahel on midagi, mille leidmisele olen ma väga pühendunud. Sest see viib oluliselt lähemale minu teistele unistustele.

Et pühendumine päriselt kohale viiks, peab see olema siiras ehk tulema südamest. Pühendumine peab olema ehtne. Ja see koht on ka paraja trikiga. Joogas öeldakse, et igaks teoks on olemas õige bhava ehk suhtumine. Jooga õpetab oma suhtumist muutma ja seeläbi muutma väga sügavalt kogu oma elu. Oma eesmärgile pühendumine õige bhavaga viib sihile.

Olenevalt eesmärgist, on sellele pühendumise kestus ja intensiivsus erinevad. Kui tegemist on millegi suhteliselt kergesti saavutatavaga, ei nõua tulemuste ilmnemine nii suurt pingutust. Samas, kui tahame saavutada midagi, mis tundub olevat väga kaugel või peaaegu võimatu, siis on pühendumise kunsti valdamine äärmiselt oluline. Ehk soovides luua oma elu millekski väga eriliseks, tuleb osata pühenduda. Tegelikult on iga lugu, mis räägib arengust ja millegi suurema saavutamisest omamoodi lugu pühendumisest. Kasvõi eelmine lugu koostööst. Aga pühenduda on vaja targalt, sest rumalal pühendumisel võivad olla veel eriti kurvad tagajärjed.

Ja siin jõuamegi tagasi algusesse. Iga elumuutev pühendumine saab alguse sellest, et me päriselt ka teame, mida me tahame luua. Kindlalt ja õrnalt oma tiibu sirutades leiab igaüks lõpuks imelise õie. Nagu liblikas õie sees või inimene õnne sees.

Koostöö

Tartus on üks tore lastehoid, mis erineb kõigist teistest hoidudest mitmel põhjusel. Selle lastehoiu nimi on Väikeste Teadlaste Maja ja see asub Ropkamõisa Härrastemajas, täpselt suure ja metsiku pargi kõrval. Tegemist on ainsa Montessori pedagoogikat järgiva hoiuga Tartus. Juba see teeb hoiu väga eriliseks. Aga samuti asjaolu, et see hoid on sündinud paljude inimeste koostöös ja üksteise toetamises, ühise eesmärgi poole püüdlemises. Igaüks panustamas omamoodi ja täpselt nii, nagu sellel hetkel sai. Selle hoiu sündimine on õpetlik ja armas lugu, mida ma tahaksin jagada. Tean sellest, sest olin üsna suure osa ajast protsessi kaasatud. Ja olen tegelikult siiani. Natukene pean seda hoidu nagu enda omaks ka. Ja oma laste omaks.

Vaade ukselt

Väikeste Teadlaste Maja õpetaja on Meeli. Ta on kahe lapse ema ja oma lapsi juhendades avastas Meeli Itaalia arsti ja haridusteadlase Maria Montessori loodud õpetamise meetodi olevat väga südamelähedane. Esialgu rakendas Meeli Montessori metoodikat kodus (minu lugu Montessorist kodus). Siis kasvas temas soov juhendada ka teisi lapsi ning Meeli otsustas pühendada väga palju vahendeid, et asuda õppima Montessori lasteaia ehk vanuserühma 3-6 õpetajaks. Dr Montessori nimetas selle vanuserühma hoidu Casa dei Bambini ehk laste maja. Kuivõrd Montessori juhendaja õpet pole senini Eestis olnud võimalik saada, pidi Meeli mitu aastat koos perega ja vahel ka üksi sõitma pidevalt Soome tudeerima. Ja tegelikult veel teistessegi Euroopa riikidesse, et läbida lisaks Soomes omandatud teooriale ka korralik arv praktikat erinevates Montessori lasteaedades. (Sellest aastast saab Montessori juhendajaks õppida ka Eestis – vaata siit).

Oma õpingute kõrvalt alustas Meeli koos paari teise Montessori meetodist huvitatud emaga Tartus MTÜ Väikeste Teadlaste Maja ning asus juhendama 2019. aasta sügisest huviringi. Huviringis käis teiste lastega koos ka Pärt ning paar korda kaaasas vastsündinud Emma. Huviring oli väga populaarne ning tegutses mitu kuud, enne kui koroona väikeste teadlaste tegevuse sellises vormis lõpetas. Asjaosalistel oli aga hinges soov luua ikkagi päris Montessori Casa dei Bambini. Koht, kus lapsed saavad käia toimetamas, avastamas, loomas ja katsetamas. Koht, kus lapsed saavad uurida elu ning saada vajalikke kogemusi ja teadmisi, et elus parimal moel hakkama saada. Lastehoiu loomine ei läinud aga niivõrd lihtsalt.

Lastehoiu osakond igapäevaste tööde harjutamiseks

Liitusin ka Väikeste Teadlaste Maja lastehoiu loomise tiimiga ning esimeseks ülesandeks oli saada linnalt rahastus. Nimelt oli Tartu linn pärast esimest koroonapuhangut otsustanud uute lastehoidude rahastamise peatada. Hakkasime otsima, et ehk soovib mõni olemasolev hoid oma uksed sulgeda ning oma rahastuse meile anda. Kirjutasime, helistasime ja rääkisime, kuid ei leidnud esialgu ühtegi niidiotsa. Minu abikaasa Hendriku sünnipäeval mul aga vedas, kuna kuulsin üsna juhuslikult ühelt tuttavalt, et hoid, kus tema laps käib, paneb kohe uksed kinni. Küsisin kohe kontaktid ning edastasin meie töörühmale. Läkski õnneks ning läbi mitme bürokraatia saimegi oma unistuste hoiule linna toetuse ja mõned muud vajalikud dokumendid. See oli 2020. aasta juunis.

Järgmine suur katsumus oli leida sobilikud ruumid. Ja tuleb öelda, et see oli tõeline proovikivi. Terviseamet ja päästeamet on lastehoiu ruumidele seadnud üsna ranged tingimused ning linna toetus pole piiritu, mistõttu oli eelarve väiksem kui ehk teistel ettevõtetel. Tuli aga välja, et mitte need polnud kõige olulisemad takistused. Sobilikke ruume paraja raha eest leidsime küll, aga omanikud ja vahel ka naabrid olid kategooriliselt lastehoiu vastu. Mõned inimesed läksid väga endast välja ja ähvardasid isegi kohtusse minna. Kogu meie vabatahtlike tiimi jaoks (sh mina ja mu abikaasa) oli inimeste taoline vihane vastuseis täiesti üllatuslik. Kohati isegi kurvastav. Aga me ei andnud alla. Ja vaatamata korduvatele põrkumistele läksime edasi. Isegi, kui esialgu tahtsime avada 2020. aasta septembris ning 2021. aasta alguseks polnud me leidnud ikkagi ühtegi sobivat ruumi, mida omanik oleks nõus meile rentima. Tundus, et tuleb minna läbi seina.

Mõned tuntumad Montessori 3-6 vanuserühma vahendid

Sihikindlus viib aga sihile. Mitmed kaasatud inimesed vaatasid igapäevaselt läbi kinnisvara kuulutusi, helistasid tuttavatele, käisid ruume vaatamas või panustasid veel mingil moel. Sellest kõigest oli saanud vähemalt osalise koormusega töö, Meelile kindlasti veel rohkem. Ühel kenal päeval, kui tundus, et ruume polegi võimalik leida, leidis mu mees ühe sobiva kuulutuse. Kuna tal tuleb inimestega suhtlemine hästi välja, saatsime tema omanikuga läbirääkimisi pidama. Olime juba nii mitu korda kõrvetada saanud, et olime muutunud ettevaatlikuks, aga ka kavalamaks. Hendrik koos ühe teise isa ja Meeliga rääkisidki kuidagi meile lõpuks ruumid välja. Kõigile sobivas asukohas ja suhteliselt mõistliku hinnaga. Loomulikult olime korduvalt oma standardeid langetanud ja piiranguid vähendanud, aga saadud ruumid vastasid tegelikult esialgsetele tingimustele. Mäletan siiani suurt elevust, mis valdas nii mind kui mu poega Pärti, kui esimest korda ruume vaatama läksime. Need tundusid nii armsad ja omad.

Ruumide leidmisest saadud positiivsus andis jaksu alustada väikeste ümberehitustöödega ning muude toimetustega, sh lõputu paberitööga. Nagu ikka, tekkis ka nendes etappides igasuguseid takistusi ja saime hoiuruumi enam-vähem valmis täpselt viimasel sekundil. Ja loomulikult pidime pärast esimest terviseametniku külastust osa ehitustöid ringi tegema ning isegi avamise päevaks polnud kõik ideaalne. Väga paljud inimesed käisid rühmaruumi sisutamisel, ehitamisel või kaunistamisel abiks. Lõid mõne naela seina või tassisid riiuleid. Peaaegu kõik vanemad panustasid omal moel ning seeläbi sai see ruum meile kõigile armsaks. Veel enne, kui lapsed sinna läksid. Kuigi kõik polnud alguse päevaks ideaalne, oli kõik täpselt väga hea. Oli olemas ruum, lapsed ja töötajad. Peaaegu kogu sisustus ja vajalikud vahendid laste õppetööks. Abiõpetajana töötab hoius minu õde Eleri, kes oli ka üks hoiu loomise tiimi liikmetest. Ja loomulikult panustasid ka veel minu vanemad, kes samuti paar nädalat enne avamist korralikult töösse haarati. Aga lastehoid on nagu linn või kodu, see ei saa kunagi täitsa valmis. Mistõttu jätkub Väikeste Teadlaste Maja täiustamine ja koostöö hoiu hoidmisel endiselt.

Nurk köögitöödeks ja snäkkide valmistamiseks

See lugu Väikeste Teadlaste Maja loomisest peaks olema raamatu pikkune, et panna kirja kõik olulised sammud ja keerdkäigud. Oli draamat, oli tragöödiat ja oli komöödiat. Aga kuidagi püsis siht nendel vanematel, kes väga soovisid, et nende lapsed saaksid Montessori lastehoius käia. Kuigi osad neist põhjusel või teisel pole tegelikult siiani hoidu tulnud. Aga järjekord lastest, kes tulla tahavad, on väga pikk. Sai üks vahva lastehoid, mille loomine oli paras kool kõigile osalistele. Eriti loomulikult Meelile. Koos toetasime Meeli kindlust minna edasi, sest üksi poleks ta eales nii suurt koormat jaksanud kanda. Eriti toetas tema abikaasa, aga ka meie, teised osalised, nii palju ja hästi kui oskasime. Püüdsime ikka hoida positiivsust kas läbi zoomi vestluste või vahel ka ühise teejoomise. Naersime ebaõnnestumiste üle, vahel läbi pisarate, ning hoidsime ikka kokku. Ja nüüd, tänu meie kõigi panusele, ongi Väikeste Teadlaste Maja olemas.

Praegu juhendavad hoius Meeli ja Eleri ning mina koos Emmaga käin ka vahel abis. Peamiselt õueaegadel, aga natuke ka toas. Nii imeline on jälgida laste pühendumist oma tegemistesse kas siis kohapeal või läbi videote ja piltide, mida õpetajad vanemate gruppi postitavad. Ruume nähes märkan alati seda pilti, mille mina seina panin või nagisid, kus ripuvad köögitoimkonna põlled. Näen neid kaunistusi, mis me Hendrikuga koos paigaldasime või laste päevakava voldikuid, mis valmisid koostöös Merlega. See koht on palju rohkem oma ning ma saadan Pärdi ning kunagi ka Emma sinna lastehoidu palju kindlama südamega. Sest mina olen selle loonud koos kõigi teiste imeliste inimestega.

See lastehoid sündis koostöös, mis kandis vilja ja mis jätkub. Loomulikult oli mõnel inimesel suurem roll ja mõnel veel suurem, aga igaühe panus loeb. On üks ütlus, et üksi saab kiiresti, aga koos saab kaugele. Uuendused, suunamuutused või suured plaanid eeldavad koostööd. Need eeldavad valmidust loobuda mõnedest põhimõtetest või oma reeglitest. Sest koostöö eeldab head energiat inimeste vahel. Eeldab oma ego kõrvale jätmist ning suurema eesmärgi teenimist. Koostöös on jõud, sihikindlus, tarkus, aga ka armastus ja rõõm. Koostöö on üks ilus töötamise vorm, mille aluseks on austus elu vastu, sh teiste inimeste vastu. Ja just seda õpivad ka need lapsed seal lastehoius. Väiksed teadlased peavad õppima koostööd, et elus suuri tegusid korda saata ja positiivseid muutusi ellu viia. Ja muide, loo tunnuspildil on Emma pärjaga, mille lapsed ja mina koostöös lastehoiu pargis valmistasime. Kõik soovijad sai kaasa lüüa ja hiljem pärga kanda.

Mõned väikeste teadlaste taimeprojektid – uurivad labori tingimustes elu loomist :). Ja vaade nende imelisele pargialale, kus on vapustav elurikkus nii taimede kui lindude osas.

Loon armastuses!

Ühel eelmise nädala õhtul, kui lamasime Hendrikuga kõrvuti voodis ja lapsed juba magasid, küsis kallis kaasa, et mis mind rõõmsaks teeb ja millest ma unistan. Eks ma siis rääkisin talle nendest asjadest. Muuseas rääkisin, et olen avastanud, et mulle väga meeldib maalida. Need mõned katsetused on pakkunud mulle suurt rahulolu, loomisnaudingut ja rõõmu. Rääkisin, et mida ja kuidas ma tahaksin veel maalida. Siis rääkisin veel mõnedest asjadest, mis mind rõõmustavad ja rääkisin oma unistusest, mis on hästi suur, aga hästi tugev. Unistusest, mida ma olen lootnud ja omal moel loonud juba mitu aastat. Ja mille loomisega ma jätkan. Katsetan, et kas see teekond, mis ma olen enda jaoks valmis kaardistanud ja mis tähendab tohutuid muutusi minus eneses, ükskord viib tõesti sihile. Eks ma siis annan teada!

Igatahes, armastav abikaasa mõtles pakkuda mulle rõõmu parandades minu maalimise varustust. Kui ma siis emadepäeva hommikul reipalt kööki sammusin, ootas mind ees suur hunnik maalimisaluseid, akrüülvärvid, komplekt pintsleid ja molbert. Ausalt öeldes poleks ma nii uhkeid kingitusi isegi unes lootnud. Pärt oli joonistanud ka kaardi ning sundinud isa minema Biomarketisse emmele šokolaadi ostma, sest pojake teab, et emme tahab ainult tervislikku šokolaadi. Lilled olid ka. Emma oli armas ja kallistas ning kindlasti ütles omas keeles palju ilusaid mõtteid. Ta mahutas need lihtsalt sellesse ühte ilusasse sõnasse: emme. Emme ütleb ta üldiselt ka issi kohta. Lihtsalt niivõrd ilus sõna. Merlelgi oli oma kingitus varuks. Ta koritas kogu kodu väga hoolikalt ära ja pesi sellel päeval pesud ning pani kuivama. Tundsin, et olen selles elus igatahes mõned asjad väga hästi loonud.

Armastusest loodud üllatus

Molbertit pole ma veel kasutanud, et sest tean, et süvenenult maalimine nõuab pühendumist ja seega aega. Eriti, kuna plaanin täitsa esimest korda oma elus maalida sellele kõvale maalimisalusele, mille saaks siis seinale riputada. Ka Pärt nõudis, et tema peab saama selle “uhkema paberi” peale joonistada. Läks täitsa endast välja. Ma selgitasin talle aga, et vaata kallis, niisama see asi ei käi. See paber on mõeldud erilisteks puhkudeks. Mina olen näiteks ühte ja sama pilti maalinud juba väga mitu korda ning alles nüüd saan ma õiguse jäädvustada oma teos “uhkemale paberile”. Just nüüd, oma 31. eluaasta hilissügisel. Alles pärast tõeliselt pühendumist avanes mulle võimalus maalida sarnaste vahenditega nagu päris kunstnik. Igatahes kavatsen ma sellesse võimalusse suhtuda suur aupaklikusega ning luua oma järgmine pilt eriti armastavamalt. Lubasin Pärdile, et kui ka tema soovib tõesti pühendunult maalida, luban ma talle ka ükskord “uhkele paberile” oma jäljed jätta. Seni võivad lapsed kasutada molbertit ikkagi, aga tavalise paberiga. Mis oli kunagi ka tõeliselt hinnaline vara.

Ka looduses saab luua kunsti, maandavalt ja täitsa ilma ökoloogilist jalajälge jätmata

Emadepäeval õnnitlesime veel emasid, vanaemasid ja vana-vanaemasid. Soovisime neile kõike head ja tänasime selle eest, mida nad on pakkunud. Seejärel oli aeg minu ja Hendriku peaaegu iganädalaseks pühapäevaseks kohtinguks. Sõitsime ühte enda jaoks väga erilisse kohta linnast väljas, täitsa metsa sees. Käisime hiies, pikutasime päikese käes ja lihtsalt olime looduses. Uurisime maipõrnikat, liblikaid ja kõikide nende lindude hääli. Nautisime looduse loomingut selle mitmekesisuses. Need kolm vaba tundi pühapäeval annavad võimaluse teineteisesse süveneda ning kogu eesootavat nädalat luua hoopis suuremas armastuses. Nii endale, teineteisele kui kogu perele.

Looduses loomas armastust

Ma loon midagi kogu aeg, iga hingetõmbe ja iga mõttega. Et luua rõõmu ja viia ellu oma unistusi, selleks on vaja luua targalt. Ja kindlasti on vaja valida, millise energiaga ma loon. Armastus on üks imeline võimalus luua head. Luua armastust juurde. Eks ma siis jätkan loomist, omal parimal moel. Nautides seda, mida ma juba olen loonud ning hoides sihti ikka unistuste täitumise kursil. Järjest enam loon armastuses või milleski veel enamas. Inglise keeles on tore väljed “love or above” väljendamaks, et kui soovid luua oma unistuse elu, tuleb tegutseda armastavalt või veel paremini. Jälgin seda ka enda puhul ja võin öelda, et kõik armastusest või millestki veel kõrgemast ajendatud teod on toonud minu ellu ainult suurepäraseid tulemusi. Mida enam oma loomise energiat valin, seda enam loon seda, mis on päriselt loomist väärt. Ja seda enam on mu elus armastust. Või midagi veel enamat.

Muide, andsin vahepeal ühe intervjuu YFU-le, kus räägin, et miks ja kuidas me endale ikkagi vahetuslapsed võtsime. Enamasti ikka ju selleks, et luua midagi head. Kindlasti vähemalt armastuses. Kuula siit: https://open.spotify.com/episode/0xsbrLqPgzbyrfjZnTmAey?si=c1QA01vpRWCc9-7LU7YyoA

Hirmust läbi

Nooremana kartsin väga hiiri. Selle hirmu taga polnud midagi ratsionaalset. Proovisin seda analüüsida, sellest üle saada või hirmu vastu võidelda. Miski ei aidanud. Iga kord, kui kasvõi kahtlustasin, et kuskil on hiir, läksin kohe täiesti krampi. Mingi alateadlik programm, mis pidas hiiri tohutu suureks ohuks, alustas tööd ja halvas kõik muu. Ma kardan ka veel praegu natukene hiiri, aga hoopis teisel tasemel. Võin öelda, et hästi suur osa halvavast hirmust on kadunud. Hiired on endiselt minu jaoks pigem ebameeldivad, aga sellisel tasemel, nagu nad on ebameeldivad ka enamike teiste inimeste jaoks. Ma ei kangestu, kui hiirt näen ega jäta midagi olulist tegemata või kuhugi minemata hirmus, et võin seal hiirtega kokku puutuda. Läksin osast hirmust lihtsalt läbi.

Loomulikult aitas hirmu lahti mõtestamine ja tekkepõhjuste analüüs hirmust vabanemisele kaasa. Aga tean täpselt hetke, mil suur osa sellest halvavast hirmust kadus. Olin Indias, Kolli mägedes ühes imetoredas templis. Seal Kolli mägedes ma oma ühest kollist ka vabanesin. Nimelt mediteerisin templis peaaltari juures. Väikene tempel üsna kõrgel mägedes pole väga külastatav koht. Lasin ennast täitsa lõdvaks ning süvenesin sügavale enda sisse. Järsku tundsin õhus väga ärevat energiat, veel enne, kui nägin, et järsku oli kogu peaaltari ruum hiiri täis. Tahtsin kohe jooksu pista. Tänu meditatsioonile olin aga väga selge ja rahulik ning tegin oma alateadvusele selgeks, et jään paigale. Vaatasin, kuidas hiiri tuleb juurde ja tundsin, kuidas hirm kasvas mu pealaeni. Hoidsin ennast nii kaua aega paigal kui võimalik ja hingasin sügavalt. Proovisin keskenduda ühte punkti, et jääda võimalikult rahulikuks. Teatud hetkel muutus aga see hirmu energia nii võimsaks ning lihtsalt sundis mind lähimast uksest välja jooksma. Rahunesin väljas kasutades kõiki teadmisi, mis mul vähegi olid. Rahunesingi maha ja pärast seda kardan ma hiiri hoopis palju vähem.

Emma loob vaikselt vajalikke ja hulljulguste eest kaitsvaid hirme ning mina ületan oma hirme saada lastega teistsugustes kohtades hakkama.

Põhimõtteliselt kirjutasin ma seal templis ühe programmi üle. Alateadvus sai aru, et hiired polegi nii hull asi. Kuskile jõudis kohale, et kui hiirt nähes kohe põgenema ei hakka, saab ikkagi ellu jääda. Ning enda teadlik rahustamine ja maandamine pärast hirmutavat kogemust kinnitab seda uut programmi veelgi. Pärast seda olen hiiri nähes neile teadlikult võimalikult lähedale läinud. Olen neid uurinud ja leidnud isegi täitsa armsad olevat. Hiirt katsunud ma veel ei ole, aga soovin seda millalgi ikkagi teha. Et päriselt oma alateadvusele selgeks teha, et hiired pole tegelikult üldse nii ohtlikud. Ja mis iganes põhjusel see tohutu hiirte kartuse programm mu alateadvusesse salvestus, on aeg sellest lahti lasta.

Selliseid alateadlikke hirme olen endal tuvastanud päris palju. Enamik neist on natuke kergemini ületatavad, ju pole ohusignaal teiste hirmude kohta niivõrd tugev. Aga osa neist on ikka veel varjul või töös. Hirme on igasuguseid, osad seotud füüsilise ohuga, kuid osa sellega, et mind lükatakse ühiskonnast välja. Iga kord, kui teen midagi, mis võib teenida ära teiste inimeste hukkamõistu või halvustuse, tunnen, kuidas sisimas see hirmutunne jälle kerkib. Ja iga kord, kui selle hirmu ületan – lähen hirmust hoolimata selles suunas, hirmust läbi, saan tohutult jõudu juurde. Saan natukene vabamaks. Iga kord avaneb mingi uus uks, uus võimalus.

Päev enne eelmise kevade eriolukorda sõitsime väikesest hirmust hoolimata Taisse, külla oma vahetuslapsele Kritile. See reis oli imeline ja elumuutev. Ja jättis vähemalt ühe korruse hirmumüürist sinna ookeanisse. Meie perele tundus pidevalt, et tegutseme millegi piiril.

Hirm on nagu üks müür meie ümber. Ja ajaga muutub müür järjest kõrgemaks ja paksemaks. Järjest lisandub elus kogemusi, mis hirmumüüri kasvatavad ning võimaluste välja ahtamaks muudavad. Nii muutub maailm üsna väikeseks ning võimalusi jääb aina vähemaks. Järjest rohkem asju hakkavad tunduma kas kergelt ebamugavad või suisa eluohtlikud. Iseenesest see hirm tavaliselt ei kao. Selleks tuleb endal midagi teha, midagi teistmoodi teha. Minna nendest hirmudest läbi, et luua uksi ja aknaid selle tohutu müüri sisse. Et pääseda teisele poole maailma avastama ja kogema. Iga kord, kui lähen hirmust läbi, on see tunne iseenesest nii võimas. Ja need võimalused, mis väikese ebamugavuse või pöörase hirmu ületamisega avanevad, teevad olemist oluliselt avaramaks. Sest need aknad ja uksed seal müüri sees, need lasevad valgusel rohkem paista minu peale. Hoiavad minu ühendust nende tohutute võimalustega teisel pool seina.

Alateadvus on aga kaval – vajadus mind kaitsta on nii suur, et vahel on hirm nii hästi ära peidetud, et ma isegi ei saa aru, et teen mingeid valikuid tegelikult sellepärast, et vältida võimalikku ohtu. Siis ongi vaja teritada oma tajusid ning võimet eristada, mis on mingite asjade taga. Miks ma vahel teen imelikke otsuseid? Selliseid, mis ratsionaalselt mõeldes ei lase õitsengul mu ellu tuua. Loomulikult on elus tõeliseid ohtusid. Aga enamik nendest “ohtudest” seal alateadvus on lihtsalt ebavajalikud piirid, mis hoiavad meid tagasi. Eemal avastamata aaretest. Iga suur aare on peidetud hirmumüüri sisse, varjul. Kui tahan need aarded üles leida, peab ebamugavuse ja hirmu ületama ning minema nendest läbi. Aarete poole.

Kuulan ikka oma südame häält – tema teab, kuhu suunas minna ja kuidas nendest hirmudest läbi saada. Läbi rahu ja tasakaalu leian usalduse ning kindluse iseenda võimetes. Ja julguse minna edasi. Hirmudest läbi.

Kolli mägedesse, üsna väikese templi lähedale, istutasin oma puu. Kõige selle sümboliks, mis ma maha jätsin ja millest läbi läksin. Jätsin osa ebavajalikku kraami maha, et sellest saaks midagi uut ja paremat kasvada. Ning mina saaksin uute ja imeliste võimaluste poole kergema tundega minna.