Stress tasakaalu

Paljud inimesed pöörduvad jooga poole sooviga leevendada stressi. Nad tunnevad, et midagi on liiga palju. Midagi, mida nad ei suuda enam endaga kaasas kanda. Räsitud, kohati isegi elurõõmust tühi tunne võib viia küsimuseni: kuidas sellest mingist üleliigsest asjast lahti saada? Sest elu on selle raskusega lihtsalt liiga raske – emotsionaalselt, mentaalselt aga ilmselt ka juba väga füüsiliselt. Kui liigne stress on haaranud ja varjutanud kõik inimese kogemise tasandid, siis tundub kõik ühtlaselt hall, rõõmutu ja ähvardav. Stressis inimene tunneb, et ta on surutud nurka. Et ta on pigistatud tühjaks. Kasvab hirm, ärevus, rahulolematus, üksindus.

Stress on pinge. Jooga maailmas saame rääkida kahest vastandlikust jõust: stressist ehk pingutusest ja pehmusest ehk lõdvestusest. Kuulus India iidne joogi Patanjali on öelnud: “Sthira-sukham-asanam”. Ehk täiuslik joogaasend on samal ajal täiuslikult pinges ja täiuslikult lõdvestunud.

Keegi pole võimeline võtma joogaasendit selle täielikul kujul, kui keha on liiga pinges. Samuti pole keegi võimeline võtma joogaasendit selle täielikul kujul, kui keha on liiga lõdvestunud. Mõlemad peavad olema, et oleks tasakaal. Lisaks on olemas veel üks imeline nüanss: pinge ja lõdvestus tuleb jaotada võrdselt, aga täpselt. Ehk pinge peab olema täpselt seal, kus on tema koht ja lõdvestus jälle seal, kus on talle kohane. Kui pinget ja lõdvestust on võrdselt, aga need pole õiges kohas, on joogaasend ikka vildakas. Ehk näete ka teie siin paralleeli nende asenditega, mida te igapäevases elus võtate ehk kõigi eluliste olukordadega? Ebakõla ja raskuse tunne tekib elus nii liigsest lõdvestusest kui liigsest pingutusest. Lisaks tekib ebakõla veel sellest, et pinget ja lõdvestust pole jagatud olukorrale vastavalt õigesti.

Mida siis teha, et stressi tunnet ehk tegelikult sisemist rusutust ja ebakõla korrigeerida?

Üks esimesi samme oleks joogas hakata keha vanast stressist või siis tegelikult ebakõlast puhastama. Kui keha on pidevalt reageerinud stressile, seda endasse korjanud ning seejärel läinud liiga pingesse, siis on valus. Nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Liigne pinge kuhjus, sest stressi vahepeal polnud võimalusi stressi välja lasta. Kui me nüüd hakkame ühte asendit vaikselt harjutama ja teadlikult selles asendis stressi oma kehast vähendama, anname lõpuks kehale puhkust. Kustutame neid vanu lugusid stressist, mis ikka veel meie sees ringi liiguvad. Teeme lõdvestusele ruumi juurde. Samal ajal hakkame tugevdama neid kohti, mis ehk liigse lõdvestuse tagajärjel oma võimsuse on kaotanud.

Paralleelselt õpime läbi asendite, hingamise ja keskendumise oma tähelepanu märkama ja juhtima. Ikka selleks, et elus olla tähelepanelikum selle osas, mis toimub ning osata sellele asjakohasemalt reageerida. Me õpime tasakaalustama pinget ja lõdvestust ning eristama, millist osa pingestada ja millist lõdvestada, et leida parim võimalik tulem. Me õpime seda, kuidas elu duaalsuste vahel leida tasakaal. Sest ainult tasakaalu kogemuses ei koge me stressi selle klassikalises psühholoogilises tähenduses. Siis kogeme me harmooniat, leidlikkust, uute võimaluste avanemist. Me saame lõpuks nurgast välja tulla ning näha jälle elu selle kirgastes erinevates toonides.

Jooga ei võta stressi ära, seda ei saa tegelikult miski teha. Küll aga saab jooga aidata stressiga paremini toime tulla ning õpetada stressi lõdvestusega tasakaalustama. Minule on jooga õpetanud, et stressi ei tohi karta. Sellega tuleb õppida hakkama saama ning veelgi enam: stressi tuleb õppida enda kasuks pöörama. Jooga õpetab tasakaalu pinge ja lõdvestuse vahel. Jooga õpetab olema tark ning märkama, millist kohta on hetkel vaja pingestada ja millist lõdvestada. Jooga näitab valgust, et mitte elu äärmustesse – pingesse või lõdvestusse – ära kaduda. Nii matil kui igal pool mujal. Jooga õpetab olema keskel – täiuslikus stressis ja lõdvestuses korraga. Olema kohalolus. Et läbi elu kahe jõu oma elutee võimalikult harmooniliseks ja ilusaks kujundada.

Joogakursus “Stress tasakaalu” kolmapäeval kell 17.45-19.00 Tartu joogakeskuses või online. Kursus jääb järelvaadatavaks. Kohtume 11.05, 18.05, 08.06, 15.06. Kursuse hind on 48 eurot (tasuda saab ka Stebbys). Veel rohkem infot siin.

Kui soovid osaleda, kirjuta aiejoogast@gmail.com.

Armastus

Armastuse teemal olen ma juba üliammu tahtnud midagi kirjutada. Alati tundus taoline pealkiri aga liiga lai, suur, hoomamatu. Sõna Armastus tundus liiga tähtis, et sellest üldse midagi kirjutada. Tunnen, et nüüd ma olen valmis. Nagunii ei saa ühe blogipostitusega sellist aegade algusest saati üheks peamiseks filosoofilise arutelu teemaks olnud sõna lahti seletada. Samas tahan ma ikkagi sellel teemal kirjutada. Pärast iga blogipostitust on kajastatud teema minu elus kuidagi paremini ilmnema hakanud. Või kuidagi mingi lahenduse saanud. Sest ma olen sellele teemale pikemalt ja suure energiaga keskendunud. Seda analüüsinud ning uurinud. Soovinud mõista ja taibata. Mida rohkem ma kirjutan, seda rohkem saan ma aru, et armastus on kõigi teemadega niivõrd tihedalt seotud, et tuleb ka armastusest ära kirjutada. Sest ma tahan armastust. Nagu me kõik siin maailmas. Otsimas seda sama lihtsat, aga samas kuidagi kättesaamatut ja keerulist asja. Armastust.

Kui jälgida kogu elavat, võib lihtsa vaevaga näha, et elus on üks väga lihtne printsiip: me otsime head ja soovime vältida halba. Kõik elusolendid otsivad armastust. Sügavat headuse, hoituse, aktsepteerituse, toetuse ja soojuse tunnet. Me otsime seda head, mis sisaldab kõike head. Ja me proovime sättida oma tegevusi selliselt, et nende tulemusena kogeksime head. Kogeksime armastust. Ja samal ajal võtame arvesse kõikide oma tegude puhul võimalust saada haiget. Võimalust kogeda midagi hoopis muud, kui armastus. Seda, mis on skaala teises otsas. Valu, hirm, üksindus, hüljatus, halb, kurjus, jõuetus, saamatus. Niimoodi vaadates on tõesti elu must ja valge. On justkui hea ja kurja võitlus. Kuidas saada rohkem armastust ja vähem seda teist asja. Minul igatahes on nii olnud terve elu. Üks lihtne skeem kogu keerukuse all. Lihtsalt tahan olla armastatud.

Kui elu niimoodi vaadata, armastuse otsimise vaatenurgast, võib näha, et me oleme kõik justkui samal teekonnal. Kuidas saavutada igavene armastus? Lõputu, piiramatu, absoluutne armastus. Selline elu, et seda halba otsa, kus on ebameeldivad kogemused, üldse enam ei oleks. Ilmselt otsime me kõik vähemalt alateadlikult sellist elu. Sest alateadvus ongi ju põhimõtteliselt programm, mis salvestab elus toimunut ja vastavalt varasematele kogemustele juhib meid eemale valust ja armastuse poole. Lihtsalt mõnikord paneb programm natuke puusse ja põhjustab meile armastuse leidmise asemel hoopis kannatusi. Sest tegelikult pole ju elu kunagi see sama nagu see oli minevikus. Elu iga hetk on unikaalne ega allu mingitele lihtsatele valemitele. Seega pole võimalik pelgalt alateadvuse programmi toel tegelikult igavest armastust leida. Muidu oleksime me kõik juba igavesti õnnelikud ja armastust ääreni täis.

Oma elu jälgides olen pannud tähele, et alateadvus paneb vahepeal ikka nii puusse, et lükkab mind armastusest päris eemale. Kaugele kannatuste sohu. Kuna elu ebameeldivas otsas armastust ei paista, hakkame seal olles tihti teisi inimesi enda ümber ka soovimatult sodiga pilduma. Kui oled ikka kaelani mülkas, pritsib iga käeviibe ainult muda laiali. Ja kui teised tajuvad, et mudapilduja juurest armastust ei leia, lähevad nad ära. Lähevad armastust mujale otsima. Ja mülkas supleja jääb veelgi rohkem üksi, veelgi rohkem ilma armastuseta. Kuigi sellel inimesel on seal mudas väga valus ja ta ei taha seal olla, kuigi ka tema tahab tegelikult olla armastatud ja armastada, siis ta lihtsalt ei oska. Millegi pärast on elu ta läbi valu sinna sohu lükanud. Ilmselt ei aita mudasolijat veelgi rohkema mudaga üle valamine. Ainus, mis aitab, on armastus. Headus, soojus, valgus. Need omadused tõmbavad mülkast välja. Ja juhivad jälle õigele teele.

Armastus koosneb nii paljudest erinevatest omadustest, et seda on suisa võimatu lahti kirjutada. Aga ma usun, et nende kõigi ühine joon on, et armastuse omadused ehitavad sildu. Loovad võimalusi, ühendusi, koostööd. Armastus avab. Aga see teine tunne, nimetame seda kasvõi kurjuseks, suleb. Armastus kasvatab, kurjus kahandab. Armastus ütleb jah. Ja kurjus ütleb ei. Armastus viib edasi ja paneb õitsema. Kurjus hoiab kinni ja viib närtsimiseni. Ühes videos ütles Sadhguru, et kõik inimesed võiksid luua endale kasvõi tillukese keskkonna, kus nad saavad alati öelda jah. Ma usun, et kui me loome endale võimaluse mingis osas oma elust kõik müürid alla lasta ja olla täielikult avatud, ühendatud, koos, siis me kogemegi pidevat armastust. Ükskõik, mis ümberringi toimub. Meie oleme avatud, ühendatud, koos headuses. Meie ütleme oma sisemuses jah, isegi kui me peame mingil põhjusel päriselt ütlema ei. Ja enda puhul olen pannud tähele, et sellise suhtumisega peab järjest vähem ka verbaalselt ei ütlema. Järjest rohkem saab öelda jah. Jah liidab läbi aktsepteerimise, toetuse, läbi armastuse.

Öeldes ei, ütleme me alati mingil viisil, et teine inimene pole aktsepteeritud. Mingi tema soov või mõte pole vastuvõetav. Kui ma ütlen millegi pärast ei, tekib alati võitlus. Võitlus tuleb sellepärast, et teisel on valus. Tal on valus, kui ta pole heaks kiidetud. Kogedes ei-d, lükkub inimene armastusest jällegi sammukese eemale. Seepärast proovin ma võimalikult palju öelda jah. Isegi kui pole võimalik öelda jah, proovin ma ikka. Öelda jah vähemalt osaliselt. Tunnustada teise inimese ja ka enda soove ja mõtteid. Võtta arvesse, et need on olulised. Öeldes jah, kasvõi mingil määral, pole vaja nii palju võidelda. Siis on palju vähem valu ja hoopis rohkem armastust. Ja kogedes rohkem armastust, jagab kogeja seda ka teistele. Sest nagu mudas sipleja pritsib muda, kiirgab armastust kogev inimene headust.

Ikka ja alati tuleb võtta arvesse ka ennast. Armastus saab ju alguse minu südamest. Kui ma ütlen endale kogu aeg ei, ütlen endale negatiivselt või laitvalt, lükkan ma iseennast samuti armastusest eemale. Ükskõik, et ütleja pole keegi teine. Ennast pidevalt maha tehes või halvustades loon ma endaga halva suhte. Ja ennast liiga vähe armastades armastan ma ka teisi liiga vähe. Seepärast proovin alati märgata, kuidas ma endasse suhtun. Kui tulebki mingi mõte, mis vääriks pigem ei ütlemist, ütlen ma ei õrnalt ja armastusega. Öeldes tegelikult kasvõi osaliselt jah. Niimoodi endaga head suhet hoides ja kasvatades kasvab armastus minu sees iga päevaga aina suuremaks. Ja niimoodi käitudes, hästi enda ja teistega, võimegi üsna ruttu jõuda järjest laiemasse kogukonda, kus me saame alati öelda jah. Olla alati avatud, ühendatud, toetatud, hoitud. Olla järjest rohkem armastuses.

Kasvatades armastust enda ja kogu maailma vastu tekib järjest enam võimalusi öelda jah. Ja tekib rohkem võimalusi olla armastatud ja armastust jagada. Ja kes teab, ehk ükskord jõuame niimoodi armastades tõesti selle igavese armastuse juurde absoluutselt igal pool. Oleks ju ilus sellises maailmas elada küll.

Kerli ja Armastus

Armastust!

Päikesetervitus

Viibin praegu Tenerifel, päikesetõusu rannikul, joogalaagris. Alustan igat hommikut enne päikesetõusu rannas ühises joogapraktikas, millest liigun edasi oma isiklike praktikatega. Et siis õhtul jälle grupikaaslastega kokku saada ja jagada oma päeva edusamme, taipamisi ning ühiselt praktiseerida. Seadsin selleks joogalaagriks mõned isiklikud eesmärgid ka, üks nendest äratada oma sisemine Päike veel rohkem elule. Panna oma elu täiega särama kuldses päikesevalguses.

Päikest austatakse paljudes iidsetes kultuurides. Nii Egiptuses, Indias, Hiinas, isegi varajases kristluses. Päike ja tema omadused on paelunud inimesi aegade algusest saati. Ja põhjusega. Oled Sa kunagi keskendunud Päikesele, tõeliselt süvenenud ja uurinud? Päike särab, kiirgab, soojendab, äratab, valgustab, elustab. Kummardades Päikest on inimesed soovinud Päikese omadusi äratada endas. Olla säravam, rõõmsam, helgem, kiirgavam, valgustatum. Päike on ka kuninglikkuse ja edu sümbol.

Joogas seostatakse Päikest ühega viiest hinduismi peamisest jumalusest – Suryaga. Enamikes joogatraditsioonides on olemas päikesetervituse seeria, Surya Namaskar. Dünaamiline ja voolav asendiseeria on kui liikumisse valatud palve Päikesele: tahan saada Sinu sarnaseks! Olla helge, särav, dünaamiline, jõuline, valgustav. Keskendudes Päikesele ja tema omadustele ning integreerides neid oma joogapraktikasse ja ellu, hakkabki inimese sisemine Päike rohkem särama. Muide, seda seeriat on eriti hea tehagi päikesetõusu ajal, sest siis on looduse energiad kõige soosivamad. Sisemine Päike teab ärgata koos välisega.

Krija hatha jooga päikesetervitus

Täna hommikul mediteerisin Päikesel väga kaua aega. Päikese valgus puhastab ja valgustab ning aitab näha asju, mida muidu ei näe. Päikese valgus annab jõudu, energiat, enesekindlust, rõõmu, sära. Päikese energia paneb inimese kiirgama. Inimene, kellel on palju Päikese energiat, paistab kohe teiste seast silma – ta justkui helgib. Päike inimese sees särab ja paistab isegi temast välja. Justkui füüsiline Päike.

Päike on ka minule väga südamelähedane. Tervitan teda igal hommikul ja kutsun endaga päeva kaasa. Sest kui Päike on minuga, on alati selgus ja teadmine, mida teha. On sisemine selgus ja valgus. On hämmastav sära ja sillerdus, rõõm elust ja tegemistest. Päikese energia on nagu kuldne palsam minu hingele.

Kui elus tekib raskus, saamatus, ebakindlus või näiteks rõõmutus olen täitsa kindel, et nüüd on aeg Päikest oma ellu juurde kutsuda. Ja ka siis, kui tahan saavutada mingis tegevuses või elu aspektis järgmise taseme: siis on eriti oluline Päikest säramas hoida. Sest ainult säravad inimesed saavad oma unistusi ellu viia. Ja kui vahel ongi öö, siis seda enam ammutan ja naudin ma Päikest, kui jälle koitma hakkab. Ja tundub, et hakkab. Kui alustasin ÖöLiblikast, siis praegu suunab elu mind täiesti “juhuslikult” hoopis Koidukuma poole. Kui inimene ööga Päikest ei unusta ning ikka teda meeles peab, siis tuleb Päike alati tagasi. Siis saab vana sõpra jälle avasüli tervitada.

Eks iga hea suhe saab alguse tervitusest. Sest kuidas teab uus sõber Sinu poole üldse vaadata, kui Sa teda isegi tervitanud pole? Igal päeval Päikest tervitades, meeles pidades ja suhet Päikesega elus hoides hakkab Päikese energia inimeses kiirgama. Ja saab talle järjest omasemaks. Niiet kui järgmisel korral Päikest näed või enda sees tunned, võid teda tervitada. Küllap siis tuleb ta järjest lähemale, ehk täitsa ligi ja saadki endale ühe hea sõbra juurde.

Mina tervitan Päikest ka sellega, et valin igaks päevaks vähemalt ühe kollase detaili. Päike armastab kõige enam kollast ja kuldset, sest valis need värvid endale. Nendes värvides sisaldab natuke Päikese võlu.

Joogaga alustamine

Olen tihti kuulnud inimestelt, et nad sooviksid alustada joogaga. Samas on neil väga palju takistusi, mis segavad. Kõige suurem neist on hirm uue asja ees. Ükskõik, millise sõnastuse siis keegi sellele parasjagu annab. See postitus on loodud just selleks, et seda hirmu vähendada. Joogas pole kaotada midagi muud peale halva enesetunde. Võita saab tohutult.

Kõigepealt ütlen ära ühe lihtsa asja: jooga algajate kursus ei eelda mingit ettevalmistust. Ei füüsiliselt ega hingeliselt. Meie kõigi kehad on väga erinevad, sest me kõik oleme erinevad ja elame erinevaid elusid. Aie jooga algajate kursusele on tulnud inimesi, kes juba painduvad väga hästi. Samas, on tulnud ka inimesi, kes painduvad natuke halvemini. Ja nad kõik saavad väga hästi hakkama. Sest jooga võlu on see, et see tegevus on täiesti individuaalne. Kogenud joogaõpetja toetab ja julgustab Sind täpselt sellesse asendisse, mis Sulle sobib. Igaüks teeb joogatunnis oma asja endast lähtuvalt. Grupis koos on lihtsalt toredam teha ning koostegemise energia toetab kõiki, kes parasjagu kaasa teevad. Kellel siis allavaatavas koeras jalad sirged ja kannad maas ning kellel põlved kõverad ja kannad õhus. Kusjuures, ma ise teen mõlemat varianti, sest mõlemad on mõnusad. Asendi füüsiline vorm pole esialgu üldse nii oluline. Oluline on see, kuidas inimene ise ennast seda tehes tunneb. Ja jooga paratamatu tulemus on see, et joogataja hakkab ennast tundma järjest paremini. Nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Niiet, ükskõik millise hinnangu keegi oma kehale annab, on olemas kuldne reegel: yoga is for every body ehk jooga on iga keha jaoks. Ja tõesti, nii ongi.

Enamik inimesi, kes jooga algajate kursusele tulevad, pole varem joogat praktiseerinud või on teinud seda väga vähe. Ehk kõigi jaoks on uus, pisut hirmutav, samas väga huvitav. Kõik osalejad on nii ametis iseenda sättimise, märkamise ja uurimisega, et neil polegi võimalik kõrvale vaadata. Niiet pole vaja muretseda, et keegi Sind hukka mõistab. Jooga on nii individuaalne asi, et kellegi teise jaoks joogatunni ajal lihtsalt tähelepanu ei jää. Ja see ongi eesmärk. Uurida ja tunnetada iseennast nii füüsiliselt kui hingeliselt. Saada iseendaga lähedasemaks ehk saada enesekindlamaks selles, kes ja milline Sa oled. Ning sellest kohast muutuda järjest veel paremaks.

Aie jooga tundides on asendite kõrval ja sees väga olulisel kohal ka sisemised praktikad. Õpime kasutama hingamist ja teadvustamist ehk oma tähelepanu juhtimist iseenda paremaks hüvanguks. Sealhulgas õpime ka mediteerimist ehk mõistuse teadlikku valdamist. Rohkem meditatsiooni kohta saad lugeda siit. Ja ma võin öelda, et enamik inimesi, kes jooga algajate kursusele tulevad, pole ka veel meistermediteerijad. Tavaliselt pole nad seda tegevust tegelikult veel varem teadlikult proovinudki. Niiet pole vaja muretseda, et Sa ei oska joogalikult hingata või mediteerida. See on okei. Algajate kursusel õpime kõiki neid asju väga rahulikult ja ma olen täiesti kindel, et vähemalt kolmandas tunnis on mediteerimise aluspõhimõtted ja mõned nipid juba päris selged. Ja sealt edasi hakkab sisemine rahu ainult kasvama.

Kui Sa ikka pole kindel, kas jooga Sulle sobib, siis ma olen kindel, et paljud jooga algajate kursusele tulnud inimesed polnud. Samas olen ma näinud imelisi muutusi juhtumas nende inimestega kõigest paari nädalaga. Jooga algajate kursuse jooksul paraneb osalejate füüsiline enesetunne ning kõige paremini on seda näha nende enesekindlamast rühist. Suureneb emotsionaalne stabiilsus, heaolu ning sisemine harmoonia. Olen mitme inimese käest kuulnud ning seda nende silmadest näinud, et tänu positiivsetele muutustele ning iseenda paremale tundmisele on lahenenud mitmed keerulised probleemid nende elus. Jooga on suurepärane imeravim nii füüsiliste kui vaimsete väljakutsete lahendamiseks. See on selline ravim, mida tuleb ise teha, et see töötaks. Ja siis ta töötab super hästi.

Uued asjad ongi hirmsad, sest mõistus ei suuda neid kirjeldada ning hoiab Sind tagasi. Äkki juhtub midagi? Ma võin öelda, et juhtubki. Päris palju asju võib juhtuda, kui Sa lihtsalt sellest hirmust korraks lahti lased ja esimesse joogatundi kohale tuled. Sealt edasi läheb juba palju lihtsamaks. Imelised võimalused ootavad ees: tervem keha, rahulikum meel ja õnnelikum süda. Ja Aie jooga moto: tule Õnne sisse!. Niiet polegi vaja enam kuskilt mujalt otsida seda, mis on Sinus endas olemas. Tule otsi üles :).

Enesehool ja eluvool

Kui mina käisin koolis, pandi tunnistusele alati eraldi hinne hoolsuse eest. Kuigi ma ei suutnud toona hoolsuse olulisust ehk nii täpselt teadvustada, teadsin ikkagi, et soovin hoolas olla. Sain aru, et hoolsuse hinne on kuidagi oluline minu sisemise heaolu jaoks. Ja selle jaoks, et mul läheks hästi.

Üldiselt hindasid õpetajad minu hoolsust viiega. Samas, mäletan, et üks või kaks korda sain hindeks neli. Hinde põhjuseid analüüsides taipasin, et olen ennast käest lasknud ning pean edaspidi olema hoolsam. Ka praegu tuleb mu elus ette perioode, kus võiksin panna endale hoolsuse eest hindeks neli või isegi kolm. Ja need parimast hindest natuke madalamad hinnangud tulevad alati sellest, kui olen jätnud piisava hooleta midagi väga olulist oma elus – iseennast.

Hooletusse jäetud inimene pole võimeline oma elu eest kuigi hästi hoolitsema. Ilma hooleta on raske saavutada häid või isegi väga häid tulemusi, sest hoolsus nõuab loomulikult voolamiseks hoolitsetud olemist. Loomulikult saavad minust hoolida ka teised inimesed, kuid enda eest tõeliselt hoolitseda saan ma vaid ise. Iga valik, iga harjumus, iga otsus, iga teeots – kõik nad väljendavad teatud määral alati minu hoolt iseenda vastu. Minu suhtumist minusse ja seeläbi kõigesse, mis minuga kokku puutub. Kui palju olen ma nõus hooletult tegema, käest ära andma? Kui palju on mõistlik loovutada, et äraandmisest ei jääks kõigil vähemaks?

Tagajärjed annavad alati märku, kui hästi ma olen enda eest just parasjagu hoolitsenud. Just see, kui hoolas suudan ma oma tegemistes ja toimestustes olla, kui hästi suudan hoolitseda oma keskkonna ja teiste inimeste eest enda ümber. Enesehool on kõikide hoolimiste ja hoolitsemiste alus. Niiet kui ma ei suuda enam olla hoolas ja näen, et hoolsuse hinne hakkab langema alla teatud leveli, tean ma, et olen läinud üle piiri. Olen andnud ära liiga palju ning minu andmisest on maailma hoopis hooletust juurde tulnud. Ehk olles enesehooleta ei saa ma hoolitseda kellegi teise eest sellisel viisil, et see oleks tõeliselt toetav. Märkan oma harmoonilises ja loomulikus eluvoos järjest enam tõrkeid ja takistusi.

Seda juhtub vahel. Et enesehool jääb unarusse. Tekib stress, saamatus, hoolimatus, viha. Asjad hakkavad lagunema – nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Elu kuidagi ei voola enam. Eluvoog on tõkestatud. See on hetk, mida märgata ja millele ärgata. Mida ma saan teha, et iseenda eest paremini hoolitseda? Mida ma saan teha, et minu hoolsus oleks parem? Et maailm, mille eest mina vastutan ja hoolitsen, oleks harmoonilisem? Mida mina saan teha, et eluvool oleks sujuv ja tasakaalus?

Enesehool eeldab endast hoolimist ja hoolitsemist. Endaga kontaktis olemist ja head läbisaamist. Armastavat ja hella suhet, mis samal ajal pole piirideta lubav ja minnalaskev. Täpselt nagu väikse lapsega. Olles endaga heas suhtes saan ma teada ja tunnetada, ning leida parimad viisid, kuidas ma saaksin enda eest sellel hetkel kõige paremal moel hoolitseda.

Igaühel võiks olla olemas nö esmaabikarp, mis aitab enda eest ootamatutel juhtudel hoolitseda. Väikesed “imetabletid”, mille abil keerulistest olukordadest välja tulla. Võlutrikid, mis aitvad heaolu ja turvatunde kõige efektiivsemal moel taastada. Samas seisab üldine hea läbisaamine endaga ning enesehool pigem hoolival elurutiinil. Igapäevased väikesed ja suuremad harjumused loovad selle, kuidas ja kui põhjalikult me ennast tunneme. Kui hooldatud me oleme. Muutes oma harjumused rohkem iseendast hoolivaks, tuleb enesehool ka kergemini. Hoolitsuse kogemus ning pakkumise võimekus suurenevad oluliselt. Ja see pehmus ning hoitus, hoolitsetud olemine, muudavad eluvoo sootuks voolavamaks.

Tasub võtta endale aega iseendaga jaoks. Lihtsalt iseenda kogemiseks, uurimiseks, tunnetamiseks. Iseendaga ühenduse loomiseks. Nendest hetkedest tekivad taipamised ja arusaamad kõige parema enesehoole tagamiseks. Ilusad ideed selle kohta, kuidas saame oma harjumusi muuta endast hoolivamaks. Tean omast kogemusest, et enesehoole hoidmine aitab hoida eluvoo voogamas.

Hoolitsetud inimene on hoolas. Ta hoolitseb keskkonna ja teiste inimeste eest. Sest temas on palju harmooniat, hoolsuse tunnet. Ja see tunne on sinna saanud läbi kõigi nende iseennast toetavate tegude, mõtete ja tunnete. Läbi enesehoole harjumuste. Hoolsad ja hoolitsetud, hoolivad inimesed tagavad eluvoo voolamise kõige harmoonilisem viisil.

Head enesehoolt ja eluvoolu. Sa oled seda väärt.

Anne – igas inimeses peituv võlujõud

Mitu aastat tagasi käisin ühel joogaritiidil. See oli siis, kui olin oma esimese lapse Pärdiga olnud sisuliselt lakkamatult koos 1,5 aastat. Olin täielikult kaotanud igasuguse usu oma muudesse võimetesse kui lihtsalt lapse ja koduga hea hakkama saamine. Tundsin, et vajan aega omaette ja mingit uut õlekõrt, millest kinni haarata. Kui olin selle taotluse teinud, potsatas minu e-postkasti suhteliselt suvaliselt, siiski nii ettemääratult kutse ühe joogaõpetaja ritriidile. Ma polnud varem selle õpetajaga üldse kokku puutunud, kõik inimesed, kes sinna läksid ja koht olid minu jaoks täiesti uued. Ometi teadsin, et see oli vastus minu palvele. Niisiis jätsin ma esimest korda Pärdi kaheks ööks ainult issiga koju ja läksin oma õlekõrt otsima.

Joogaritriit aitas mul tõesti elule uusi vaateid lisada. Kuigi praktiseerisin tolleks ajaks ka ise juba pikka aega igapäevaselt, on igal uuel kohal ja inimesel ikkagi midagi täiesti uut õpetada. Joogapuhkusel tegime palju asendeid ja sisemisi praktikaid ning kuulasime loenguid jooga integreerimisest igapäevasesse ellu. Ehk sellest, kuidas jooga süvateadmised saavad avada väga füüsilisi uksi väga ilusatesse kohtadesse. Muuhulgas räägiti ritriidil põgusalt ka andest kui millestki eriti erilisest. Kuigi ritriit kestis mitu päeva ja sisaldas hulgaliselt teemasid, oli minu jaoks kogu joogapuhkuse iva just selles ilusas sõnas – Anne.

Eelmises loos (Ood Maa-Emale) kirjutasin natukene India jumalannast Lakshmist. Indias on tihti komme panna tütarlastele jumalannade nimesid. Kusjuures üks jumalanna võib omada mitmeid nimesid ehk aspekte, mida konkreetne nimi selle jumalanna juures kirjeldab. Nii näiteks kutsutakse ilusat Lakshmit veel selliste nimedega nagu Sri, Narayani, Bhargavi, Bhagavati, Padma, Kamala, Vaishnavi, Samudrasuta. Üks Lakshmi nimedest eesti keeles võiks olla Anne. Sest just Anne on jumalanna Lakshmi üks väga olulisi aspekte. Mäletan selgelt, et kirjutasin joogaritriidi ajal oma vihikusse umbes taoliselt – leia oma Lakshmi, oma Anne, mis pakub Õnne, Küllust ja Rõõmu. Need võiksid olla ka Lakshmi teised nimed eesti keeles. Igatahes taastasin ma oma usu ning sain aru, et tegelikult on minu sisemine Anne lihtsalt ootamas, et ma ta oma ellu kutsuks.

Jumalanna Lakshmi kujutis

Võtsin oma ande leidmise enda suureks eesmärgiks. Pusisin selle kallal päris kaua aega. Lõpuks sain kirja neli asja, mis tõesti on minuga olnud lapsest saati ning mille tegemine on mind alati rõõmsaks teinud: tantsimine, esinemine, rääkimine, kirjutamine. Need olid minu anded ja kokku kombineerituna võiksid avada ühe tõeliselt suure Anne energia minu sees. Võttis aega ja katsetusi, kuid vähemalt nüüd teadsin, kuhu lähen. Võttis ka julgust ja usku oma Annesse. Kui ma paar päeva tagasi täiesti juhuslikult sattusin nägema ammu kirja pandud andeid, tabas mind suur äratundmine: olen suutnud need kõik asjad kokku kombineerida ja leidnud oma Anne.

Anne on võlujõud. See paneb Sind särama, tundma rõõmsana, kasulikuna, vajalikuna. Annega koos tehtud asjad õnnestuvad ja õnnestavad. Need loovad harmoonilise tunde. Need annavad ka tunde, et mitte mina ei tee, Anne teeb. Mina lihtsalt lasen Lakshmil läbi enda avalduda. Tegijast saab justkui Õnne värav maailma.

Nagu juba eelnevalt viidatud artiklis kirjutasin, siis ka Maa-Ema peetakse Lakshmi üheks vormiks – Külluse, Rõõmu, Õnne kehastuseks. Seega on väga loogiline, et Maal hästi hakkama saamiseks ning Õnnes elamiseks on vaja kasutada kohast energiat – Annet. Anne on nagu võlujõud, mis aitab sellele kindlaks jäädes üle igast mäest ja orust. See annab enesekindlust ja jõudu, usku ja lootust. Tuleb oma sisemine Anne üles leida ning leida ka julgust ja usku Anne kutset järgida. Anne kutse on Elu kutse – Sind kutsutakse just sinna tegema just seda, mida Sina kõige paremini oskad. Jälgides Lakshmit, oma Annet, saame olla tõeliselt kasulikud, õigel ajal õiges kohas.

Tihti on vaja vaid ühte infokildu, mis sütitab. Mina leidsin sealt joogaritriidilt otsitud õlekõrre ning asusin selle kallal pusima. Läks küll aega, aga asja hakkab saama. Tunnen Annet enda sees võlumas.

Ood Maale

Paljudele kultuuridele on omane austada Maad, Maa-Ema, Gaiat, Terrat. Eesti iidset kultuuri nimetatakse maausuks. Maaema kui kõige elava ema on selles usundis väga olulisel kohal. Maaema on nii kivide, lindude, loomade kui inimeste ema. Me kõik oleme sündinud temast. Maausund kaitseb, austab ja ülistab Ema. Näeb ühtsust kõigi ja kõige vahel sellel ilusal ümmargusel planeedil.

Tegelikult on paljud vanad pärimused, usundid ja uskumused oma sisult maausud. Austatakse meie Maad, Maaema, kes on kõige andja, hoidja ja hävitaja. Kombed ja talitused sätitakse nii, et need oleksid kooskõlas ja parimas harmoonias Maaga. Sest Maad austatakse ja peetakse pühaks. Maarahvas saab aru, et ilma Maata poleks meie Elu. Seepärast ollakse ja elatakse kooskõlas. Ja kooskõlast sünnib heaolu, maandus, kohalolu. Maausk nii meil kui mujal on maailma uurimise, tunnetamise ja tundmise usk. Looduse austamise usk.

Ka iidne India kultuur austab Maa-Ema. Sanskriti keeles pöördutakse tema poole peamiselt kui Bhumi Ma. Loomulikult on imelisel Emal nii Indias kui mujal maailmas veel palju kõlavaid nimesid. Igaüks viitamas Ema mõnele erilisele aspektile. Peamiselt rõhutatakse Küllust ja Viljakust. Maa on aga mitmepalgeline nagu iga ema. Andes oma parima, et kõiki lapsi tähele panna, hoida, kaitsta, armastada, nuhelda, õpetada, toita. Nagu iga Ema, on ta valmis andma lõpmata palju.

Indias peetakse Bhumit jumalanna Lakshmi kehastuseks. Lakshmi on üks algseid jumalannasid, kes esindab hoidmist, õitsengut, küllust, ilu. Nii ka meie Maa. Iidsetes kultuurides on mitmeid riitusi, talitusi, pühasid, salme, kunsti, mis austavad Maad. Austavad ja paluvad Maaemalt ja Maaema jaoks. Sest kui Maaemal läheb hästi, läheb hästi ka tema lastel. On õitseng, küllus, ilu, headus. Maaema austamine ühendab Maaga, annab pühaduse kogemuse ja hoituse tunde.

Ka mina pühitsen Maad. Igal kevadel loon ma oma rõdule imelise peenra austuseks Emale. Ma hoolitsen kõigi taimede eest, mis ma olen ma koju toonud. Annan neile tähelepanu ja vaatan, et neil läheks hästi. Suhtun austavalt igasse eluvormi sellel planeedil justkui teades, et mingis mõttes oleme me kõik õed ja vennad. Ma hoolitsen selle ruumi eest Maal, mis mulle on antud kasutada. Ma tervitan Maad teadlikult iga päev, hoian meie suhet erilisena. Käin Maal ja õpetan oma lastele Maad. Ja ikka veel ootan lootusrikkalt oma kohta maal.

Olgugi, et elu on liikunud maausu tavadest ja kooskõlast natuke eemale, saame me iga oma teoga ja mõttega koosõla juurde luua. Saame läheneda Bhumile ja seada oma samme temal harmoonilisemalt. Igaüks oma parima äranägemise järgi alustades täpselt sealt, kuhu elu on ta viinud. Ükskõik kus, oleme me kõik Maal. Ehk lihtsalt oleme unustanud, kust me tuleme ja kus me elame. Ehk oleks meil kõigil Maausku oma ellu juurde vaja. Et uskuda Maasse ja endasse siin Maal.

“Kui on Maa

on ka Ema

Meie Maata

oleme Emata

olemata.”

PS! Sellest ülimalt maandavast ja toetavat hoitust pakkuvast Maa-Emale pühendatud joogatunnist leiad tõelise ühenduse selle Maaga. Üks armsamatest Aie jooga tundidest üldse :).

Kindlus eneses

Enesekindluse leidmise teadlik teekond algas mul kolm aastat tagasi, kui hakkasin kirjutama blogi.: Ööliblikas. Tundsin, et pärast lõputut tormamist ette antud suunal, kolm aastat lapsega kodus olemist ja teise raseduse lõpufaasis olin jõudnud kohta, kus kindlus iseendas oli muutunud väga väikeseks. Võiksin isegi öelda, et raske oli aru saada, kes ma üldse olen, mida vajan ja soovin. Sain aru, et enesekindluse puudumine oli minu jaoks väga suur takistus elust õnne leidmisel. Istusin siis maha ja tegin endale eesmärgiks saada enesekindlaks. Pärast sisemisi rännakuid ja mõtteid sain aru, et pean alustama oma enesekindluse müüri ehitamist täitsa algusest.

Alustasin sealt, kus ma olin. Sain aru, et olen lapsega kodus ja varsti sünnitamas ning saan teha täpselt seda, mida ma saan. Aga midagi saan ma ikka teha. Niisiis ületasin mitu ebamugavuse müüri ja hakkasin kirjutama blogi. Kirjutasin oma lastest, oma kodust, iseendast. Kirjutasin oma igapäevastest asjadest, sest tundsin, et pärast kolm aastat lastega kodus olemist pean ma midagi tegema, et oma üldist enesekindlust tõsta. Et jälle enda teekonnale siht seada. Niisiis hakkasin ma tegema seda, mida ma sellel hetkel oskasin ja sain: kirjutasin. Tegin oma esimese sammu ja Elu tuli mulle vastu.

Esialgu oli isegi blogi lehe loomine minu jaoks suur väljakutse. Sain sellega hakkama, tollel hetkel oma parimal moel. Et asi oleks ametlikum, tahtsin ka, et keegi seda blogi loeks. Selleks pidin leidma inimesed, keda minu kirjutised huvitaksid. Tegin Facebooki grupi ja alustasin turundamist. Ja leidsingi mõned inimesed, keda mu lood kõnetasid. Suur tänu teile! See samm oli minu jaoks tollel hetkel väga suur, tõi mu mugavusest välja teiste inimeste ette ning samal ajal andis tohutult juurde enesekindlust ja jõudu.

Jäin endale kindlaks ning jätkasin. Tasapisi muutus lugude kvaliteet paremaks, koduleht ilusamaks ning lugejaid tuli juurde. Sellega seoses kasvas ka väljakutse ning kasvas võimalus muutuda endas veel kindlamaks. Sest kui pole endas kindlust, siis on väga raske millegagi edasi minna. Selleks, et väljakutset suuremaks muuta, peab kindluse alusmüür olema tugev. Ometi olin ma selleks ajaks juba aru saanud, et see teeb mind õnnelikuks ja annab mulle selle jõu, mida ma soovisin. Jätkasin kirjutamist pärast teise lapse sündi ja tundsin, kuidas sellel teekonnal iseennast tundma õpin, arenen ja kasvan kindlamaks. Tundsin, et mul on jõudu minna edasi.

Kuna olin mugavusstsoonist piisavalt välja tulnud ning muutunud enesekindlamaks, pakkus elu mulle mõne aja pärast võimaluse osaleda joogaõpetaja kursusel. Olin seda nii kaua oodanud! Jooga oli minu asi juba ammu aega ja olin aastaid unistanud jooga õpetamisest. Varem mul polnud selleks lihtsalt piisavalt enesekindlust. Kui olin enesekindlust kasvatanud, tekkisid imeväel ka uued võimalused. Sest ma olin nendeks valmis. Inimesed minu ümber, eelkõige mu abikaasa ja perekond, nägid minu soovi ja teadsid, et olen piisavalt enesekindel selle soovi täide viimiseks. Ja mu teekond oli toetatud. Eelkõige toetud see just mu enda enesekindlusele – oma soovide tunnetamisele ja julgusele nendele järgneda.

Üks minu esimesi joogafotosid. Tehtud minu esimese jooga plakati jaoks.

Kui olin mitme kuu pikkuse ja üpris intensiivse joogaõpetaja online kursuse oma mõne kuu vanuse beebi ja 3-aastase poja kõrvalt lõpetanud, pidin astuma oma mugavustsoonist veelgi kaugemale: hakkama päriselt joogat õpetama. Kuigi hirm oli hiiglama suur, oli kindlus endas ikkagi suurem ja otsutasin asja teoks teha. Tegin oma kodulehe, otsisin inimesed ja hakkasin joogatunde tegema.

Aie jooga esimest joogatundi mäletan küll vist igavesti. Asukohta, enda meeleolu, teemat, isegi inimeste ilmeid. Esimeses joogatunnis oli täpselt kaks inimest, üks neist mu õde ja teine endine töökaaslane kohtumajast. Olen neile kahele inimesele tohutult tänulik selle usalduse eest, mis andis mulle mu teekonnal tohutult jõudu juurde. Ma sain selle joogatunniga hakkama täpselt nii hästi kui üks joogaõpetaja oma esimese joogatunniga hakkama saab. Õpilased olid rahul ja tulid ka järgmisesse tundi. See toimus juba suuremas saalis ja inimesi oli ka rohkem.

Minu joogaõpetaja teekonnal on ka hiljem olnud hirmusid, ebakindlust, äpardusi ja igasuguseid väljakutseid. Ja küllap tulevad mõned veel. On olnud tunde, kus osalejaid pole ehk nii palju, kui ma ootaks. Joogatundide muusika on vedanud alt. Tundide salvestused on tulnud mõnikord ebakvaliteetsed. Olen saanud esialgu hirmutavana tundnud tagasisidet. Tegelenud liiga keerulisena tundnud bürokraatiaga. Lapsehoidjad pole lubatud ajal tulnud. Ja igasuguseid asju veel. Ning korduvalt olen leidnud ennast küsimuste eest: kas ma teen ikka õiget asja ja kas tasub edasi teha? Siiani olen mõlemale küsimusele suutnud vastata jaatavalt, kuigi mõnikord väga kahtlevalt.

Samas on inimesi Aie jooga tundidesse tulnud juurde. Olen näinud inimeste õnnelikke nägusid, paranenud tervist ja meelerahu suurenemist. Tänu positiivsetele muutustele ja heale tagasisidele on minu enesekindlus ja sellega koos ka tundide kvaliteet järjest paranenud. Tunnen tund tunni järel, et ma olen endas üha kindlam ja julgen jagada seda, mis päriselt minu seest tuleb. Ilma hirmuta teiste arvamuse ees.

Loomulikult on mul ikka veel väikseid ebakindluse hetki, kellel poleks? Kuid minu enesekindlusega koos on kasvanud kindlus minus. Minu kindluse tunne. Minu jõud. Minu teadmine, et ma saan hakkama. Minu usaldus iseenda vastu. Minu kindlus endas lubab mul jätkata pingutusi igas valdkonnas. Lubab võtta vastu tagasilööke ning samal ajal mitte minna kaasa liigse eufooriaga. Tegutseda jäädes kiindumatuks. See on tegude jooga nagu õpetab Bhagavad Gita (tuntud India püha tekst joogast).

Enesekindluses on tasakaal. Ja tasakaalus on enesekindlus. Ja see kõik seisab tähelepanu koondamise ja valdamise otsas. Võimekuses jääda oma sihile, hoida fookust.

Kolm aastat tagasi blogi kirjutama hakates polnud ma päris kindel, kuhu see uus ja tundmatu teekond mind viib. Olen õnnelik, et see on mind toonud just siia hetke. Muutnud mind enesekindlamaks, eneseteadlikumaks ja julgemaks. Kuigi Ööliblika blogi on juba mõnda aega kinni, kirjutan ma ikka edasi. Sellest, mis tundub parasjagu vajalik. Sest see on endiselt osa minu teekonnast. Ja ma teen Aie joogat. Arendan ennast ja kasvatan kindlust enda sees. Hoian oma sihti ning üllatun, kuidas elu minu ees lahti rullub. Pakub huvitavaid väljakutseid minu kindlusele. Vahel kindlus natuke väriseb, aga siis muutub ikka tugevamaks.

Ja olen pannud tähele: mida tugevam on minu kindlus eneses, seda pehmem, siiram ja vahetum ma julgen olla. Sest ma tean, et ma olen kaitstud.

Ma olen oma kindluses.

PS!

Minu järgmine samm on joogaretriidi korraldamine: “Enesekindlus – õnneliku elu loomise jõud”. 4.-5. augustil Emajõe Suursoo puhkemajas. Retriidi maksumus on 108 eurot + 15 eurot, kui soovid magada pehmes voodis pehmete linade vahel. Kui soovid magada oma matil oma magamiskotis, siis see on ka täitsa tervitatav. Isegi telkida võid :).

Anna osalemise soovist teada: aiejoogast@gmail.com.

Rappa minemine ja sohu vajumine

Kui tunned, et Sinu elus on midagi tasakaalust väljas, siis ilmselt ei seisa see osa Sinu elust kuigi kindlal pinnasel. See osa on vähemalt ühe jalaga soos. Õnneks on olemas viis, kuidas iga asi soost välja tuua ja jälle kindlale pinnale viia ning tasakaalu seada.

Miks me sohu satume ja kuidas sealt välja saada?

Hiljuti ilmestus mulle imeline kirjeldus ja võrdpilt inimese elu suurtest tasakaalutustest kui sohu vajumisest. Soos on pehme, märg, mõnikord isegi soe ja mõnus. Aga kindlasti on seal raske tasakaalu hoida, sest pinnas ei kanna. Kuigi on teada, et see pinnas ei kanna ning on oht vajuda sisse, siis mõnikord kipume ikkagi rappa minema. Kuidagi elu lükkab sinna suunas. Vastu punnida tollel hetkel ei jõua ja mööda kindlat laudteed minna tundub ehk igav. Nii siis lähemegi rappa.

Pärast paari mõnusat sammu, mõnikord isegi üsna mitut, hakkame lõpuks ikka vajuma sügavamale sohu. Ehk ei pane esialgu tähelegi, et soo imab endasse. Et see lirtsuv, ebakindel pinnas teeb kõndimise raskeks ja viib tasakaalust välja. Olenevalt sellest, kui tähelepanelikud või tähelepanematud me oleme, paneme vajumist tähele kas varem või hiljem. Mõnikord päris hilja. Siis kui oleme juba täitsa soos.

Kui lõpuks märkame sohu vajumist, tahame sealt välja. Tahame ruttu igavale, kindlasuunalisele ja soost välja viivale teerajale tagasi. Kui märkasime vajumist varem, pole laudteele saamine teab mis keeruline. Kui märkasime aga hiljem, kulub omajagu siputamist, et uuesti välja saada. Mõnikord on vaja abi ja juhatust. Kasvõi selleks, et paremini märgata.

Minuga on nii juhtunud. Isegi mitu korda. Kui eelmine kord hakkasin soo poole kõndima, taipasin: kui ma ei valda oma meeli, oma tähelepanu, oma elu, on paratamatu, et ma ei märka neid teid, mis viivad kindalt sohu. Ja isegi kui ma neid märkan ja tean ette, et need sohu viivad, võtab meelte seiklemine lihtsalt nii palju energiat, et mul pole jõudu valida raskemat rada, mis soost kindlalt mööda viib. Meel on siis uue ja huvitava otsingul ning mööda laudteed soost läbi minna tundub liiga igav. Meel on võtnud kontrolli elu üle enda kätte. Kas Sinuga on ka nii juhtunud?

Kuidas soost välja saada? Kõige esimene samm on saada aru, et sa oled soos. Selleks on vaja õppida märkama ja teadvustama, mis toimub. Uurida, kus mu mõtted, tunded ja meeled seiklevad ning kuhu mind juhivad. Teine samm on võtta oma meelte üle järjest suurem kontroll ehk õppida oma meeli ja seeläbi oma elu ise suunama sinna, kuhu ma tahan minna. Aga kuhu ma tahan minna? Kuidas ma sinna saan? Kuidas ma saan oma meeli ise juhtida? Ja neid küsimusi on veel. Oma olemasolu ja elu puudutavaid väga tähtsaid küsimusi, millele vastamata on praktiliselt võimatu rappa minemist ja sohu vajumist vältida.

Lõputuna näiv soo

Jooga pakub praktikaid, mis õpetavad oma meeli juhtima. Jooga pakub praktikaid, mis aitavad iseenda seest leida üles vastused kõigile neile esialgu keerulisena näivatele küsimutele, mille vastamata kahjuks sohu vajumisest ei pääse. Ja lisaks pakub jooga praktikaid, mis aitavad inimesel vajadusel minna ka läbi kõige sügavama ja laiema soo, püsides ikka laudteel. Sest mõnikord on soost läbi minemine vältimatu. Jooga on vahend, mis tasakaalustab meeled, elulised süsteemid kehas ja hinges ning seeläbi tasakaalustab elu. Niiet ükskõik, kui hullu soo elu meile ette toob, me leiame selle ainsa tee sealt läbi. Jooga õpetab jääma pinnale, nägema kaugemale, sügavamale ning kõrgemale. Ja mõnikord, kui oled väga eksinud, aitab jooga leida soos selle ainsa torni, kust näeb just seda õiget rada.

Elu on nii mitmetasandiline, sügav ja lõputu. See võib olla kas keeruline või ääretult huvitav. Olenevalt sellest, kuidas sa oskad elu näha ja vaadata, märgata ja uurida.

Kui soovid teada, millest ma siin kirjutan, soovitan väga joogat proovida. Just sellel nädalal lindistasin täielikult tasakaalustava pehme joogatunni, millega on sul üsna kerge hakata ennast igast soost järjest välja tooma. Tunni leiad siit.

Elu on täpselt nii tasakaalus, kui tasakaalus me seda suudame hoida. Igal teekonnal on sood ja ehk on vahel rappa minemine ja sohu vajumine vältimatud. Siis on hea teada kõige paremaid mooduseid, kuidas kindlale pinnale tagasi saada.

Tähelepanu!

Kuidagi õnnestus mul Sinu tähelepanu võita, tänan! Luban, et kasutan seda võimalikult targasti.

Tähelepanu on olemas igal inimesel igal hetkel. Olenemata sellest, kas me seda tähele paneme või mitte. Hästi laialt öeldes on tähelepanu teadvus, kogu inimese võimekus asju enda ümber teadvustada ja nendega suhestuda. Tähelepanu on meie võimekus maailma kogeda.

Tähelepanu saab suunatada nii asjadele meie ümber kui ka asjadele meie sees. Jooga üks peamisi eesmärke on õpetada meid oma tähelepanu kui võimet märkama ja juhtima. Ja õpetada panema tähele ka neid asju, mis toimuvad meie sees. Sest tegelikult saavad kõik protsessid alguse seest poolt ning nende edukas muutmine ja juhtimine saab samuti toimuda seest poolt. Tähelepanu arukas kasutamine on oskus, mida tasub arendada.

See kasvas seemne seest.

Krija jooga, mida mina praktiseerin, õpetab oma teadvust teadvustama, oma tähelepanemise võimet suurendama, tähelepanu suunama ja kasutama teadvuse erinevaid imelisi omadusi. Selleks kasutatakse joogatunnis mitmesuguseid sisemisi ja väliseid tegevusi ning nende tegevuste teadvustamisega õpime tegelikult teadvustama järjest rohkem ka sündmusi, mis leiavad aset kogu aeg igal pool. Nii sees kui väljas. Krija tähendabki teadvustatud tegevust mingi eesmärgi saavutamiseks. Joogas õpin ma panema tähele, mida ma parasjagu tähele panen. Õpin teadvustama tegevust algusest lõpuni ning seeläbi tegema parimal moel. Läbi tähelepanu valdamise õpin ma valdama oma elu. Iga päevaga natukese võrra rohkem.

Kas ma teadvustan puud või betooni? Läbi oma tähelepanu loon ma oma Elu pildi.

Joogas on teadmine, et kuhu liigub teadvustamise võime, sinna liigub energia. Minu tähelepanu on nagu toit, mis toidab kõike, millega see kokku puutub. Kui ma panen tähele iseennast, toidan ma energiaga ennast. Kui panen aga tähele negatiivseid mõtteid, toidan energiaga neid. Ja läbi hea toidu asjad kasvavad. Õppides oma tähelepanu valdama, saan ma valida, kuhu ma selle suunan. Ma saan valida, milliseid osasid ma kasvatan ja millised soovin kahandada. Seega on oma tähelepanu võime valdamine oma elu valdamise alustala.

Jälgides oma elu kõrvalt ehk teadvustades oma elu, panen tähele, et kõik asjad minu elus võitlevad minu tähelepanu nimel. Kes püüab kinni minu tähelepanu, see saab osa minu energiast endale. Meie meeled aitavad tähelepanul maailmaga kontakti luua. Kui ma aga oma meeli ja tähelepanu ei valda, toidan oma energiaga neid objekte, mis kõige kõvemini karjuvad. Sest meeli kisub automaatselt sinna poole. Kas ma aga soovin anda oma energiat kõige kõvematele möllutegijatele? Võin tahan ma ise valida, kellele ja kui palju energiat ma annan?

Mina tahan ise valida. Ja sellepärast valin ma iga päev praktiseerida krija joogat. Ma tahan võimalikult palju panna tähele, mida ma tähele panen. Ja mis on minu tähelepanekute tagajärjed. Tahan juhtida seda, kuhu minu energia läheb.

Ootan ka Sind praktiseerima oma tähelepanu. Krija hatha jooga algajate kursus alustab juba jaanuari lõpus!