Hormonaalne tasakaal

Naised mõõdavad oma hormonaalset tasakaalu tihti mentsuraaltsükli järgi. Minu päevad olid algusest peale pigem ebaregulaarsed, ebamugavad, valulikud ning põhjustasid üldse palju ebamugavust nii füüsilises kui emotsionaalses plaanis. Naistearst soovitas mul üsna varakult hakata võtma beebipille ning neid ma võtsin järgemööda umbes kümme aastat. Siis tekkis mul soov saada last. Lõpetasin pillide võtmise ära, aga päevi ei alanud. Ei alanud üle aasta aja. Käisin naistearsti juures ja ta tegi kindlaks, et mul on polütsüstiliste munasarjade sündroom. Tuleb välja, et see on üks levinumaid hormonaalseid häired viljakas eas naistel. Arstid ei osanud päris täpselt öelda, et miks see häire mul tekkis või kuidas seda ära võtta. Öeldi, et pigem on see eluaegne värk. Ainus, mida mulle soovitati, oli alustada järjekordset hormonaalravi, et tekiks võimalus rasestuda. Arstide suureks üllatuseks ma keeldusin meditsiinilisest ravist viisakalt ning otsustasin järjekordse välise sekkumise asemel hoopis ise hormonaalse tasakaalu üles leida.

Olin selleks ajaks juba paar aastat joogat praktiseerinud ning uskusin sellesse, et mul on võime oma keha terveks teha. Mõne lihtsama füüsilise puudusega oli see juba õnnestunud. Andsin endale aru, et see teekond võib olla väljakutsuvam ning nõuab palju pühendumist, aga soov saada oma terve kehaga terve laps oli minu kütus. Nii siis algaski minu teadlik teekond hormonaalse tasakaalu suunas.

Olen ütlemata tänulik oma abikaasala, kes mind sellel teekonnal toetas ning mõistis. Ta abiellus minuga teadmises, et me ei pruugi kunagi lapsi saada. Ta ei sundinud mind minema meditsiinilist teed ning uskus, et ühel või teisel moel läheb kõik väga hästi.

Alustasin igapäevast joogapraktikat, tõesti pühendunult ning paar korda nädalas üle tunni aja korraga. Muutsin oma niigi tervislikku dieeti veelgi terviklikumaks ning loomulikumaks. Sättisin paika oma unetsükli, käisin palju looduses, vähendasin oluliselt ekraaniaega ning lugesin mind hingeliselt toetavaid raamatuid. Üsna pea algasid mu päevad. Need olid alguses siiski ebaregulaarsed, aga ilmselge märk, et midagi hakkab paremaks muutuma. Sain indu juurde jätkata samal kursil. Umbes aasta aega enne oma esimese lapse, poja Pärdi sündi, osalesin ühel intensiivsel joogakursusel, kus õppisin minu füüsilist ja hingelist stabiilsust toetavaid hingamistehnikaid. Seadsin lisaks füüsilistele harjutustele sisse ka regulaarse hingamisharjutuste praktika. Ja väga vähe aega pärast seda muutusid mu päevad regulaarseks. Vähe sellest, need muutusid sünkroonseks kuutsükliga. Teadsin, et olen teinud midagi väga hästi. Lisan, et hormonaalse tasakaalu taastumisega paranes oluliselt minu füüsiline tervis üldises plaanis ning emotsionaalselt tundsin ennast samuti suurepäraselt. Tundsin, et olen täiuslikule tasakaalule palju lähemale jõudnud.

Üsna varsti pärast seda jäingi rasedaks ning kuigi arstid kartsid minu varasema polütsüstiliste munasarjade diagnoosi pärast rasedusaegseid komplikatsioone, oli minu rasedus täiuslik. Tundsin ennast nii füüsiliselt kui emotsionaalselt väga hästi ning sünnitasin imelisel moel oma esimese lapse sünnihindega 10/10. Pärast rasedust tehtud ultraheli näitas, et mingitest tsüstidest munasarjades pole enam jälgegi. Nüüdseks olen kahe lapse ema. Ka teine rasedus ja sünnitus kulgesid hästi ning hormonaalne tasakaal on siiani päris hea. Nüüdseks olen oma dieeti pisut muutnud leebemaks, kuid võrreldes keskmise inimesega on see siiski üsna range. Olen jätkanud igapäevaste füüsiliste joogaharjutuste ning hingamisharjutustega ja lisanud igapäevase meditatsiooni. Lisaks hormonaalsele tasakaalule on minu immuunsüsteem suhteliselt tugev, ma pole aastaid haige olnud. Isegi mitte nohus. Ja positiivseid külgi selle tasakaalu juures on veel kõvasti rohkem.

Kogu eelnev näitab, et kui päriselt võtta eesmärgiks saavutada füüsiline tervis ja emotsionaalne heaolu, siis see on võimalik. Aga see ei juhtu niisama. Ükski teine inimene ei saa seda sinu eest ära teha. See nõuab pühendumist ja valmisolekut oma mugavat elustiili muuta. Ja jääda oma otsusele kindlaks, isegi, kui see võtab aastaid. Ja ega see tasakaal pärast niisama ei püsi. See on eluaegne töö, mille tulemuseks on füüsiline ja emotsionaalne heaolu. Midagi, mida niisama lihtsalt paraku ei saa. Midagi imelist, mille nimel tegelikult pole ükski pingutus liiast. Elukvaliteedi tõus on lihtsalt tohutu.

Minu päevad taastusid pärast esimese lapse imetamisega lõpetamist endises hea rütmis ning igasugused kaebused päevade ajal olin õnneks ikka kadunud või tõesti minimaalsed. Praegu ma imetan oma teist last, mistõttu naudin veel päevadevaba aega. Samas loodan, et hormonaalne tasakaal on endiselt paigas ning midagi hirmsat pole seoses menstruatsiooniga karta. Igatahes annan iga päev endiselt oma parima, et hoida keha terve, meel rahulik ning süda õnnelik. Teadvustan, et ainult mina ise vastutan oma keha eest ning minu valikud kujundavad tasakaalu mu elus. Et elada harmoonilist elu, selleks tuleb teha tasakaalukastavaid valikuid. Iga päev uuesti. Selleks tuleb ise võtta vastutus oma elu eest.

Ikka iseenda jaoks

Minu viimase aja võlumõte on: iseenda jaoks. Ja see mõte tähendab nii paljusid erinevaid asju ning aitab ellu nii palju kergust ja rõõmu tuua. Või tegelikult rohkem kergust ja rõõmu oma hetkes märgata ja hoida. Kui hetkes on kerge ja rõõmus olla, pole vaja kuskile põgeneda ning pole hullu, et ühiskond juba aasta aega hoopis rohkem kinni on. Siin samas on nii ilus ja hea. Ja kui saan minna mõnda teise kohta ning seal iseenda jaoks olla, on seal ka nii kerge ja rõõmus.

Olen märganud, et olen järjest rohkem hakanud tõesti elama ainult iseenda jaoks. Tegelikult olen ma kogu elu elanud iseenda jaoks, aga pole sellest alati aru saanud. Olen lasknud palju ilusaid hetki oma elus osaliselt raisku, sest pole märganud neid elada iseenda jaoks. Olen seeläbi ka palju jama korraldanud. Ja väga paljud kannatused on tulnud just sealt, et ma olen arvanud, et elan või teen midagi kellegi teise jaoks. Kui ma teen midagi kellegi teise jaoks, tekib alateadvuses teatav ootus, et keegi peab mulle midagi vastu tegema. Teised ei pruugi sellest minu alateadvuse soovist aga põrmugi teadlikud olla ega seda mingit asja, mida ma ootan, minu jaoks teha. Siis tekib solvumine. Solvumisest tekib haavatus, ohvri tunne ja valu. Nii palju jama lihtsalt sellepärast, et otsustasin mõneks ajaks elada kellegi või millegi muu jaoks. Nii palju jama, sest unustasin, et elan iseenda jaoks ja kõik asjad mu elus ongi minu jaoks.

Kui ma lähen oma armsa tütre Emmaga õue jalutama sellepärast, et teda magama panna, teen ma seda tema jaoks. Minus tekib rahutus, et millal ma saan minna omi asju tegema. Kui ma lähen iseenda jaoks õue jalutama, on asjad hoopis teisiti. Saan minna õue sellepärast, et mulle meeldib õues käia. Võtan Emma sinna lihtsalt kaasa. Nii teengi ma tegelikult seda väliselt samasugust tegu enda jaoks. Iseenda jaoks tehes ei teki ootust oma aja järele, sest see ongi minu aeg. Emma jääb tavaliselt väga ruttu magama, sest ma ei oota temalt midagi. Pinget on vähem ning minu kergus ja hea tunne tekitavad lapses turvalise tunde, et uinuda. Kõik võidavad, sest mina elasin iseenda jaoks. Nii lihtne. Vajab samas teravat meelt, et märgata, millal läheb peale autopiloot, mis hakkab tegema midagi kellegi teise jaoks ning solvuma, haavuma ja kurvastama. Ellu jama tootma. Ja vajab oskusi, et seda autopilooti mitte peale lasta. Oma sisemaailma juhtimine, see on jälle jooga.

Niiet kui ma midagi teen ja tunnen, et kuidagi hakkab raske või ebamugav, võtan korraks aja maha. Vaatan enda sisse ja märkan, mis seal toimub. Ja hakkan tegema iseenda jaoks. Koheselt tekib tegemisse hoopis teistsugune emotsioon ja mõtted sellest, et miks ma seda asja praegu teen iseenda jaoks. Kui ma pesen nõusid, siis sellepärast, et mulle meeldib puhtus ja ilus. Ma teen seda iseenda jaoks. Kui lähen poodi süüa tooma, teen seda, et endale tervislikku ja täisväärtuslikku toitu tuua. Et mu keha oleks terve ja tugev.

Nii kui unustan teha asja iseenda jaoks ning hakkan tegema kellegi teise jaoks, võtab kohe maad mingi sisemine rahutus. See ongi normaalne, sest igaüks elab ikka iseenda jaoks.

Kui ma teen midagi iseenda jaoks, teen ma seda alati parimal moel. Ma teen ka Aie jooga tunde tegelikult iseenda jaoks, sest mulle lihtsalt nii väga meeldib jooga. Mulle meeldib mõelda välja uusi kavasid, erinevaid liikumisi ja meditatsioone. Mulle meeldib uurida jooga ajaloo kohta ning lugeda selleteemalisi raamatuid. Mulle meeldib ise joogat praktiseerida ning selle käigus uurida. Kõike seda teen ma iseenda jaoks. Nii kaovad ära pettumused, ootused ja lootused. Sest kõik ongi juba hästi – ma teen seda, mida ma tahan. Kõik muu on lihtsalt tagajärg. Olen märganud, et kui teen midagi tõesti iseenda jaoks ning annan endast parima, hakkavad vaikselt tagajärjed ka järjest paremaks muutuma. Eriti minu enda jaoks, aga kõigi nende jaoks ka, kes minuga seotud on.

Kaevasime Pärdiga okstega maas, sättisime oksi ja kive. Minu looduskohas meie kodu lähedal. Mängisin oma lapsega iseenda jaoks, mitte tema jaoks. Ja kui nauditav see oli.

Mul on aeg iseenda jaoks alati, kui ma teen midagi iseenda jaoks. Kui ilus ja värviline on siis elu, kui ma elan iseenda jaoks. Ja kui palju rohkem võimalusi on mul siis seda ilu märgata ja uurida. Ning süveneda elu erinevatesse kaunitesse kihtidesse. Ikka iseenda jaoks.

Seedimine tasakaalus

Mul on elu jooksul olnud seedimise ja toidu teemaga päris palju küsimusi ning väljakutseid. Rääkisin hiljuti ühe sõbrannaga toitumishäiretest ja endamisi mõtlesin, et ilmselt on kõigil inimestel teatud viisi söömishäire. Kas on inimest, kellel poleks toiduga üldse mingit probleemi ega küsimust – mingit tõrget? Lapsena oli mul mure, et ma ei saanud piisavalt kommi süüa. Miks ma ei saanud? Miks tulid maiustustest mingid sügelevad punnid või hakkas ninast verd jooksma? Miks vahepeal kõht valutas või kakada oli valus? Need olid märgid mingist tasakaalutusest kehas.

Umbes 20-aastaselt, siis kui hakkasin rohkem joogat praktiseerima, märkasin ka teadlikult, et minu kehas on midagi valesti. Hakkasin päriselt märkama, et mingid toidud pole mulle head. Märkasin, et need mõjutavad meeleolu, tervist ja seda, kui kvaliteetne mu elu on. Hakkasin vaikselt süvenema toitumise maailma. Sellega seoses muutsin oluliselt oma söömisharjumusi. Jätsin kõrvale gluteeni, siis natukese aja pärast piimatooted. Sealt liikusin vaikselt edasi paleo toitumise maailma ning lisaks eelnevalt mainitud asjadele välistasin magusained. Paleo dieet mulle üldse ei sobinud ning väga lühikese aja pärast jätsin kõrvale liha ja siis kala. Ja siis munad. Põhimõtteliselt sõin ainult aedvilja, köögivilja, mõnda tervavilja ja kaunviljasid. Füüsiliselt tundsin ennast väga kergelt ja tervena. Ilmselt mõtlesid paljud mu lähedased inimesed, et ma olen segi läinud ja kannatan tugeva toitumishäire all. Mingis mõttes oli neil õigus, aga see häire oli natuke teistmoodi. See oli katsetus, küsimus, et saada teada, kuidas mu keha millelegi reageerib ning mis tagajärjed tulevad. Avastasin, et tõesti, mõned toiduained sobivad mulle paremini ja mõned halvemini. Avastasin, et enda jaoks õige toitumisega sain hoida oma elu paremas tasakaalus.

Samas tundus nii range toitumisrežiim kuidagi vägivaldne. Sest ümbritsev ühiskond sellist dieeti ei toetanud. Oma dieedi hoidmiseks pidin palju pingutama ning teistes inimestes ebamugavust põhjustama. See oli osa faasist, kus hakkasin elust võõrduma ja eemalduma (vt Aie jooga lugu). Sest toit on osa inimühiskonnast ning mina olin teistmoodi. Ja kõige hullem oli see, et ma tundsin ennast teistmoodi ning tekkis vastuolu. Vastuolu minu sees ja vastuolu teistega. Ning vastuolud tekitavad ühenduste asemel hoopis katkestusi.

Kui tasakaalu on väga raske hoida ning see muudab elu raskemaks, mitte kergemaks, on kuskil viga sees.

Teatud hetkel taipasin, et ainult toitumine pole vastus minu sees olevale tasakaalutusele. Hakkasin vaikselt oma menüüd laiendama ning teatud hetkel jõudsin faasi, kus ma küll olen taimetoitlane, kuid söön muna, piimatooteid, magusat ja gluteeni teatud mõõdukal määral. Jälgin oma keha ja enesetunnet ning korrigeerin vastavalt aasta-ajale, ilmale, elustiilile jne. Sain aru, et pole ühte kindlat tõde, mis kehtib iga päev olenemata teistest muutujatest. Sain aru, et tõde on tasakaalus. Aga oma tasakaalu leidmine ja hoidmine on omaette teadus. See eeldab sügavamat mõistmist oma kehast, hingest ja kogu loodusest. Ning lisaks eeldab see, et ma vabanen põhjustest, mis sunnivad sööma ennast tasakaalust välja.

Taipasin, et juba lapsest peale suunatakse inimesi oma vajadusi eirama ning selle asemel topitakse neile midagi suhu. Kas rind, lutt või niisama midagi näksida.Inimesele antakse sõnum, et tuleb olla vait, oma soovid unustada ja lihtsalt mäluda. Alateadvus õpib eirama oma soove ja vajadusi ning asendama neid suu matsutamisega. See avastus iseenesest sellest ringist aga välja ei aita, kahjuks. Siis tuleb võtta ette suur töö ja oma alateadvus ümber programmeerida. Vaikselt ja teadlikult. Ning siin saab jooga tulla appi. Oma selle nädala tundides ma jagan ka mõnda nippi, kuidas neid sööma sundimise mustreid eemaldada. Ja nippe selle kohta, kuidas leevendada olukorda, kus juba seedimine on läinud tasakaalust välja. Ja seepärast emotsioonid ning elu.

Emma kapsasuppi tegemas. Õpetan oma lastele juba väikesest peale ise tervislikku toitu valmistama. Võtan arvesse nende vajadust ise teha ja saavutada. Kui laps on rahulolematu, uurin välja, milline vajadus tal siis parasjagu täitmist vajab ning aitan tal ennast aidata. Emmal on tihti lihtsalt soov ise teha ja olla tähtis. Nagu mul endalgi.

Olen oma teekonnal tasakaalu poole leidnud väga palju võimalusi, kuidas seda tasakaalu tagasi tuua või isegi hoida. Olen leidnud, kuivõrd seotud on omavahel see, mida me sööme ja see, kuidas me käitume. Seedimise tasakaalu viimine pole mingi väike asi ja seepärast ei võta see tavaliselt ka vähe aega. Aga iga samm suurema tasakaalu poole annab kohe tunda ning toob õnne ellu juurde! Ja ausalt, jooga aitab hästi palju. Elu on niivõrd palju ilusam ja õnnelikum, kui sa päriselt võtad ette ja hakkad ennast aitama. Unustad vabandused, mis paremat enesetunnet lõputult edasi lükkavad. Kui tahad lõppu edasi lükata, tuleb hakata püüdlema suurema tasakaalu poole. Tunda tasakaalu selles, kui hästi sa oma elu seedid. Ma õpin iga päev järjest rohkem oma tasakaalu tundma ning elu vastavalt sellel juhtima, et tasakaalu parimal moel hoida.

Ühenduse loomine

Eelmises loos kirjutasin, et ühendus ongi üks jooga tähendus. Teine jooga oluline tunnus on teadlikkus. Seega on iga teadlikult loodud ühendus tegelikult jooga. Kõlab lihtsalt, aga millegi pärast ei tule alati välja. Kui kõik meie ühendused oleksid teadlikult ja parimal viisil loodud, oleks maailm üks tohutult harmooniline ja õnnelik paik. Õnneks saab igaüks oma maailma iga päev uuesti luua. Alustades iseendaga päriselt ühendumisega.

Minu elu on ühenduses tohutu hulga teiste eludega – inimeste, taimede ja isegi kõige tillukesemate viirustega. Me oleme kõik ühenduses. Aga kas ma olen need ühendused ise teadlikult ja enda vajadustele vastavalt loonud? Või on enamik ühendusi mu elus lihtsalt tekkinud? Ja kuidas on nende ühenduste kvaliteet?

Merle, meie peres hetkel elav vahetusõpilane, on olnud üks minu suur võimalus õppida looma teadlikult paremaid ühendusi. Armas teismeline tüdruk, aga temaga päriselt ühenduse loomine eeldab minult väga palju muutumist. Eeldab eelkõige seda, et ma õpiksin looma ühendusi teistega olles päriselt mina. Merle, nagu ka teiste inimeste ümber, on igasuguseid seinu, kõrgemaid ja madalamaid. Meie piiga seintest läbi pääsemine pole läinud niisama kergelt. Ma pole veel siiani päriselt temani jõudnud, aga olen üsna lähedal. Usun, et enne kui ta juunis lahkub, oleme loonud väga tugeva ühenduse. Mina olen jätnud kõrvale väga palju eelarvamusi, ootusi ja nõudmisi. Järjest rohkem temaga koos olles ja tundes tema vastu tõeliselt siirast huvi, mis on vaba isekusest, on tüdruk tundnud ennast piisavalt turvaliselt, et vaikselt oma müüre alla lasta. Ja lasta koos nende seinte langemisega vabaks ka põhjuseid, miks need seinad sinna tekkinud on. Mina olen saanud lasta alla oma seinu ja põhjuseid, miks need sinna on tekkinud. Tunnen, et kui olen päriselt Merleni jõudnud, on see olnud suur teraapia meile mõlemale. Proovin olla talle päriselt ema, kes hoolib ega mõista hukka. Ja samamoodi suhtuda ka kõigisse teistesse. Näiteks Merle sõpradesse. Üks Merle sõbranna ütles mulle just, et kui ta suureks saab, tahab ta ka olla selline ema nagu minagi. Tal olid pisarad silmas ja me kallistasime. Mul tuli ka härdus peale ning see siirus, vahetu olek ning kallistus lõid meie vahele imelise ühenduse.

Merle loob ühendust Eestimaa imelise loodusega

Minu elu kvaliteet sõltub minu loodud ühenduste kvaliteedist. Sellest, kas ma olen loonud neid teadlikult või lasknud tekkida suvaliselt. Teadvustan järjest enam, kui palju rõõmu, turvatunnet ning harmooniat annavad ellu õigesti ja armastusega loodud ühendused.

Otsin armastavat ja toetavat ühendust lisaks inimestele ka loodusega. Märkan näiteks oma kodu juures kasvavat harukordselt suurt ja väga vana kaske ning tervitan teda nagu sõpra ikka. Või siis seda suurt kivi. Nad on osaks sellest maailmast, mis toimib läbi ühenduste. Mida rohkem on mul toetavaid ühendusi, seda turvalisem on mul olla. Sest see, keda sa tunned ehk kellega oled ühenduses, annab kindlust juurde. Kui ühendused on armastavad, siis on kogu maailm sinu ümber armastav.

Looduse lapsed

Eile hommikul läksime koos Emma ja Eleriga (minu õde) Taevaskoja metsade vahele looduse rüppe. Kui kohale jõudsime, paistis päike ja metsaalune sammal oli nii kutsuvalt pehme ja roheline. Kapsasime autost välja ja hakkasime metsa all mürglit tegema. Tantsisime, laulsime, jooksime, hüppasime ja rõkkasime rõõmust, et saime olla jälle looduse lapsed. Emma vaatas algul mind ja Elerit pisut kahtlustavalt, kuid sai siis aru, et nii on täitsa normaalne käituda. Oma sisemine looduse laps loodusesse vabaks lasta. Tundsime end kui kõige ürgsemad haldjad ilma igasuguse häbita. Meie kõik – inimesed, loomad, linnud, puud ja kõik tegelased, keda ma isegi ei näinud. Olime seal kõik koos, kõik looduse lapsed. Hoidsime “käest kinni” ja kallistasime. Emma tuli ka puid kallistama ja eelmise hooaja pohlasid maitsma. Kusjuures, need üle talve hoitud pohlad olid väikese preili jaoks erilised maiuspalad. Ta ajas ainult oma noka laiali, tegi linnu häält ja nõudis juurde. Mõned punased palad olid pisut käärinud, aga see meid ei häirinud. Enamik olid igatahes väga magusad ja kõik üleni head metsa jõudu täis. Tervist ja turgutust sellesse kevadet ootavasse kehasse. Pohlad olid rõõmsad, et leidsid ikkagi võimaluse olla kosutuseks.

Looduses, lapsed ja teised

Paljud mu tuttavad räägivad mõnikord nende jaoks imelikest inimestest vihjates neile kui “puukallistajatele”. Ma ei tihkagi alati öelda, et olen ka selline, see puude kallistaja. Natukene omamoodi. Katsun ikka iga päev mõnda puud kallistada, või siis vähemalt korra nädalas. Ja kui neid toredaid tegelasi palju ühes kohas koos näen, nagu metsas, tekib kohe vastupandamatu soov nendega kuidagi lähedasemaid suhteid luua. Nemad on nii toetavad, tugevad, targad ning samal ajal üleni headust täis. Eks ma siis omalt poolt üritan ka midagi vastu pakkude nagu sõpradel kombeks. Kasvõi mõnda head sõna või lahket mõtet. Tavaliselt tekib meil mõistmine ja mõnus koosolemise tunne. Nii ka eile seal Taevaskoja metsas. Võtsin aega, et pehme sambla peal puhata ning puude tantsu tuules vaadata. Imeline vaatepilt. Samal ajal rähn taamal toksimas ja mõni tundmatu, imetore lind oma häälega seda idülli saatmas. Autosse võtsime kaks käbi kaasa.

Looduses, laps trallimas

Kui tore on see tunne, kui saan ilma häbita selle looduse lapse enda seest metsa vahele jooksma saata. Või mere äärde või niidule. Ükskõik kuhu sellisesse kohta, kuhu linna rollid ja vormid pole jõudnud. Kus kõik on nii loomulik ja loominguline. Kus iga asi on imeline ning kõik on aktsepteeritud. Ükskõik, kas oled rohevint, musträstas või sinitihane. Kõik nad on võrdselt looduse lapsed ja igaüks omades toonides imekaunis. Kõik hääled kajavad kokku, ükskõik kui erinevad. Kõik puud kasvavad kõrvuti, olgu kas lehtede või okastega. Kivid lebavad rõõmsalt üksteise otsas, mõni roosa ja teine hall. Kõik kõlab nii harmooniliselt kokku, kuigi pole mingi kindla normi või vormi järgi. Iga vorm on sobiv ja iga norm on õige. Seal mulle meeldib olla, vaba looduse laps. Kõigi teistega võrdne.

Looduses oleme kõik lapsed – Ema hoole all

Sügavale minemine

Täna öösel nägin unes, et käisin jälle koolis. Ilmselt tuleb selliseid kooliskäimise unenägusid ka teistel vahel ette. Enamasti on need unenäod pigem ebameeldivad, vähemalt minul, ning ärgates on hea meel, et see värk ikkagi läbi on. Seekordne oli ka pigem ebameeldivate killast. Nimelt oli ajaloo tunni algus ja õpetaja teatas, et täna teeme väikese üllatusliku tunnikontrolli. Teemaks oli ilmselt iidse India ajalugu. Õpetaja jagas kõigile õpilastele väikesed lehekesed kahe küsimusega. Minu lehekese küsimused puudutasid joogat. Teadsin vastuseid enda arvates väga hästi ja asusin usinasti kirjutama. Kui õpetaja minust mõne aja pärast möödus ja lootis, et ma annan töö ära, nägi ta, et minu kirjutamistuhin ei näi raugevat. Ehmatasin ära – sain aru, et minult ei oodata sügavaid vastuseid, vaid lihtsalt nende kahe lause ümberkirjutamist, mis õppepeatükis selle teema kohta oli. Sain aru, et õpetajat tegelikult ei taha teada, mis mina sellest teemast arvan. Ta ei soovi, et ma sellesse teemasse sügavamale läheksin. Vaid teeksin miinimumi, midagi pinnapealset. Et asi oleks lihtsalt tehtud ja me saaks järgmise teemaga edasi minna. Ilma vajaduseta või võimaluseta millessegi päriselt süveneda. Ja see kurvastas mind, nii mitmel tasandil. Mind kurvastas asjaolu, et minult ei oodata sügavust ja mind kurvastas, et kellelgi minu ümber polnudki sügavuse vastu huvi. Aga ma läksin klassist välja ja kirjutasin edasi. Ma kirjutasin nendele küsimustele nii pikad vastused, kui ma vähegi soovisin, ja viisin siis need paberid õpetajale. Teadmisega, et ilmselt ta neid nagunii ei loe. Aga ehk siiski? (Nb! unes oli õpetajaks keegi võõras, mitte minu ajaloo õpetaja, kes oli väga püüdlik ja oluliselt üle keskmise põhjalik).

Kahjuks kohtasin ma kaheteistkümne kooliaasta vältel väga vähe õpetajaid, kes päriselt soovisid süveneda. Soovisid teada saada minust, minu arvamusest ja soovisid, et ma saaksin süveneda. Ning minna sügavamale just selles teemas, mis mind päriselt huvitas. Ma lihtsalt kappasin tunnist tundi, kodust kooli pideva rutuga. Pideva tundega, et ma ei jõua valmis kõike seda, mida minult oodatakse. Ja kui inimesel on pidevalt rutt taga, pole tal mingit võimalust kuskile süveneda. Ainult vajuda. Õnneks oli siiski mõni õpetaja, kes hoolimata süsteemi üldisemast pinnapealsusest andis oma parima, et ma saaksin süveneda ning märkas minu andeid. Kes oma toetava olekuga andis mulle võimaluse süveneda. Kõige eredamalt on mul sellistest õpetajatest meeles põhikooli eesti keele õpetaja Piibe Leiger – suur tänu sulle. Tema tegevus andis mulle teatava võimaluse süveneda. Süvenemine andis sügavuse, mida minus muidu oleks ilmselt oluliselt vähem.

Täna tahan ma kirjutada süvenemisest – sügavamale minekust, mitte sügavamale vajumisest, sohu minekust. Tahan kirjutada sellest, kui väga mul ja teistel inimestel minu ümber on suur vajadus minna asjadega süvitsi. Toimetada põhjalikult, ajatult, ilma vajaduseta midagi saavutada, vaid lihtsalt vajades võimalust süveneda ja uurida. Süveneda millessegi nii lõputult, et see annab mulle inimesena tohutu sügavuse. Ja kui inimeses on olemas see sügavus, süvenemine tegevustesse ja tegelikult eelkõige iseendasse, siis ei vaju ta kunagi kuskile. Sest tema enda sügavus on sügavam kui miski muu. See sügavus on tähtsam kui ükski aastaarv või järgmine sõjapeatükk selles niigi vägivaldsust täis ajalooõpikus. Sügavusest toimetav inimene on rahulolev ja heatahtlik ning võimeline õppima ning tegema ükskõik mida. Ometi on sügavuse õpetust ja võimalust süüvida liiga vähe.

Kui Pärt lastehoius käis, nägin ma, kuidas ta järjest enam kaotab kontakti iseendaga. Kuidas ta hakkab ülemäära palju jäljendama kõiki teisi, unustama oma vajadusi ning oma soove. Kaotama huvi looduse ja sügavamale mineku vastu. Ma taipasin ära, et temaga juhtub see sama, mis väga paljude teiste inimestega siin maailmas – nad ei saa piisavalt võimalust süvenemiseks. Sest süvenemise ilmnemiseks on vaja enam-vähem rahulikku keskkonda, piisavalt aega ning kaaslaste austust süvenemise vastu. Klassikalises haridussüsteemis on minu arvates seda kõike liiga vähe. Kui Pärt on kodus, soovib ta igal hommikul vähemalt tund aega omaette millegi kallal nokitseda. Enamasti palju rohkem. Ta tahab keskendunult toimetada. See rahustab teda, annab võimaluse arendada just neid oskusi, mis vajavad enim arendamist ning aitab olla iseendaga paremas kontaktis. Mida rohkem on tal aega ja võimalust süveneda, seda enesekindlam ja õnnelikum ta on. Seda vähem soovib laps süüa ebatervislikku toitu, seda vähem unustab õigel ajal vetsu minna või vett juua. Tal on parem uni ja heatahtlikum olek. Keskendumist kogenud laps on maailmale avatud, soovib teada ja katsetada, soovib uurida ega karda nii väga eksida. Sest ta on saanud võimaluse minna sügavale enda sisse ning sealt kohast on võimalik teadvustada iseennast ning oma loomulikke soove. Sealt sügavalt on võimalik olla enesekindel, kindel endas. Selline inimene on väga produktiivne ja loominguline. Sest ta on saanud võimaluse keskenduda, minna keskmesse, sügavale enda sisse.

Üks sügavale läinud kohviku mäng – lihtne, samas väga sügav

Olen järjest enam avastanud, et inimeses on tohtu vajadus süveneda. See vajadus on nii tohutu, kuid samas leiab liiga vähe võimalusi saada väljendatud. Kui vaadata keskmise inimese, ükskõik kas lapse või täiskasvanu päevaplaani, on see sündmusi täis. See on täis müra, möllu ja suhtlust. Liiga palju asju, mis raskendavad või sootuks takistavad süvenemist. Need teised tegevused on samuti olulised, kuid ei tohiks täielikult võtta enda alla kogu eluruumi. Vähemalt sama oluline on inimesele anda turvaline keskkond ja piisavalt aega, et süveneda. Olla vaikselt, vähemalt sisemiselt, ja teha just seda, mis tahab seest tulla. Arendada enda oskusi, luua, katsetada, uurida, kuulata, tunnetada ja mis kõige olulisem, lihtsalt olla. Kogeda iseenda olemasolu keset seda lõputut kosmost. Et mitte kaotada sidet, sihti ja kindlust.

Olen järjest enam tegelenud oma vajadusega minna sügavamale. Sügavamale tegevustesse, loodusesse, olemisse, vaatamisse. Mina annan endale selle aja iga päev vähemalt pooleks tunniks näiteks mediteerides ehk keskendudes valitud objektile. Eriti kui muidu on päeva jooksul jäänud liiga vähe aega olla keskmes, süveneda tegevustesse, minna sügavale millegi sisse, siis võtan ma selle aja igal õhtul ja hommikul. Üheks põhjuseks on vajadus kompenseerida sügavamale mineku vajaduse puudujääke. Lisaks nö tavapärasele meditatsioonile olen ma hakanud näiteks joonistama. Kuidagi on see oskus jäänud minus välja arendamata, ma pole läinud piisavalt sügavale kunsti sisse. Nüüd ma siis teen seda, kasvõi paar korda nädalas kümne minuti kaupa. Ja tulemused on üllatavad. Mitte niivõrd see, et mu joonistamisoskus on kordades paranenud, aga see tegevus pakub mulle nii palju rahuldust ning sügavusse mineku kogemust. Kirjutan joonistamise õppetundidest kunagi kindlasti eraldi posituse. Lisaks proovin igas päevas, kasvõi keset laste möllu, visata viieks minutiks pikali ja lihtsalt olla. Nii sügaval enda sees kui ma sellel hetkel saan. Laadida seal ennast, taastada rahu ja heaolu, kontakti, sideme, sihi ja kindluse.

Süvenemise kunst

Sügavamale mineku tulemused on nii hämmastavad, et mulle tundub, et see ongi inimese üks peamisi vajadusi. See loob baasi kõigi teiste inimlike vajaduste tunnetamiseks ja realiseerimiseks. Üritan ka oma joogatundides kõigi nende oluliste harjutuse sees ja vahel pakkuda inimestele võimalust minna sügavale. Sest tean ise, et sealt saavad kõik positiivsed muutused alguse. Lisaks soovin väga, et süvenemine saaks suuremaks osaks laste üles kasvamises ja hariduses. Et nad saaksid minna nii sügavale kui neil vaja on ning neil oleks selleks vajalik toetus. Avastada sealt oma lõputud anded ja tohutu potentsiaali ning jagada neid teistega. Et see maailm saaks sügavust juurde. Ning vähem oleks inimesi, kes on kuskile pimedasse vajunud. Ning tohutult rohkem inimesi, kes on sügavale läinud.

Vajadus värske õhu järele

Ma olen alati olnud selline inimene, kellele meeldib magada lahtise aknaga. Isegi, kui väljas on teiste arvates juba liiga külm, et ööseks akent lahti teha. Tihti magan veel praegugi paokil aknaga, kuigi väljas on kraade alla nulli. Kuni nullini on igatahes kindlasti aken magamise ajaks avatud. Et öösel saaks normaalselt värske õhu käes magada. Nagu maal, kus maja seinad on õhukesed ning ümberringi paks mets oma karguse ja sügavusega. Ka linnas on uni õhu juurdepääsuga oluliselt sügavam ja rahulikum ning hommikul ärgates on kordades värskem tunne. Mitte selline pooleldi hapnikupuuduses uimane olemine, kus pea on paks. Päeval teen ma ka aknaid tihti lahti, et tunda õhu kargust oma kodu igas nurgas. Hoolimata sellest, et elan uhkes korteris, kus peaks olema eriti vinge ventilatsioon, mis tagab värske õhu. Midagi see ventilatsioon siin pidevalt puhub, aga värsket õhku sealt kahjuks küll ei tule. Vähemalt mitte sellist, mis lahtisest aknast sisse voogab.

Mina elan Tartus ja õnneks on siin õhk selline enam-vähem hea kvaliteediga. Eriti võrreldes mõnede teiste piirkonadadega maailmas. Näiteks kasvõi Tallinnas elades mind pidevalt ahistas see tunne, et õhk on kuidagi raske. Isegi, kui tegin akna lahti, tuli sealt sellist tahmast õhku. See ei pakkunud mulle piisavalt värskust ega kosutust. Pealinnas olles käisin iga nädal vähemalt korra linnast väljas hingamas. Et natukenegi enda jaoks õhupuudust kompenseerida. Ma pole teadlane ega tea niimoodi tänapäevase teaduse keeles öelda, mida ma täpselt sealt värskest õhust vajan ja milleks, aga seda ma oskan küll kohe öelda, kas see miski seal on või mitte. Ja ma saan ka sellest aru, et pärast tõeliselt värske õhu käes viibimist on kogu minu olemine hoopis uus ja parem.

Õekesed naudivad linnaõhku

Aga ka nüüd, kui ma elan peaaegu värske õhuga Tartus, pean ikkagi vähemalt korra nädalas käima linnast väljas hingamas. Meil ongi kujunenud perega traditsioon käia metsas matkamas või niisama lõunat söömas ja lõket tegemas. Ühesõnaga, me kõik tunneme, kuidas me vajame värskes õhus toimetamist. Ja just sellises õhus, mis on päriselt värske, terviklik ja üleni elujõudu täis. Alati, kui ma metsa kohale jõuan, hingan kõigepealt umbes minut aega suurte sõõmudega värsket õhku sisse. Kohe tunnen, kuidas kopsud selle peale naeratavad ja kogu ülejäänud keha muutub tervemaks. Kuidas koos selle värske õhuga liigub minusse nii palju elujõudu ja energiat, mida ma Tartu õhust kunagi ei leia. Rääkimata siis mõnedest suurematest linnadest. Olen enda jaoks välja vaadanud ka sellised ürgsemad metsad, kus ringleb korralikult jõudu täis õhk.

Päkapikud metsa all värskes õhus

Kui ma praegu googeldasin, et mida värske õhk inimesele head teeb, tuli hiiglama pikk nimekiri kõigist kasulikest asjadest. Alustades seedimise parandamise, stressi maandamise kuni perekonnasidemete tugevdamise ja kehakaalu kontrolli all hoidmiseni välja. Ja seal oli üks kuldne lause: aju on hapniku taseme langusele äärmiselt tundlik. No ma teadsin seda, aga tore on lugeda, et teadlased on ka minuga nõus. Ma reaalselt kogen seda, kuidas mu keha ja selle funktsioonid hakkavad halva õhu käes kärbuma. Kui ma laupäeval või pühapäeval oma kohustuslikult metsatiirult tulen, olen nagu uuesti sündinud. Ja ilmselt natukene nagu olengi, üleni seda head hapnikku täis. Ja kõike muud vajalikku, mida sealt metsa õhust veel saab.

Ideaalis elaksin ma muidugi kogu aeg kohas, kus on eriti värske ja muidu ka mõnus õhk. Ja ideaalis saaksin ma enamiku päevast veetagi õues selle eriti hea õhus käes toimetades. Mõelda vaid, kui palju igasuguseid jamasid oleks siis olemata. Lihtsalt sellest, et inimene saab elada normaalses keskkonnas ja teha normaalseid asju. Kuidagi pole elu mind sellisesse ideaalsesse olemisse saatnud. Seetõttu pean võimalikult tihti tulema oma mugavast korterist välja, lapsed ja toidud kaasa pakkima ning metsa sõitma. Ja arvestades Eesti kliimat, seal natukene külmas toimetama. Lapsed on alati loomulikus keskkonnas nii rõõmsad ja toimekad. Loodusega kooskõlas. Eks nende kehad ja olemused vajavad samuti seda loomulikkust. Seda kerget ebamugavust eemal soojast korterist. Võimalust hingata sügavalt ning uurida päris maailma. Maailma, nagu see loomulikult olla tahab.

Merle on õppinud meie metsaretkedel tuld tegema

Mul on ka laste rahustamiseks ning paremaks uneks see sama värske õhu nipp. Kui ma tajun, et kodus muutub õhk paksuks, teen ma lihtsalt akna lahti. Värske õhu juurdevool toob lapsed hetkesse kohale, aitab rahuneda ning keskenduda vajalikule tegevusele. Ime siis pole, et need vaesed koolijütsid seal umbsetes ruumides päev otsa istudes enam keskenduda ei suuda. Kui mina tunnen, et hakkan mingil seletamatul põhjusel väsima, teen samuti akna lahti. Või eriti hea, lähen kas üksi või kui vaja, kogu kampa kaasa pakkides lihtsalt natukeseks õue toimetama. Värsket õhku hingama ja tekkinud pingeid, väsimust, stressi maha raputama. Jätan selle kõik sinna, värskesse õhku, ning pärast olen jälle tublim toimetaja. Mida puhtam see õhk on, seda rohkem minu jama ta endasse mahutab. Võtab minult ära. Ja kõigilt teistelt ka.

Avastasime Hendrikuga juba mõned aastad tagasi, veel enne lapsi, et sügisel ja talvel tuleb kuidagi uimasus peale. Läksime siis õue jalutama ja saime aru, et see võttis uima pealt ära. Katsetasime aga edasi ning avastasime juba ammu teada tõe: värskes õhus liikumine on tõesti hea enesetunde pant. Suvel on inimesed ikka õus ja toimetavad seal, aga sügise saabudes pargitakse oma tagumikud pehmesse diivanisse ning jäädakse uima. Ja siis on veel igasugused põhjused, miks seal diivanil uimas lamades liiga palju süüa. Et veel uimasem ja halvem oleks. Mugav küll, muidugi, oma pehmes pesas. Aga kui ruttu saab sellest toas passimisest ja mugavuse taga ajamisest ebamugavus? Väga kiiresti. Seepärast ongi mul reegliks käia iga päev minimaalselt korra väljas ja vähemalt korra nädalas kuskil, kus on õhk veel värskem. Sest see väike mugavusstsoonist välja tulek teeb igas mõttes olemise kordades paremaks. Ja kui pere ka veel värskesse õhku kaasa võtan, on peresidemete paranemine veel eriti kindel.

Inimesel on tänapäevases natukene ebaloomulikus maailmas nii lihtne ära kaduda, mugavusse vajuda ning seeläbi unustada oma vajadused. Unustada ära, et inimene vajab värsket õhku. Päriselt vajabki ja ilma selleta on üks igavene jama. Kipume unustama, et õhku on vaja hingata, päriselt kopsud hapnikku täis tõmmata, et keha saaks normaalselt toimida. Inimene võib võtta igasuguseid imelikke tablette ja joosta klaasist ruumis ühe koha peal, aga kahjuks ei asenda need tegevused päriselt värskes õhus liikumist. Ei asenda koos kelgutamist, uisutamist või suustamist. Värskes õhus toidu valmistamist, naermist ja kuuse nuusutamist. Muusika ei asenda metsa hääli ning parfüümid päris tõeliseid looduse lõhnasid. Miski kunstlik ei asenda päris reaalset asja. Ja meie kehad on päris, meie ise oleme päris, seepärast on meil vaja päris asju.

Sellel aastal pidasime Pärdi sünnipäeva looduses, tähistasime Hendriku perega jõule metsas ning juba väga mitmendat aastat käime minu perekonnaga vana-aasta viimasel päeval metsas matkamas. Viimastel aastatel külastame ka hiisi – Eesti looduse pühasid ja puutumatuid kohti, kus õhk on eriti värske ja tunne veel ülevam kui lihtsalt looduses. Ja alati metsa minnes olen ma võimalikult vaikselt ja kohal, naudin seda, mis seal veel alles on. Võtan alati aega, et teadlikult värsket õhku sisse ahmida ning mured sinna puhtasse õhku endast välja puhuda. Ma tänan õhku selle värskuse eest ja loodan siiralt, et värsket õhku jätkub ka edaspidi. Ehk tuleb isegi mu ellu juurde. Seda eriti värsket, mis kannab endas kõike, mida mul on vaja, et tunda ennast tõeliselt elus. Tunda ennast osana loodusest: sama loomuliku, lihtsa ning tõelisena. Olla ise sama värske kui kõige puutumatuma paiga tuulepuhang.

Laitmatus

Minu kevadine joogaõpetaja koolitus koosnes lisaks klassikalistele joogaharjutustele ning juhtnööridele õpetamisest ka igasugustest muudest huvitavatest teadmistest ja oskustest. Näiteks tegin koolituse raames ühe huvitava praktika, et teha kindlaks, mis minu elu õitsemist kõige enam takistab. Kus on see koht, mida kõige rohkem oleks vaja kohendada, et saavutada igapäevaselt paremaid tulemusi ning tunda elust suuremat rõõmu. Avastasin oma elust päris keeruka pärssiva mustri, mis hõlmas kõiki mu elu osasid ning laastas neid. Hästi lühidalt öeldes avastasin, et kõige suurem takistus elu nautimisel on minu jaoks praegu kiirustamine. Vajadus teha asju ruttu, pisut lohakalt. Igatahes mitte nii hästi, kui ma tegelikult oskan. See rutakus võtab ära asja tegemise hästi teadlikult ning püüdlikult. Rutakus jätab tegudesse vähe ruumi armastuseks. Avastasin, et üheks suurimaks takistuseks mu elus on see, et ma ei tee asju alati oma parimal viisil. Ma ei tee piisavalt laitmatult. Laitmatu teo tagajärjed on positiivsed ning viivad kõike edasi, mitte tagasi. Laitmatu tegevus on minu parimate võimete tulemus ning annab seetõttu tohutu koguse heaolu energiat. Ning see heaolu kandub laitmatutest tegudest igale poole mu ümber.

Vahel oli kiirustamist kerge ära tunda, aga sageli oli see ennast muutnud nii nähtamatuks, et on vaevu märgatav. Tegelikult laastab laitmatuse puudus kõiki elu valdkondi. Hästi lihtne näide laitmatuse puudusest on paar aastat tagasi juhtunud olukord, kus ma ostan Pärdile juba kolmanda talvekombeka, sest kaks eelmist lihtsalt ei sobinud. Kui ma oleksin tookord algaja lapsevanema võtnud aega ning uurinud natukene rohkem kombekate kohta ja käinud neid ka vaatamas, oleksin ma kindlasti ostnud sobiva juba vähemalt teise korraga. Eriti tublisti aega varudes saanuks korralik talvevarustus ostetud juba esimesel korral. Ja palju häda jäänuks olemata.  Sest tegelikult määrab talvekombeka soojus ning niiskuspidavus ja mugavus nii palju kogu meie pere heaolust. Kas väikene, toona 1-aastane Pärt saab rahus õues toimetada ning ennast hästi tunda, või segab teda pidevalt midagi. Ning see ebamugavuse tunne kandub temast edasi teistesse.

Sellel aastal olin ma palju targem ning tegin oma parima võimaliku. Ehk tegin nii laitmatult kui ma sain. Ma ostsin poest isegi ajakirja, kus talvekombekaid võrreldi ning võtsin tõesti eraldi aja, et pühapäeval üksinda kohvikus internetis lastele sobivad talvesaapad ning kombekad leida. Nautisin siis Tartu kesklinna kohvikus sooja kakaod, iseenda meeldivat seltskonda ning interneti avarusi, mis pakuvad kõiksugu erinevaid variante laste soojustamiseks. Pole enda tellitud kraami veel kätte saanud, kuid ma tõesti väga loodan, et tehtud pingutus tasus end ära. Et laste talvevarustus tuleb korralik ega vaja täiendavat kohendamist. Samas püüan hoida ootusi madalana, sest küllap ma leian vajadusel uuesti aja, et sobimatuse korral hangitud varustus ära müüa ning uus asemele hankida. Samas tuleb see aeg siis millegi arvelt, mida ma ei saa laitmatult teha.  

Laitmatu koostöö

Kui ma tookord kevadel oma analüüsi kiirustamise kohta tegin, sain teada, et taolisi näiteid on mu elus tohutul hulgal. Kus ma tegelikult oskan ja saan paremini, aga mingil tobedal põhjusel lihtsalt ei tee nii hästi kui mu võimed lubavad. Kuidas ma ei tee laitmatult. Ning ma sain teada, kuidas kiirustamine ning laitmatuse põhimõtte kõrvale jätmine korraldavad elus hästi palju korratust ja rahulolematust. Tekitavad segadust ning ebameeldivusi. Tollest ajast saati olen ma järjest enam hakanud oma elu koristama korratusest ning asendama seda laitmatusega. Ehk mõelnud läbi, mis on need olulised tegevused, millest sõltub minu ja mind ümbritsevate inimeste heaolu kõige rohkem, ning teinud neid nii hästi, kui ma sellel hetkel oskan. Püüan olla järjest laitmatum.

Siiani tundub mulle mõnikord, et on hästi kiire ja pole aega korralikult teha. Vaid tuleb lihtsalt ära teha. Kohe ja nüüd. Lapsed juba karjuvad ja tahavad midagi süüa. Annan midagi kohe ja kiiresti. Või olen täiega väsinud ja tahan nüüd kohe oma olemise heaks teha ning lähen tarbin midagi koheselt ja ruttu. Väga paljudel inimestel on see sama probleem, et tundub, justkui aeg saaks kohe otsa. Et pole aega teha korralikult, vaid tuleb teha kiiresti. Kohe nüüd on vaja lahendust. Minu kevadel tehtud sügav analüüs ning tollest ajast tehud vaatlused kinnitavad, et tavaliselt on kiirustamise tulemused väga halvad. Kohe nii halvad, et kiirustades tekkinud tulemusi tuleb parandada veel kaua aega. Halb toidukord annab märku halva tervise ning soovimatute emotsioonidega. Kiirustades tehtud ost pole tihti sobiv ning nõuab uusi oste. Lisaks veel kahetsus tehtud vea pärast. Pidev rutu tunne jätab vähe aega läheduseks ning sügavateks vestlusteks. Ega siis vanasti öeldud asjata, et üheksa korda mõõda ja üks kord lõika.

Õpime Pärdiga arvude maailma tundma. Teeme mõlemad nii laitmatult kui oskame

Üks kiirustades tehtud otsus viib teiseni ning lõpuks ongi selline tunne, et kogu aeg on kiire. Sest tahaks lihtsalt kogu selle jama eest kuskile ära põgeneda. Kõik asjad kukuvad, karjuvad ning lagunevad. Kogu süsteem vajaks uut lähenemist, aga aega justkui pole. On ainult kohe. Raha kulub kiiretele lahendustele, mis enamasti ei toimi ning tekitavad ainult segadust juurde. Laitmatuse puudus paistab silma igal elualal ning kurnab meie kõigi olemust. Ning kurnab seda planeeti. Kui võtta aega oma elu vaatamiseks ning kiirustamise tuvastamiseks, kui võtta aega, et muuta oma elu järjest laitmatumaks ning korralikumaks, muutub kõik palju paremaks. Laitmatus on üks põhimõtetest, mille rakendamine toob suurepäraseid tulemusi. On tuhandeid viise, kuidas leida oma elus rohkem aega, et teha asju laitmatult ning seeläbi luua rohkem heaolu. Ning luua veel rohkem oskusi ning aega, et teha veelgi paremini. On ääretult huvitav ennast pidevalt täiendada ning jälgida, kuidas oma parima andmine võimalikult paljudes olukordades annab nii palju – edasi kui ka tagasi. Laitmatus muudab maailma.

Toon näite sellest, kuidas oma parimal moel koristamine muudab elu palju paremaks. Umbes sellel ajal, kui Krit Taist meie juurde elama tuli, hakkasin ma uurima viise, kuidas kodu paremini koristada. Tuli välja, et Krit oli selleks suurepärane abiline. Tema ise tuleb väga korralikust Tai perest ning Aasias on koristamine omaette kunst. Õpitakse, kuidas koristada parimal võimalikul moel. Kuidas koristada laitmatult. Näiteks õpetas Krit mulle, kuidas kilekotte korralikult voltida. Ja seda, et köögi põrandat tuleb pühkida teise lapiga kui köögi lauda. Samuti seda, kuidas riideid ilusamini kokku panna. Minu huvi ning Kriti juhtnöörid juhatasid mind Marie Kondo koristamise raamatuteni ja sealt Jaapani korrastuskunstini. Neid põhimõtteid aluseks võttes alustasin ma suurt koristustööd ning seadsin kogu meie tollase kodu täiega korda. Vabanesin paljudest üleliigsetest asjadest, jättes alles ainult need, mida on tõesti väga vaja või need, mis palju rõõmu ja ilu toovad. Leidsin igale asjale oma koha ning pärast kasutamist panin selle sinna tagasi. Et pidevalt oleks asi õiges kohas ning segadust vähem. Sorteerisin sarnased asjad ühte kohta ning voltisin riided kapis korralikult. Nii leiab sealt hõlpsamalt asju üles ning ilusam on vaadata ka. Kord on esteetiline ning ilu loob heaolu. Seda korda hoian optimaalsel tasemel ikka edasi, ka meie uues kodus. Kuid pean tunnistama, et laitmatust on vähemaks jäänud. Kiirustamine kipub jälle sisse. Laitmatu koristamine tekitab hea tunde, nagu kunst ikka ning lisaks aitab hoida aega kokku, sest kodu koristamine võtab seda kunsti silmas pidades oluliselt vähem aega.

Ilus ja toetav keskkond aitab kaasa õppimisele ja laitmatule tegevusele

Merlega koos tulid meie perre laimatuse otsingud toidutegemises ja söögikunstis. Kuigi olin selle teema korrastamisele ning seeläbi kiirustamise eemaldamisele mõelnud juba varem, andis Merle suurepärase tõuke. Nimelt on tema harjunud sööma hoopiski teistsugust toitu kui meie. Kuna mina soovin säilitada pere toitumises teatavaid põhimõtteid, tuleb mul olla eriti leidlik, et kõik oleks rahul. Et Merlel ei tekiks vajadust osta poest väga palju neid asju, mida ma ise süüa ei taha või oma lastele anda. Ja ma sain aru – tuleb teha maitsvat toitu, siis on kõik rahul. Ma olen hakanud inspiratsiooni kogumiseks lugema kokaraamatuid ning olen isegi paaril korral teinud süüa tõesti retsepti järgi. Lisaks olen hakanud planeerima nädala menüüd. Me käime poes kord nädalas, pühapäeval. Erandiks on mõni kord turu või muu spetsiaalse poe külastamine. See aitab säästa palju aega ja raha ning vältida ülemääraseid emotsioonioste. Ja oste sooritan ma vastavalt järgmise nädala menüüle. Kõik toidukorrad pole täielikult kirja pandud, aga enamus küll. Lisaks inspiratsiooni otsimisele kokaraamatutest pean nõu ka pereliikmetega. Mis neile meeldib ja mis mitte. Pean silmas tervislikkuse ja terviklikkuse printsiipe ning lisan sinna hea maitse ning kuhajaga armastust. Neid põhimõtteid silmas pidades on kogu meie perekonna toitumisharjumused tegelikult paranenud. Ning nauding toidust samuti. Aga tervislikkuse aspekt on jäänud alles. Ning Merle sööb järjest parema meelega just seda toitu, mis me kodus valmistame. Ning koristab vahel isegi tänulikkusest köögi ära. Ilma, et ma peaks talle selle kohta midagi ütlema.

Minu laitmatuse püüdlused jätkuvad igas valdkonnas. Kõige lihtsam on aga võtta korraga fookusesse üks osa elust ning teha see võimalikult korda. Siis annavad tekkinud head tagajärjed juba tõuke uuteks saavutusteks ning veelgi laitmatumaks eluks. Laitmatuse tagamiseks tuleb hästi märgata, mis on põhjused, mis ei lase anda mingis olukorras oma parimat. Ning siis nendega tegeleda. Olen märganud, et enamasti on tegemist lihtsalt harjumusega kiirustada. Ja ühe kiirustamise asendamine laitmatusega loob ellu hulga ruumi ja aega juurde. Ning tekitab häid tagajärgi, mis kogu maailma laitmatule tegutsemisele ja toimimisele jälle sammukese lähemale viivad.

Meie heaolu on meie enda kätes, mis on võimelised laitmatult tegutsema.

Merle armsad käed loovad laitmatut kunsti igal võimalusel

Lähedus

Lähedus on see tunne, kui keegi on lähedal. Mida lähedasem keegi on, seda lihtsam on koos olla. Seda sarnasemad ollakse, sest lähedus tähendab mingis mõttes ka sarnasust. Seda, kui lähedal keegi kellelegi on. Kuidas saadakse sarnaseks? Siis kui ollakse koos ja ollakse koos lähedalt. Olete vast isegi tundnud, et mida rohkem kellegagi koos olla, seda sarnasemaks muututakse. Sest ühesuguseid kogemusi, mis isiksust ju tegelikult vormivad, on rohkem. Ja mida sarnasemad on isiksused, seda rohkem on ühiseid huvisid ja tegevusi, ning seda rohkem saab koos olla. Seda lähedasemaks muututakse. Ehk siis lähedus sünnitab sarnasust ja sarnasus omakorda rohkem lähedust. Ilmselt siiski teatud piirini. Väikeste lastega abielupaaril tavaliselt liigse läheduse pärast muretseda pole vaja.  

Lähedus on seotud ka lähtega ehk lähtekohaga, algusega. Lähedus on see, kust kõik head asjad algavad. Eriti kehtib see põhimõte abielus. Inimesed ei lähe ju enamasti lahku mitte sellepärast, et armastus saab otsa. Suhte lõpetab tihti asjaolu, et lähedust ei ole. Ja kui pole lähedust, pole ka sarnasust. Ja kui pole sarnasust, pole ühiseid huve ega kogemusi. Ja siis pole ka sarnaseid jooni ning isiksused arenevad erinevates suundades. Ehk siis lähtekoht liigub üksteisest eemale ning head asjad hakkavad tasapisi lõppema. Esialgu hoiavad koosolemist ülal varasemalt koos kogetud lähedased hetked, aga ajapikku hakkavad ka need ununema. Ja lähedust jääb veelgi vähemaks. See ongi lahku kasvamine – üksteisest eemale, esialgsest lähtest kaugele.

Sellised asjad juhtuvad inimestega kogu aeg. Eriti nendega, kellel on väikesed lapsed. Ja meie Hendrikuga pole selles osas mingid erandid. Kui elu on pidevalt täis tegevusi, mis justkui karjuvad sinu tähelepanu, siis tegeledki nendega. Lähedus muudkui väheneb ja sarnasused kaovad. Oleme väga mitu korda oma abikaasaga istunud maha ja arutanud, et me ei lase sellel juhtuda. Me armastame ju üksteist ikka nagu varem, lihtsalt lähedust on vähem. Sest aega teineteise jaoks on vähem. Oleme korduvalt tundnud, et lähedust on juba kriililiselt vähe. Need on hetked, mida tuleb märgata ja millele ärgata. Elu võib asju nii täis olla, et läheduse jaoks tuleb osata ruumi teha. Siis püsib suhe, kestab koosolemine ning sarasus kasvab.

Eelmisel nädalal käisime Hendrikuga üle saja aasta jälle kahekesi kohtingul. Olime mees ja naine, mitte emme ja issi. Naersime, kõndisime käest kinni, kallistasime ja olime koos õnnelikud. Olime jälle need mees ja naine, kes me oma suhtes tegelikult olema peaksimegi. Kodus koos lastega toimetada on ülimalt tore, aga seal oleme enamasti vanemate rollis. Mehe ja naise rolli saame õhtul, kui lapsed juba magavad. Siis ikka enamasti arutame omavahel lisaks lapsi puudutavatele küsimustele ka muid asju. Neid, mis meid lisaks lastele veel lähendavad. Mida kumbki päeval tegi, koges ja mõtles. Või arutame sügavamaid ja filosoofilisemaid küsimusi. Ikka selleks, et koos oleks tore. Ning selleks, et jagada oma kogemusi. Sest kui me oleme kasvõi läbi jutu kogenud samu asju, oleme me sarnasemad ja lähedasemad.

Loomulikult otsime ka päeva jooksul aega, et kasvõi korraks mehe ja naisena ühineda. Väike suudlus või tugev kallistus, tähendusrikas toetav pilk või soe naeratus äratavad soojuse mehe ja naise vahel. Mõnikord, kui oleme lahus, ma isegi kujutan ette, et oleme koos. Tunnetan oma kalli abikaasa soojust ja armastust ning saadan omalt poole talle teele häid tundeid. Isegi nii lihtne asi muudab lähedasemaks. Sest see loob ühenduse ning toob teise inimese mõtetesse ja seeläbi lähedale. Siis on õhtul kokku saades pinget meie vahel palju vähem ning ühiselt jätkamine hoopis lihtsam. Lapsed tunnevad ka ennast turvalisemalt, sest ema ja isa on armastuses. Ükskord, kui lastel oli eriti raske, suudlesin Hendrikut eriti kirglikult ja kaua. Sellest mehe ja naise ühendusest kiirgus nii palju armastust, et lapsed muutusid koheselt rahulikumaks. Pinge mehe ja naise vahel pole kellelegi hea.

Lisaks on oluline võtta aega seksiks, päris seksiks. Ja võtta aega, et lahendada mis iganes probleemid selle normaalset toimist takistavad.

Toon välja väikse loetelu mõnedest punktidest, mis on aidanud minul ja Hendrikul oma suhet muuta lähedasemaks. Loomulikult töötame selle teema kallal ikka iga päev, sest on ju tore, kui abielule saaks anda hindeks 10/10st.

  1. Teadliku Muutuse Kunst (TMK) – Ingvar Villido loodud inimõpetuse koolitus, mille kõik osad oleme Hendrikuga läbinud. Seal omandatud teadmised lasevad taibata, milliseid takistusi me ise endale loome ning annavad vahendid nende takistuste eemaldamiseks. TMK teadmised on aidanud meil Hendrikuga lahendada mitmeid suhtes üles kerkivaid probleeme. Sealhulgas aidanud kõrvaldada barjääre, mis inimeste vahelist siirast lähedust takistavad. Need teadmised on tegelikult normaalse toimise alustala. Tõesti, väga soovitan!
  2. Epp Kärsini koolitused – kuidas päriselt normaalselt seksida. Mina õppisin, kuidas paremini lingam massaaži teha ja Hendrik seda, kuidas yoni masseerimine õigupoolest käib. Lisaks käisin ise kevadel veel naistele mõeldud yoni massaaži koolitusel, mis õpetab oma keha paremini tundma ning armastama. Kui ma ise ennast armastan, saan armastust palju kergemini vastu võtta. TMK õpetus ja Epp Kärsini seksi koolitused on meid tõesti väga palju aidanud.
  3. Oma soovidest rääkimine. Teine inimene tõesti ei tea, mida sa tahad. Ta ei tea, kuidas sulle meeldib oma võileiba süüa või kust sulle meeldib, et sind katsutakse. Pole mõtet eeldada, et ta seda teaks. Nendest asjadest tõesti tuleb rääkida ja kui vaja, siis veel mitu korda. Ja ilma mingi häbita, vaid siiralt. Mida lähedasem on suhe, seda rohkem julgetakse avaneda ning seda lähedasemaks muututakse.
  4. Abielu seadmine prioriteediks. Jah, on töö ja lapsed ning veel sada asja. Aga abielu? Abielu on tegelikult enne neid teisi asju. Kui abielu on õnnetu ja lähedust pole, siis ei suju need teised asjad ka sugugi hästi. Me oleme oma halvimatel aegadel Hendrikuga tõesti kalendrisse pannud isegi kirja, millal on aeg intiimsuseks. Kui oled TMK-ga õppinud ühelt teemalt teisele ümber lülituma, pole ka seksielu graafikusse sättimine mingi probleem.
  5. Lapsehoidjad. Kui soovid laste kõrvalt kvaliteetset aega ainult kahekesi olemiseks, tuleb neid leida palju. On hea, kui on vanavanemad ja sugulased või isegi sõbrad. Meil on ka kaks palgatud hoidjat ja ikka pole igal hetkel kedagi võtta. Niiet mida suurem on valik, seda parem. Ehk motiveerib ka oma sugulastega paremini läbi saama? Lisaks olen avastanud sellise toreda asja nagu e-lapsehoidja. Keegi tegeleb lapsega/lastega videokõne kaudu teises toas ning tekkinud vaba aega saab kasutada kasvõi mõnusalt kaisus vedelemiseks.
  6. Koos rõõmu kogemine. Mis iganes tegevus ühist rõõmu ning positiivsust loob, tasub see plaani võtta. Mida rohkem koos rõõmu kogetakse, seda kergem on vastu võtta mitte nii rõõmsaid hetki. Vahel vaatame Hendrikuga koos mõnda filmi või videot, et siis pärast natuke muljetada. Siia alla kuulub ka lihtsalt toredatest asjadest rääkimine või ühised huvialad. Võtame ka hoogu, et koos tantsutundidega alustada. Vast nüüd tuleb ka see hoog.
  7. Muredest rääkimisel peegeldamise kasutamine. Kui mul on hästi raske hetk ja ma saan ise ka aru, et pole mõtet vigiseda, aga ikkagi tahaks kellelegi muret kurta, siis ma tegelikult ei oota sellel õrnal hetkel, et Hendrik mulle mingeid õpetussõnu ütleks. Soovin, et ta lihtsalt kuulaks mind ja paneks mu muret tähele. Ning annaks sõnadega märku, kuidas ta minu murest aru sai. Ma tahan lihtsalt, et ta vaataks mulle armastavalt silma ja ütleks mida sellist: “Kallis, ma näen, et sul on praegu väga raske.” Ja kui ma olen oma raskuse alt juba natuke välja roomanud, võib ka kallistada ja öelda üsna ettevaatlikult midagi tarka. Ja mina ise pean vastavas olukorras loomulikult samamoodi käituma.
  8. Mõistmine, et minu abikaasa pole üheski minu probleemis süüdi. Ta on minu kõrval, et mind aidata. Kui ma teda ei süüdistada, pole solvunud ega vihane, vaid päriselt soovin olla heatahtlik ja lähedane, siis on hästi palju abi loota. Ja no siiras abistamine ja abi tänulik vastu võtmine muudavad ju teadagi inimesi samuti lähedasemaks.

Lähedus suhtes on nii oluline ja selle nimel tasub pingutada. Kui ma võrdlen oma elus hetki, kui oleme Hendrikuga eriti lähedased nendega, kui me pole, siis kontrast on tohutu. Tõeline lähedus abielus on üks ilusamaid asju mida ma tean. Selle nimel tasub tööd teha küll. Kui lähedus on asendunud kaugusega, võiks alustada kasvõi lihtsalt koos maha istumisest ja teineteisele otsa vaatamisest. Ja meenutamisest, miks me üldse kokku saime ning mis meile teise juures tegelikult nii väga meeldib. Me tegime seda Hendrikuga mingil hetkel, sest lihtsalt oli juba nii meelest läinud. Ma loodan, et kunagi enam ei lähe. Et lähedus meie abielus muutub ainult lähedasemaks. Soovin, et meie abielu lähtekoht oleks siiras armastus, mida me koos kogeme. Hästi lähedal teineteisele. Sest lähedus abielus on lähtekohaks kõigele muule heale, mis selles ühises elus sündima hakkab.

Sellel kevadel, eriti vingel päeval, uuendasime oma abielu. Et selles oleks palju rohkem lähedust.

Lihtsalt

Mida rohkem sean ma esikohale iseenda vajadusi, seda parem inimene ma olen. Ja seda parem on inimestel minu ümber. Sest ma olen rõõmsam, enesekindlam, puhanum, hoolivam ja empaatilisem. Lisaks olen märganud, et mida rõõmsam ja enesekindlam ma olen, seda rohkem on mul aega olla lihtsalt niisama. Näiteks praegu olen ma kodus täiesti üksinda. Pärdi saatsin minu vanavanemate tallu asjatama ja elu uurima. Emma magab ning lapsehoidja jalutab temaga väljas. Merle on koolis ja Hendrik tööl. Pärast Emma õue saatmist pühkisin koridori põranda liivast puhtaks ning istusin mõnda aega lihtsalt niisama. Kogesin oma sisemist rõõmu ja tänulikkust elu vastu. Ja siis hakkasin kirjutama.

Lihtsalt niisama olemise õppimine on suur õppetund. Sellesse kategooriasse kuuluvad minu jaoks kõik tegevused, mis pole seotud kellegi teise eest hoolitsemisega või mõne tööga, millel on füüsiliselt kogetavad tagajärjed. Näiteks lihtsalt niisama lugemine, sügav lõõgastumine, enda masseerimine, meditatiivne jalutamine, looduse vaatlemine ja muu selline pealtnäha mõttetu tegevus. Uskumatu, kui nauditavad need lihtsad tegevused on. Samal ajal tegelikult ka ülimalt kasulikud, sest loovad siia maailma kõigi jaoks rõõmu juurde. Sellel suvel olen lihtsalt niisama loodust vaadeldes leidnud näiteks suisa kaks nelja lehega ristikheina. Ehk peitubki õnne saladus nendes lihtsates asjades?

Pärt naudib värsket õunamahla

Väga suur õppetund lihtsalt niisama olemise kogemiseks on minu jaoks olnud teistelt inimestelt abi palumine ja siis selle abi vastu võtmine. Oskus anda oma lapsi või mingeid kohustusi teiste inimeste hoolde ja usaldada, et kõik on korras. Teadmine, et tegelikult ma olen just väga hea ema ja inimene, et ma nii teen. Ma võtan aega, et olla ise parem inimene ning pakun oma lastele võimalust kogeda elu mõnest teisest vaatenurgast. Sest siis, nendel hetkedel, kui me oleme koos, saan ma olla parim võimalik ema üldse. Mul on mida jagada, sest ma olen kasutanud vaba aega selle kogumiseks. Lapsed on niivõrd palju õnnelikumad, kui nende ema on õnnelik ja pakub neile täisväärtuslikku tähelepanu. Mitte ei vegeteeri enamiku ajast lihtsalt nende kõrval.

Mida rohkem oskan ma lihtsalt niisama olla, seda rohkem oskavad seda ka minu lapsed. Sest minu enesekindlus ja sisemine rahulik rõõm kanduvad ka neisse. Emma ja Pärt toimetavad mõnuga omaette ning avastavad maailma. Nad saavad isegi omavahel paremini läbi. Peamine põhjus heaks läbisaamiseks on lihtsalt asjaolu, et ma olen lõõgastunud ning rahulik ning jälgin nende omavahelist suhtlust ilma vajaduseta pidevalt sekkuda. Ja isegi kui on vaja sekkuda, suudan ma pakkuda sobivaid lahendusi. Sest puhanud ning tasakaalus inimene on lihtsalt leidlikum.

Mina, lihtsalt niisama

Niimoodi endaga hästi läbi saades ning oma vajadusi silmas pidades muutub elu järjest lihtsamaks. Kaob ära pidev soov midagi saavutada või kusagile kiirustada. Sest lihtsalt niisama on juba päris hea. See ei tähenda, et vajalikud asjad jääksid tegemata või saavutused olemata. Pigem on lihtsam märgata, mis on tegelikult vajalik ja mis mitte. Näiteks üleeile oli meil üks lihtne, kuid kõigi jaoks parajalt põnev päev. Täpselt selline paras – mitte midagi ülemäära keerulist. Päevaks oli mul seatud kaks välist eesmärki: Emmaga tuli käia loovustunnis ja siis minna lastega Lõunakeskusesse ühte ja teist asja ajama. Lõunane loovusringis käimine ja Pärdil samal ajal mu õega jalutamine olid aga juba päris kõvad tegevused ning mõlemad lapsed olid pärast väsinud. Emma teiste lastega suhtlemisest ja uutest meisterdamise asjadest. Pärt jalutamisest ja ühe kooli kõrval asuval mänguplatsil olnud suurest kisast.

Niisiis tulime pärast lõunat neljakesi koos laste ja minu õega meie poole. Et Emma saaks süüa ja magada. Ka ülejäänud grupi liikmed vajasid palaval päeval kosutust puhkuse ja toidu näol. Akude laadimisele kulus üsna tükk aega. Siis veel kaalusime mu õe Eleriga, et kas tasub täna üldse Lõunakeskusesse minna. Koos kahe lapse, bussi ja pärastlõunase kellaajaga tõotas see parajat katsumust. Emma andis ka juba üsna häälekalt märku, et temale kärus istumisest aitab. Ilm oli väga ilus ning tegelikult oli palju targem mõte lihtsalt istuda maja kõrvale parki murule ning niisama looduses olla. Pärt hakkas koos mu õega koheselt tammetõrudega mängima. Iga tammetõru sai endale perekonna ja kodu ning neil oli isegi arst, kes katkiseid tammetõrusid ravis. Emma lutsutas tammetõrusid lihtsalt niisama ning hakkas siis vareseid püüdma. Mina olin lihtsalt eluga rahul ja teised minu ümber ka.

Tammetõrude küla

Lapsed tahavad olla õues, lihtsalt looduses. Kuigi me elame linnas, on Tartu siiski üsna elurikkust täis. See armas linn on nii tore oma paljude parkidega, mis ainult ootavad inimesi. Paljudes välisriikides olen tihti märganud, et inimesed lihtsalt istuvad murul ja naudivad niisama olemist. Eestis kohtab seda siiski pisut harva. Kui ikka pinki pole, siis niisama lihtsalt keegi murul ei istu. Küll aga meie. Sellel suvel oleme väiksema või suurema seltskonnaga käinud loodust avastamas mitmetes kohtades, kus inimesed kunagi lihtsalt ei ole. Sellised suured ja rohelised pargid, kus pole pinke ega mänguväljakuid. On lihtsalt loodus, mis ootab avastamist.

Kui ma panen Emma maha, siis tal on nii palju uudistamist. Ta uurib ristikheinu nagu emagi ning siis katkub neid maast välja. Uurib okse ja kivisid. Pärt suudab ka lihtsalt looduses leiduvaid esemeid kasutades endale terve maailma ehitada. Mäletan, et lapsena mängisime täditütrega maal vanaema juures heinast tehtud nukkudega suure põnevusega. Olen ka endast vanematelt inimestelt kuulnud igasugustest huvitavatest “mänguasjadest” nagu nurmenuku nukud ja kiviloomad. Võimalusi on lõputult. Tuleb lihtsalt tulla kohale sellesse hetke, uurida ja avastada, ning kasutada leidlikkust. Ja maailm avaneb meile täiesti uutes sügavustes.  

Emma ristikumeres

Olen järjest enam hakanud hindama lihtsust. Kui pole kusagile kiire ja teha pole vaja rohkem kui parasjagu vaja on. Kui on aega ringi vaadata ja aega sisse vaadata. Aega elu kogeda ja lihtsalt niisama olla. Ja siis selles lihtsuses teha vajalikke toiminguid. Oleme teinud Hendrikuga mitu korda nimekirja tegevustest, mis toovad meile rõõmu, on samal ajal tasuta või väga soodsa hinnaga ning lihtsad. See nimekiri on ju lõputu. Tegelikult toob peaaegu iga tegevus rõõmu, kui seda teha sellise taotlusega – rõõmu kogemise taotlusega. Lihtsalt, rahulikult ning rõõmsalt.

Hämmastav, kui vähe on inimestel vaja, et kogeda rõõmu. Lihtsalt puhanud ja tasakaalus olemisest tegelikult piisab. Siis ilmneb võime eristada, mis on oluline ja mis mitte. Ilmneb võime märgata ilu enda ümber ning oskus teiste vastu kena olla. Ja selline suhtumine loob veelgi rohkem võimalusi enda eest hoolitseda ning rõõmu kogeda. Niimoodi ilmnes mul ka kindlus esimest korda Emma sünni järgselt minna pärast tütrekese magama jäämist pisut kauemaks ajaks õue, et toredate inimestega koos linnast väljas tähistaevast nautida ning külmas järves suplemas käia. Kui ma eile õhtul sellelt seikluselt tagasi jõudsin ütlesin Hendrikule, et minu soov jälle Indiasse minna täitus niisama lihtsalt. Sest tõesti, seal õhtuse tähistaeva all pärast veest tulemist tuule käes seistes tundsin ma ennast täpselt samuti, kui varasemalt mõnel kaugel maal seiklusel käies – ma tundsin, et ma olen elus.