Lihtsalt

Mida rohkem sean ma esikohale iseenda vajadusi, seda parem inimene ma olen. Ja seda parem on inimestel minu ümber. Sest ma olen rõõmsam, enesekindlam, puhanum, hoolivam ja empaatilisem. Lisaks olen märganud, et mida rõõmsam ja enesekindlam ma olen, seda rohkem on mul aega olla lihtsalt niisama. Näiteks praegu olen ma kodus täiesti üksinda. Pärdi saatsin minu vanavanemate tallu asjatama ja elu uurima. Emma magab ning lapsehoidja jalutab temaga väljas. Merle on koolis ja Hendrik tööl. Pärast Emma õue saatmist pühkisin koridori põranda liivast puhtaks ning istusin mõnda aega lihtsalt niisama. Kogesin oma sisemist rõõmu ja tänulikkust elu vastu. Ja siis hakkasin kirjutama.

Lihtsalt niisama olemise õppimine on suur õppetund. Sellesse kategooriasse kuuluvad minu jaoks kõik tegevused, mis pole seotud kellegi teise eest hoolitsemisega või mõne tööga, millel on füüsiliselt kogetavad tagajärjed. Näiteks lihtsalt niisama lugemine, sügav lõõgastumine, enda masseerimine, meditatiivne jalutamine, looduse vaatlemine ja muu selline pealtnäha mõttetu tegevus. Uskumatu, kui nauditavad need lihtsad tegevused on. Samal ajal tegelikult ka ülimalt kasulikud, sest loovad siia maailma kõigi jaoks rõõmu juurde. Sellel suvel olen lihtsalt niisama loodust vaadeldes leidnud näiteks suisa kaks nelja lehega ristikheina. Ehk peitubki õnne saladus nendes lihtsates asjades?

Pärt naudib värsket õunamahla

Väga suur õppetund lihtsalt niisama olemise kogemiseks on minu jaoks olnud teistelt inimestelt abi palumine ja siis selle abi vastu võtmine. Oskus anda oma lapsi või mingeid kohustusi teiste inimeste hoolde ja usaldada, et kõik on korras. Teadmine, et tegelikult ma olen just väga hea ema ja inimene, et ma nii teen. Ma võtan aega, et olla ise parem inimene ning pakun oma lastele võimalust kogeda elu mõnest teisest vaatenurgast. Sest siis, nendel hetkedel, kui me oleme koos, saan ma olla parim võimalik ema üldse. Mul on mida jagada, sest ma olen kasutanud vaba aega selle kogumiseks. Lapsed on niivõrd palju õnnelikumad, kui nende ema on õnnelik ja pakub neile täisväärtuslikku tähelepanu. Mitte ei vegeteeri enamiku ajast lihtsalt nende kõrval.

Mida rohkem oskan ma lihtsalt niisama olla, seda rohkem oskavad seda ka minu lapsed. Sest minu enesekindlus ja sisemine rahulik rõõm kanduvad ka neisse. Emma ja Pärt toimetavad mõnuga omaette ning avastavad maailma. Nad saavad isegi omavahel paremini läbi. Peamine põhjus heaks läbisaamiseks on lihtsalt asjaolu, et ma olen lõõgastunud ning rahulik ning jälgin nende omavahelist suhtlust ilma vajaduseta pidevalt sekkuda. Ja isegi kui on vaja sekkuda, suudan ma pakkuda sobivaid lahendusi. Sest puhanud ning tasakaalus inimene on lihtsalt leidlikum.

Mina, lihtsalt niisama

Niimoodi endaga hästi läbi saades ning oma vajadusi silmas pidades muutub elu järjest lihtsamaks. Kaob ära pidev soov midagi saavutada või kusagile kiirustada. Sest lihtsalt niisama on juba päris hea. See ei tähenda, et vajalikud asjad jääksid tegemata või saavutused olemata. Pigem on lihtsam märgata, mis on tegelikult vajalik ja mis mitte. Näiteks üleeile oli meil üks lihtne, kuid kõigi jaoks parajalt põnev päev. Täpselt selline paras – mitte midagi ülemäära keerulist. Päevaks oli mul seatud kaks välist eesmärki: Emmaga tuli käia loovustunnis ja siis minna lastega Lõunakeskusesse ühte ja teist asja ajama. Lõunane loovusringis käimine ja Pärdil samal ajal mu õega jalutamine olid aga juba päris kõvad tegevused ning mõlemad lapsed olid pärast väsinud. Emma teiste lastega suhtlemisest ja uutest meisterdamise asjadest. Pärt jalutamisest ja ühe kooli kõrval asuval mänguplatsil olnud suurest kisast.

Niisiis tulime pärast lõunat neljakesi koos laste ja minu õega meie poole. Et Emma saaks süüa ja magada. Ka ülejäänud grupi liikmed vajasid palaval päeval kosutust puhkuse ja toidu näol. Akude laadimisele kulus üsna tükk aega. Siis veel kaalusime mu õe Eleriga, et kas tasub täna üldse Lõunakeskusesse minna. Koos kahe lapse, bussi ja pärastlõunase kellaajaga tõotas see parajat katsumust. Emma andis ka juba üsna häälekalt märku, et temale kärus istumisest aitab. Ilm oli väga ilus ning tegelikult oli palju targem mõte lihtsalt istuda maja kõrvale parki murule ning niisama looduses olla. Pärt hakkas koos mu õega koheselt tammetõrudega mängima. Iga tammetõru sai endale perekonna ja kodu ning neil oli isegi arst, kes katkiseid tammetõrusid ravis. Emma lutsutas tammetõrusid lihtsalt niisama ning hakkas siis vareseid püüdma. Mina olin lihtsalt eluga rahul ja teised minu ümber ka.

Tammetõrude küla

Lapsed tahavad olla õues, lihtsalt looduses. Kuigi me elame linnas, on Tartu siiski üsna elurikkust täis. See armas linn on nii tore oma paljude parkidega, mis ainult ootavad inimesi. Paljudes välisriikides olen tihti märganud, et inimesed lihtsalt istuvad murul ja naudivad niisama olemist. Eestis kohtab seda siiski pisut harva. Kui ikka pinki pole, siis niisama lihtsalt keegi murul ei istu. Küll aga meie. Sellel suvel oleme väiksema või suurema seltskonnaga käinud loodust avastamas mitmetes kohtades, kus inimesed kunagi lihtsalt ei ole. Sellised suured ja rohelised pargid, kus pole pinke ega mänguväljakuid. On lihtsalt loodus, mis ootab avastamist.

Kui ma panen Emma maha, siis tal on nii palju uudistamist. Ta uurib ristikheinu nagu emagi ning siis katkub neid maast välja. Uurib okse ja kivisid. Pärt suudab ka lihtsalt looduses leiduvaid esemeid kasutades endale terve maailma ehitada. Mäletan, et lapsena mängisime täditütrega maal vanaema juures heinast tehtud nukkudega suure põnevusega. Olen ka endast vanematelt inimestelt kuulnud igasugustest huvitavatest “mänguasjadest” nagu nurmenuku nukud ja kiviloomad. Võimalusi on lõputult. Tuleb lihtsalt tulla kohale sellesse hetke, uurida ja avastada, ning kasutada leidlikkust. Ja maailm avaneb meile täiesti uutes sügavustes.  

Emma ristikumeres

Olen järjest enam hakanud hindama lihtsust. Kui pole kusagile kiire ja teha pole vaja rohkem kui parasjagu vaja on. Kui on aega ringi vaadata ja aega sisse vaadata. Aega elu kogeda ja lihtsalt niisama olla. Ja siis selles lihtsuses teha vajalikke toiminguid. Oleme teinud Hendrikuga mitu korda nimekirja tegevustest, mis toovad meile rõõmu, on samal ajal tasuta või väga soodsa hinnaga ning lihtsad. See nimekiri on ju lõputu. Tegelikult toob peaaegu iga tegevus rõõmu, kui seda teha sellise taotlusega – rõõmu kogemise taotlusega. Lihtsalt, rahulikult ning rõõmsalt.

Hämmastav, kui vähe on inimestel vaja, et kogeda rõõmu. Lihtsalt puhanud ja tasakaalus olemisest tegelikult piisab. Siis ilmneb võime eristada, mis on oluline ja mis mitte. Ilmneb võime märgata ilu enda ümber ning oskus teiste vastu kena olla. Ja selline suhtumine loob veelgi rohkem võimalusi enda eest hoolitseda ning rõõmu kogeda. Niimoodi ilmnes mul ka kindlus esimest korda Emma sünni järgselt minna pärast tütrekese magama jäämist pisut kauemaks ajaks õue, et toredate inimestega koos linnast väljas tähistaevast nautida ning külmas järves suplemas käia. Kui ma eile õhtul sellelt seikluselt tagasi jõudsin ütlesin Hendrikule, et minu soov jälle Indiasse minna täitus niisama lihtsalt. Sest tõesti, seal õhtuse tähistaeva all pärast veest tulemist tuule käes seistes tundsin ma ennast täpselt samuti, kui varasemalt mõnel kaugel maal seiklusel käies – ma tundsin, et ma olen elus.

Sugupuu

Möödunud pühapäeval saime Saadjärve ääres kokku minu isa perekonnaga, või vähemalt suurema osaga neist. Isa vanematel on kuus last ja nendel kõigil on omad kaaslased ja lapsed. Ning siis veel mõned lapselapsed. Seega kokku kenakesti mõnus kamp rahvast. Vanaisa on küll juba surnud, aga vanaema tegutseb oma ilusas lilleaias veel täiega. Ja räägib alati rõõmsalt, et tal pole kunagi elus nii palju raha olnud ning ostab kõigile rõõmsalt kingitusi. Ja iga aasta tõstetakse veel pensioni ka. Lisaks teeb vanaema täiega nalja, vahel üsna musta huumorit. Räägime ikka, et tal võiks oma raadiosaade olla, et teistele pensionäridele ka elulusti süstida ja noorematele meelde tuletada, kui lihtne elu neil on. Sest kui sul on korraga kuus väikest last, majapidamine ning töö laudas (emapuhkusest pole mõtet unistadagi) ning majas pole vett või mingit pesumasinat, siis tuleb ikka väga sitke tegelane olla. Tuleb osata elu huumoriga võtta.

Minu teine vanaema saab järgmisel nädalal 75 ja vanaisa natuke rohkem. Ehk siis mu ema vanemad on elus ja nad peavad siiani talu. Töötavad iga jumala päev, kuigi vanaisa lubas kunagi, et jääb pensionile, kui esimene lapselapselaps sünnib. Pärt saab sügisel neli ja vanaisa koperdab ikka mööda põldusid. Hoiab nii oma vaimu virgena ja keha liikuvana. Ema peres on kolm last ja nendel kõigil on nüüd kaaslased ja lapsed. Ehk jällegi omajagu rahvast. Ning me kõik käime omavahel üpris tihedalt läbi. Kuidagi on minu mõlemad vanavanemad oma suure töö ja hoolega kasvatanud üles hoolivad ja ühtehoidvad lapsed, kes ikka mitu korda aastas kokku tulevad. Ja alati üksteist toetavad. Hoolimata erimeelsustest ikka ühise keele leiavad.

Olen käinud elus korduvalt ka mitmetel suguvõsa kokkutulekutel. Suurtel üritustel, kus hästi palju isesugust rahvast tuleb kokku ja räägib, kuidas keegi kellegi sugulane on. Eestis võiks erinevate suguvõsa kokkutulekutega ilmselt üsna ruttu kõik kaasmaalased ära näha. Tegelikult ma olen neid üritusi nautinud, eriti lapsena. Tekib selline mõnus ühtehoidmise tunne. Teadmine, et terve Eesti on toredaid inimesi täis, kellest vähemalt pooled on mu sugulased nii lähedalt, et nad saab ühele paberile sugupuu peale joonistada. Selline teadmine loob ühenduse Eestimaa erinevate paikadega ja inimestega ning annab tugevalt juurdunud tunde.

Kui ma eelmisel korral koos lastega ema emal maal külas käisin, palusin vanaemal aidata mul üles märkida tema kaugem sugupuu. Nii me vaatasime koos vanu pilte erinevatest vana*emadest ja vana*isadest. Ja nende vendadest ja õdedest. Ning ma kuulasin igasuguseid huvitavaid jutte ja joonistasin vanaema hiiglasuure sugupuu pealt maha enda otseste eelaste rea. Nii huvitav on teada nendest inimestest, kes on käinud enne mind. Kuidas nad elasid ning mida tegid. Kuidas meie suguvõsa ja minu enda ajalugu läbi selle on kujunenud just selliseks nagu see on. Kuidas kõigil nendel inimestel on nii suur roll mängida selles, et mina siin üldse praegu olen. Ja olen just selline, nagu ma olen. Tekib jällegi tugev ühenduse ja hoituse tunne. Tänulikkus kõigi nende vaprate inimeste ees, kes vaatamata elu raskustele on hakkama saanud.

Need tavalised, erilised hetked koos hoiavad ühendust Sugupuus

Tänulikkuse tunne on aluseks armastusele. Olen pannud tähele, et mida rohkem on minus aktsepteerimist, tänulikkust ja armastust elu suhtes, seda rohkem on mul seda kõike ka enda suhtes. Ja mida rohkem hindan ma iseennast, seda parem suhe on mul oma esivanematega. Kui ma ennast ei armasta, kritiseerin või teen maha, siis mõistan justkui natuke hukka ka kõigi nende rohkete inimeste elusid, kes olid enne mind. Olles enda osas hukkamõistev võib tekkida süüdistusi ka oma vanemate suhtes, sest nemad on paljuski mõjutanud mind kasvama selliseks inimeseks, nagu ma olen. Kui ma aga iseennast armastan ja hindan, olen tänulik oma vanematele, et ma olen kasvanud just selliseks inimeseks. Ehk mida rohkem armastan ennast, seda ilusam suhe on mul vanematega. Sest ma olen neile tõesti tänulik, et nende toel kasvas väikesest tüdrukust nii imeline naine.

Juba mitu aastat tagasi panin meie koju väga nähtavale kohale pildid minu ja Hendriku vanematest. Et hoida katkematut ühendust oma esivanematega. Sest iga vanem esindab ka kõiki neid vanemaid, kes olid enne teda. Vahel ma räägin nende piltidega asjadest, mis on mu hingel ja millest ehk päriselt ei tahagi oma vanematega rääkida. Ja see on mind palju aidanud. Samuti on aidanud mind see, kui ma õhtul pilte vaadates oma vanematele head ööd soovin ja hommikul neid tervitan. Iga kord vanematega ja nende kaudu esivanematega ühendust luues paraneb minu suhe kõigi eelkäijatega, kasvab tänulikkus ja armastus. Ning jäävad tagaplaanile igasugused ebavajalikud solvumised ja süüdistamised. Mida tugevam on ühendus sugupuus, seda tugevam olen mina. Minu esivanemad on justkui minu juured, mis lasevad mul osana sellest sugupuust sirguda taeva poole. Vanemate piltide valimisel eelistasin pilte, kus ma olen väikene tüdruk ja minu vanemad noored. Sest mingis mõttes mäletan neid igavesti just sellistena – noorte ja tahtejõuliste inimestena, kes andsid oma parima minu jaoks. Nii palju energiat lihtsalt selleks, et mina saaksin kasvada. Ja kõik need inimesed enne neid. Uskumatu, kui ilus on ühendus laste ja vanemate vahel. Kui oluline on hoida armastavana liini, mis on andnud mulle elu. Minu eluliini.

Imelised vanemad, esindavad kogu Sugupuud

Me suhtleme oma vanemate ja elus olevate vanavanematega võimalikult tihedalt. Seeläbi hoiame oma sugupuud pidevalt kasvamas. Lapsed saavad õppida olulisi kombeid ja oskusi ning vanavanemad saavad rõõmu ning elujõudu koosolemisest. Sellistest ühendustest saavad kõik osapooled midagi erilist juurde. Aga siira ja vahetu ühenduse hoidmiseks peab hindama neid inimesi, kes on olnud enne meid sellistena nagu nad on. Sest muidu kaob elujõud sugupuust. Iga puu vajab kasvamiseks armastust ja hoolt. See vajab mõistmist.

Iga perekond on üks oks suurest sugupuust – osa oma esivanemate liinist. Iga esivanemete liin siin maal on osa Ilmapuust, iga liin moodustab justkui ühe Ilmapuu juure. Sellest puust, mille kaudu kõik meiesugused on ühendatud. Selleks, et see puu kasvaks, õitseks ja kannaks vilju, peab puu olema terve. Puu peab olema hoitud, toidetud, kastetud ja valgustatud. Mida sügavamal on juured, seda kindlam ja elujõulisem on puu. Iga perekond saab anda panuse, et nende oks oleks tugev ja ühendus juurtega kindel. Nii saavad juured veel kindlamalt Ilmapuud hoida ja kasvatada imelised õied ning luua maitsvad viljad. Oma puu küljest ei saa ära tulla, sest mingit teist puud ei ole. On ainult üks puu, selle juured, tüvi ja oksad. Kui me ühendust puuga ei hoia, siis puu närtsib ja ühes sellega ka meie. Hoiame oma Sugupuud! Et ka kõik need, kelle jaoks meie oleme juured, saaksid nautida elu sellel imelisel Ilmapuul.

Hoian Armastusega Ühendust

Ühendus

Hendrik läks pühapäeva õhtul kodust ära tööreisile. Ma olin suhteliselt läbi just lõppenud joogakoolitusest ja oleksin suurima heameelega pisut hinge tõmmanud. Aga selleks mulle aega ei antud. Olin jäänud mitmeks päevaks Emma ja Pärdiga koju ning pidin otsima välja kõik oma parimad võtted ja mõtted, et eelseisvate päevadega edukalt hakkama saada. Teadsin juba ette, et see saab olema üks paras katsumus. Olla mitu päeva ainus lapsevanem on isegi siis väljakutse, kui ma olen puhanud. Aga kui minu osad vajadused on pigem miinuse poole, siis tuleb hästi hakkama saamiseks veel eriti osav olla. Esiteks saada hakkama eluga, mille ma olen endale tegelikult ise loonud. Eluga, mida ma tahan (kuigi vahel tahaks natuke põgendeda ka). Ja teiseks, leida ressursse, et luua elu veel paremaks. Et soov põgeneda kaoks hoopis ja tekiks hoopis suurem soov eluga veel rohkem ühenduda.

Minu õpingukaaslased, ühendused üle Maa

Kõige raskem oligi ilmselt pühapäeva õhtu. Ma olin nii harjunud, et Hendrik on kodus ja uus olukord tabas mind justkui välk selgest taevast. Pluss ma olin tõesti füüsiliselt ja emotsionaalselt kurnatud. Ilmselt ma polnud sellel pühapäeva õhtul maailma kõige ideaalsem ema. Aga ma sain hakkama. Sain hakkama ka esmaspäeval, teisipäeval ja kolmapäeval. Neljapäevaks tundus juba, et mul on see laste värk täiega käpas. Olin kolmapäeva õhtul pärast Hendriku õe lõpupidu saanud lapsed kuidagi võluväel tavapärasest varem magama ning leidsin ennast üksinda joogamatilt. Olin seal tund aega ning harjutasin igasuguse väsimuse ja pinged kehast välja. Ja neljapäeva hommikul juhtus midagi harukordset. Ärkasin täiesti ise päris vara üles ja ronisin voodist välja. Lapsed ei ärganudki selle peale üles, vaid magasid veel üle tunni aja. Ossa poiss, kus ma jõudsin hommikul selle vaba ajaga enda jaoks igasuguseid häid asju teha. Tundus, et sain oma tassi peaaegu jälle täis.

Kui lapsed neljapäeva hommikul ärkasid, pidime minema koos kella 9.30-ks minu juuksuri juurde, et minu silmi värvida (ripmseid ja kulme). Olin veel eelmisel õhtul olnud valmis kogu kambaga minema, aga siis sain aru, et tegelikult on minu elus teisi inimesi veel. Pole vaja kogu koormat ülemäära palju üksinda kanda ja ennast väsitada. Tuleb võtta ühendust kellegagi, kes saaks aidata. Mu õde oli sellel nädalal meile hästi palju abiks, aga tema oli neljapäeval koolitusel. Niisis pidin leidma kellegi teise, kes tööpäeva hommikul umbes pool tundi vaba aega leiaks. Nii ma siis helistasin oma isale ja küsisin, kas ta oleks nõus tulema juuksuri juurde ja lastega umbes 20 minutit õues jalutama. Ta oli nii lahke ja tuligi. Nii ma sain oma silmad jälle ilmekamaks värvida ja lapsed olid samuti hoitud. Aitäh sulle isa! Ühendus minu perega toetas mind sellel nädalal ja on mind alati väga palju toetanud.

Sellel nädalal sain jälle aru, kui oluline on olla ühenduses teiste inimestega. Kuidas me saame kõik üksteist toetada ja aidata, et kõigil oleks kergem. Ja toredam ka. Et oleks ka mitmekesisemad elud. Käisin sellel nädalal keskmisest rohkem külas. Näiteks läksin kolmapäeva hommikul oma kahe põnniga sõbranna poole, kes ka kahe põnniga kodus on. Need paar tundi möödusid seal väga kiirelt ja lõbusalt. Lapsed mängisid hoolega ja emad said juttu puhuda. Mõnus ühenduste uuendamine ja loomine. Isegi Emma tunneb juba külaskäikudest mõnu. Tüdruk on nii asjalik ja roomab ainult ühe asja juurest teise juurde. Tema huvi maailma ning teiste inimeste (eriti laste) vastu on piiritu. Preili ei suuda vahel ühte sekundiki selili olla, et ma ta mähkmed saaks ära vahetada. Tal on vaja juba kuskile tõtata. Luua maailma järjest uusi ühendusi. Ühenduda eluga.  

Mida rohkem ma tahan elus korda saata ja kogeda, seda rohkem ühendusi mul on vaja. Ühendusi ümbritsevaga. Pidevalt on vaja luua uusi ühendusi, saada uusi teadmisi. Uuendada olemasolevaid ühendusi inimestega. Ja luua uusi. Need ühendused on minu tugivõrgustik elus, mis ei lase mul kukkuda. Mida tugevamad on ühendused, seda rutem need mu tasakaalutuse korral kinni püüavad ja jälle püsti aitavad. Minu pere, sugulased ja sõbrad. Isegi vahel täitsa võõrad inimesed, kes lihtsalt märkavad ja soovivad abiks olla. Näiteks nagu see naine, kes mulle ja lastele kolmapäeval perearsti juures ukse lahti tegi ning häbelikult naeratas. Ja mina olen hästi suur osa oma laste tugivõrgustikust ja mina olen see, kes aiab neil oma võrgustikku kasvatada. Mida tugevam on minu ühendus nendega, seda turvalisem neil on.

See nädala näitas taaskord selgelt ka seda, et kõige olulisem on hoida ühendust iseendaga. Teada ja tunnetada, mis mu kehal parasjagu kõige enam vaja on. Ja teada viise, kuidas neid vajadusi kõige efektiivsemalt rahuldada. Näiteks sain ma aru, et mul peaks olema välja töötatud rohkem retsepte, kuidas kiiresti ja tervislikult perele (iseendale) süüa valmistada. Juhtudeks, kui aega on tõesti vähe. Mul peaksid olema kodus alati olemas need vajalikud toiduained, vajadusel ka näiteks juba varem valmis tükeldatud. Ja no sellel nädalal kasutasin ma kaks korda olude sunnil ka toidukulleri abi, sest ma ei tahtnud lihtsalt võileiba süüa. Hea toit on ju kostus ja jõud. Nagu ikka pöörasin hästi palju tähelepanu magamisele ja füüsilisele aktiivsusele. Aga sellel nädalal veel eriti, sest ma pidin olema leidlikum, et oma kvoot täis saada. Õnneks oskan ma õigeid efektiivseid harjutusi keha treenimiseks ja ka lõdvestamiseks. Oskus kasutada iga vaba minutit puhakmiseks ja lõdvestumiseks kulub tõesti väga ära.

Lisaks aitas mind sellel nädalal emotsionaalne ühendus Hendrikuga. See, et ma saatsin ta toetavalt reisile. Rõõmsalt, et tal oleks jõudu hakkama saada. Niisiis ei katkenud tema lahkudes meievaheline ühendus. Tihti, kui mul oli nädala sees raske, mõtlesin ma oma abikaasa peale. Justkui ühendades oma jõu tema omaga, et meil mõlemal oleks rohkem. Ja siis pühendasin selle jõu, millele vaja. Enamasti meie lastele. Me helitasime ka tihti, tegime videokõnesid ja saatsime isegi sõnumeid. Hoidsime ühendust meie vahel toimiva ja tugevana. Sest siis on ka pärast kergem eluga edasi minna, mitte justkui hakata uuesti ühendust looma. Ja kui me neljapäeva õhtul lõpuks jälle kõik kokku saime, oli see üks hiiglama tore taasühinemine. Elu läks kohe nii palju kergemaks. Sest Hendrik on ikka mulle tohutult palju abiks. Sellised lahusolekud aitavad suurepäraselt märgata, kui oluline ja toetav on Hendrik. Kuidas meievaheline ühendus on pärast ühendust iseendaga minu turvavõrgustiku järgmine väga oluline osa.

Nüüd ma siis tegelengi järjest enam vajalike ühenduste hoidmise ja loomisega. Ühinemisega. Iseendaga, abikaasaga, perega ja teiste inimestega enda ümber. Loodusega ühildumisega. Sest ühendusest saan ma jõudu, et kasvada ja luua. Luua veelgi uusi ühendusi.

ÖöLiblikas

Laupäeva õhtul oli mu joogakoolituse lõpuaktus. Esitasime oma kursusetöö, rääkisime, laulsime ja soovisime üksteisele edu. Viimased kaheksa nädalat oli tõeliselt õpetlik ja kosutav aeg ning pakkus kõike seda, mida ma ootasin ning enamgi veel. Täiesti ootamatult lõin ainult interneti teel suheldes ka mõnusaid suhteid üle kogu maailma. Isegi kui me enam kunagi ei kohtu, puudutasime me üksteise elusid ja nägime üksteise muutumisi. Aga loomulikult oli koolituse aeg täis igasuguseid väljakutseid. Pidin tegema ruumi hoopis uutele tegevustele, mis nõudsid päris palju aega ja energiat. Andsin oma parima, et leida tasakaal koolituse kvaliteetse läbimise ja pereelu harmoonia hoidmise vahel. Vahel vaatasin kadedusega kõiki neid inimesi, kellel pole lapsi ja kes kogu vaba aja said pühendada ainult õppimisele. Siis lasin kadedusest lahti ja teadsin, et minu elu ongi just selline. Mul on kõik see, mida ma olen alati tahtnud ja ma saan sellest ju jõudu juurde. Ma saan kõik õpitu kogu aeg päriselt ellu rakendada, sest elu ei anna puhkepause. Tuleb olla kogu aeg teadvel, rahulik, tasakaalukas, et üldse leida aega õppimiseks. Ja ma leidsin. Ja tänu sellele leidsin ka enesekindluse, et ma saan teha ükskõik mida, kui ma seda päriselt tahan. Kui soov on suur, tekivad kuidagi ka võimalused. Minu esimene lugu blogis rääkiski enesekindlusest ja selle otsimisest. Tundub, et hakkan soovitud eesmärgile järjest lähemale jõudma.

Laupäeva hommikul, kui kärutasin rõdul Emmat magama, hakkasin mõtlema, et pole ammu midagi blogisse kirjutanud. Kuna olin paarist viimasest sündmusterohkest ja mitte ülemäärase unega nädalast kurnatud, siis tundsin, et mul pole selleks jõudu. Tegelikult tekkis korraks isegi selline mõte, et kas üldse on veel mõtet seda kirjutada. Võib-olla on see blogi värk ennast ammendanud. Aga selle mõtte hetkel lendas Emma vankri peale üks üpris suur ööliblikas. Otsekui andes mulle märku, et minu töö pole veel tehtud. Ja see liblikas jäi vankrile päris kauaks ajaks ning lendas hiljem koos minuga tuppa, kui ma olin Emma magama pannud ja hakkasin tegema oma viimaseid koolitöid enne lõpetamist. Ja see sama liblikas (või siis mõni teine ööliblikas) tuli Emma vankrile ka täna hommikul. Sest ma polnud ju ikka midagi kirjutama hakanud. Töö jätkub. Enesekindlust kulub mul kindlasti veel rohkem ära. Sest mida rohkem on kindlust endas, seda kindlam on.

Ööliblikas meie toas

Eile õhtul tundsin, et tahaksin täna terve päeva magada. Ma olin tõesti lihtsalt nii väsinud. Aga õnneks on mul kaks toredat last, kes ikka vara hommikul rõõmsalt üles ärkavad ning soovivad koos päevale vastu sammuda. Nii ka täna. Niiet minu puhkus piirdus täpselt nende kaheksa öötunniga, mida on tegelikult isegi päris palju. Ka täna tundus nii raske leida aega ja jõudu, et midagi kirjutada. Justkui oli erinevaid mõtteid, millest ja kuidas kirjutada, aga ükski ei tundnud õige. Nii ma siis hakkasin kirjutama ööliblikast. Kirjutasin mitu korda algust ümber ega tea veel ka praegu, kuhu ma täpselt selle jutuga sihin. Justkui on mingi suur siht, mida ma öelda tahaks, aga pole kindel, kas ma suudan selle ellu viia. Täpselt sama mõttega hakkasin ma ka seda blogi eelmise aasta sügisel kirjutama. Teades, et ma tahan seda teha. Teades, et sellel on mingi suurem eesmärk ja siht. Teades üldjoontes, mida ma taotlen. Aga polnud päris kindel, kas see õnnestub. Ja teades ka seda, et blogi on osa mingist suuremast plaanist, mis alles rullub lahti. Ja nüüd ma tean ka seda, et blogi ei mahuta enam kogu minu loomise potentsiaali ära.

Tollel hetkel oma elus, kui alustasin ÖöLiblikas blogi, olin ma justkui öös. Ma teadsin, et olen teel. Aga oli pime. Ma ei teadnud täpselt, kuhu ma lähen. Puudus suurem eesmärk või vähemalt kindel usk, et ma saaksin mingeid suuri eesmärke veel üldse ette võtta. Ma isegi vahel kartsin neid. Olles olnud neli aastat kodune ema tekib tunne, et see ongi kõik. Ema olla on väga tore, tõesti. Aga ema olla on eriti tore veel siis, kui ma tean, kuhu ma oma eluga lähen. Kui ma tean, kuhu ma suundun. Kuhu ma oma lapsi viin. Isegi kui on parasjagu pime, siis võiks olla teadmine, et see tee viib valguse poole. Mul oli teadmine, et iga öö lõpeb koidupunaga. Et iga ööliblikas on tegelikult teel valguse poole. Ja praegu, olles ikka veel üsna väsinud ja natukene sellest segane, tundub mulle, et hakkabki koitma. Ma loodan, et see pole miraaž, vaid tõelisus. Mul on jälle suuremad eesmärgid ja kindlamad suunad. Mulle on jälle saanud selgeks, kuhu ma täpsemalt lähen. Nüüd tuleb järjest leida viise, kuidas sinna jõuda. Minna edasi mööda sama teed, sest tundub, et see tee viib tõesti ööst välja. Ja kõige tähtsam, mitte kaotada valgust silmist.

Öökull Pärt lasteaia lõpupeol

Öö on ju vajalik. Öö on aeg puhkuseks, hingetõmbeks. Öö on aeg sisse poole vaatamiseks ning sisetunde leidmiseks. Ainult tõeliselt pimedas saame kogeda, mida tähendab usaldada iseenda sisemist teadmist. Sest midagi muud lihtsalt pole. Aga koidupuna on aeg vaadata jälle ümberringi. Lasta silmadel valgusega harjuda. Näha, mis toimub. Taibata, kuidas minu öösel kogutud teadmine ühildub ümbrusega. Ja praegu ongi see aeg. Vaadata jälle maailmas ringi. Kogeda kõigi meeltega ja ahmida tõusvat valgust endasse.

Iga liblikas alustab teekonda röövikuna. Väikese ussikesena, kes roomab ringi ega teagi täpselt, kelleks ta kasvab. Millised potentsiaalid ja ilu temas peituvad. Ta lihtsalt toimetab nii nagu loodus on ette näinud ja usaldab, et kõik on nii, nagu peab. Ja ehk loodab, et kunagi juhtub midagi veelgi imelisemat. Ja siis tõmbub röövik kookonisse. Ta alustab pimedas ja peidus suurt muutumise protsessi. Kui tema öö saab läbi, on aeg hoolega ehitatud seinad langetada. Tulla kookonist välja ja kogu oma ilus lennata maailma. Nautida lillede ilu, nende magusat lõhna ja maitsvat nektarit. Olla ilus ja õitsev. Sirutada oma tiibu. Avastada kogu see potentsiaal, mille loodus on talle andnud. Kui liblikas aga ei näe vaeva, et ehitada kookon ega usalda elu, et seal pimedas natukene puhata ning siis välja tulla, ei koge ta kunagi kõiki neid võimalusi, mis temas tegelikult peidus on.

Hendrik ja Emma kookonis

Millal veel ronida oma väikesest kookonist suurde maailma kui aastaringi kõige ilusamal ajal, õitsemise ja viljade valmimise ajal. Ajal, mil isegi ööd on valged. Et ahmida endasse kogu see valgus, mida vahepeal peaaegu üldse ei olnud. Nautida valgust ja igavest päeva. Samas aga teades, et igale päevale järgneb alati öö. Niimoodi see elu loob. Läbi tasakaalu ja selle kõigutamise ühest äärest teise. Nagu kiikumine, mida eestlased ikka pööripäeva kombestiku osaks peavad.

Suur poiss Pärt kiigutab mind, maa ja taeva vahel

Eks ole näha, kuidas minu elu nüüd siit edasi läheb. Igatahes on valgust palju rohkem kui varem. Aga öös kogutud teadmist samuti. Aeg asuda tegutsema!

Kodu

Kui ma mõtlen kodule, tuleb mulle ette igasuguseid erinevaid pilte. Näen oma lapsepõlvekodu: väikest kollast maja Aardla tänaval. Näen oma vanemate praegust kodu, mis asub selle väikese kollase maja kõrval. Ainult kollast maja seal enam ei ole. Ma näen minu ja Hendriku esimest ühist kodu: üürikorterit Ülejõe linnaosas. Meie esimest oma korterit Kartuli tänaval. Samuti meie Tallinna üürikorterit, kus me ajutiselt elasime ja ennast eriti koduselt ei tundnud. Ja ma näen meie praegust kodu, kus ma ennast üldiselt ikka väga hästi tunnen. Samuti näen ma oma vanavanemate kodusid, kus ma lapsena palju aega veetsin. Või parimate sõprade kodusid, kus ma tihti viibisin. Sõnale kodu rohkem mõeldes näen ma igasuguseid erinevaid kohtasid, kus ma olen ennast kunagi turvaliselt ja hoituna tundnud. Ehk siis tegelikult on mul elus olnud mitmeid erinevaid kodusid kõiksugu erinevates kohtades.

Praegu kirjutan ma seda lugu Vehendis, meie maakodus. Kuigi oleme Hendrikuga Vehendis aeg-ajalt käinud meie suhte algusest saadik, hakkan ennast siin koduselt tundma alles praegu. Meil on siin nüüd oma väike pesa, kuhu kogu perega täpselt parajasti ära mahume. Ei midagi liiga palju ega liiga vähe. Mul on olnud nüüd võimalik Vehendis päriselt maanduda, mitte lihtsalt läbi tormata. Ja kui ma maandusin, sain hakata looma kontakti maaga. Sain juurduda maa külge ja tunda ennast turvaliselt, hoituna. Tõmmata justkui raskeks kerra kokku ja luua nagu kraatri enda ümber, mille sees on mõnus olla. See kaitsevall on vajalik ka lastele, kes ennast siis samuti minuga koos turvaliselt ja hästi tunnevad. Olen õppinud looma kodu järjest vähema vaeva ja vähemate vahenditega. Eelkõige lihtsalt enda koduse tundega.

Kui me olime lastega sellel nädalal ühe päeva minu vanemate kodus, ütles Pärt mulle päeval kerget väsimust tundes, et ta tahaks olla kodus ja vanaema-vanaisa juures samal ajal. See tema mõte tekitas minus huvitava arusaamise. Pärt ei tahtnud tegelikult koju minna, ta tahtis lihtsalt tunda seda sama tunnet, mis ta tunneb kodus. Laps igatses kodutunnet, sest tal oli natukene raskem hetk. Ja kui on raske olla, on kodus kõige parem. Sest kodus on turvaline, hoitud, soe ja mõnus. Kui juba niigi on raske, tahaks, et ümbrus oleks toetav ja aitaks raskusest kergemini üle saada. Mida vähem stressi tuleb taluda, seda kergem on. Ja üldiselt tähendab ju kodutunne seda, et stressi polegi üldse. Niisiis jäin ma Pärdi soovi üle mõtisklema ja lahendust otsima.

Ühtäkki sain ma täpselt aru, mida Pärdil vaja on. Ma võtsin Emma kaenlasse ja tõttasin trepist üles oma vanasse magamistuppa. Panin ukse kinni ja ütlesin Emmale, nüüd oleme kodus. Olime koos väikesel Pärdile mõeldud voodil ja juurdusime sinna ära. Tekitasime väga mõnusa ja koduse tunde. Läksin siis uuesti trepist alla ja ütlesin Pärdile, et ma tegin meile kodu valmis. Laps läks kohe näost rõõmsaks ja ütles, et tuleb varsti. Kui Pärt minu ja Emma juurde magamistuppa tuli ning ukse enda järel kinni tõmbas, oli tal mõnus kojujõudmise tunne. Võtsin mõlemad lapsed voodil kaissu ja tõmbasin ennast jälle tugevasti kerra. Et luua justkui suurem lohk aegruumi kangas, et me rohkem hoitud ja kaitstud oleks. Siis arvas Pärt, et meil peaks kodus midagi süüa ka olema ja tõi alt kausiga rosinaid. Pärt sai kodutunde kätte ning pärast paari minutit puhkust saime rõõmsalt päevaste tegevustega edasi minna. Tundes ennast minu vanemate juures justkui kodus.

Meile meeldib Pärdiga kodusid luua, ka mänguautodele

Olen tegelikult ka varem märganud, et mingisse uude kohta jõudes tuleb ennast kõigepealt seal maandada. Tuleb luua pisut suurem kurv nähtamatusse ruumi, et siis sellest hoitud kohast rõõmsalt tegutsema asuda. Muidu ongi pisut kodutu tunne, nagu hõljuks õhus. Aga maa peal tegutsemiseks on vaja olla maa peal, olla juurdunud. Minul aitabki maanduda koduse õhustiku loomine. Näiteks ühendumine mingite loodusobjektidega, küünlad, tekid, padjad, kallistamine, pikutamine, meditatsioon. Maandumiseks vaja minev varustus on soetud sellega, kuivõrd uus see koht, kuhu ma oma ajutist kodu luua tahan, mulle on. Minu vanemate kodus piisab ilmselgelt ainult korraks ukse kinni panemisest ja kerra tõmbumisest. Ja loomulikult sõltub kodutunde loomine ka minu enda olekust. Vahel olen nii maandatud, et tunnen ennast igas kohas kerge vaevaga kui kodus. On ju ka ütlus, et tunne ennast kui kodus. Seda see tähendabki, olla külas ka hoitud. Seepärast aitan ka oma külaliselt tunda ennast koduselt. Loon ilu ja head õhustikku, turvalist tunnet.

Õdus nurgake Hendriku peol

Praegu olemegi ju Vehendis. Siia ehitame ka kodu, kodutunnet. Koristame ja kaunistame. Loome ilusat ja kodust ruumi. Maandame ja maandume, et luua ja nautida. Loome kontakti oma majaga ja loodusega selle ümber. Arvestame sellega, mis juba olemas on ning taastame, mis võimalik. Väga huvitav protsess. Võiksin öelda, et see siin on minu esimene maja ja minu esimene aed. Jah, mul on Tartus korter ja rõdu koos kastis kasvavate taimedega. Seal on väga mõnus. Aga siin on päris loodus, mida mina pole kuidagi loonud. Vaid ma loon rohkem koos loodusega. Loon oma kodutunnet päris looduse sisse.

Tähtis poiss teeb tööd, et koristada kodu

Lapsed tunnevad ennast Vehendis päris turvaliselt, sest mina tunnen ennast siis juba koduselt. Sellest annab märku asjaolu, et nad uinuvad suhteliselt rahulikult ning kõhud käivad hästi läbi. See seedehäirete teema on tegelikult kõige parem indikaator, kas inimene tunneb ennast turvaliselt. Kui inimene on stressis, aktiveerub sümpaatiline närvisüsteem, mis on põhimõtteliselt võitluseks valmistumine. Siis pole kehal aega tegeleda nö teisejärguliste asjadega nagu seedimine. Siis läheb kogu ressurss sellele, et märgata, kust hunt ründab ja kuhu poole kiirelt jooksu panna. See on evolutsiooniliselt nii seatud. Et kehale selgeks teha, et tegelikult ohtu pole, ongi vaja ennast maandada. On vaja tunda turvatunnet, siis saab keha normaalselt funktsioneerida.

Praegu on meil Vehendis päris palju inimesi koos ja iga uus inimene võib tähendada lisastressi. Võimalikku ohtu. Aga kui inimestega natukene südamest suhelda, saab aru, et nad on head inimesed, keda pole vaja karta. Et võib ennast koduselt edasi tunda ja koos sõbralikult eksisteerida. Aga lapsed lähevad vahel ikka väga lendu. Eile lõuna ajal püüdsingi kinni Pärdi, kes oli juba päris õhku tõusnud. Tõime pisut vastu hakkava lapse tuppa. Tema tähelepanu tõmbasin enda poole looga maailma loomisest. Suurest paugust tänase hetkeni, tema kehani. Kuidas loodus on arenenud nii palju aastaid, et luua tema keha. Tema ainus tõeline kodu siin maa peal. Pärt rahunes selle jutu peale ning viskas minu kõrvale pikali. Siis leppisime kokku, et oleme 10 minutit vaikselt, kogume jõudu ja jälgime aknast loodust. Iga kord, kui Pärt hakkas rääkima, algas 10 minutit uuesti. Sest pidi olema 10 minutit vaikust. Pärast kolmandat algust sai poiss pihta ning jäi vaikseks. Vaatas aknast välja, tuli jälle sellesse hetke ning uinus vaikselt.

Kodutunnet polegi vaja tegelikult otsida, ma saan seda ise luua. Igas hetkes, kui tunnen tõelist ühendust maaga, enda kehaga ja ruumiga minu ümber. Kui olen siin ja praegu, tugevamas lohus aegruumi kangal. Olles looduse poolt hoitud ning ühendatud kõigi ja kõigega enda ümber. Ühendus aitab luua turvatunnet, mõistmist, et ohtu pole. Olles ise maandatud, juurdunud, saan aidata oma lapsi tulla tagasi Maa peale nende vahel liiga võimsast ettekujutuste maailmast või tohutust mürglist. Sest päris elu toimub siin. Minu kehas, minu kodus. Olles niimoodi juurdunud, polegi tegelikult vaja ühte kindlat kodu. Sest minu kodu on alati minuga koos. Olles alati kodus, ongi minu kodu igal pool. Terves maailmas, terves selles lõputus ilmaruumis. Ma olen alati hoitud ja toetatud, et tõusta ning luua ja kogeda selle kodu ilu.

Kleit

Minu selle aasta üks eesmärk oli olla ühel ilusal peol väga ilus ühes ilusas kleidis. Kirjutasin oma kirest ilusate kleitide vastu ka varasemas postituses “Ilu”. Avaldasin seal soovi leida Hendriku sünnipäevapeoks just nimelt nii ilus kleit, et see mu eesmärgi täidaks. Viiks mu unistuse ellu. Aga tuli välja, et selle õige ilusa kleidi leidmine polnud esialgu sugugi nii kerge. Ma olin otsustanud, et ma ei soovi kleiti osta. Et mitte üleliia raha kulutada asjale, mida ma ilmselt rohkem elus väga ei kannaks. Ehk siis on igas mõttes kokkuhoidlikum mõnikord kleite laenata. Hoida kokku raha ja loodust, ning hoida kokku teiste inimestega. Et leida õige kleit, kogeda ilu, saada oma nauding, ning siis anda kleit tagasi. Või siis edasi. Hoida ilu liikumas ja lasta paljudel ilust osa saada. Mitte peita ilu oma kapinurgas. Mitte karta teisi inimesi või avatust. Ehk teadsin alateadlikult, et kleidi laenamisest tuleb mulle headuse õppetund.

Alustasin otsinguid Vanemuise kostüümilaenutusest. Läbisin koos kahe lapsega päris väljakutsete rohke tee Vanemuise mäest üles, et jõuda laenutuse juurde. Olin varem internetist järele vaadanud, et kuuldud laenutus on ikka olemas. Tassisin koos õega Emma käru Vanemuise mäe tee-ehitusest üle ja jõudsin kohale. (Pärast taipasin õnneks kergemat teed pidi ära minna). Laenutuse juurde jõudes avastasin sildi “Suletud”. Ja telefonile keegi ei vastanud. No jah, proovisin mõned korrad veel helistada ja ühe korra sealt läbi minna, aga kostüümilaenutuse uksed olid ikka suletud. Ja telefon kutsus vastuseta. Olin kulutanud üpris suure hulga energiat, aga kleiti polnud leidnud. Ja sünnipäeva kuupäev liikus järjest lähemale.

Käisin veel ühes kleidisalongis, mis lubas poe kodulehel ka kleidilaenutust. Tegelikkuses polnud nad kleidipoes laenutusest eriti huvitatud ning kleidid polnud ka just minu maitsele vastavad. Proovisin küll paari kleiti selga, Emma mind põrandalt imetlusega vaatamas, aga lahkusin poest tühjade kätega. Aga siiski kogemuse võrra rikkamana. Tütrega on ju tore koos niisama ka peegli ees keerutada.

Aga ma ei heitnud meelt ega unistust. Sain aru, et see ülesanne nõuab hoopis teistsugust lähenemist, kui ma olin harjunud. Tuleb leida see kokkuhoidlikkuse külg, kus hoitakse kokku teiste inimestega. Sain aru, et õige kleidi leidmiseks pean ma asuma inimestega suhtlema. Mitte tulutult ringi tormama. Sildid tänaval ütlevad ju ka, et tark ei torma. Mulle tuli meelde sõbranna, kes töötas kunagi Vanemuises kostüümikunstnikuna. Helistasin talle, et uurida, kas ta teab midagi laenutuse avamisest. Sõbranna uuris lahkelt välja, et sealt pole mul lootust midagi saada, sest laenutust enne Hendriku peo kuupäeva ei avata. Sattusime aga minu kauni sõbrannaga pisut jutusoonele ning pärast kõnet saatis armas inimene mulle pildi ühest oma kleidist, mida soovis mulle laenata. Olin nii tänulik ja rõõmus, et minu pisut pealiskaudsed ja eluliselt ehk mitte nii olulised unistused inimestele siiski korda lähevad. Leppisime kokku, et minu maal elav sõbranna toimetab kleidi oma abikaasaga Tartusse, et ma saaks sellele järele minna. Natuke aega hiljem saatis ta pildi veel ühest eriti kenast kleidist ja küsis, kas ma sooviksin seda ka proovida. Kui juba häid asju pakutakse, tasub ikka vastu võtta.

Kaks õhtut enne sünnipäevapidu sättisin Emma vankrisse pärastlõunasele unele ning asusin sõbranna mehe töökoha pool teele. Olin juba päris pikka aega jalutanud, kui sain uuesti kaarti vaadates aru, et kõndisin täitsa valesse kohta. Kell oli aga juba nii palju, et ma poleks enam jõudnud õigesse kohta enne sulgemist kohale. Uurisin siis seda kaarti ja mõtlesin, mida teha. Kui ma oleksin läinud järgmisel päeval ning avastanud, et kumbki kleit mulle tegelikult ei sobi, poleks mul olnud aega enam uut kleiti otsida. Seepärast olin kindel, et pean kleidi just sellel päeval kätte saama. Hendrik ei saanud mind aidata, sest tal oli koosolek. Uuesti kaarti vaadates sain aru, et selles samas majas, kus kleidid mind ootasid, töötab minu isa.

Helistasin isale ja esitasin oma palve tuua minu sõbranna mehe töökohast mulle kaks kleiti. Ehk siis vantsida võõraste inimeste juurde ja küsida, kas minu tütrele on siin mõned kleidid. Nii mõnigi mees oleks mind selle jutu peale pikalt saatnud. Aga mitte mu isa. Ta sai aru, et tuleb taaskord tütrele appi tõtata. Ja ta tõesti tõigi mulle need kleidid. Esialgu pakutud kleit oli mulle liiga pikk. Aga see teine kleit, see oli täpselt see õige. See polnud mingi printsessi või pilvebaleriini kleit. See oli pigem haldja või isegi imelise kuninganna kleit. Kui kleidi selga panin, tundsin ennast hoopis teisiti kui tavaliselt. Tundsin end täpselt nii, nagu ma tahaksin suurema osa elust ennast tunda. Väga ilusa, graatsilise, heatahtliku, lahke, armastava ja säravana. Seda kleiti kanda oli omaette elamus. Ja teate mis, see oli mu sõbranna enda õmmeldud kleit. Tema pruutkleit.

Kui palju on maailmas inimesi, kes laenaksid oma sõbrannale enda õmmeldud pruutkleiti lihtsalt niisama? Kes laenaks enda kõige tähtsamat kleiti? Mitte ülemäära palju, millegi pärast. Sellise lahkuse ja headuse osaliseks saanuna tundsin kohe, et pean nüüd kleidi vääriline olema ja teiste inimestega enda ümber veelgi paremini käituma. Tundsin, et ma ei tohi enam kunagi olla kade või isekas. Kui mulle antakse nii ilus kleit, siis pean mina teistele ka oma ilusaid kleite andma. Ja muide, mul õnnestuski seda teha. Mu ilus õde soovis just hiljuti laenata üheks puhuks mult kleiti. Ja andsin talle suure heameelega oma kõige uuema ja hetkel kõige armsama kleidi. Ja nii hea tunne oli anda. Täpselt sama hea tunne, kui teiselt ilusat kleiti saada.

Mu sõbranna ilus valge kleit on ikka veel minu kapis. Vaatan seda iga päev. Ilus valge pitskleit mu kapis sümboliseerib minu jaoks midagi palju enamat kui lihtsat ilusat kleiti. See sümboliseerib elu headust. Ma pesen selle kleidi varsti ära ja annan suure tänutundega oma sõbrannale tagasi. Aga ma tunnen, et see kogemus jääb minuga terveks elus. Minu hinge puudutas tõesti sügavalt selline lahkus. See lahkus ravis tohutult igasugust kadedust, mis minus veel alles oli. Ma tunnen siiralt, et võiksime rohkem ilusaid ja häid asju omavahel jagada. Et jagada rõõmu, lahkust, ilu, headust. Et jagada omavahel, et saada ja anda. Et olla ühendatud. Sest ühendumine ongi andmine ja saamine, heatahtlik jagamine.

Muide, tundsin ennast Hendriku sünnipäevapeol nagu tõeline valguse kuninganna. Nii ilus ja hingesoojust täis kleit paneb ennast ikka väga eriliselt tundma. Ma sain aru, et ma tõesti soovin sellist tunnet enda juurde rohkem. Ja ma soovin, et ka teistel inimestel oleksid sellised kleidid. Nende enda kleidid ja need kleidid, mis on neile heast südamest laenatud. Lõpuks on kõik asjad siin elus meile laenatud mingiks ajaks. Kasvõi meie elu ajaks. Mina tunnen, et ei tasu asju terve elu enda juures hoida. Kadedus ja klammerdumine sulevad meid maailma ees. Headus elus kasvab jagamisest. Ja ilu kasvab imetlusest. Saamine kasvab andmisest. Ühendus suureneb avatusest. Ühendusest avaneb elu tõeline ilu.

Avatud teineteisele, ühendatud teineteisega elu ilus

Ruum

Olen pidevalt oma elus faasis, kus tuleb ruumi juurde teha. Tahaks nii palju headust teha, näha, kogeda. Aga kõigile asjadele siin elus on vaja teha ruumi. Ruumi, kuhu asjad mahuvad. Kui ma kaalusin paar päeva enne joogaõpetaja koolituse algust, kas koolitusel on minu elus ruumi, siis tundus, et väga ei ole. Aga ma tahtsin seda asja oma ellu ja otsustasin ikkagi proovida ruumi teha. Esimene nädal oli kõige raskem. Kogu mu elu ruum oli täis igasuguseid muid asju. Õnneks hästi paljud asjad minu elu ruumis ei olnud mulle enam vajalikud. Seega sain ma tasapisi hakata ruumi korrastama, et rajada teed koolitusega seotud tegevustele. Pean endiselt mõnel õhtul olema pisut kauem üleval, kui tahaks, et kõik vajalikud tegevused päevaplaani ära mahutada. Minu ruum on aga palju paremas seisus kui enne koolitust, sest seal on rohkem neid asju, mida ma ise sinna hetkel soovin ja vähem neid, mis minu ruumi segama olid hakanud.

Lisaks olen hakanud tegema rohkem ruumi, kuhu mahub Hendrikuga koos elu nautimine. Pikalt koos olles ja lapsi kasvatades tuleb paratamatult ette olukordi, kus tundub kogu ruum väga segamini. Olukordi, kus võivad ilmenda eriarvamused või arusaamatused. Et seda külge oma elus tasakaalustada, tuleb teha ruumi hoopis headust loovatele tegevustele. Rõõmsatele vestlustele, naerule, tantsule, vestlustele, muusikale, intiimsusele. Kogu selle elu kõrvalt võib mõnikord olla raske nendele naudingut ja elujaatust toovatele tegevustele koos ruumi leida. Aga tegelikult peaks ehk olema vastupidi. Ruum võiks olla täis naeru, rõõmu ja headust ning selle kõrvale tuleks teha ruumi kõigele muule. Ka see ruum, mis liidab elukaaslasi võiks olla särav ja armastust täis. Koos soojusest särelevas ruumis ühiseid argitegevusi tehes õnnestuvad need ju hoopis paremini. Mida rohkem ruumi leiame meeldivatele tegevustele, seda rohkem meeldivust ka meie ruumis igal hetkel on. Ja meeldivas ruumis on ükskõik kellega koos armsam olla. Eriti veel oma armsamaga.

Meie eluruume täidavad nüüd klaveri kaunid helid

Hoian oma ruumi võimalikult puhtana ebavajalikest asjadest, et sinna mahuks rohkem vajalikke asju. Jälgin pidevalt, mis minu ruumis mind enam ei teeni ning eemaldan selle õrnalt. Et teha ruumi kõigele sellele, mis minu elu positiivses suunas edasi viib. Mõnikord on mõni asi ruumis juba oma aja nii ära elanud, et võib lausa olla kõdunema hakanud. Sellistest asjadest on tegelikult kõige raskem vabaneda. Esiteks on need muutunud ruumis üsna märkamatuks, kuna on seal justkui kogu aeg olnud. Tundub, nagu oleksid need osa ruumist. Ja isegi kui seda kõdunevat asja märgata, tundub see nii ebameeldiv, et tundub lihtsam ta sinna tagumisse toanurka mädanema jättagi. Kui jätta need ilmselgelt halvaks läinud asjad alles, täidab varsti ebameeldiv lõhn kogu ruumi. Niiet enam ei piisa halvast asjast vabanemisest. Vaid kogu ruum tuleb korralikult ära puhastada. Et oma aja ära elanud asja kopitavast lõhnast jäädavalt vabaneda. Seega on efektiivsem märgata ruumi olukorda ajas pidevalt ja koristada vastavalt tegelikule vajadusele. Iga päev natuke. Suurpuhastused on ka toredad, aga tegelikult on eesmärk elada kogu aeg korrastatud ruumis.

Eelnevalt kirjeldatud protsess leiab aset ka minu elus. Nii väljas kui sees. Ma olen investeerinud väga palju aega ja energiat, et oma ruumi puhtaks ja kauniks teha. Ja üldises plaanis tundubki kõik juba väga õdus olevat. Aga tuleb välja, et kõige tagumises nurgas, sinna kuhu muidu ei näegi, kui tuba juba üpris korras pole, on need kõige kopitavamad asjad veel alles. Nüüd tuleb julgus rindu võtta ja südikalt ka need kõige kõdunenumad segajad oma ruumist eemaldada. Enam pole võimalik pead liiva alla pista või mujale vaadata. Ikka on lihtsam alustada toa koristamist kergematest asjadest ja tunda rahulolu oma saavutuste üle. Aga enesekindlus, mis selles protsessis kogutakse, kulub väga ära kõige suuremate asjade õrnaks eemaldamiseks. Just nimelt õrnaks, isegi elegantseks. Et mitte ruumi veel rohkem kõduga ära määrida. Ja see on kogu ruumi korrastamise kõige raskem osa. Samas toob ka enim tulemusi. Puhast ja korras ruumi saab hõlpsa vaevaga asuda kaunistama ning sättida sinna just neid asju, mis hetkel kõige kaunimad ja vajalikumad tunduvad. Ja juba korda tehtud ruumi on ka palju kergem korras hoida .

Loomulikult puhastan ma oma ruumi kõige enam armastusest iseenda vastu. Korrastan soovist elada puhtas ja meeldivas ruumis, mida saab hõlpsalt vastavalt vajadusele ümber korraldada ja meelepäraselt kaunistada. Minu ruumi kvaliteet mõjutab aga kõiki inimesi, kes minuga rohkem või vähem kokku puutuvad. Puutudes kokku minuga, saavad nad osaks minu ruumist. Nad astuvad minu tuppa ja reageerivad vastavalt ruumi olukorrale. Lapsed on selles osas suurepärased indikaatorid. Pärt ja Emma tajuvad kohe igasugust ebapuhtust ja korralagedust minu ruumis ning hakkavad seda peegeldama. Tihti pole vaja nende puhul muret otsida mitte kuskilt mujalt kui minu enda ruumist. Mida puhtam on peegel, seda rohkem näitab ta ainult seda, mis peegli ees seisab. Seepärast on laste reageeringud, eriti kui nende enda elus on kõik korras, ka nii otseses sõltuvuses minu ruumi puhtusest. Seevastu on musta peegli pilt hägune ning ebaselge. Mistõttu ei pruugi mina ise alati adekvaatselt suuta oma ruumi olukorda hinnata.

Minu ruumi puhtusest ja ilust sõltub ka see, milliseid olukordi ja asju see ligi meelitab. Kogu loomine toimub ruumis. Sest ruum hoiab kõike. Kõik asub ruumis. Ja minu elu toimub minu ruumis. Soovides ligi meelitada teatava kvaliteediga vahendeid, peavad need kvaliteedid vähemalt mingil määral olema esindatud ka minu ruumis. Olles pidevalt ebameeldiv, tuleb aina ebameeldivust juurde. Sest ebameeldivus põhjustab ebameeldivaid reageeringuid. Olles aga armastav ja ilus, saan ma alati palju paremaid tulemusi. Seega on iga asi minu ruumis sinna tulnud tegelikult minu enda tegude tulemusena. Ja ainult minu enda tegude tulemusena saan ma asju oma ruumist eemaldada. Mina loon oma ruumi ja vastutan selle heakorra eest. On minu enda kätes muuta oma elu ruum kaunilt säravaks ning täita ainult vajalike asjadega.

Kaunistasime sellel nädalavahetusel tublisti oma eluruume ja lisasime ilu

Ja ma hoian oma ruumi avatud, et hoida ühendust eluga. Hoida ühendust kõige ja kõigiga, mida ma oma ellu soovin. Olla ühendatud teiste ruumidega, kogu ilmaruumiga. Ma hoian oma isikliku ruumi avatud ka sellel hetkel, kui ma füüsiliselt millestki või kellestki kallist lahkun. Andes märku, et meie lahkumise põhjuseks pole soov teda oma ruumist ära ajada. Pärt läheb meelsasti lasteada, kui ta tajub, et ta ei pea minema. Et ma ei aja teda oma ruumist ära, vaid ma hoian seda lapsele ikka avatud. Isegi kui me pole koos. Lapsed lähevad isegi unemaale lihtsamalt, kui nad tajuvad minu kohaolu, minu avatust ja toetust. Kui nad teavad, et minu ruum on neile alati avatud ning sädeleb armastusest. Ning nad saavad minu ruumi igal ajal tulla. Või tegelikult seal kogu aeg olla.

Igas ruumis saab minna unemaale, kui seal on armastus.

Ma hoian oma ruumi parimas korras, kaunistan seda ja täidan rõõmu ning armastusega. Ma hoian oma ruumi avatud kõigele ja kõigile, keda ma oma ellu soovin. Oma kaunis ruumis loon ma armastusega just seda, mida ma kõige enam vajan ja soovin. Ning jagan seda nendega, kellel on vaja.

Ruum sisaldab kõike ja kõiki. Me kõik oleme tegelikult koos osa sellest suurest ruumist, Ilmaruumist. Igaüks oma väikeses toas. Et kogu suur ruum armastusest särama panna, on vaja kõigi panust. Toad koristada ja kaunistada ning julgeda lukus uksed avada. Ainult nii saame kogeda kogu Ilu, mis üldse on.

Armastus

Armastuse teemal olen ma juba üliammu tahtnud midagi kirjutada. Alati tundus taoline pealkiri aga liiga lai, suur, hoomamatu. Sõna Armastus tundus liiga tähtis, et sellest üldse midagi kirjutada. Tunnen, et nüüd ma olen valmis. Nagunii ei saa ühe blogipostitusega sellist aegade algusest saati üheks peamiseks filosoofilise arutelu teemaks olnud sõna lahti seletada. Samas tahan ma ikkagi sellel teemal kirjutada. Pärast iga blogipostitust on kajastatud teema minu elus kuidagi paremini ilmnema hakanud. Või kuidagi mingi lahenduse saanud. Sest ma olen sellele teemale pikemalt ja suure energiaga keskendunud. Seda analüüsinud ning uurinud. Soovinud mõista ja taibata. Mida rohkem ma kirjutan, seda rohkem saan ma aru, et armastus on kõigi teemadega niivõrd tihedalt seotud, et tuleb ka armastusest ära kirjutada. Sest ma tahan armastust. Nagu me kõik siin maailmas. Otsimas seda sama lihtsat, aga samas kuidagi kättesaamatut ja keerulist asja. Armastust.

Kui jälgida kogu elavat, võib lihtsa vaevaga näha, et elus on üks väga lihtne printsiip: me otsime head ja soovime vältida halba. Kõik elusolendid otsivad armastust. Sügavat headuse, hoituse, aktsepteerituse, toetuse ja soojuse tunnet. Me otsime seda head, mis sisaldab kõike head. Ja me proovime sättida oma tegevusi selliselt, et nende tulemusena kogeksime head. Kogeksime armastust. Ja samal ajal võtame arvesse kõikide oma tegude puhul võimalust saada haiget. Võimalust kogeda midagi hoopis muud, kui armastus. Seda, mis on skaala teises otsas. Valu, hirm, üksindus, hüljatus, halb, kurjus, jõuetus, saamatus. Niimoodi vaadates on tõesti elu must ja valge. On justkui hea ja kurja võitlus. Kuidas saada rohkem armastust ja vähem seda teist asja. Minul igatahes on nii olnud terve elu. Üks lihtne skeem kogu keerukuse all. Lihtsalt tahan olla armastatud.

Kui elu niimoodi vaadata, armastuse otsimise vaatenurgast, võib näha, et me oleme kõik justkui samal teekonnal. Kuidas saavutada igavene armastus? Lõputu, piiramatu, absoluutne armastus. Selline elu, et seda halba otsa, kus on ebameeldivad kogemused, üldse enam ei oleks. Ilmselt otsime me kõik vähemalt alateadlikult sellist elu. Sest alateadvus ongi ju põhimõtteliselt programm, mis salvestab elus toimunut ja vastavalt varasematele kogemustele juhib meid eemale valust ja armastuse poole. Lihtsalt mõnikord paneb programm natuke puusse ja põhjustab meile armastuse leidmise asemel hoopis kannatusi. Sest tegelikult pole ju elu kunagi see sama nagu see oli minevikus. Elu iga hetk on unikaalne ega allu mingitele lihtsatele valemitele. Seega pole võimalik pelgalt alateadvuse programmi toel tegelikult igavest armastust leida. Muidu oleksime me kõik juba igavesti õnnelikud ja armastust ääreni täis.

Oma elu jälgides olen pannud tähele, et alateadvus paneb vahepeal ikka nii puusse, et lükkab mind armastusest päris eemale. Kaugele kannatuste sohu. Kuna elu ebameeldivas otsas armastust ei paista, hakkame seal olles tihti teisi inimesi enda ümber ka soovimatult sodiga pilduma. Kui oled ikka kaelani mülkas, pritsib iga käeviibe ainult muda laiali. Ja kui teised tajuvad, et mudapilduja juurest armastust ei leia, lähevad nad ära. Lähevad armastust mujale otsima. Ja mülkas supleja jääb veelgi rohkem üksi, veelgi rohkem ilma armastuseta. Kuigi sellel inimesel on seal mudas väga valus ja ta ei taha seal olla, kuigi ka tema tahab tegelikult olla armastatud ja armastada, siis ta lihtsalt ei oska. Millegi pärast on elu ta läbi valu sinna sohu lükanud. Ilmselt ei aita mudasolijat veelgi rohkema mudaga üle valamine. Ainus, mis aitab, on armastus. Headus, soojus, valgus. Need omadused tõmbavad mülkast välja. Ja juhivad jälle õigele teele.

Kogedes elus hoitust ja armastust avastab Emma maailma

Armastus koosneb nii paljudest erinevatest omadustest, et seda on suisa võimatu lahti kirjutada. Aga ma usun, et nende kõigi ühine joon on, et armastuse omadused ehitavad sildu. Loovad võimalusi, ühendusi, koostööd. Armastus avab. Aga see teine tunne, nimetame seda kasvõi kurjuseks, suleb. Armastus kasvatab, kurjus kahandab. Armastus ütleb jah. Ja kurjus ütleb ei. Armastus viib edasi ja paneb õitsema. Kurjus hoiab kinni ja viib närtsimiseni. Ühes videos ütles Sadhguru, et kõik inimesed võiksid luua endale kasvõi tillukese keskkonna, kus nad saavad alati öelda jah. Ma usun, et kui me loome endale võimaluse mingis osas oma elust kõik müürid alla lasta ja olla täielikult avatud, ühendatud, koos, siis me kogemegi pidevat armastust. Ükskõik, mis ümberringi toimub. Meie oleme avatud, ühendatud, koos headuses. Meie ütleme oma sisemuses jah, isegi kui me peame mingil põhjusel päriselt ütlema ei. Ja enda puhul olen pannud tähele, et sellise suhtumisega peab järjest vähem ka verbaalselt ei ütlema. Järjest rohkem saab öelda jah.

Jah liidab läbi aktsepteerimise, toetuse, läbi armastuse. Seepärast otsustasime Hendrikuga aprilli alguses teineteisele uuesti jah öelda. Tais suurema hoo saanud protsess vabaduse suunas, rohkema armastuse poole, pani meid mõistma, et tahame teineteisele rohkem jah öelda. Tahame, et meie kooselu oleks üks keskkond, kus me saame öelda kogu aeg jah. Kus me saame olla kogu aeg avatud, heakskiitvad, hoolivad ja toetavad. Kus kumbki partner saab tunda, et ta on tõeliselt armastatud. Nii me siis lasime teha endale uued abielusõrmused ja sõitsime munadepüha ajal Mustjärve äärde oma liitu taas sõlmima. Kindlama jah-sõnaga. Juba teades, mida abielu võib tähendada. Olles mingis mõttes oma eluga hoopis teises kohas, kui siis, kui me 2014. aasta augustis abiellusime. Teades, et teist ei saa muuta ja alla suruda, sest see põhjustab valu. Ja valu põhjustab järjest enam ei-sid ja eemaldumist. Põhjustab sildade asemel müüre. See põhjustab lahkumise teineteisest.

Tahtes olla ikkagi koos armastuses, ütlesime me Hendrikuga teineteisele jah. Et me mõlemad võiksime armastada ennast, oma kaaslast ja meie lapsed saaksid kasvada armastavas keskkonnas. Nüüd me siis seda armastust siin iga päev loome, lammutame müüre ja ehitame sildu ning ütleme järjest enam teineteisele jah. Ütleme jah ka teineteise erinevustele ja salajastele soovidele. Ütleme vaikselt jah veidrustele ja iseärasustele. Sest me tahame olla armastatud ja armastada.

Minu armastatud mees

Öeldes ei, ütleme me alati mingil viisil, et teine inimene pole aktsepteeritud. Mingi tema soov või mõte pole vastuvõetav. Kui ma ütlen Pärdile millegi pärast ei, tekib temas alati võitlus. Võitlus tuleb sellepärast, et lapsel on valus. Mu pojal on valus, kui ta pole heaks kiidetud. Kogedes ei-d, lükkub inimene armastusest jällegi sammukese eemale. Seepärast proovin ma võimalikult palju öelda jah. Isegi kui pole võimalik öelda jah, proovin ma ikka. Öelda jah vähemalt osaliselt. Tunnustada Pärdi soove ja mõtteid. Võtta arvesse, et need on olulised ja teda tunnustada. Ma proovin järjest enam leida viise, kuidas Pärt tunneks, et ta on armastatud. Öeldes talle jah, kasvõi mingil määral, pole tal vaja nii palju võidelda. Siis on tal palju vähem valu ja hoopis rohkem armastust. Ja kogedes rohkem armastust, jagab ta seda teistele. Sest nagu mudas sipleja pritsib muda, kiirgab armastust kogev inimene headust.

Armastatud laps peseb rahus liivaga jalgratast

Ikka ja alati tuleb võtta arvesse ka ennast. Armastus saab ju alguse minu südamest. Kui ma ütlen endale kogu aeg ei, ütlen endale negatiivselt või laitvalt, lükkan ma iseennast samuti armastusest eemale. Ükskõik, et ütleja pole keegi teine. Ennast pidevalt maha tehes või halvustades loon ma endaga halva suhte. Ja ennast liiga vähe armastades armastan ma ka teisi liiga vähe. Seepärast proovin alati märgata, kuidas ma endasse suhtun. Kui tulebki mingi mõte, mis vääriks pigem ei ütlemist, ütlen ma ei õrnalt ja armastusega. Öeldes tegelikult kasvõi osaliselt jah. Niimoodi endaga head suhet hoides ja kasvatades kasvab armastus minu sees iga päevaga aina suuremaks. Ja niimoodi käitudes hästi enda ja teistega võimegi üsna ruttu jõuda järjest laiemasse kogukonda, kus me saame alati öelda jah. Olla alati avatud, ühendatud, toetatud, hoitud. Olla järjest rohkem armastuses.

Ma olen nii õnnelik, et ma sattusin joogakoolituse raames kokku kõigi nende pisut läilade ameeriklastega. Sest nende lääge jutt on minus endas ka palju rohkem pehmust esile kutsunud. Ja pehmes pinnases on ilusatel lilledel palju parem kasvada. Lisasingi oma Instagrami konto tutvustusse ingliskeelse lause: Cultivating Love towards Self and the World. See täiega lääge lause on minu jaoks hoopis täiega tõsine ja tugev. Kasvatades armastust enda ja kogu maailma vastu tekib järjest enam võimalusi öelda jah. Ja tekib rohkem võimalusi olla armastatud ja armastust jagada. Ja kes teab, ehk ükskord jõuame niimoodi armastades tõesti selle igavese armastuse juurde absoluutselt igal pool. Oleks ju ilus sellises maailmas elada küll.

Kerli ja Armastus

Armastust!

Ilu

Praegu on mingis mõttes kõige ilusam aeg aastas. Vähemalt looduse mõttes. Terve pika sügis-talve oli ilm hall, puud raagus, lilled kadunud ja laululinnud vait. Harjusin juba sellise oluga nii ära, et hakkasin ka seal ilu nägema. Nagu igal aastal õnneks juhtub. Muutused looduses tulevad aegamisi ja annavad aega uue olukorraga, uut moodi iluga harjuda. Kirgaste värvide kadudes loodusest hakkan tasapisi märkama halli erinevaid varjundeid, sambla rohelust, igihaljaste puude erinevaid rohelisi toone ja pinnase värve. Kuulen rähnide toksimist, puude kiikumise häält, tuule kohinat ja tunnetan udu niiskust näol. Sellel pimedamal osal aastast harjun niivõrd ära üsna üksluise pildiga, et tunnetusvahendid (kuulmine, nägemine, haistmine, kompimine, maitsmine) hakkavad eristama hoopis täpsemaid ja sügavamaid erinevusi. Ilumeel muutub vaiksemaks. Ja üldiselt koos sellega ka üldine meeleseisund. Vaikusest ja hallusest saab ilu.  

Ja siis hakkab kevad tulema. Meel on harjunud vaikuse ja igavusega, kuid üksäkki hakkavad kirkamad värvid ja helid ilmestuma. Iga päeva ja nädalaga aina enam. Ja valgust tuleb ka juurde, mis aitab kirkust looduses veelgi selgemalt ja pikemalt märgata. Tunnetusvahendid liiguvad automaatselt aina rohkem väljapoole ning hakkavad kogu seda ilu sisse ahmima. Alguses püsib eristamine tugev. Kevade esimestel päevadel on nii lihtne märgata iga avanevat lilleõit ja iga värvilise seelikuga tütarlast. Nii ilus aeg. Kui ilu aina tärkab ja meeled on talvisest puhkusest nii erksad, et jõuavad kogu ilu püüda ja hinnata. Tihe ilu märkamine kestab mingi aeg, aga siis tekib küllastus. Nagu elus ikka. Mõistus harjub kogu kirevuse, õitsemise ja laulmisega ära. Ka värvilised tütarlapsed ei eristu enam üksteisest nii väga. Ilust saab igapäev. Ja et selles kirevas ilus veel kuidagi silma paista, peab ikka midagi väga erilist tegema. Sest siis on muutunud isegi ilu igavaks. Ja meel hakkab otsima jälle midagi uut.

Lõpuks saab uus otsa. Või kulub selle leidmisele lihtsalt tohutul hulgal energiat. Mida vanemaks me saame, seda vähemaks jääb uudsust. Meele jaoks on justkui juba kõik olnud. Isegi ilu on juba olnud. Ja tal on igav. Aga ilu võib ise ka teadlikult otsida ja saada aru, et ilu ei muutu tegelikult kunagi igavaks. Ilu võib otsida täpselt siit samast. Kasvõi oma peopesast. Sest ilu on tegelikult ju kogemus. Millegi märkamine tekitab kogemuse ilust. Ilma märkamata pole ka ilu. Ilu on vaataja silmades. Kui silmad märkavad, on ilu alati olemas. Kui meel iluga harjub ja seda enam ei märka, kaob ilu. Siis tuleb ise märgata. Mulle meeldib ilu kogeda. Ma vaatan, et näha. Ma nuusutan, et tunda. Ma kuulatan, et kuulda. Sest ilu muudab elu niivõrd palju imelisemaks. Ükskõik, mis mõistus parasjagu arvab.

Sageli kaotamegi ilu kogemuse lihtsalt seepärast, et kuulame alateadlike mõtete lora, mis loovad ilma iluta maailma. Mõttes ei saa ju ilu kogeda. Ilu on alati hetke kogemus. Lõhn on ju siin ja praegu. Värvid sillerdavad ka ainult hetkes. Mineviku või tuleviku harmooniat pole võimalik päriselt kogeda, harmoonia on ainult hetkes. Ja kuivõrd tihti meie automaatsed mõtted üldse sealt mälupangast ilu otsivad? Enamasti plätravad niisama. Aga me saame valida mitte seda plära kuulata, vaid vaadata hoopis silmadest välja ja näha seda ilusat maailma, mis ainult ootab, et teda märgataks. Et ilu saaks ilmestuda meie pilgu läbi.

Minu arust saab ilu kogemust peaagu igast asjast tunda. Ja inimestest ka. Mäletan, et kui ma Hendrikuga käima hakkasin, oli ta ikka väga ilus. Vahepeal tulid mured, lapsed ja segavad mõtted peale ning segasid mul tema ilu sellisel kujul nägemast. Või igatahes märkasin ma seda palju harvem. Öeldakse, et kevad on armumise aeg. Ilmselt on see seotud ka sellega, et kevadel on meeled erksad ning märkavad ja otsivad ilu. Isegi ilma minu tahtmiseta. Armumine on ju iluga seotud. Ka meie armusime Hendrikuga kevadel. Ja tundub, et sellel kevadel armun temasse uuesti. Mingi imelik loor, mis segas mul väga tihti päriselt ilu ilma uudsuseta kogemast, hakkab justkui langema. Mingi tume loor, mis kattis minu meeli ega lasknud ülemäära tihti ilu kogemust saada. Ja mida rohkem ma ilu otsin ja tahan kogeda, seda rohkem ilu ka minu ümber on. Hendrik on ka jälle nii ilus. Armumise tunne tungib jälle mu põue. Ja mitte ainult Hendriku osas. Vaid kogu maailma. Kõik tundub kuidagi nii ilus. Isegi ma ise.

Ilusad inimesed, suvalisel hetkel

Ilu tundes tundub maailm ju muidugi ilusam. Ja seepärast on ka meeleolu parem ja asjad sujuvad paremini. Ilu kohe kosutab ja annab jõudu. Mitte ainult looduse ja inimeste ilu. Esemed võivad ka ju ilusad olla. Näiteks on mulle lapsest saati väga meeldinud ilusad kleidid. Mäletan, et nukkudega mängimise juures oli põhiline asi kleitide vahetamine. Õnneks oskas mu ema õmmelda ning seepärast oli minu nukkudel ikka alati mitu kleiti, mida vahetada. Ka Simsi (üks arvutimäng) mängides tahtsin alati naistele ilusaid kleite selga panna. Mul on isegi unistus, et ühel päeval saan ma ise kleite disainida ja ehk isegi õmmelda Kuigi see õmblemise teema tundub mulle natukene kahtlane, sest sügisel sain ma vaevalt ühe väikese palli õmblemisega hakkama. Peaasi, et ilu oleks. Teised võivad ka teha.

Igatahes, mulle annavad tõelist kosutust ilusad kleidid. Eriti sellised nagu printsessidel või pilvebaleriinidel 😊. Vahepeal tundus see mulle isegi natukene pealiskaudne. Aga tegelikult ei pea ma seda ju häbenema. Ma olen ikkagi naine. Ja mu selle aasta üks lubadus oli vähemalt korra sellist eriti uhket ja ilusat kleiti kanda. Varsti on Hendriku sünnipäev. Ta saab ka lõpuks 30. See päev oleks mul päris ideaalne aeg veelgi ilusamalt särada. Niiet kui keegi oskab soovitada, kust ma sellist eriti vinget pilvebaleriini kleiti võiksin näiteks kasvõi natukeseks laenutada, oleks ma väga tänulik. Mina saaks ilu kogeda ja ehk ka oma abikaasat tema sünnipäeval oma iluga rõõmustada.

Ma olen aru saanud, et elurõõm ja ilu käivad käsikäes. Ja rõõm aitab hoida üldist positiivsust elus, mis on üks päris kandev jõud. Seepärast otsin ma ilu. Võtan meelelt juhtimise üle ega lase elul igavaks ja mõttetuks muutuda. Kasutan ise teadlikult oma tunnetusvahendeid maailma ilu kogemiseks. Igal võimalikul hetkel, kui mul vähegi meeles on. Ja proovin ise ka ilus olla ja muudel viisidel ilu teistega jagada. Et kõigil oleks ilusam elu.

Ilu kogemus loob helgust ja kergust. Nagu lilled ja liblikad. Või roheline muru või sammal. Või minu armsa inimese lõhn. Ilu on väärt kogemist. Juba praegu. Ma tahan ilu märgata, sellele kogemusele ärgata.

Naine

Esmaspäeval juhtus selline imeline asi, et leidsin ennast oma maja eest täiesti üksinda. Ma ei mäletagi enam, millal ma viimati oma koduuksest üksinda väljusin. Alati on mul vähemalt üks põnn kaasas. Ja vahel mees ka. Aga sellel imelisel õhtupoolikul seadsin sammud linna poole täiesti üksinda. Mina, Kerli, kõndimas kodust kesklinna. Oli nii imeline tunne, aga samas korraks kuidagi tühi. Ma olin koju jätnud kõik oma identideedid, mida ma viimasel ajal kasutan. Ma polnud sellel hetkel ema, abikaasa, ma polnud perenaine, tütar, õde ega sõbranna. Ma olin kõigist nendest inimestest ja asjadest, kes need eelnevad identiteedid loovad, täitsa eemal. Üksinda sammumas mööda teed. Kollane mantel ja teksapüksid seljas ning tennised jala otsas. Kui ma siis Lille mäest alla kõndisin, küsisin endalt, mis identiteet mul nüüd üldse alles on? Ja ma leidsin ühe päris kindla, mis sõltub ainult minust endast. Ma olen ju naine.

Selle toreda avastuse peale ajasin rinna ette, tõmbasin selja sirgu ja sammusin eriti enesekindlalt. Puusad pisut õõtsumas, nagu ühel enesekindlal ja naiselikul naisel ikka. Tundsin naiselikkuse tunnet enda sees paisumas ja see tundus ikka eriti hea. Millal ma viimati ennast üldse päriselt naisena tundsin? Lihtsalt naisena, ilma nende teiste rollideta. Iga sammuga hakkas mulle veel enam meeldima olla naine ja juba oligi naeratus huultel. Mitte itsitav tütarlapselik naeratus, vaid naiselik, veidi salapärane naeratus. Oli selline naiselik olemine, millest “vanad” naised minu lapsepõlves rääkisid. Hoolimata minu traditsiooniliselt mitte kõige naiselikumast riidevalikust olin ma igatahes sellel hetkel väga naiselik. Sain aru, et iga kord kui ma tahan poest endale uut kleiti osta, otsin ma taga tegelikult just seda tunnet. Enesekindla, ilusa ja elujaatava naise tunnet. Ja tegelikult pole selleks midagi erilist vaja teha, peab lihtsalt naiselikkuse tunde enda seest üles otsima ja sellesse kehastuma. Ning see õige naiselikkuse tunne muudab iga kostüümi, soengu või keha koheselt väga naiselikuks.

Üheks minu selle aasta eesmärgiks vastavalt minu unistuste tahvlile oligi saada naiselikuks naiseks. Seda unistust kujutas foto ühest klassikalises mõttes eriti naiselikust naisest: pikkade lokkis juustega, pruntis suuga, perfektse nahaga ja peene olekuga lillelises kleidis olevus. Tõesti ilus naine. Aga mina ei näe päris selline välja. Ja kindlasti pole ma kõigi tavade kohaselt ka oma käitumiselt alati kõige naiselikum. Mida iganes see sõna ka peaks tähendama. Ja ma kusjuures olen sellel aastal tõesti üritanud ka muutuda naiselikumaks ja mingeid endale omaseid omadusi sellepärast alla surunud. Aga ma sain aru, et see ei tööta. Ma olen nagu ma olen. Aga ma olen ikkagi naine. Ma ei saa muuta juba toimunud kogemusi, mis mind on just selliseks naiseks teinud. Küll aga saan ma leida endas üles selle naiselikkuse tunde ja seda täiega nautida. Ükskõik, milline naine ma siis olen. Ja ma olen täitsa kindel, et olles kindel oma naiselikkuses, hakkavad mõned asjad kohe justkui iseenesest paremaks muutuma.

Lihtsalt naine, teiste rollide all

Naine pole selline sõna nagu ruut, et see vastab ainult ühele kirjeldusele. Naist ei saa defineerida ühe lausega (kui jätta lihtsalt bioloogiline definitsioon kõrvale). Isegi mitte ühe raamatuga. Sest naisi on maailm täis ja igaüks on täitsa isemoodi. Kes neist on rohkem naine kui teine? Iga naine lisab naiseks olemisele veel mingi oma erilise nüansi. Naised erinevad välimuse poolest. Ka oma käitumise ja rollide poolest. Aga ometi on neis kõigi olemas mingi ühine joon. See on see müstiline naiselikkuse tunne, mida iga imeline naine saab kasutada just omal moel. Ja seda kasutades seda ka maailmale kiirata. Aga ma usun, et iga naine võiks enda seest vahel selle naiselikkuse tunde üles otsida ja seda kanda. Sest minu kogemus ütleb vähemalt, et see on ikka päris mõnus tunne. See naiselikkuse tunne.

Huvitaval kombel kohtasin ma oma sellel pisut alla tunnisel jalutuskäigul kolme naist, kellega ma olen mingil hetkel oma elus tööl või koolis käimise tõttu päris tihti kokku puutunud. Ju tõmbas minu naiselikkuse energia kohe teisi naisi ka ligi. Ja ma sain nende kõigiga vähemalt põgusalt vestelda. Ja need kolm naist on kõik väga erinevad. Nad on kõik omamoodi naised. Omamoodi naiselikud naised. Ja ma polnud ammu neist ühtegi näinud ning väga tore oli neid kohata. Ja kuigi meie vestlused polnud sellel esmaspäevasel õhtupoolikul just kõige sügavamad, olid need siiski toredad. Naised, täitsa isemoodi, rõõmsalt vestlemas. Tundmas ennast omamoodi naiselikult. Ja sellistest toredatest naiselikest vestlustest saab alati iga naine midagi oma naiselikkuse arsenali lisada.

Juba mõned aastad olen otsinud kontakti naistega. Nii ühendust enda sisemise naisega kui ka erinevate naistega enda ümber. Sest kuidagi pole elu andnud mulle veel täielikku naiseks olemise kogemust. Ilmselt ongi ilus tasapisi avastada. See on olnud äärmiselt rikastav ja edasiviiv teekond. Järjest enam olen õppinud tundma, mida tähendab naiseks olemine nii bioloogilises kui emotisonaalses mõttes. Palju olen muidugi õppinud ka tänu meestele, meie vastanditele selles füüsilises maailmas. Eriti tänu oma mehele. Tegelikult on igal inimesel minu ümber mulle naiseks olemise kohta midagi õpetada. Eriti kui ma olen avatud uutele teadmistele ja kogemustele, mitte oma vanas teadmises või hoopis teadmatuses kinni. Tundes hirmu avastada.

Anatoomia õpingud joogaõpetaja koolituse raames on õpetanud mulle palju inimese keha kohta. Kus miski on ja milliseid imelisi ülesandeid täidab. On huvitav, kuidas me õpime koolis üli pika aja, mis näiteks inimkonna ajaloos on toimunud, aga ülivähe seda, kuidas meie enda keha päriselt töötab. Kes need inimesed sellised on? Kes on naised? Elan siin naise kehas, aga tegelikult ei tea sellest kuigi palju. Mulle tundub, et teoreetilised ja praktilised teadmised naise keha kohta aitavad tugevdada seda toetust, mis keha mulle pakub. Aitavad mul kehaga paremat kontakti saavutada. Sest ma saan aru, mis toimub ja mida on vaja. Kuigi me oleme kõik inimesed, on ühed meist ikkagi naised ja teised on mehed. Tore on teada selle osa kohta, mis meil kõigil on ühine. Aga imeline on teada ja kogeda seda osa, mis teeb naisest naise.

Seoses tütre saamisega olen avastanud, et ma ei oska isegi naise suguorganile või üldse piirkonnale kahe jala vahel mingit normaalsena kõlavat nime anda. Äkki keegi oskab aidata? Justkui on selline tunne, et naistel on seal midagi piinlikku. Kuidagi tundub, et mingites sügavamates, tumedamates kihtides on mul üldse natukene naiseks olemise pärast piinlik. Aga naise roll on ju alus teistele rollidele minu elus. Kui ma tunnen ennast naisena kindlana, saan tunda ennast kindlana ka teistes rollides. Siis ma saan oma kehale tõeliselt toetuda, et saaks kasvada minu naiselikkuse tunne üldisemalt. Ja toetada kõiki neid teisi rolle, mida ma elus naisena mängin.

Naiseks olemine ongi ju naiste esimene roll. Kuidas küll teha seda kindlalt ja tundes seda mõnusat naiselikkuse tunnet, nagu esmaspäeval jalutades? Kuidas olla enda naiseks olemises kindel? Kuidas olla enesekindel naine? Kindel naine, nii kehas kui vaimus, on toetus teistele rollidele, mis naised elus võtavad. Nendele rollidele, läbi mille me maailmaga suhtleme ja enda olemust kosutame.

Tahan võtta endale aega olla lihtsalt naine, tunda seda teistest identiteetidest vaba olemise tunnet. Lihtsalt olla naisena. Ammutada sellest jõudu, sära ja toetust. Et jälle astuda elulavale kõigis oma teistes naisena elamise rollides. Ootan ja uurin huviga, mida kõike see imeline naise keha ja naiseks olemine mulle veel pakkuda saavad.