Montessori

2018. aasta suvel võtsime oma perre aastaks ajaks elama 16-aastase poisi Kriti Taimaalt. Krit tuli Eestisse YFU õpilasvahetuse programmiga. Minu õde töötas tollal selles organisatsioonis ning on suuresti vastutav meie üsna julge otsuse eest võtta võõras poiss enda juurde elama. Olen õele aga väga tänulik, sest lisaks Kritile, kes on tõeliselt tore inimene, saabus minu ellu niimoodi ka teadmine Montessori pedagoogikast. Tänu meie pere osalusele YFU tegemistes sai minust teada ka organisatsiooni programmijuht, kelle venna naine oli koos paari teise emaga loonud just Eesti Montessori Ühingu. Millegi pärast soovitas YFU programmijuht mu õel anda mulle edasi teave, et Tartus toimub selle ühingu loeng. Ma polnud mingist Montessorist midagi kuulnud ning tundus kuidagi nii lamp, et mul soovitati sinna minna. Aga just enne seda olin enda jaoks loonud vanasõna: kui midagi tuleb su ellu lambist, vaata, mida see valgustab. Ja nii ma läksingi loengule kohale. Ja valgust hakkas sellest lambist ikka kõvasti põlema.

Enne loengut uurisin väga põgusalt Montessori kohta ning ausalt öeldes eriti aru ei saanud, mida see endast kujutab. Nägin pilte ilusatest tubadest ning huvitavatest mänguasjadest. Tundus kuidagi pealiskaudne teema olevat. Loengul ma küsisingi, et kas sellel Montessoril on mingi sügavam sisu ka või ongi ainult asjad. Ja vastuseks sain, et sisu on ka. Sain soovituse alustada lugemist Maria Montessori teosest “The absorbent mind”, mida eesti keelde tõlgitakse kui “Vastuvõtlik meel”. Hakkasin raamatut lugema just sellel ajal, kui läksin Indiasse joogalikule palverännakule. Reis oli väga sügav ja soovitatud raamat ka. Nii ma siis käisin Indias mööda templeid, tegin oma joogaharjutusi ja vahepeal lugesin Maria Montessori raamatut. See kõik kõlas lihtsalt täiuslikult kokku. Ja nii ma armusingi Montessorisse. Minu jaoks ongi sellest ajast saanud Montessori pedagoogika põhimõtete kasutamine osaks minu joogapraktikast ja koos sellega osaks minu elust.

Montessori pedagoogika on tõeline teadus ning kätkeb endas väga palju erinevaid teemasid. Keda see täpsemalt huvitab, saab väga head eestikeelset infot nt Eesti Montessori Ühingu kodulehelt. Mina kui lapsevanem võtan Montessori rakendamisel eelkõige aluseks kogu õpetuse aluseks olevad olulised filosoofilised aspektid. Spetsiaalset nö Montessori pedagoogilist koduõpet me ei teosta. Meie kodus pole Montessori õppeklassides väga olulisel kohal olevaid spetsiaalseid õppevahendeid. Pärt käib hetkel Waldorf-kallakuga lastehoius ning kodus pakun talle lisaks erinevaid toetavaid tegevusi. Montessori vahenditega saab poiss tegutseda Väikeste Teadlaste Majas kaks korda nädalas koos Montessori õpetaja kvalifikatsiooni omandava juhendajaga.

Montessori pedagoogika ühed väga paljudest õppevahenditest

Kodus peame aga kinni mõningatest olulistest punktidest, mis tagavad sujuvama elu nii lapsele kui vanematele.

  1. Maria Montessori, Itaaliast pärit arsti ja pedagoogi õpetuse peamiseks aluseks on austus lapse vastu. Teadvustamine, et laps on lihtsalt inimene väikeses kehas, kellel on vähem teadmisi ja kogemusi. Kes vajab toetust ja mõistmist, et kasvada ja saavutada oma tõeline suurus. Laps pole kuidagi alam ning teda ei tohi represseerida. Montessori pedagoogika näeb, et lapsel on kindlad evolutsoonilised vajadused ning nende vajaduste märkamisel ja rahuldamisel kogu õpetus sisuliselt baseerubki. Lapsel on looduse poolt seatud plaan, kuidas kasvada ning selle plaani teadvustamine ja sellega arvestamine muudab inimese kasvamise nii lapse kui lapsevanema jaoks oluliselt toredamaks.
  2. Et saada teada, mis looduslik plaan parasjagu lapsele ette näeb, tuleb last teadvustatult jälgida. Ma vaatan oma lapsi tegutsemas ning märkan, mida ja miks nad soovivad teha. Looduslik plaan näeb ette kindlad vajadused, mille eest tuleb hoolt kanda, et inimene saaks olla õnnelik ja normaalselt areneda. Täpselt nagu täiskasvanute puhul. Kõige sagedamini tekivadki probleemid lastega, kelle looduslikke vajadusi ei märgata ega aidata teostada.
  3. Kui ma saan teada, mida laps parasjagu vajab või mis on tema naturaalne huvi, pakun ma talle seda tegevust. Kui Pärt küsis pidevalt dinosauruste kohta, ostsin talle kaks raamatut, mis seda teemat käsitlesid. Vaatasime ja uurisime neid koos ning kõrvale vaatasime väikeseid dinosaruse kujusid. Kui Pärt tunneb huvi sõnade ja häälikute vastu, tegelen temaga koos selle teemaga. Ja kui laps vajab lihtsalt ema tähelepanu, pakun just seda.
  4. Kindlasti on laste üheks vajaduseks inimesena arenemisel teha praktilisi töid. Ma olen Pärti kaasanud erinevatesse kodutöödesse juba väga noorest east. Ma kutsun teda endaga koos süüa tegema või koristama. Ning loomulikult võimaldan lapsele sobilikke tööriistu. Päris tegevuste tegemine pakub suurt rahuldust ning valmistab ette iseseisvat inimest. Kui laps ei soovi ühineda, austan ma tema soovi ega sunni.
  5. Kui laps on keskendunult ja püüdlikult midagi lõpuni teinud ning paistab tulemusega rahul, siis ma ei kritiseeri teda ega kiida ka ülemäära. Rahulolu on juba niigi olemas. Liigne kiitmine tekitab tunde, et ta teeb neid tegevusi minu jaoks. Ma märkan ja annan sellest märkamisest vajadusel teada. Isegi kui lapse saavutatud tulemus pole selline, nagu mina õigeks pean, siis ma ei hakka parandama. Pärdil on tihtilugu särk tagurpidi seljas. Aga ta ise pani selle ja on tulemusega rahul. Kui mina teda riietan, panen ikka särgi õiget pidi selga. Kui Pärt ennast aga täitsa ise riietab, siis ma protsessi ei sekku. Kriitika tekitab inimeses ebakindlust ja hirmu ebaõnnestuda.
  6. Lastel on väga oluline olla keskendunud. Ükskõik, mis tegevus mu last parasjagu köidab, ma ei sekku mingil moel. Kui see pole just vajalik mingi reaalse ohu ärahoidmiseks. Ma lasen lastel keskenduda valitud tegevusele. Hendrik ütleb lihtsalt, et kui lapsel midagi häda pole, ära torgi. Las tegutseb.
  7. Selleks, et keskendumine saaks ilmenda, on lapsel vajalik olla rahulikus meeleolus. Ma ei stimuleeri last üle. Väga tihti põhjustab lastes emotsionaalseid läbielamisi liiga palju uudsust, lärmi, kirevaid mänguasju jne. Laps on kurnatud ega suuda enam keskenduda ning leida toetavaid tegevusi. Ja siis tuleb ka jonn, keskendumishäired jne. Seepärast hindan ma alati lapse hetke emotsionaalset olukorda ning valin vastavaid tegevusi. Eakohased ja lapsele mõistetavad elamused on omal kohal, aga veel enam vajab laps lihtsalt igavust. Igavuses on võimalik kõige paremini rasketest emotsioonidest vabaneda ja jõuda keskendumiseni. Igavust tundes avaldub leidlikkus teha midagi lapse jaoks sellel hetkel olulist.
  8. Laps saab keskendunult tegutseda ja tegevusi lõpuni teha, kui talle on loodud vastavad eeldused. Seega aitan ma lapsel ise teha. Loon keskkonna, kus vajalikud asjad on iseseisvalt kättesaadavad. Samuti ei paku ma üleliigset abi. Lapse jaoks on tähtis ülesande lõpetamine ilma abita. Isegi kui mulle tundub, et lapsel läheb asi natuke segamini, et sekku ma enne, kui ta abi palub. Ja siis aitan ka täpselt nii palju, kui parasjagu vaja on, et laps saaks iseseisvalt jätkata. Pärt paneb näiteks kampsuni lukku päris kaua aega kinni. Pusib ja pusib. Enamasti lõpuks õnnestub, aga mõnikord annab ta alla ja palub abi. Ma lähen alles siis ja aitan ainult protsessi pisut edasi. Muidu jääb tal saamata rahuldus ise tegevuse lõpetamisest ning laps harjubki mõttega, et ta vajab pidevalt abi. Ise tegemine kasvatab aga enesekindlust.
  9. Kui aga kõik ei lähe ideaalselt ning ilmneb ühiskonna normide järgi nö halb käitumine, toetan ma oma last emotsionaalselt. Nende rasketel hetkedel ei hakka ma lapsega võitlema, vaid aktsepteerin teda. Ma annan talle märku, et mõistan tema pahameelt ning toetan teda kas kohalolekuga või kui ta lubab, siis ka füüsilise lähedusega.
  10. Ma teadvustan endale, et mina olen eeskuju. See on ka kõige olulisem punkt. Ükskõik, mida teen mina või teised lapsega koos olles, laps märkab seda. Montessori pedagoogika järgi on lastel vastuvõtlik meel. Eriti tuleb seda silmas pidada lapse esimestel eluaastatel. Kõik, mis lapse ümber toimub, salvestub tema alateadvusesse. Nii õpib laps, kuidas olla inimene. Umbes 80% seostest ajus luuakse esimese kolme eluaasta jooksul. Sealjuures ei saa lapse alateadvus aru, kas see, mida ta näeb on päriselt või mitte (filmis, raamatus). Seepärast annan oma parima, et laps saaks kogeda seda, mida ma tahan, et ta endaga ellu kaasa võtaks.

Need on kõige lihtsamad asjad, mis igaüks saab ise oma lapse ja enda jaoks lapsevanemana teha. Või siis kõige raskemad, sest neid ei saa osta või teistelt saada. Neid tuleb kogu aeg ise teha. Lapse jälgimine ning tema tegevuste aktsepteerimine eeldab hetkes olemist ja teadvustamist, mis toimub. Minu kogemus ütleb, et kui ma vanemana suudan päriselt olla kohal ja mitte last mingi oma jamaga segada, avaldub laste ja tegelikult inimese imeline olemus. Looduse plaan inimese arenguks saab rakenduda. Laps on tõeliselt keskendunud, rahulolev, sisemiselt õnnelik ning sellisena leiab ta normaalses elukeskkonnas alati vahendid, mis aitavad tal looduse plaani ellu viia. Laps julgeb katsetada ning niimoodi saada just sellel hetkel vajalikke kogemusi ja teadmisi. Seega on minu jaoks Montessori õpetuste rakendamisel kõige olulisem leida viisid, kuidas olla parim variant iseendast, et niimoodi parimal moel toetada oma lapsi. Siin kohtuvadki minu jaoks jooga ja Montessori pedagoogika. Pole olemas eraldi laste maailma ja täiskasvanute maailma. Me elame kõik ühes maailmas. See, kuidas mina oma lastega käitun, loob tulevikku. Ka Maria Montessori töötas selle nimel, et inimesed, kes kasvasid ju kõik lapsest, oleksid paremad.

Täiskasvanud ja lapsed on rahul
pärast keskendumist ja lõpetatud tegevust. See on osa nende looduslikust vajadusest.

Olles ema, vastutan ma väga palju selle eest, milliseks kujuneb minu laste elutee. Ja lapsed kujundavad meie tuleviku maailma. Kui me tahame, et tulevik oleks parem, peame olema paremad vanemad, et kasvaksid paremad inimesed. Paljuski astuvad lapsed oma praegu veel väikeste jalakestega tulevikus seda rada, mille vanemad neile ette näitavad. Seega tasub investeerida iseendasse, et olla parem. Nii see spiraal toimib, kas ülespoole või allapoole. Ma töötan iga päev selle nimel, et spiraal läheks ikka üles, sest ma tunnen maailma ees vastutust.

Üks moodus, mida mina kasutan selleks, et olla parem ema, on meditatsioon tülide lahendamiseks. Vahel esineb ikka mul lastega konflikte, isegi juba Emmaga. Kui võimalik, eemaldun ma konflikti olukorras korraks, et saada selgeks ja leida lahendus konflikti lõpetamiseks. Vahel pean nõu näiteks ka Hendrikuga. Kui see parasjagu pole võimalik või ei tule meelde, teen seda tagant järele. Ehk hiljem rahulikult omaette olles istun vaikselt maha ja teen sündmuse oma peas uuesti läbi. Mõtlen, miks laps võis reageerida nii, nagu ta tegi. Ja miks mina ei suutnud jääda rahulikuks. Ja siis mõtlen läbi, kuidas ma oleksin võinud tegelikult käituda. Selliselt toimides suudan päris paljusid konflikte tulevikus vältida.

Montessori ja jooga on minu suured kired ning ma võiks neist igavesti kirjutada. Ilmselt plaaningi seda teha. Samas saab olla normaalne lapsevanem ja inimene ka ilma suuremat teooriat teadmata. Just see mind ka Montessori puhul paelus. Kogu metoodika on nii loomulik ning paljusid asju sellest metoodikast kasutasin ka mina juba ammu enne, kui ma Maria Montessori nime kuulsin. Kõige aluseks on looduslike vajadustega arvestamine ning heatahtlikkus ja kaastundlikkus laste, aga tegelikult kõigi inimest vastu. Soov teisi päriselt aidata, toetada ja olla hooliv. Soov luua lähedasi ning armastavaid suhteid. Need olid ka ju põhjused, miks me Kriti enda koju võtsime. Ma tahan ise kogeda ja õpetada ka lastele, et maailm on imeline paik, mis väärib avastamist. Avastamine eeldab aga enesekindlust, sallivust ja julgust ka ebaõnnestuda. Ja kõik need kümme välja toodud punkti kehtivad ju tegelikult mitte ainult laste, vaid kõigi inimeste puhul. Austust, sallivust, mõistmist, heatahtlikkust ja armastust ootavad kõik inimesed. Nende puudus tekitabki neid probleeme, mida praegu järjest rohkemad inimesed soovivad lahendada.

Vahetus

Vahepeal on päris palju vahetunud. Vana olukord on asendunud uuega ehk on toimunud muutus. Kuu vahetus, aasta, isegi aastakümmend. Ajalised vahetused toovad alati kaasa ka muutusi materiaalsel tasandil. Olen märganud, et üsna tihti on aastavahetuse aeg alguseks mingitele teistele vahetustele veel. Eelmisel aastal sellel ajal vahetus Hendriku töökoht ning sellest tulenevalt ka meie elukoht. Ning seoses vahetusega tuli ellu täiesti uus rutiin. Eks ikka viib üks vahetus järgmiseni. Selle aasta 1. jaanuaril vahetasime oma pereliikmete arvu. Nüüd on see neli: Kerli, Hendrik, Pärt ja Emma. Täpselt niimoodi vanuse järjekorras. Kusjuures, oleme sündinud kõik erineval kuul, aastaajal, aastal ja isegi aastakümnendil. Milline vaheldusrikkus.

Nagu mainitud, viib üks vahetus alati järgmiseni. Üks muutus toob kaasa uued asjaolud, niiet lõpuks võib ainsast muutusest kasvada välja terve rida ümberkorraldusi. Emma sünd on kindlasti palju muutnud. Praegu on veel vara hinnata, mida ja kuhu suunas täpselt, sest kõik on veel nii värske. Iga päev on nagunii täiesti uut moodi. Aga näiteks hakkab Pärt tulenevalt uutest asjaoludest vaikselt vahetama oma valikut eelistatava vanema osas. Täna oli vist esimene kord, kui mu poeg soovis, et tema küüsi lõikaks Hendrik ja mitte mina. Selliseid väikseid eelistuse muutusi esineb iga päev. Mul on natukene kurb, justkui distants meie vahel pisut suureneb. Aga ma mõistan, et see on paratamatu. Ja tegelikult ka eluterve. Igaüks peab vahetustega kohanema parimal moel. Nii on kannatusi kõigil vähem.

Olen tähendanud, et suurte vahetustega käib millegi pärast tihti kaasas palju kannatusi. On justkui nagu mingi suur tõke, mis on vaja ületada, et jõuda uude olukorda. Ja tõkke ületamine tähendab sageli kas füüsilisi või emotsionaalseid raskusi. Pereliikmete arvu vahetumine on väga suur muutus ja tähendab naise jaoks päris palju füüsilisi ebamugavusi ja valu. See võib tähendada ka emotsionaalseid raskusi. Võin öelda, et olen viimase paari kuu jooksul kogenud mitmeid füüsilisi ebamugavusi. Ja viimase paari päeva jooksul päris paraja portsu füüsilist valu. Aga kannatusi pole üldse nii palju. Nimelt taipasin 31. detsembril kodus diivanil istudes ja kannatades selle pärast, et sünnitus veel ei alga, et tegelikult on ainus kannatus kannatamine ise. Kõik muu on lihtsalt asjad, mis juhtuvad ja mida me kogeme. Ja kõik need asjad iseenesest pole kannatus. Me ise lihtsalt valime nende asjade pärast kannatada. Aga me võime valida ja vahetada, millele me keskendume. Kas keskendume asjale endale või selle pärast kannatamisele?

Elus on igasuguseid asju, mille pärast saab kannatada. Aga saab ka otsustada teisiti, vahetada vaatenurka ja kannatamine lõpetada. Sest kannatus on ju tegelikult puhtalt emotsionaalne. Isegi füüsiline valu väga kõrgel tasandil ei pea olema kannatus. Ma saan kannatuse vahetada hoopis millegi muu vastu. Näiteks selle vastu, et kogeda, mis mingil hetkel reaalselt toimub. Saada aru, miks see asi, mis võiks kannatust põhjustada, sellel hetkel toimub. Ja kui see nö ebameeldiv asi on vajalik selleks, et saavutada mingi soovitud eesmärk, seda lihtsalt aktsepteerida. Sünnituse puhul teadvustasin, et füüsiline tunne, mida kogesin valuna, on vajalik selleks, et Emma saaks sündida. Ja see aitas valu vastu võtta ja tunda oluliselt vähem kannatust. Ma ootasin oma tütart nii väga. Seega pole tema sündmine mingi kannatus, vaid üks ilusamaid asju üldse, mida kogeda. Midagi, mida tuleks tegelikult ju hoopis nautida. Ja ma võin ausalt öelda, et mingi osa minust nautis kogu seda protsessi väga kõrgel tasandil. Mingi osa tundis aga valu, mis oli paratamatu. Sest lapse sünd on lihtsalt nii suur vahetus ja toob seega paratamatult kaasa suure tõkke, mida ületada.

Samas on ka kordi, kus nö kannatust põhjustavat situatsiooni pole vaja aktsepteerida. Sest see pole eesmärgi saavutamiseks sugugi parim võimalus. Ega üldsegi vajalik. Emma on päris tubli imeja ja soovib tihti rinda saada. Juba päris algusest saadik. Minu rinnanibud kahjuks pole selle olukorraga veel harjunud ning on kohati päris valulikud. Mingi hetk muutus kannatus nii suureks, et sain aru, et see pole vajalik. Minu eesmärk on toita Emmat, aga sellega ei peaks kaasnema ülemäärast valu. Seega tuli midagi muuta. Saatsin Hendriku keset ööd apteeki rindadele hooldusvahendeid tooma. Samuti vahetasin imetamisasendit. Nüüd teen ka pärnaõiekompressi. Imetamine on oluliselt vähem valulik ja rinnad paranevad. Seega vahel tuleb kannatuse ilmendes aktsepteerimise asemel ehk vaatenurga vahetamise asemel vahetada midagi päriselt füüsiliselt. Vahetada mingit vahendit. Selle järele jäänud natukese imetamise valu puhul aitab kannatuse ära hoida jällegi lihtsalt hetkes olemine. Ilus hetk ju iseenesest, kui armas beebitüdruk on rinnal ja imeb piima. Väärib vaatamist.

Inimene saab valida, kuidas elada. Üks variant on elada lihtsalt ühest kannatusest teise ilma olukordade vahetumist reaalselt teadvustamata. Olukordade erilisust ja ainulaadsust märkamata. Suuremat pilti tajumata. Teadmata, miks midagi toimub. Mina soovin elada aga teisiti. Soovin elada reaalset elu, mitte kannatust. Ma soovin kogeda vahetult elu kõikide värvide vahetumist. Ma soovin eristada, mis päriselt toimub. Ja olenemata hetkel olevast värvist seda kuidagi nautida. Elada nii, et iga vahetuv värv oleks ilma kannatuseta. Ja teada, et iga olukorra puhul on võimalik vahetus. Kas vaatenurga või vahendite. Niiet kui mu armas Pärt tuleb minu voodisse hüppama samal ajal, kui mina oma pisut valulike rindadega Emmat toidan, ei saa ma kurjaks ega kannata. Ma näen hoopis lapse soovi olla koos perega. Tema armastust ema vastu. Ja selgitan, et voodis võid hüpata siis, kui söötmine on läbi. Aga ta on teretulnud siin olema ja selle ajal näiteks põrandal hüppama. Ma suunan teda vahetama vahendit ja vahetan ise vaatenurka.

 Nii saab elu värve vahel täitsa ise vahetada.

Koos

Ma elan siin maailmas koos väga paljude inimestega. Enamikke ma ei tea ega pole kohanud, ei saagi kunagi teadma. Mõnede inimestega olen koos korra, teistega mõned korrad rohkem. On inimesi, kes on minuga teatud viisil seotud päris tihedalt ja kaua aega. Ja siis on need inimesed, kellega ma olen tõesti väga palju koos. Osadega sisuliselt iga päev. On need inimesed, kes on minuga nii seotud, et iga minu tegu mõjutab neid. Need on Hendrik, Pärt ja endiselt minu kõhus resideeruv beebi. Lapsed kasvavad kunagi suureks ning enam nii palju minuga seotud pole. Hendrikuga on meil aga antud vanne olla koos nii kaua, kui meile aega siin Maa peal antud on. Ma andsin selle vande siiralt ning ma tahan sellest tõesti väga kinni pidada. Ma annan oma parima, et olla temaga päriselt koos.

Minu jaoks oli abiellumine väga oluline. Olin juba päris noorena mõelnud, et tahan abielluda. Ja teha seda enne laste saamist. Elus võib igasuguseid asju juhtuda nö niisama, aga abielu ei saa lihtsalt juhtuda. See eeldab ikkagi kindlat otsust. Vähemalt minu jaoks. Mäletan, et meie abiellumise suvel mõtlesin ikka mitu korda enda jaoks selgeks, kas Hendrik on see ainus mees minu jaoks. Kaalusin oma otsust põhjalikult, sest abielu on minu jaoks tõesti püha. Kui olin endas kindel ning meie abiellumise päev kätte jõudis, olin nii õnnelik. See oli üliilus päev. Ja ma tundsin tõelist õnnistust meie liidule. Ma tundsin, et olime valinud olla päriselt koos.

Meil polnud Hendrikuga mingid maailma kõige uhkemad pulmad. Tegelikult olime plaaninud abielluda väikeses perekonnaringis ning plaan pidada pidu tuli umbes kaks kuud enne üritust. Seega pidime pool suve kõik raha kõrvale panema, käima vanemate juures söömas või vanavanemate juurest aedvilju kaasa korjama. Kogu pulmakingiks saadud raha läks ka loomulikult kulude katteks. Kuidagi me selle ürituse siiski finantseeritud saime, asjad lihtsalt sujusid ka. Vaatamata küllalt kesisele eelarvele oli see minu jaoks maailma kõige parem pulmapidu. Sest ma olin nii õnnelik, et minu suur unistus täitus. Ma abiellusin mehega, keda ma armastan. Abielu andis mulle tunde ja teadmise, et me oleme kuidagi palju rohkem koos.

Uskusin varem, et iga vandega kinnitatud liit peab kestma igavesti. Nüüdseks ma enam nii naiivne ei ole. Ma olen näinud, et kõik abielud pole mõeldud kestma jääma. Kui raskus koosolemises muutub tunduvalt suuremaks kui rõõm ja selline olukord kestab, pole mõtet koos kannatada. Oleme ka Hendrikuga mõnda raskust tunda saanud. Eile õhtul just arutasime, millest me oleme üle saanud. Ja kus oleks veel arenguruumi. Aga meie puhul on kehtinud vanasõna: mis ei tapa, teeb tugevamaks. Meil on lihtsalt mõlemal suur tahtejõud ja õnneks ka suur tahe olla koos. Me oleme mõlemad ajas muutunud ka pehmemaks ja teise osas mõistvamaks. Ning isegi mina oma suure kanguse juures olen päris mitu korda lihtsalt alistunud. Abielu on üks suur õppetund, mis aitab täiuslikult omandada selliseid kvaliteete nagu isetus, andestus ja tõeline ausus. Ainult neid omadusi arendades saab päriselt jääda kokku.

Koos saab muidugi olla vaid siis, kui mõlemad tõesti tahavad. Sest päriselt koos olemiseks on vaja kõigi osapoolte tõelist panust. Mõlemad peavad soovima vajadusel pingutada, loovutada, isegi ohverdada. Ja teha seda nii, et kumbki ei pea ennast tegelikult kaotama. Vaid koosolemisest saab vaatamata kogu pingutusele hoopis jõudu juurde. Sest sa tead, et sul on maailmas olemas vähemalt üks inimene, kes on päriselt sinu poolt. Kes on sinu jaoks olemas. Isegi kui ta teeb vahepeal mingeid eriti nõmedaid asju, on ta ikkagi olemas, kui päriselt vaja on. Sinu siiras abi siin elus. Aga sellised suured asjad ei seisa õhus. Need seisavad ainult väga tugeval vundamendil, mida on vaja kogu aeg täiustada.

Ma olen Hendrikuga olnud koos üle 10 aasta, abielus pisut üle viie. Me oleme selle aja jooksul mõlemad palju muutunud. Meie unistused ja soovid on ehk muutunud. Aga õnneks pole muutunud soov olla koos. See soov on meid aidanud üle siiani igast mäest, sest me oleme teadlikult oma suhte kvaliteeti panustanud. Oleme leppinud kokku rutiinid, mis aitavad hoida abielu tugevana. Oleme mõlemad ennast teadlikult puudulikel teemadel arendanud. Ja oleme koos teinud plaane ja vaadanud, et meie ideed edasisest elust ikkagi kokku kõlaksid. Ilma, et kumbki peaks millestki väga olulisest loobuma. Me anname teineteisele aega. Aega teha kummagi jaoks olulisi asju eraldi, aga ka aega, et olla koos.

Näiteks täna käisime lõuna ajal koos jalutamas ja kohvikus, et vaadata koos üle kummagi eesmärgid järgmiseks aastaks. Panime kirja, mis on kindlasti need viis asja, mida kumbki tahab järgmisel aastal teha. Samuti panime kirja erinevad eesmärgid, mida soovime saavutada. Nii individuaalsed kui ühised. Ja leidsime, et hea koostöö korral on kõik teostatav. Samas leppisime kokku, et pole liiga jäigad, vaid arvestame ikka ka hetke olukorda. Sest kõige olulisem eesmärk meil nii ühiselt kui eraldi on elada õnnelikult. Ja minu õnne valem seab väga olulisele kohale, et mul oleks inimene, kellega olla päriselt koos.

Maailmas on ju miljardeid inimesi, kes on siin minuga koos. Ja põhimõtteliselt võiksin ma oma kaaslaseks valida neist ükskõik kelle. Mõni on ehk ilusam, mõni targem ja mõni huvitavam. Aga neil kõigil on ka mingid puudused. Täiuslikku kaaslast polegi ju olemas. Ja seda teadvustasin ma ka Hendrikuga abielludes. Aga on inimesed, kelle ebatäiuslikkust sa suudad aktsepteerida ja enda kõrval hoida. Sest seal on miski, mis ühendab. Ma pole veel nii mõistev, andestav ja hell, kui võiks. Aga ma tahan olla, järjest rohkem. Millegi pärast paneb abielu Hendrikuga mind soovima olla parem kaaslane ja seeläbi ka parem inimene. Sest mõlema osapoole jaoks on koosolemises mingi sõnuseletamatu ilu. Ja seda ilu toites läheb see ainult ilusamaks. Ja pealegi on selles suures maailmas lihtsalt palju parem, kui oled päriselt kellegagi koos. Kui on keegi, kes hoiab kõvasti käest.

Andestus

Väikestel lastel on imeline komme andestada. See on ilmselt sellepärast, et nad elavad hetkes. Kui ma kogemata või oskamatusest teen Pärdile kuidagi liiga, siis ta vihastub kindlasti. Ta ütleb ehk emotsiooni ajel asju, mida ta tavalises olukorras ei ütle. Mu poeg võib isegi üritada viha mõjul mulle kuidagi vastu haiget teha. Aga siis läheb see solvumise põhjustanud sündmus mööda ja laps läheb eluga edasi. Vajadusel me arutame mõned detailid sündmusest läbi, et lapse hinge ei jääks muret. Ja juba umbes kahe minuti pärast ta enam justkui ei mäletagi, et midagi ebameeldivat juhtus. Pärt tuleb heatujulisena minu juurde ja soovib koos midagi toredat teha. Tema silmis pole enam märkigi eelmisest sündmusest. Pärt elab oma pahameele kohe välja ja unustab. Ja nii teen ka mina temaga: lasen ebameeldiva olukorra mööda minna ja jätkan puhtalt lehelt. Ma ei mäleta ühtegi korda, kus Pärt oleks mulle mõne minevikus toimunud ebameeldiva sündmuse kohta teinud etteheiteid. Ja kuna minu poeg mõtleb veel kõva häälega, siis ilmselt pole olnud ka selliseid mõtteid. Muidu ta räägib ikka vahel minevikus toimunud asjadest, aga mitte kunagi pole Pärdi jutus vimma või andestamatust. Kindlasti jätavad erinevad sündmused iga inimese ellu teatava jälje, aga nendel jälgedel pole sellel hetkel otsekui veel mingit värvingut. Pole silti hea või halb. On lihtsalt kogemus.

Mida vanemaks saadakse, seda vähemaks jääb enamikel inimestel hetkes olemist. Seda rohkem on neil meelel sündmused, mis on toimunud. Ja seda rohkem on nendel sündmustel erinevaid hinnanguid. Ja seda rohkem on andestamatust. On etteheited teiste tegudele, on solvumised ja pahameel. Millal ja miks selline nihe toimub? Kuidas seda vältida? Minu jaoks on küll tohutult koormav olla kellegi peale pahane või solvunud. Sellised tunded röövivad rõõmu ja positiivset energiat. Miks mul on vaja kanda endas andestamatust teise inimese suhtes, kui see meile mõlemale ja lõpuks kõigile meie ümber halvasti mõjub? Palju lihtsam oleks tegutseda nagu Pärt. Ebameeldiva sündmuse toimumise ajal oma reageering ära näidata, asjad selgeks teha ja eluga edasi minna.

Aga mida vanemaks inimene saab, seda rohkem on talle õpetatud, et reageerida ei tohi. Tuleb endas hoida. Kuid kuhu need reageeringud seal sees kõik ikka mahuvad? Lõpuks saab anum täis ja kork plahvatab pealt. Kuna reageering jäi õigel hetkel tulemata, ei saanud osapooled asju omavahel selgeks teha ja probleemi seljatada. Ja sageli saavad siis nende alla surutud reaktsioonide sihtmärgiks inimesed, kellel pole reageeringuid põhjustanud sündmusega mingit pistmist. Nad saavad kogu tohutu pahameele enda kaela. Kõik, mis korraga välja pääseb. Halb kogemus tekitab taaskord pettumuse, solvumise, vimma, pahameele. Tekib jälle mingi vastumõju, mis surutakse alla ja kantakse kaasas. Et siis see jälle suvalisel ajal välja lasta. Nii need pahameele ja andestamatuse seemned muudkui kanduvad mööda maailma laiali.

Kui Pärt reageerib minu mingile teole otsekohe, siis ma adun, miks ta nii teeb. Loomulikult on mul ebameeldiv, kui ta pisut halvasti ütleb, aga kuna ma tean, mille pärast selline reageering tuli, ei teki minus lapse suhtes erilist pahameelt. Ma saan talle andestada, sest ma mõistan teda. Kui aga inimene oma suvalise reageeringu täiesti ilma igasuguse suurema põhjuseta täiega mulle kaela valab, on mul teda väga raske mõista. Ja selle võrra ka raskem andestada. Loomulikult oleks õige oodata, millal reageerijal emotsionaalne purse möödub ja temaga kainelt rääkida. Siis saab tema mulle oma mure algse põhjuse selgeks teha, mina mõistan, andestan ja saan ka teda aidata. Mure saab lahendatud ja kumbki meist ei pea oma vastumõjude anumat täitma. Aga kahjuks tihti nii ei tehta. Pole aega, pole teadmist või lihtsalt tuleb endal ka suur emotsioon peale. Teise negatiivne reageering võib ju vallandada omakorda minu peaaegu täis anuma korgi. Ja nii siis tekivadki tülid ilma igasuguse tegeliku põhjuseta. Lihtsalt sellest, et inimesed pole suutnud õigel hetkel asju selgeks rääkida, unustada ja eluga edasi minna. Pole olnud võimalik andestada.

Maailmas on väga erinevaid tehnikaid, kuidas oma allasurutud emotsioonidega tegeleda. Kuidas teha nii, et need suvalisel hetkel välja ei purskaks ning teistele inimestele koormaks ei saaks. Kasutan ka ise igasuguseid võtteid oma mineviku probleemide, pahameele ja andestamatuste lahendamiseks. Aga olen aru saanud, et üks väga lihtne viis on olukord siiski kohe ära lahendada. Nii nagu väikesed lapsed teevad. Jätan nagu väike lapski pahameele alla surumata ja räägin minus reaktsiooni esile kutsunud inimesega kohe asjad selgeks. Muidugi oodates esmalt ära, mil suuremad emotsioonid vaibuvad, et mitte probleeme juurde tekitada. Selliselt toimides saame kohe sotid selgeks, mured lahendatud ja suhted klaariks. Pole vaja oma reageeringute anumat üle koormata ja teistele inimestele halbu tagajärgi põhjustada. Elu on selgem ja muretum. Mõistetavalt aitab ka see, kui pahameele esile kutsunud inimesega rääkida natukene hiljem ja suhted ikkagi ära klaarida.

Just eile õhtul oli meil Hendrikuga selline vestlus. Rääkisime erinevatest teemadest, mis mind solvavad ja tekitavad pahameelt. Mis tekitavad meie vahele ebameeldivaid reageeringuid ja andestamatust. Mis raskendavad meie suhet. Rääkisime väga pikalt ja põhjalikult. Ja väga ausalt. Ühel hetkel hakkas mul väga raske ja ma läksin teise tuppa. Minu pahameel oli suur ja see takistas mul selgelt rääkimast. Siis ma istusin seal maas ja mõistisin, et ainus võimalus sellest kohast edasi minna on lasta andestamatusest lahti. Ehk andestada. Mõista teist inimest ja saada aru, et ta pole täiuslik. Minu mees tõesti annab oma parima, aga ta pole täiuslik. Ja mina ka ei ole. Aga ma saan olla inimlik, teist inimest mõista ja tema puudused andestada. Ja siis on temal lihtsam andestada ka mulle minu puudusi. Sest hukkamõistu on meie vahel vähem.

Andestus või selle puudumine mõjutab tugevalt kahe inimese vahelist suhet. Seda, milline see on ja kuhu see läheb. Mul on elus palju olulisi suhteid ja ma tõesti tahan, et need läheksid ainult väga hästi. Ma tahan, et need suhted oleksid armastavad. Marten Kuningas ütleb ERR-I sarjas Luuletus, et armastus on andestus. Eks ta nii on. Armastuse hoidmiseks tuleb andestada. Muidu tuleb armastuse asemele kibestus, vimm, tusk. Olen kogenud, kui ilus on andestamise hetk. Kogesin seda ka eile õhtul. Ma tunnen alati, kuidas tohutu koorem mu seest kaob. Siis on palju lihtsam olla teise vastu heatahtlik, mõistev, tolerantne ja toetav. On palju lihtsam olla armastav. Erinevalt Kustas Kikerpuu kuulsast andestamisest rääkiva laulu sõnumist leian mina, et esmalt tuleb ise andestada. Siis on vastu andestust palju lihtsam ära teenida. Alles siis, kui oled ise andeks andnud, avatakse sulle uks teise inimese juurde.

Puudutus

On üks muusikapala, mis mulle alati pisarad silma toob. “Puudutus”, muusika Tõnu Kõrvits, sõnad Kristiina Ehin. Need pisarad pole kurvad, aga nad pole ka rõõmsad. Need on pigem igatsevad. Pisarad on märk minu igatsusest just sellise puudutuse järele, nagu selles loos. Tunda ise sellist puudutust ja teisi niimoodi puudutada. Puudutada kogu headuse väega, siira armastusega. Ja olla niimoodi puudutatud. Vabalt, ilma pingutamata, päriselt, ausalt. Selline puudutus on üks ilusamaid asju, mida ma tean. See on selline puudutus, millega armastusest pakatav ema silitab oma imearmsat beebit. Selline puudutus, millega armunud naine paitab armsama uinudes tema juukseid. See on täis imetlust, tänulikkust, kõike ilusat siin ilmas. See on selline puudutus, mida me kõik nii väga igatseme. Tõeline märk armastusest.

Minul on terve elu olnud väga selge suundumus pigem hoiduda puudutamisest ja ka puudutustest. Ma pole seda teadlikult valinud. Sellise käitumise on toonud kaasa mitmed erinevad tegurid, kuid see on saanud mulle omaseks. Üheks minu mustriks. Mulle pigem meeldib hoida distantsi, nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Nii tundub turvalisem. Kahjuks ei mõju selline distantsi hoidmine aga hästi minu vajadusele lähedaste suhete järele. See tekitab kurbust ja eraldatust. Selline jäine olek põhjustab ka teatavat jäikust, mis takistab paljudel puhkudel ladusat laabumist. Puudub näiteks sujuvus teistega suhtlemisel ja uute tutvuste loomisel. Inimsuhted on aga nii suur osa elust, et selle osa puudujäägid annavad tunda igas elu valdkonnas. Seega olen otsustanud saada soojemaks inimeseks. Soojus aitab mul sulatada väga paljusid mustreid, mida ma oma ellu enam ei soovi. Olen otsustanud õppida armastavalt puudutama ja puudutusi vastu võtma. Igas mõttes.

Kui käisime Hendrikuga talvel Epp Kärsini romantilisel nädalalõpu koolitusel, avanes meie jaoks täiesti uus armastuse ja läheduse hoidmise dimensioon. Koolitusel tutvustati sügavuti just seda imelist puudutuse kunsti. Räägiti, kuidas luua tõelist intiimsust kahe inimese vahel. Kuigi me saime sellelt koolituselt hästi palju praktilisi juhendeid, oli minu jaoks kõige olulisem kaasa võtta just taipamine, kui suur jõud on tõelisel puudutusel. Kuidas selline puudutus, nagu varasemalt mainitud muusikapalas kirjeldatud, suudab tõesõna tuua ellu tohutu muutuse. Ja see puudutus pole ainult mehe ja naise intiimses suhtes. Siiras puudutus on oluline igas lähedases suhtes. Seda vajavad lapsed, vanemad, õed-vennad, sõbrad. Ja mõnikord ka täiesti võõrad inimesed. Mina tahan vallata seda siirast puudutust, sest ma olen kogenud, kui võimas see on.

Mõnikord annab loodus ise kätte selle õige puudutamise oskuse, sest loodus on tark ja teab, et siiras armastus ja aus puudutus aitavad kinnistada suhte mitmeks aastaks. Selline siirus kaasneb armumisega, mis ilmneb uue sobiva partneri leidmisel või ka näiteks lapse sündides. Aga iga armumine kaob ja koos sellega kahjuks paljude inimeste elust ka siirad puudutused. Tõeline lähedus. Nüüd õhtuti Pärdi voodi kõrval istudes pole mul kuigi tihti soovi sinna ka pärast tema uinumist istuma jääda. Ja Hendriku magamist pole ma ka enam aastaid imetlenud. Seda energiat lihtsalt ei ole enam püsivalt. Nii läheb kõigiga ja see ongi normaalne. Aga vajalikku energiat saab ise teadlikult ka esile kutsuda ja tõelise armastuse tundes siiralt puudutada. See on sarnane sellele ootusest lahti laskmisele ning tõelisele kohalolule, mida ühes varasemas loos kirjeldasin. Sellisel juhul suudan tõesti siiralt puudutada ja puudutusi ka vastu võtta. Ja kõik osapooled on õnnelikud, sest tõeliselt ausa puudutuse puhul kogevad positiivset mõju nii andja kui saaja. Armastuse energia on lihtsalt tohutult tervendav. Mitmel tasandil.

Olime sellel nädalavahetusel perega Pühajärve Spas ja meie armas poeg jäi juba kell 19 magama. Mis tähendas, et meil oli Hendrikuga päris kaua aega lihtsalt kahekesi olla, kusjuures meil oli veel eraldi tuba ka. Kasutasime aega täpselt selleks, mis meil mõlemal oli vaja: läheduse loomiseks ja siiraks puudutamiseks. Tõeline puudutus võib kesta hetke või ka tegelikult mitu tundi, olenevalt sellest, kui kaua sa suudad selle juures kohal olla. Mida kauem see kestab, seda tervendavam see on. Minu jaoks ongi selline puudutamine, armastava energia loomine ja läheduse hoidmine muutunud justkui omaette praktikaks, väljakutseks. Võimaluseks areneda. Näiteks ütles Hendrik tollel õhtul pärast põhjalikku massaaži, et ükski koht tema kehas enam ei valuta. Kõik pinged olid kadunud. Ja emotsionaalsed pinged ka. Ja meie abielu oli jällegi ühe astme võrra tugevam ja elu seetõttu õitsvam.

Iga selline siiras puudutus muudab lähedasemaks ja annab mõlemale osapoolele jõudu juurde. Mulle väga meeldis lapsena jutt Memme musist. Sellest, kuidas ema siiras armastus annab lapsele nii palju jõudu, et ta suudab kõike. Aga sellist armastust saavad pakkuda ka teised peale ema. Pole aus kogu koormat ühe inimese peale jätta. Nagu ütlevad juba viidatud laulu sõnad: tuleb lihtsalt tulla kokku ja leida mahti ning vaevad jäävad selja taha. Headuse väega antud puudutusel on hindamatu väärtus.

Muster

Elu uurides olen pannud tähele, et teatud sündmused korduvad kindla sageduse järel. Teatud reaktsioonid, tegevused, mõtted, olukorrad. Nendel sündmustel on erinev kordumise sagedus. Aga kuidagi on nii, et mingi kindel olukord käivitab automaatselt mingi kindla järgmise olukorra. Mina nimetan neid mustriteks. Usun, et igaüks on taolisi mustreid oma elus tajunud. Igatahes on mustrid igal pool meie ümber, iseasi, kas neid piisavalt teadvustatakse. Olen aga aru saanud, et mustreid saab muuta. Ja kõige lihtsam võimalus selleks on tabada ära, milline konkreetne sündmuse mustri käivitab. Mustrid on natukene nagu reeglid, millest ma eelmisel nädalal kirjutasin. Igal mustril on kindel tulemus. Kui taban mustri, saan hakata hindama selle mõju ja tagajärgi, ning vajadusel teha enda käitumises vajalikud muutused. Et muster oleks teistsugune.

Näiteks on mul viimased paar nädalat olnud kuidagi raskem Pärti magama panna. Nii olengi vaikselt hakanud uurima, kuidas ma saaksin käituda teisiti, et poja teatud käitumismustrid, mis uinumist segavad, ei rakenduks. Selleks olen teda magama pannes jälginud teadlikult iga sammu, mis ma teen ja pannud tähele, millise tegevuse peale esimene pinge ilmneb. Ja siis olen oma käitumist järgmisel õhtul, või võimalusel ka kohe, pisut muutnud. Ja tagajärjed on juba natukene ilmnenud. Üks asi, mis Pärdil näiteks rahulolematuse laine käivitas oli see, et ma lugesin talle õhtul liiga vähe. Ta ootas pikemat juttu või siis mitut juttu. Ma ei näinud mingit taktistust, miks ma ei võiks talle kauem lugeda, sest tegelikult meeldib ju mulle ka lugeda. Niisiis olengi viimased paar õhtut lugenud talle natukene kauem. Loomulikult lepin enne lugema asumist Pärdiga kokku, kui palju ma täpselt loen, muidu ei tulekski juttudel kunagi lõppu. Selle pikema lugemise tagajärjel olen tegelikult enda aega säästnud, sest Pärt on hakanud pisut kiiremini uinuma. Ja natukene rahulikumalt ka. Aga arengu ruumi selles magama jäämise teemas meil veel on. Eks ma uurin edasi.

Samas on mõnikord nii, et häiriva mustri mingis olukorras käivitab hoopis palju varajasem tegu. Ja siis on mustri lõhkumine nõudlikum ülesanne. Ebameeldivast situatsioonist tuleb vahel ikka päris mitu sammu tagasi minna ning tuvastada, kust probleem alguse sai. Ja vajalik muutus viia sisse ahela alguses. Näiteks oli meil Hendrikuga päris tükk aega nii, et laupäeva pärastlõunal olime mõlemad alati kuidagi väsinud ja tusased. Meie vahel oli tekkinud mingi pinge, mis ei lasknud puhuti ka õhtul teineteise seltskonda nautida. Ja see omakorda tekitas uusi ebasoovitavaid käitumismustreid ja pingeid. Hakkasin siis probleemi põhjust taga ajama. Lõpuks tuvastasin üpris tühise asja, mis tõi kaasa korraliku portsu ebameeldivad tagajärgi.

Nimelt läksime Hendrdikuga laupäeva hommikul alati natukene tülli. Tõesti, hästi natukene. Nii vähe, et seda oli isegi vahel raske märgata. Aga kuidagi oli kujunenud mingi muster, et igal laupäeva hommikul läksin mina Hendrikule hommikul midagi seletama (võiks öelda, et ka õpetama) ja tema reageeris sellele kuidagi negatiivselt ning meie vahele tekkis pinge. Tekkinud pinge ei lasknud meil päeva koos nautida, mõjus ka Pärdile halvasti ja käivitas mingi ahela, mis lõppes sellega, et järgmisel laupäeval hakkas sama muster algusest peale. Kui ma selle ära tabasin, olin nii õnnelik. Aga esimesel nädalavahetusel oli isegi siis raske mustrit lõhkuda, kuigi ma teadsin tagajärgesid. Harjumuse jõud oli lihtsalt tohutu. Samas suutsin ennast ikkagi piisavalt tagasi hoida ning muster ilmnes nõrgemal kujul. Sellest järgmisel nädalavahetusel sain hakkama aga mustri lõhkumisega. Ja need positiivsed tagajärjed selle konkreetse mustri lõhkumisel on olnud tõesti üüratud. Ilma pingeteta ja lähedust loov nädalavahetus annab kõigile osapooltele mõnusa energia, mille saab võtta kaasa ka algavasse nädalasse. Sest nädala sees pole sageli nii palju aega intiimsuseks. Õnnelik abielu aga eeldab lähedasi suhteid.

Mõned mustrid on aga hiiglama suured. Need võivad katta kuid või isegi aastaid. Ja siis on mustri lõhkumine kõige keerulisem töö. Mõned mustrid katavad põlvkondi. Kindlasti olete pannud tähele, kuidas perekonnas võivad mustrid korduda: mingid asjad, mis olid näiteks emal, on ka tütrel. Ja siis omakorda tema tütrel. Ka neid kõige suuremaid mustreid käivitavad alati teatud olukorrad, mida on teadlikult lähenedes võimalik muuta. Aga see on päris aeganõudev ja kohati üpris väljakutsete rohke ülesanne. Kõik algab mustri tuvastamisest. Iga ahela lõhkumise puhul on esimene samm selle olemasolust teadlikuks saamine. Muidu on muutus raske tulema. Juba teadvustatud mustrile kindlakäeliselt lähenedes saab kindlasti teha vähemalt midagi selle juures enda jaoks paremaks. Ajada see kasvõi natukene segamini. Loomulikult võib juhtuda, et muster läheb kuidagi ka kogemata sassi, aga väga tugevate harjumuste korral on see ikka pigem erandlik. Ja kes teab, võib-olla läheb muster iseenesest segamini hoopis soovimatus suunas. Minu kogemus ütleb, et teadlik lähenemine toob elus alati paremaid tagajärgi. Soovitud tulemuste saavutamiseks on kindlam siiski ise valida.

Koon praegu Hendrikule salli, kindla mustri järgi. Salli puhul on korrektsema tulemuse saavutamiseks oluline pidada kogu kudumistöö raames kinni kindlast mustrist. Selle mustri, mille põhjal ma salli koon, valisin ma enne tööga alustamist ise välja. Langetasin konkreetse valiku, sest see muster on ilus ja minu jaoks piisavalt lihtne. See sobib salli jaoks, mida ma tahan kududa. Valisin mustri pidades silmas soovitud tulemust. Aga elus me paraku enamikke mustreid ise ei vali. Need lihtsalt kuidagi juhtuvad ja on visad kaduma. Nii võime terve elu ära elada mustrite järgi, mis tegelikult pole meie jaoks ilusad ega piisavalt lihtsad. Mis ei loo sellist elu, mida me tahame. Mis lihtsalt on, pigem kuidagi udustavad elu. Need mustrid justkui raamivad kogu elu, sest on igal pool meie ümber. Oleks ju tore, kui näeksime raame selgelt ja saaksime need teha just selliseks, nagu meile kõige rohkem meeldib. Aga ehk on võimalik mõned mustrid sootuks kaotada? Elada raamist väljas.

Vale

Juba lapsest saati õpetatakse, et valetada ei ole ilus. Aga ei teata ega räägita piisavalt, miks see nii on. Vist sellepärast on vale meie ühiskonnas ja kultuuris midagi nii loomulikku, et me tema koledust tegelikult päriselt ei teadvustagi. Vale on muutunud igapäeva elu osaks igal toimimise tasandil. Kui tihti me tegelikult valetame? Kui hakkasin mõned aastad tagasi valetamist teadlikumalt jälgima, panin tähele, et ma ise valetasin ikka päris tihti. Kuigi pidasin ennast ausaks inimeseks. Selliseid suuri valesid oli ehk harva. Aga igapäevaselt kasutasin väikseid valesid, selliseid, mida peaaegu ei märkagi, aga mis on tegelikult valed. Väikesed liialdused ja ilustamised. Sellised mugavad valed, mis ometigi varjutavad tõde. Ja kokku loovad korralikult suure valede võrgustiku, justkui mingi kesta minu ümber.

Õnneks avastasin ma valetamise probleemi ulatuse ja sügavuse oma käitumises ning sain hakata seda vaikselt korrigeerima ja valesid oluliselt vähendama. Ja seeläbi muutma oma elu ausamaks, tõelisemaks. Ma taipasin, kui halvasti valetamine mõjub. Kuidas tilluke vale võib tegelikult muuta väga palju. Tihti pole vale tagajärg üldsegi näha, aga kui vaadata natuke sügavamale, saab aimu, et igal valel on alati mõju. Vale viib tõest kaugemale. See tekitab inimeste vahele teadmatust, usaldamatust, mõistmatust, arusaamatust. Aga mis kõige hullem, see tekitab inimeste vahele pingeid ja lõhesid. Valede tagajärjel ei saa suhted olla enam päriselt siirad, ausad, ilusad. Tekivad need maskid, mis ei lase näha päris inimest ega temaga suhelda. Ei lase jõuda temani ega luua sügavamaid sidemeid. Millegi pärast näib ehk, et vales elada on kergem. Aga mina igatahes tunnen, et mul on vaja siiraid suhteid teiste inimestega. Olla vahel päriselt aus teiste ausate inimeste seas.

Loomulikult proovin ma luua, säilitada või taastada siiraid suhteid kõigi inimestega, kellega kokku puutun. See muudab elu palju ilusamaks, kuigi on kohati väga raske. Raske on olla aus, kui varasemalt on mingis suhtes ikkagi päris palju võltsi ja ebasiirast. Lisaks on väga paljude inimeste jaoks ausust raske vastu võtta. Ja ma ei pea siin üldse silmas sellist „ausust“, mis eeldab kellelegi halvasti ütlemist, oma subjektiivse hinnanguga lajatamist või arvamuse valjuhäälset kuulutamist. Ma pean silmas ka täiesti siirast ausust, sellist, kus sa tahad teisele inimesele ennast lihtsalt avada. Rääkida päris asjadest ilma poosideta, olla temaga päriselt. Seepärast olen muutunud järjest ausamaks tasapisi, vastavalt teise poole vastuvõtu võimele. Et mitte kõiki enda ümbert liigse siirusega ära peletada. Ja huvitav on see, et kui mina avanen, jätan valed ja poosid kõrvale, juhtub see päris tihti ka nendega, kellega suhtlen. Isegi kasvõi natukene. Ja meil on koos palju mugavam ja toredam olla. Meie suhe on palju rohkem elus.

Aga eriti oluline on minu jaoks, et mu suhted minu lastega oleksid ausad. Et meie vahel oleks päris side. Sellepärast väldin ma valet perekonnas kõige rohkem. Niiet kui ma luban Pärdile, et me läheme järgmisel nädalal uisutama või asfalteerimist vaatama, siis nii me ka teeme. Isegi kui temal see kokkulepitud ajal meeles ei ole, pean mina ikka oma lubadust. Sest kui lapsele mingil hetkel jõuab kohale, et teda peteti, lisandub vanema ja lapse suhtesse üks ebavajalik kübeke usaldamatust, mis tasapisi teineteisest eemale lükkab. Ma olen Pärdiga alati aus: küsimustele vastates, lubadusi andes, reegleid seades, niisama vesteldes. Isegi kui ta vahel minu vastustest lõpuni aru ei saa, saab ta aru, kui ma valetan. Ausatest vastustest ja selgitustest saabki ju alguse maailma ja teineteise tõeline mõistmine. Minu laps väärib minult vähemalt samasugust austust nagu iga teine inimene, kui mitte veel rohkem. Ma tahan olla eeskujuks, et ausalt saab elada. Isegi kui see pole alati kõige mugavam, on see tõeline.

Ma pean oluliseks, et mu sõnal oleks kaalu. Et ma ütlen ainult neid asju, mida ma päriselt mõtlen. Mis vastavad tegelikkusele. Nii täiskasvanute kui lastega. Sest vastasel juhul langeb minu usaldusväärsus, autoriteet ja minu sõnad muutuvad tühiseks. Need muutuvad valeks. Nii teiste jaoks, aga ka minu enda jaoks. Tõe rääkimiseks tuleb tihti jätta kõrvale häbi, eelarvamused, ebakindlus, usaldamatus ja mõnikord ennast tõeliselt ületada. Aga minu kogemus ütleb, et need pingutused on seda väärt.

Tõde aitab hoida siirust, usaldusväärsust, lähedust, armastust, avatust. Aga miks me siis üldse valetame? Mõnikord ehk ei tahagi valetada, aga kui oma sõnu või ka käitumist piisavalt ei jälgi, siis võib nii lihtsalt välja kukkuda. Mõnikord ei peeta lubadusest kinnipidamist piisavalt oluliseks, mugavam on ju seda mitte teha. Mulle tundubki, et kõige rohkem valesid sünnib mugavusest. Nii lihtne on öelda näiteks LHV müügiinimesele, et mul juba on see pensionikindlustus. Isegi, kui see pole nii. Palju tülikam on laskuda temaga ebasoovitavasse vestlusesse või anda mõni muu selgitus. Väga tihti aitab vale peita häbi. Mõnikord aitab vale paista asjadel ilusamas valguses. Aitab teenida imetlust, või vähemalt vältida hukkamõistu. Vale võib näiliselt aidata tõsta populaarsust. Kui olla hästi sõbralik ja kõigile midagi lubada, jääb mulje justkui heatahtlikust inimesest. Aga kas kõiki neid lubadusi on võimalik ka täita? Ilmselt on põhjuseid valetada veel mitmeid, aga need loetletud motiivid tunduvad mulle kõige levinumad. Kindlasti valetatakse palju aga just sellepärast, et see on ühiskondlikult nii tolereeritud ning vale koledad tagajärjed tihti peidetud.

Kui ma mõtlen enda suhetele teiste inimestega, tajun peaaegu igas suhtes mingit teatavat liiki pinget. Mõnede inimestega on see suurem, teistega väiksem. Usun, et palju sellest pingest on just ebasiirus. See on mingi vale, mis on meie vahel ja takistab avatud suhtlust. Aga aus suhtlus aitab palju vältida hukkamõistu ja eelarvamusi, neid suuri valesid inimeste vahel, mis tulenevad tihti lihtsalt teadmatusest. Sellest, et ei julgeta rääkida tõelistest asjadest. Ja siis lihtsalt arvatakse midagi, mis tihti ei vasta üldse tegelikkusele. Aus suhtlus suurendab austust inimeste vahel. Ja kaastundlikkust, tolerantsust. Kõiki neid olulisi asju, mida meie ühiskond nii väga vajab.

Ma panin tähele, et VALE on tagurpidi ELAV. Ja see ei tundu mulle üldse juhuslik. Oma vajaduste tagamise süteemi ehk Eluõie kirjutises tõin välja ühe kategooria nimega Elusus. Pidasin eelkõige silmas suhtlust teiste inimestega. Ja ma olen jõudnud järeldusele, et tõeliselt rahulduspakkuvad suhted on need suhted, mis on elavad. Need on siirad, vabad valedest ja maskidest. Vabad mõttetust häbist ja hukkamõistust. Need suhted on toetavad, austavad ja annavad mõlemale osapoolele energiat juurde. Üks selline oluline suhe on mul ka iseendaga. Väga oluline suhe, mis kannab endas kahjuks kõiki valesid, mida ma üldse olen kunagi öelnud või mõelnud. Seega tasub valest hoiduda eelkõige iseenda pärast. Isegi kui see tundub algul raske. Sest mida vähem valet on minu elus, seda elusam ma olen. Nii iseenda kui kõigi teistega. Tõde paneb tegelikult elu oluliselt rohkem õitsema.

Vanemad

Selle aasta varasuvel leidsin ennast olukorrast, kus olin sisuliselt kodutu. Meie Tallinna üürikorter oli mulle muutunud nii vastumeelseks, et seal oli reaalselt füüsiliselt paha olla. Otsisime Tallinnasse uut kodu, aga midagi sobivat ei leidnud. Oma tervise huvides pidasin vajalikuks võimalikult palju Tallinnast eemal olla. Siis ma polnud endale veel tunnistanud, et tegelikult ei taha ma lisaks sellele üürikorterile ka Tallinnas elada. Põhjuseid selleks oli mitmeid. Õnneks on minul ja Hendrikul nii head vanemad, et nad lubasid meil elada enda kodudes. Osa aega elasime Hendriku vanemate maakodus Noarootsis ja osa minu vanemate Tartu kodus. Minu lapsepõlvekoju jäime seni, kuni Tartusse endale päris oma kodu leidsime. Ja vanemate vastutulelikkus ning toetus olid minu jaoks nii olulised, sest kogu mu turvatunne oli Tallinnas ära kadunud ning tänu meie vanematele sain hakata seda tasapisi taastama hubases ja koduses õhkkonnas. Ja need näited vanemate headusest pole ju ainsad.

Lapsena pidasin vanemate olemasolu iseenesest mõistetavaks ning pikemalt selle üle ei juurelnud. Eriti teravalt taipasin vanemate tähtsust alles siis, kui sündis Pärt. Esiteks tekkis mul vanemate vastu tohutu suur austus, sest ma sain nüüd lõpuks teada, mida tähendab olla lapsevanem. See pole üldse nii lihtne, nagu mulle lapsena tundus. Mida kõike on need inimesed minu jaoks teinud, uskumatu. Teiseks sain aru, et mul on neid ikka vaja. Isegi kui ma olen täiskasvanu. Sest peale minu abikaasa on nemad tegelikult ainsad inimesed, kes mind jäägitult armastavad. Ja kui mul on elus tõesti abi vaja, siis nemad aitavad. Ja nagu näha, siis mul läheb seda vaja küll. Kui Hendrik on näiteks tööreisil, on ikka pisut vähem turvaline tunne, aga õnneks aitab vanemate lähedus seda kompenseerida. Ilmselt oli see üks oluline asi, mida Tallinnas ei olnud. Nad toovad vajadusel Pärdile rohtu, aitavad asju tõsta või kuhugi toimetada, ilmuvad kohale ka ebamugavates olukordades, lubavad mõnikord liiga tihti endal külas käia ja loomulikult aitavad Pärti hoida. Seda teevad nad siis ka, kui Hendrik kodus on. Siis saame vahepeal ikka abikaasadena kahekesi aega ka.

Ma ei saa öelda, et minu suhted vanematega on läbi elu olnud alati üdini ilusad. Olen olnud kibestunud ja neid süüdistanud. Olen tundnud, et nad pole andnud piisavalt. Olen tundnud ennast maha jäetuna, õnnetuna ja vihasena. Ühesõnaga, olen igasuguseid asju neist mõelnud ning mõned mõtted on olnud päris kurjad. Aga ühel hetkel ma hakkasin vaikselt taipama, et kogu selle õnnetusega kahjustan ma ainult oma elu. Et olla õnnelik, tuleb arvestada nende vajadustega, mis loodus on seadnud. Ja minu üks suur vajadus on seotud pereliiniga – õnnelikud suhted lastega, aga ka vanematega. Ja kummalisel kombel on need omavahel päris palju seotud. Mul on see elu siin ja ühed vanemad ning ma otsustasin võtta, mitte jätta. Ma sain aru, et ainus tegelik takistus vanematega suhtlemisel on minu enda suhtumine. Ja ajapikku hakkasin seda teadlikult muutma. Ja nemad reageerisid sellele muutusele ja hakkasid ka uskumatul kombel vaikselt muutuma. Nii me tasapisi üksteisele järjest läheneme. Sest nemad tahavad parimat ja seda ma oskan hinnata ning olla tänulik. Ja kuidagi on ka nemad suutnud minu osas muutuda järjest tolerantsemaks. Kindlasti olen ma elus teinud igasuguseid valikuid, mida nad poleks eelistanud. Ja kindlasti teen ma neid ka edaspidi. Aga vaatamata meie erinevustele suudame aktsepteerida teise poole valikuid, isegi neid heaks kiitamata. Samas teises mitte ebamugavust tekitades. Ja see on tõeline võti headeks suheteks.

Loomulikult võib pärast lapse sündi tekkida võimalus ka vanematega suhete jahenemiseks. Mõnikord olen ennast tabanud halvustamast mingeid tegevusi, mida nemad Pärdiga teevad. Aga siis olen hoopis mõelnud, et vanavanemad annavad lapselapsega toimetades oma parima nii nagu nad andsid ka oma lastega. Vanemad on sellised inimesed nagu nad on, ja mul jääb üle neid aktsepteerida või mitte. Ja kui ma tahan elada õnnelikult, st et oleks rahuldatud minu vajadus armastavate suhete osas vanematega, tuleb mul neid võtta täpselt sellisena nagu nad on. Ilma ootusteta ja etteheideteta. Ja mõnikord, kui mingi asi, mida nad Pärdiga teevad, mind tõesti väga segab, siis ma räägin sellest ausalt. Üritan mitte süüdistada või kritiseerida, vaid rääkida neutraalselt. Pakun välja omapoolse tegevusplaani. Mõnikord pole see lahendus täpselt selline nagu ma ise teeks, aga ma tean, et see on vastuvõetav nii mulle kui neile. Näiteks meeldib minu emale teha kingitusi, ta on alati selline olnud ning see on ju omamoodi tore. Kui Pärt oli üpris väikene, siis ma rääkisin temaga sellest ning selgitasin talle, miks ja milliseid kingitusi ma sellisel juhul eelistaksin. Ning ta on olnud väga arvestav. Ja mõned sellised jutuajamised on meil veel toimunud. Olen märganud, et kui lähenen küsimusele neutraalselt ning pigem olen valmis kompromissiks, siis tavaliselt see probleem saab ka lahendatud. Ja meie suhted saavad ikka olla edasi head.

Ja tegelikult on üsna silmakirjalik süüdistada oma vanemaid selles, et nad polnud minuga või minu lapsega igal hetkel täiuslikud. Sest elu on näidanud, et mina ei ole ka täiuslik vanem. Ja ilmselt polnud ma ka täiuslik laps. Kuigi ma tõesti üritan ennast lapsevanemana mitmekülgselt arendada ja teada igasuguseid õigeid lahendusi, ei tule mõnikord praktikas kõik nii hästi välja kui võiks. Kahjuks olen ma korduvalt käitunud täiesti vastupidiselt sellele, mida ma pean õigeks. Olen Pärdi peale põhjusetult vihastanud, temaga pahandanud või käitunud muidu ebaõiglaselt. Ja kindlasti pole ma alati kasutanud sobivaimaid vahendeid ja metoodikaid, et tagada tema mitmekülgne ning parim areng. Samuti olen vahel olnud liiga kiinduv ning Pärdi iseseisvumist pisut aeglustanud. Aga ma loodan, et ta annab mulle need asjad andeks. Nagu mina andsin oma vanematele. Sest iga vanem soovib ju tegelikult oma lapsele parimat, aga ta saab anda täpselt nii palju ja nii hästi, kui sellel hetkel võimalik. Ja siis loomulikult oma vigadest õppida. Olen kuulnud, et täiuslikud vanemad on olemas, neil lihtsalt pole veel lapsi.

Lisaks minule on head suhted vanavanematega olulised ka Pärdile. Ma tahan, et ta tajuks õnnelikku peremudelit mitte ainult kodus vaid ka suuremas pereringis. Lapse jaoks on suurem tugivõrgustik suurem turvatunne ja kindlus. Isegi kui vanaema ja vanaisa juures tehakse asju teisiti, näeb ta, et me aktsepteerime üksteise viise. Ta õpib tolerantsust ja tal on võimalik valida erinevate mudelite vahel. Sest ma olen täiesti kindel, et mingid asjad on vanavanemate juures isegi paremini kui kodus. Ma loodan, et mu lapsed valivad igalt poolt parima. Samuti annab minu hea läbisaamine oma ema ja isaga lapsele ehk eeskuju, et vanematega saab hästi läbi saada ja armastavalt suhelda ka täiskasvanuna. Vanemaid võib usaldada ning nendega oma elu jagada. Seepärast on elukaaslase ja laste lisandudes oluline lisaks enda vanematele hoida häid suhteid ka mehe vanematega. Loomulikult on Hendrikul samasugune vajadus armastavate suhete järele enda päritolu perega nagu minulgi. Ja ma annan oma parima, et seda toetada ning mitte omalt poolt seada mingeid takistusi nende heale läbisaamisele. Jätan kõrvale igasugused eelarvamused ja hinnangud minu laste vanavanemate osas ning suhtun neisse heatahtlikult. Olenemata meie erinevustest. Kuna lapsed on üldiselt vanavanematega oluliselt vähemat aega koos kui oma vanematega, mõjutab neid enim see, kuidas nende vanemad oma emasse ja isasse suhtuvad. Ja palju vähem see, mida vanaema ja vanaisa tegelikult teevad. Minu suhtumine vanematesse võib oluliselt mõjutada seda, kuidas minu lapsed täiskasvanuna oma vanematesse suhtuvad.

Olen kogenud, et looduslik side vanemate ja laste vahel on niivõrd tugev, et ilmselgelt tähendab selle oluline lõdvenemine või sootuks katkemine kannatusi. Ka täiskasvanu eas. Selle suhte hoidmine on osa inimlikest vajadustest, mida ei tohiks eirata. Kuigi iga aastaga laps iseseisvub ja on igati tervitatav, et ta füüsilises plaanis järjest enam oma vanematest kaugeneb, ei pea see juhtuma sügavamal tasandil. Armastus ja toetus vanemate ning laste vahel saab jääda alles ka vanemas eas isegi siis, kui elatakse maailma eri otsades ning nähakse näiteks vaid korra aastas. Või siis on võimalik see side taastada. Isegi siis, kui ühte osapoolt millegi pärast enam pole. Sest oma suhtumist saab alati muuta. Mina kui laps oskan seda suhet kirjeldada kui sõnuseletamatut turvatunnet ja hoitud olemist, mida minu vanemad mulle pakuvad. Mina kui ema kirjeldaksin seda kui lõputut heatahtlikkust ja toetust, mida ma oma laste osas tunnen. Omal parimal kujul on see täiesti vaba ootustest ning klammerdumisest. Vaba kiindumusest ja enda omaks pidamisest. See on puhas armastus. Selline tunne, mis laseb lapsel lennata ega igatse teda tagasi, kuid samas on valmis alati pakkuma puhkepaika ja kosutust. Püüan ka ise mitte oma lapsi kuidagi tagasi hoida, kuid samas armastavalt toetada. Sest loodetavasti on ka meie suhted läbi elu armastavad ning nad pöörduvad ikka minu poole, ka pärast lapsepõlve. Ning täiskasvanuna usaldavad lapsed mulle mõnikord ka oma laste eest hoolitsemise. Sest nad teavad, et ma annan ikka oma parima ja nad peavad seda piisavaks.

Vajadus

Juba emaks olemise esimesed päevad andsid mulle teada, et elu on nüüdsest täielikult muutunud. Uudseid asju oli muidugi mitu, aga üks silmatorkavamaid erinevusi lapseelsest elust oli aja hulk, mida sai kasutada enda vajaduste rahuldamiseks. Kogu energia ja aeg läks vähemalt mul esimesed paar päeva lihtsalt sellele, et Pärti imetleda ja vahepeal veenduda, et ta on ikka elus. Ununesid isegi Maslow püramiidi esimese astme vajadused ehk magamine, söömine, joomine, pesemine. Seksi olemasolu ma neil esimestel päevadel isegi ei mäletanud, ilmselgetel põhjustel. Alguses loodus kuidagi kompenseerib seda tohutut vajaduste eiramist, aga iga päevaga muutuvad rahuldamata vajadused siiski järjest karjuvamaks. Ilmselt ma ei käinud Pärdi sündimise järgsel ajal päris mitmel päeval pesemas, sest tundus, et pole võimalik. Mäletan selgelt kui üht oma elu ilusaimat hetke, kui seisin vastse emane sooja duši all ja koos veega veeresid alla pisarad. See sooja vee voolamine oli lihtsalt nii kergendav ja nii mitmed vajadused olid karjuvalt miinuses. Kui hea ema või naine ma sellises olekus sain olla? Isegi veel praegu leian end vahel olukorras, kus midagi sarnast kordub. Küll mitte nii drastiliselt. Ja eks need hetked emana või tegelikult igas teises rollis ka, mil tead, et oleks võinud paremini käituda, saab sageli kirjutada enda vajaduste eiramise arvele. Aga minule kui vastsele emale tundus pärast esiklapse sündi millegi pärast, et minu ainus vajadus on nüüd rahuldatud – mul on terve ja ilus laps.

Elu läheb aga edasi ning tegelikult ei kao need teised vajadused ka kuskile. Loodus on lihtsalt nii seadnud ja loodusseadusi ei saa eirata. Mäletan selgelt neid suvalisi toidukordi või piinavat häda kinnihoidmist viimase hetkeni. Ja loomulikult unetuid öid ja liiga vähest pesemist. Kõrgematest vajadustest rääkimata. Lisaks uudsele olukorrale, teatavale ebakindlusele ja aja vähenemisele on lisandud veel ühe inimese vajadused ning nende täitmise eest vastutad põhimõtteliselt ainult sina. Üpris keeruline olukord ning pole imestada, et paljudel tekivad meeleoluhäired. Mul oli selle vajaduste rahuldamise teemaga ikka tükk tegemist, siiani püüan leida õiget tasakaalu. Isegi esmased vajadused kipuvad ikka mõnikord pisut miinuses või ebakvaliteetselt rahuldatud olema. Perena elades pole muidugi olulised ainult enda vajadused, lisaks on looduslikud tahtmised ka abikaasal ja lastel. See kõik kokku toimima panna on paras kunst.

Üldiselt mulle tundub Maslow püramiidi ülesehitus suhteliselt loogiline, aga päris kõik minu elus vähemalt nii lihtne ei ole. Ma olen aga süsteemne inimene ning mulle meeldib rutiin. See aitab hoida elu tasakaalus ning leida aega, kui tundub, et seda pole. Selleks olen ma oma tähelepanekute ja erinevatest allikatest kogutud teabe põhjal loonud oma pisut keerulisema skeemi elu erinevate valdkondade vajadustest. Ja selle skeemi pidev meeles pidamine ja järgimine on vähemalt mulle toonud väga häid tulemusi. Niiet kui järsku ilmub kuskilt mingi ebameeldivus või enda pahur olek, vaatan peas skeemi üle ja panen tähele, milline valdkond millise vajaduse juures on tahaplaanile jäänud. Ja asun organiseerima selle vajaduse rahuldamist. Samuti pean silmas Pärdi ja Hendriku vajadusi, sest parima meeskonna moodustavad rahulolevad liikmed.

Üritame meile kõigile tagada kvaliteetse toidu, optimaalsed unetunnid, viibimise värskes õhus, piisava füüsilise koormuse ja palju asju veel. Lisaks tuleb pidada silmas ka neid teisi vajadusi, mis seostuvad suhete, eneseväljenduse ja enda kohaga maailmas. Aga eriti oluline on kõigi jaoks, et peres oleksid õnnelikud suhted. See tagab sujuva koostöö, päris mitme vajaduse parema rahuldamise ja nii on lihtsalt kõigil parem olla. Ja Pärdi nagu iga teise väikese lapse jaoks on väga oluline turvatunne, mida pakuvad suuremalt jaolt tema vanemad. Laps teab kuidagi juba alateadlikult, et õnnelikud ja armastavad vanemad tagavad perekonna säilimise, toimimise ja arengu. Sellepärast annab Pärt igasuguse turvatunde kõikuma löömisest selgelt märku. Niiet kui me Hendrikuga oleme unustanud enda vajadused ja vajadused mehe ja naisena, ei saa me eirata lapse vajadust armastavate vanemate järele. Pärt on nagu väike häirekell, mis tuletab alati meelde, et me vajame lisaks kõigele muule ka abikaasadena suhtes lähedust – nii emotsionaalset kui füüsilist. Õnneks oleme Hendrikuga viimasel ajal sellest järjest rohkem aru saanud ning teadlikult võtnud aega mehe ja naise tegevusteks. Ja elu lööb kohe palju rohkem õitsele. Me oleme Hendrikuga leppinud isegi kokku minimaalse kava, mis ka kõige kiirematel aegadel tuleb täita. Süsteem töötab väga hästi, kui sellest kinni pidada. Kindel aeg sügavamaks vestluseks, ühisteks meeleolukateks tegevusteks ja kindel aeg ka intiimseks läheduseks. Sest muidu on seda väsinuna ja lapse kõrvalt vahel lihtsalt väga kerge unustada. Eriti kui paljud ööpäevad tuleb olude sunnil veeta lahus. Aga tähendusrikka suhtluse ja intiimsuse liiga vähene rahuldamine on suhte allakäigu trepi esimene suur aste. Sellest olen ma igatahes aru saanud. Seega töötame teadlikult koos, et hoida armastust õitsemas ja süsi lõkkes hõõgumas. Aga lisaks oleme Hendrikuga pidanud oluliseks pöörata tähelepanu ka intiimsete vajaduste kvaliteedi tõstmisele. Sest parim võimalik sisend on oluline iga vajaduse puhul. Suure panuse selleks andis Epp Kärsini koolitus paaridele, kus õpetati väga selgelt, miks ja kuidas tuleb teha, et kõik oleksid rahul. Täielik lollikindel skeem, mis toimib jällegi siis, kui sellest kinni pidada. Ja tõstab muideks kõigi pereliikmete rahulolu taset.

Vahel tuleb ikka olude sunnil natukene oma vajadusi kõrvale jätta, aga see ei tohiks muutuda tavaks. Olen aru saanud, et parima toimimise kogu meie pere jaoks tagab see, et tõstan enda vajadused mõistlikul määral esikohale. Siis Hendriku omad. Ja tegelikult on nii, et kui meie oleme armastavad ja rahulolevad, toimivad asjad ka Pärdi jaoks juba loomulikult päris hästi. Eks komistamiskohti esineb meil ikka, aga püüame neid märgata ja võimalusel ka teisele osapoolele tema vajadusi meelde tuletada. Niimoodi sõbralikult.

Üks oluline asi vajaduste juures on aga eristada ihasid vajadustest. Ihade liigne rahuldamine võrdluses vajadustega tekitab pigem rahulolematust ja tasakaalutust juurde. Ja olen täheldanud, et tihti tekivad ihad just vajaduste eiramise tagajärjel. Õnnetud inimesed, kelle tõelised vajadused on rahuldamata, muutuvad sageli kurjaks. Vähemalt mina olen küll väsinu ja näljasena vahel üpris tõre. Ja kui kõigi vajadustega on suuremas plaanis kehvad lood, on kurjus seda suurem. Väga lihtne näide selle kohta on meie kõigi suure perekonna Ema planeet Maa olukord, kes kahjuks järjest rohkem kannatab oma laste kurjusest tulenevate ihade rahuldamise tagajärjel. Sest tegelikult oleme me siin koos elades kõik seotud ja enda parima mina hoidmine teenib ka suuremat eesmärki.

Mida rohkem oma vajadusi teadvustan ja mida kvaliteetsemalt neid rahuldan, seda suurem on rahulolu eluga. Ja vähemalt mulle on igasugune süsteemsus ja rutiin ainult abiks, sest muidu võib sellesse elu virvarri vahel lihtsalt ära kaduda. Kui väljapääsu tee on aga välja töötatud, on lihtsam ka kaosest jälle kord luua. Loodan, et saadud õppetunnid ja leitud lahendused uue lapse sündides liiga pikaks ei unune ning suudame perena ka uue inimese vajadused kenasti juba olemasolevasse süsteemi lisada. Nii hästi, kui võimalik.