Kleit

Minu selle aasta üks eesmärk oli olla ühel ilusal peol väga ilus ühes ilusas kleidis. Kirjutasin oma kirest ilusate kleitide vastu ka varasemas postituses “Ilu”. Avaldasin seal soovi leida Hendriku sünnipäevapeoks just nimelt nii ilus kleit, et see mu eesmärgi täidaks. Viiks mu unistuse ellu. Aga tuli välja, et selle õige ilusa kleidi leidmine polnud esialgu sugugi nii kerge. Ma olin otsustanud, et ma ei soovi kleiti osta. Et mitte üleliia raha kulutada asjale, mida ma ilmselt rohkem elus väga ei kannaks. Ehk siis on igas mõttes kokkuhoidlikum mõnikord kleite laenata. Hoida kokku raha ja loodust, ning hoida kokku teiste inimestega. Et leida õige kleit, kogeda ilu, saada oma nauding, ning siis anda kleit tagasi. Või siis edasi. Hoida ilu liikumas ja lasta paljudel ilust osa saada. Mitte peita ilu oma kapinurgas. Mitte karta teisi inimesi või avatust. Ehk teadsin alateadlikult, et kleidi laenamisest tuleb mulle headuse õppetund.

Alustasin otsinguid Vanemuise kostüümilaenutusest. Läbisin koos kahe lapsega päris väljakutsete rohke tee Vanemuise mäest üles, et jõuda laenutuse juurde. Olin varem internetist järele vaadanud, et kuuldud laenutus on ikka olemas. Tassisin koos õega Emma käru Vanemuise mäe tee-ehitusest üle ja jõudsin kohale. (Pärast taipasin õnneks kergemat teed pidi ära minna). Laenutuse juurde jõudes avastasin sildi “Suletud”. Ja telefonile keegi ei vastanud. No jah, proovisin mõned korrad veel helistada ja ühe korra sealt läbi minna, aga kostüümilaenutuse uksed olid ikka suletud. Ja telefon kutsus vastuseta. Olin kulutanud üpris suure hulga energiat, aga kleiti polnud leidnud. Ja sünnipäeva kuupäev liikus järjest lähemale.

Käisin veel ühes kleidisalongis, mis lubas poe kodulehel ka kleidilaenutust. Tegelikkuses polnud nad kleidipoes laenutusest eriti huvitatud ning kleidid polnud ka just minu maitsele vastavad. Proovisin küll paari kleiti selga, Emma mind põrandalt imetlusega vaatamas, aga lahkusin poest tühjade kätega. Aga siiski kogemuse võrra rikkamana. Tütrega on ju tore koos niisama ka peegli ees keerutada.

Aga ma ei heitnud meelt ega unistust. Sain aru, et see ülesanne nõuab hoopis teistsugust lähenemist, kui ma olin harjunud. Tuleb leida see kokkuhoidlikkuse külg, kus hoitakse kokku teiste inimestega. Sain aru, et õige kleidi leidmiseks pean ma asuma inimestega suhtlema. Mitte tulutult ringi tormama. Sildid tänaval ütlevad ju ka, et tark ei torma. Mulle tuli meelde sõbranna, kes töötas kunagi Vanemuises kostüümikunstnikuna. Helistasin talle, et uurida, kas ta teab midagi laenutuse avamisest. Sõbranna uuris lahkelt välja, et sealt pole mul lootust midagi saada, sest laenutust enne Hendriku peo kuupäeva ei avata. Sattusime aga minu kauni sõbrannaga pisut jutusoonele ning pärast kõnet saatis armas inimene mulle pildi ühest oma kleidist, mida soovis mulle laenata. Olin nii tänulik ja rõõmus, et minu pisut pealiskaudsed ja eluliselt ehk mitte nii olulised unistused inimestele siiski korda lähevad. Leppisime kokku, et minu maal elav sõbranna toimetab kleidi oma abikaasaga Tartusse, et ma saaks sellele järele minna. Natuke aega hiljem saatis ta pildi veel ühest eriti kenast kleidist ja küsis, kas ma sooviksin seda ka proovida. Kui juba häid asju pakutakse, tasub ikka vastu võtta.

Kaks õhtut enne sünnipäevapidu sättisin Emma vankrisse pärastlõunasele unele ning asusin sõbranna mehe töökoha pool teele. Olin juba päris pikka aega jalutanud, kui sain uuesti kaarti vaadates aru, et kõndisin täitsa valesse kohta. Kell oli aga juba nii palju, et ma poleks enam jõudnud õigesse kohta enne sulgemist kohale. Uurisin siis seda kaarti ja mõtlesin, mida teha. Kui ma oleksin läinud järgmisel päeval ning avastanud, et kumbki kleit mulle tegelikult ei sobi, poleks mul olnud aega enam uut kleiti otsida. Seepärast olin kindel, et pean kleidi just sellel päeval kätte saama. Hendrik ei saanud mind aidata, sest tal oli koosolek. Uuesti kaarti vaadates sain aru, et selles samas majas, kus kleidid mind ootasid, töötab minu isa.

Helistasin isale ja esitasin oma palve tuua minu sõbranna mehe töökohast mulle kaks kleiti. Ehk siis vantsida võõraste inimeste juurde ja küsida, kas minu tütrele on siin mõned kleidid. Nii mõnigi mees oleks mind selle jutu peale pikalt saatnud. Aga mitte mu isa. Ta sai aru, et tuleb taaskord tütrele appi tõtata. Ja ta tõesti tõigi mulle need kleidid. Esialgu pakutud kleit oli mulle liiga pikk. Aga see teine kleit, see oli täpselt see õige. See polnud mingi printsessi või pilvebaleriini kleit. See oli pigem haldja või isegi imelise kuninganna kleit. Kui kleidi selga panin, tundsin ennast hoopis teisiti kui tavaliselt. Tundsin end täpselt nii, nagu ma tahaksin suurema osa elust ennast tunda. Väga ilusa, graatsilise, heatahtliku, lahke, armastava ja säravana. Seda kleiti kanda oli omaette elamus. Ja teate mis, see oli mu sõbranna enda õmmeldud kleit. Tema pruutkleit.

Kui palju on maailmas inimesi, kes laenaksid oma sõbrannale enda õmmeldud pruutkleiti lihtsalt niisama? Kes laenaks enda kõige tähtsamat kleiti? Mitte ülemäära palju, millegi pärast. Sellise lahkuse ja headuse osaliseks saanuna tundsin kohe, et pean nüüd kleidi vääriline olema ja teiste inimestega enda ümber veelgi paremini käituma. Tundsin, et ma ei tohi enam kunagi olla kade või isekas. Kui mulle antakse nii ilus kleit, siis pean mina teistele ka oma ilusaid kleite andma. Ja muide, mul õnnestuski seda teha. Mu ilus õde soovis just hiljuti laenata üheks puhuks mult kleiti. Ja andsin talle suure heameelega oma kõige uuema ja hetkel kõige armsama kleidi. Ja nii hea tunne oli anda. Täpselt sama hea tunne, kui teiselt ilusat kleiti saada.

Mu sõbranna ilus valge kleit on ikka veel minu kapis. Vaatan seda iga päev. Ilus valge pitskleit mu kapis sümboliseerib minu jaoks midagi palju enamat kui lihtsat ilusat kleiti. See sümboliseerib elu headust. Ma pesen selle kleidi varsti ära ja annan suure tänutundega oma sõbrannale tagasi. Aga ma tunnen, et see kogemus jääb minuga terveks elus. Minu hinge puudutas tõesti sügavalt selline lahkus. See lahkus ravis tohutult igasugust kadedust, mis minus veel alles oli. Ma tunnen siiralt, et võiksime rohkem ilusaid ja häid asju omavahel jagada. Et jagada rõõmu, lahkust, ilu, headust. Et jagada omavahel, et saada ja anda. Et olla ühendatud. Sest ühendumine ongi andmine ja saamine, heatahtlik jagamine.

Muide, tundsin ennast Hendriku sünnipäevapeol nagu tõeline valguse kuninganna. Nii ilus ja hingesoojust täis kleit paneb ennast ikka väga eriliselt tundma. Ma sain aru, et ma tõesti soovin sellist tunnet enda juurde rohkem. Ja ma soovin, et ka teistel inimestel oleksid sellised kleidid. Nende enda kleidid ja need kleidid, mis on neile heast südamest laenatud. Lõpuks on kõik asjad siin elus meile laenatud mingiks ajaks. Kasvõi meie elu ajaks. Mina tunnen, et ei tasu asju terve elu enda juures hoida. Kadedus ja klammerdumine sulevad meid maailma ees. Headus elus kasvab jagamisest. Ja ilu kasvab imetlusest. Saamine kasvab andmisest. Ühendus suureneb avatusest. Ühendusest avaneb elu tõeline ilu.

Avatud teineteisele, ühendatud teineteisega elu ilus

Ruum

Olen pidevalt oma elus faasis, kus tuleb ruumi juurde teha. Tahaks nii palju headust teha, näha, kogeda. Aga kõigile asjadele siin elus on vaja teha ruumi. Ruumi, kuhu asjad mahuvad. Kui ma kaalusin paar päeva enne joogaõpetaja koolituse algust, kas koolitusel on minu elus ruumi, siis tundus, et väga ei ole. Aga ma tahtsin seda asja oma ellu ja otsustasin ikkagi proovida ruumi teha. Esimene nädal oli kõige raskem. Kogu mu elu ruum oli täis igasuguseid muid asju. Õnneks hästi paljud asjad minu elu ruumis ei olnud mulle enam vajalikud. Seega sain ma tasapisi hakata ruumi korrastama, et rajada teed koolitusega seotud tegevustele. Pean endiselt mõnel õhtul olema pisut kauem üleval, kui tahaks, et kõik vajalikud tegevused päevaplaani ära mahutada. Minu ruum on aga palju paremas seisus kui enne koolitust, sest seal on rohkem neid asju, mida ma ise sinna hetkel soovin ja vähem neid, mis minu ruumi segama olid hakanud.

Lisaks olen hakanud tegema rohkem ruumi, kuhu mahub Hendrikuga koos elu nautimine. Pikalt koos olles ja lapsi kasvatades tuleb paratamatult ette olukordi, kus tundub kogu ruum väga segamini. Olukordi, kus võivad ilmenda eriarvamused või arusaamatused. Et seda külge oma elus tasakaalustada, tuleb teha ruumi hoopis headust loovatele tegevustele. Rõõmsatele vestlustele, naerule, tantsule, kunstile, muusikale, intiimsusele. Kogu selle elu kõrvalt võib mõnikord olla raske nendele naudingut ja elujaatust toovatele tegevustele koos ruumi leida. Aga tegelikult peaks ehk olema vastupidi. Ruum võiks olla täis naeru, rõõmu ja headust ning selle kõrvale tuleks teha ruumi kõigele muule. Ka see ruum, mis liidab elukaaslasi, võiks olla särav ja armastust täis. Koos soojusest särelevas ruumis ühiseid argitegevusi tehes õnnestuvad need ju hoopis paremini. Mida rohkem ruumi leiame meeldivatele tegevustele, seda rohkem meeldivust ka meie ruumis igal hetkel on. Ja meeldivas ruumis on ükskõik kellega koos armsam olla. Eriti veel oma armsamaga.

Meie eluruume täidavad nüüd klaveri kaunid helid

Hoian oma ruumi võimalikult puhtana ebavajalikest asjadest, et sinna mahuks rohkem vajalikke asju. Jälgin pidevalt, mis minu ruumis mind enam ei teeni ning eemaldan selle õrnalt. Et teha ruumi kõigele sellele, mis minu elu positiivses suunas edasi viib. Mõnikord on mõni asi ruumis juba oma aja nii ära elanud, et võib lausa olla kõdunema hakanud. Sellistest asjadest on tegelikult kõige raskem vabaneda. Esiteks on need muutunud ruumis üsna märkamatuks, kuna on seal justkui kogu aeg olnud. Tundub, nagu oleksid need osa ruumist. Ja isegi kui seda kõdunevat asja märgata, tundub see nii ebameeldiv, et tundub lihtsam ta sinna tagumisse toanurka mädanema jättagi. Kui jätta need ilmselgelt halvaks läinud asjad alles, täidab varsti ebameeldiv lõhn kogu ruumi. Niiet enam ei piisa halvast asjast vabanemisest. Vaid kogu ruum tuleb korralikult ära puhastada. Et oma aja ära elanud asja kopitavast lõhnast jäädavalt vabaneda. Seega on efektiivsem märgata ruumi olukorda ajas pidevalt ja koristada vastavalt tegelikule vajadusele. Iga päev natuke. Suurpuhastused on ka toredad, aga tegelikult on eesmärk elada kogu aeg korrastatud ruumis.

Eelnevalt kirjeldatud protsess leiab aset ka minu elus. Nii väljas kui sees. Ma olen investeerinud väga palju aega ja energiat, et oma ruumi puhtaks ja kauniks teha. Ja üldises plaanis tundubki kõik juba väga õdus olevat. Aga tuleb välja, et kõige tagumises nurgas, sinna kuhu muidu ei näegi, kui tuba juba üpris korras pole, on need kõige kopitavamad asjad veel alles. Nüüd tuleb julgus rindu võtta ja südikalt ka need kõige kõdunenumad segajad oma ruumist eemaldada. Enam pole võimalik pead liiva alla pista või mujale vaadata. Ikka on lihtsam alustada toa koristamist kergematest asjadest ja tunda rahulolu oma saavutuste üle. Aga enesekindlus, mis selles protsessis kogutakse, kulub väga ära kõige suuremate asjade õrnaks eemaldamiseks. Just nimelt õrnaks, isegi elegantseks. Et mitte ruumi veel rohkem kõduga ära määrida. Ja see on kogu ruumi korrastamise kõige raskem osa. Samas toob ka enim tulemusi. Puhast ja korras ruumi saab hõlpsa vaevaga asuda kaunistama ning sättida sinna just neid asju, mis hetkel kõige kaunimad ja vajalikumad tunduvad. Ja juba korda tehtud ruumi on ka palju kergem korras hoida .

Loomulikult puhastan ma oma ruumi kõige enam armastusest iseenda vastu. Korrastan soovist elada puhtas ja meeldivas ruumis, mida saab hõlpsalt vastavalt vajadusele ümber korraldada ja meelepäraselt kaunistada. Minu ruumi kvaliteet mõjutab aga kõiki inimesi, kes minuga rohkem või vähem kokku puutuvad. Puutudes kokku minuga, saavad nad osaks minu ruumist. Nad astuvad minu tuppa ja reageerivad vastavalt ruumi olukorrale. Lapsed on selles osas suurepärased indikaatorid. Pärt ja Emma tajuvad kohe igasugust ebapuhtust ja korralagedust minu ruumis ning hakkavad seda peegeldama. Tihti pole vaja nende puhul muret otsida mitte kuskilt mujalt kui minu enda ruumist. Mida puhtam on peegel, seda rohkem näitab ta ainult seda, mis peegli ees seisab. Seepärast on laste reageeringud, eriti kui nende enda elus on kõik korras, ka nii otseses sõltuvuses minu ruumi puhtusest. Seevastu on musta peegli pilt hägune ning ebaselge. Mistõttu ei pruugi mina ise alati adekvaatselt suuta oma ruumi olukorda hinnata.

Minu ruumi puhtusest ja ilust sõltub ka see, milliseid olukordi ja asju see ligi meelitab. Kogu loomine toimub ruumis. Sest ruum hoiab kõike. Kõik asub ruumis. Ja minu elu toimub minu ruumis. Soovides ligi meelitada teatava kvaliteediga vahendeid, peavad need kvaliteedid vähemalt mingil määral olema esindatud ka minu ruumis. Olles pidevalt ebameeldiv, tuleb aina ebameeldivust juurde. Sest ebameeldivus põhjustab ebameeldivaid reageeringuid. Olles aga armastav ja ilus, saan ma alati palju paremaid tulemusi. Seega on iga asi minu ruumis sinna tulnud tegelikult minu enda tegude tulemusena. Ja ainult minu enda tegude tulemusena saan ma asju oma ruumist eemaldada. Mina loon oma ruumi ja vastutan selle heakorra eest. On minu enda kätes muuta oma elu ruum kaunilt säravaks ning täita ainult vajalike asjadega.

Kaunistasime sellel nädalavahetusel tublisti oma eluruume ja lisasime ilu

Ja ma hoian oma ruumi avatud, et hoida ühendust eluga. Hoida ühendust kõige ja kõigiga, mida ma oma ellu soovin. Olla ühendatud teiste ruumidega, kogu ilmaruumiga. Ma hoian oma isikliku ruumi avatud ka sellel hetkel, kui ma füüsiliselt millestki või kellestki kallist lahkun. Andes märku, et meie lahkumise põhjuseks pole soov teda oma ruumist ära ajada. Pärt läheb meelsasti lasteada, kui ta tajub, et ta ei pea minema. Et ma ei aja teda oma ruumist ära, vaid ma hoian seda lapsele ikka avatud. Isegi kui me pole koos. Lapsed lähevad isegi unemaale lihtsamalt, kui nad tajuvad minu kohaolu, minu avatust ja toetust. Kui nad teavad, et minu ruum on neile alati avatud ning sädeleb armastusest. Ning nad saavad minu ruumi igal ajal tulla. Või tegelikult seal kogu aeg olla.

Igas ruumis saab minna unemaale, kui seal on armastus.

Ma hoian oma ruumi parimas korras, kaunistan seda ja täidan rõõmu ning armastusega. Ma hoian oma ruumi avatud kõigele ja kõigile, keda ma oma ellu soovin. Oma kaunis ruumis loon ma armastusega just seda, mida ma kõige enam vajan ja soovin. Ning jagan seda nendega, kellel on vaja.

Ruum sisaldab kõike ja kõiki. Me kõik oleme tegelikult koos osa sellest suurest ruumist, Ilmaruumist. Igaüks oma väikeses toas. Et kogu suur ruum armastusest särama panna, on vaja kõigi panust. Toad koristada ja kaunistada ning julgeda lukus uksed avada. Ainult nii saame kogeda kogu Ilu, mis üldse on.

Ilu

Terve pika sügis-talve oli ilm hall, puud raagus, lilled kadunud ja laululinnud vait. Harjun juba sellise oluga nii ära, et hakkan ka seal ilu nägema. Nagu igal aastal õnneks juhtub. Muutused looduses tulevad aegamisi ja annavad aega uue olukorraga, uut moodi iluga harjuda. Kirgaste värvide kadudes loodusest hakkan tasapisi märkama halli erinevaid varjundeid, sambla rohelust, igihaljaste puude erinevaid rohelisi toone ja pinnase värve. Kuulen rähnide toksimist, puude kiikumise häält, tuule kohinat ja tunnetan udu niiskust näol. Sellel pimedamal osal aastast harjun niivõrd ära üsna üksluise pildiga, et tunnetusvahendid hakkavad eristama hoopis täpsemaid ja sügavamaid erinevusi. Ilumeel muutub vaiksemaks. Ja üldiselt koos sellega ka üldine meeleseisund. Vaikusest ja hallusest saab ilu.  

Ja siis hakkab kevad tulema. Meel on harjunud vaikuse ja igavusega, kuid üksäkki hakkavad kirkamad värvid ja helid ilmestuma. Iga päeva ja nädalaga aina enam. Ja valgust tuleb ka juurde, mis aitab kirkust looduses veelgi selgemalt ja pikemalt märgata. Tunnetusvahendid liiguvad automaatselt aina rohkem väljapoole ning hakkavad kogu seda ilu sisse ahmima. Alguses püsib eristamine tugev. Kevade esimestel päevadel on nii lihtne märgata iga avanevat lilleõit ja iga värvilise seelikuga tütarlast. Nii ilus aeg. Kui ilu aina tärkab ja meeled on talvisest puhkusest nii erksad, et jõuavad kogu ilu püüda ja hinnata. Tihe ilu märkamine kestab mingi aeg, aga siis tekib küllastus. Nagu elus ikka. Mõistus harjub kogu kirevuse, õitsemise ja laulmisega ära. Ka värvilised tütarlapsed ei eristu enam üksteisest nii väga. Ilust saab igapäev. Ja et selles kirevas ilus veel kuidagi silma paista, peab ikka midagi väga erilist tegema. Sest siis on muutunud isegi ilu igavaks. Ja meel hakkab otsima jälle midagi uut.

Lõpuks saab uus otsa. Või kulub selle leidmisele lihtsalt tohutul hulgal energiat. Mida vanemaks me saame, seda vähemaks jääb uudsust. Meele jaoks on justkui juba kõik olnud. Isegi ilu on juba olnud. Ja tal on igav. Aga ilu võib ise ka teadlikult otsida ja saada aru, et ilu ei muutu tegelikult kunagi igavaks. Ilu võib otsida täpselt siit samast. Kasvõi oma peopesast. Sest ilu on tegelikult ju kogemus. Millegi märkamine tekitab kogemuse ilust. Ilma märkamata pole ka ilu. Ilu on vaataja silmades. Kui silmad märkavad, on ilu alati olemas. Kui meel iluga harjub ja seda enam ei märka, kaob ilu. Siis tuleb ise märgata. Mulle meeldib ilu kogeda. Ma vaatan, et näha. Ma nuusutan, et tunda. Ma kuulatan, et kuulda. Sest ilu muudab elu niivõrd palju imelisemaks. Ükskõik, mis mõistus parasjagu arvab.

Sageli kaotamegi ilu kogemuse lihtsalt seepärast, et kuulame alateadlike mõtete lora, mis loovad ilma iluta maailma. Mõttes ei saa ju ilu kogeda. Ilu on alati hetke kogemus. Lõhn on ju siin ja praegu. Värvid sillerdavad ka ainult hetkes. Mineviku või tuleviku harmooniat pole võimalik päriselt kogeda, harmoonia on ainult hetkes. Ja kuivõrd tihti meie automaatsed mõtted üldse sealt mälupangast ilu otsivad? Enamasti plätravad niisama. Aga me saame valida mitte seda plära kuulata, vaid vaadata hoopis silmadest välja ja näha seda ilusat maailma, mis ainult ootab, et teda märgataks. Et ilu saaks ilmestuda meie pilgu läbi.

Minu arust saab ilu kogemust peaagu igast asjast tunda. Ja inimestest ka. Mäletan, et kui ma oma abikaasa Hendrikuga käima hakkasin, oli ta ikka väga ilus. Vahepeal tulid mured, lapsed ja segavad mõtted peale ning segasid mul tema ilu sellisel kujul nägemast. Või igatahes märkasin ma seda palju harvem. Öeldakse, et kevad on armumise aeg. Ilmselt on see seotud ka sellega, et kevadel on meeled erksad ning märkavad ja otsivad ilu. Isegi ilma minu tahtmiseta. Armumine on ju iluga seotud. Ka meie armusime Hendrikuga kevadel. Ja tundub, et sellel kevadel armun temasse uuesti. Mingi imelik loor, mis segas mul väga tihti päriselt ilu ilma uudsuseta kogemast, hakkab justkui langema. Mingi tume loor, mis kattis minu meeli ega lasknud ülemäära tihti ilu kogemust saada. Ja mida rohkem ma ilu otsin ja tahan kogeda, seda rohkem ilu ka minu ümber on. Hendrik on ka jälle nii ilus. Armumise tunne tungib jälle mu põue. Ja mitte ainult Hendriku osas. Vaid kogu maailma. Kõik tundub kuidagi nii ilus. Isegi ma ise.

Armudes ilusse

Ilu tundes tundub maailm ju muidugi ilusam. Ja seepärast on ka meeleolu parem ja asjad sujuvad paremini. Ilu kohe kosutab ja annab jõudu. Mitte ainult looduse ja inimeste ilu. Esemed võivad ka ju ilusad olla. Näiteks on mulle lapsest saati väga meeldinud ilusad kleidid. Mäletan, et nukkudega mängimise juures oli põhiline asi kleitide vahetamine. Õnneks oskas mu ema õmmelda ning seepärast oli minu nukkudel ikka alati mitu kleiti, mida vahetada. Ka Simsi (üks arvutimäng) mängides tahtsin alati naistele ilusaid kleite selga panna. Mul on isegi unistus, et ühel päeval saan ma ise kleite disainida ja ehk isegi õmmelda. Igatahes, mulle annavad tõelist kosutust ilusad kleidid. Eriti sellised nagu printsessidel või pilvebaleriinidel . Vahepeal tundus see mulle isegi natukene pealiskaudne. Aga tegelikult ei pea ma seda ju häbenema. Ma olen ikkagi naine. Ja mu selle aasta üks lubadus oli vähemalt korra sellist eriti uhket ja ilusat kleiti kanda.

Ma olen aru saanud, et elurõõm ja ilu käivad käsikäes. Ja rõõm aitab hoida üldist positiivsust elus, mis on üks päris kandev jõud. Seepärast otsin ma ilu. Võtan meelelt juhtimise üle ega lase elul igavaks ja mõttetuks muutuda. Kasutan ise teadlikult oma tunnetusvahendeid maailma ilu kogemiseks. Igal võimalikul hetkel, kui mul vähegi meeles on. Ja proovin ise ka ilus olla ja muudel viisidel ilu teistega jagada. Et kõigil oleks ilusam elu.

Kui loodus pakub ilusaid kehakaunistusi

Ilu kogemus loob helgust ja kergust. Nagu lilled ja liblikad. Või roheline muru või sammal. Või minu armsa inimese lõhn. Ilu on väärt kogemist. Juba praegu. Ma tahan ilu märgata, sellele kogemusele ärgata.

Naine

Esmaspäeval juhtus selline imeline asi, et leidsin ennast oma maja eest täiesti üksinda. Ma ei mäletagi enam, millal ma viimati oma koduuksest üksinda väljusin. Alati on mul vähemalt üks põnn kaasas. Ja vahel mees ka. Aga sellel imelisel õhtupoolikul seadsin sammud linna poole täiesti üksinda. Mina, Kerli, kõndimas kodust kesklinna. Oli nii imeline tunne, aga samas korraks kuidagi tühi. Ma olin koju jätnud kõik oma identideedid, mida ma viimasel ajal kasutan. Ma polnud sellel hetkel ema, abikaasa, ma polnud perenaine, tütar, õde ega sõbranna. Ma olin kõigist nendest inimestest ja asjadest, kes need eelnevad identiteedid loovad, täitsa eemal. Üksinda sammumas mööda teed. Kollane mantel ja teksapüksid seljas ning tennised jala otsas. Kui ma siis Lille mäest alla kõndisin, küsisin endalt, mis identiteet mul nüüd üldse alles on? Ja ma leidsin ühe päris kindla, mis sõltub ainult minust endast. Ma olen ju naine.

Selle toreda avastuse peale ajasin rinna ette, tõmbasin selja sirgu ja sammusin eriti enesekindlalt. Puusad pisut õõtsumas, nagu ühel enesekindlal ja naiselikul naisel ikka. Tundsin naiselikkuse tunnet enda sees paisumas ja see tundus ikka eriti hea. Millal ma viimati ennast üldse päriselt naisena tundsin? Lihtsalt naisena, ilma nende teiste rollideta. Iga sammuga hakkas mulle veel enam meeldima olla naine ja juba oligi naeratus huultel. Mitte itsitav tütarlapselik naeratus, vaid naiselik, veidi salapärane naeratus. Oli selline naiselik olemine, millest “vanad” naised minu lapsepõlves rääkisid. Hoolimata minu traditsiooniliselt mitte kõige naiselikumast riidevalikust olin ma igatahes sellel hetkel väga naiselik. Sain aru, et iga kord kui ma tahan poest endale uut kleiti osta, otsin ma taga tegelikult just seda tunnet. Enesekindla, ilusa ja elujaatava naise tunnet. Ja tegelikult pole selleks midagi erilist vaja teha, peab lihtsalt naiselikkuse tunde enda seest üles otsima ja sellesse kehastuma. Ning see õige naiselikkuse tunne muudab iga kostüümi, soengu või keha koheselt väga naiselikuks.

Üheks minu selle aasta eesmärgiks vastavalt minu unistuste tahvlile oligi saada naiselikuks naiseks. Seda unistust kujutas foto ühest klassikalises mõttes eriti naiselikust naisest: pikkade lokkis juustega, pruntis suuga, perfektse nahaga ja peene olekuga lillelises kleidis olevus. Tõesti ilus naine. Aga mina ei näe päris selline välja. Ja kindlasti pole ma kõigi tavade kohaselt ka oma käitumiselt alati kõige naiselikum. Mida iganes see sõna ka peaks tähendama. Ja ma kusjuures olen sellel aastal tõesti üritanud ka muutuda naiselikumaks ja mingeid endale omaseid omadusi sellepärast alla surunud. Aga ma sain aru, et see ei tööta. Ma olen nagu ma olen. Aga ma olen ikkagi naine. Ma ei saa muuta juba toimunud kogemusi, mis mind on just selliseks naiseks teinud. Küll aga saan ma leida endas üles selle naiselikkuse tunde ja seda täiega nautida. Ükskõik, milline naine ma siis olen. Ja ma olen täitsa kindel, et olles kindel oma naiselikkuses, hakkavad mõned asjad kohe justkui iseenesest paremaks muutuma.

Lihtsalt naine, teiste rollide all

Naine pole selline sõna nagu ruut, et see vastab ainult ühele kirjeldusele. Naist ei saa defineerida ühe lausega (kui jätta lihtsalt bioloogiline definitsioon kõrvale). Isegi mitte ühe raamatuga. Sest naisi on maailm täis ja igaüks on täitsa isemoodi. Kes neist on rohkem naine kui teine? Iga naine lisab naiseks olemisele veel mingi oma erilise nüansi. Naised erinevad välimuse poolest. Ka oma käitumise ja rollide poolest. Aga ometi on neis kõigi olemas mingi ühine joon. See on see müstiline naiselikkuse tunne, mida iga imeline naine saab kasutada just omal moel. Ja seda kasutades seda ka maailmale kiirata. Aga ma usun, et iga naine võiks enda seest vahel selle naiselikkuse tunde üles otsida ja seda kanda. Sest minu kogemus ütleb vähemalt, et see on ikka päris mõnus tunne. See naiselikkuse tunne.

Huvitaval kombel kohtasin ma oma sellel pisut alla tunnisel jalutuskäigul kolme naist, kellega ma olen mingil hetkel oma elus tööl või koolis käimise tõttu päris tihti kokku puutunud. Ju tõmbas minu naiselikkuse energia kohe teisi naisi ka ligi. Ja ma sain nende kõigiga vähemalt põgusalt vestelda. Ja need kolm naist on kõik väga erinevad. Nad on kõik omamoodi naised. Omamoodi naiselikud naised. Ja ma polnud ammu neist ühtegi näinud ning väga tore oli neid kohata. Ja kuigi meie vestlused polnud sellel esmaspäevasel õhtupoolikul just kõige sügavamad, olid need siiski toredad. Naised, täitsa isemoodi, rõõmsalt vestlemas. Tundmas ennast omamoodi naiselikult. Ja sellistest toredatest naiselikest vestlustest saab alati iga naine midagi oma naiselikkuse arsenali lisada.

Juba mõned aastad olen otsinud kontakti naistega. Nii ühendust enda sisemise naisega kui ka erinevate naistega enda ümber. Sest kuidagi pole elu andnud mulle veel täielikku naiseks olemise kogemust. Ilmselt ongi ilus tasapisi avastada. See on olnud äärmiselt rikastav ja edasiviiv teekond. Järjest enam olen õppinud tundma, mida tähendab naiseks olemine nii bioloogilises kui emotisonaalses mõttes. Palju olen muidugi õppinud ka tänu meestele, meie vastanditele selles füüsilises maailmas. Eriti tänu oma mehele. Tegelikult on igal inimesel minu ümber mulle naiseks olemise kohta midagi õpetada. Eriti kui ma olen avatud uutele teadmistele ja kogemustele, mitte oma vanas teadmises või hoopis teadmatuses kinni. Tundes hirmu avastada.

Anatoomia õpingud joogaõpetaja koolituse raames on õpetanud mulle palju inimese keha kohta. Kus miski on ja milliseid imelisi ülesandeid täidab. On huvitav, kuidas me õpime koolis üli pika aja, mis näiteks inimkonna ajaloos on toimunud, aga ülivähe seda, kuidas meie enda keha päriselt töötab. Kes need inimesed sellised on? Kes on naised? Elan siin naise kehas, aga tegelikult ei tea sellest kuigi palju. Mulle tundub, et teoreetilised ja praktilised teadmised naise keha kohta aitavad tugevdada seda toetust, mis keha mulle pakub. Aitavad mul kehaga paremat kontakti saavutada. Sest ma saan aru, mis toimub ja mida on vaja. Kuigi me oleme kõik inimesed, on ühed meist ikkagi naised ja teised on mehed. Tore on teada selle osa kohta, mis meil kõigil on ühine. Aga imeline on teada ja kogeda seda osa, mis teeb naisest naise.

Seoses tütre saamisega olen avastanud, et ma ei oska isegi naise suguorganile või üldse piirkonnale kahe jala vahel mingit normaalsena kõlavat nime anda. Äkki keegi oskab aidata? Justkui on selline tunne, et naistel on seal midagi piinlikku. Kuidagi tundub, et mingites sügavamates, tumedamates kihtides on mul üldse natukene naiseks olemise pärast piinlik. Aga naise roll on ju alus teistele rollidele minu elus. Kui ma tunnen ennast naisena kindlana, saan tunda ennast kindlana ka teistes rollides. Siis ma saan oma kehale tõeliselt toetuda, et saaks kasvada minu naiselikkuse tunne üldisemalt. Ja toetada kõiki neid teisi rolle, mida ma elus naisena mängin.

Naiseks olemine ongi ju naiste esimene roll. Kuidas küll teha seda kindlalt ja tundes seda mõnusat naiselikkuse tunnet, nagu esmaspäeval jalutades? Kuidas olla enda naiseks olemises kindel? Kuidas olla enesekindel naine? Kindel naine, nii kehas kui vaimus, on toetus teistele rollidele, mis naised elus võtavad. Nendele rollidele, läbi mille me maailmaga suhtleme ja enda olemust kosutame.

Tahan võtta endale aega olla lihtsalt naine, tunda seda teistest identiteetidest vaba olemise tunnet. Lihtsalt olla naisena. Ammutada sellest jõudu, sära ja toetust. Et jälle astuda elulavale kõigis oma teistes naisena elamise rollides. Ootan ja uurin huviga, mida kõike see imeline naise keha ja naiseks olemine mulle veel pakkuda saavad.

Toetus

Kõik joogaasendid algavad tugevast toetusest. Kui need kehaosad, mis parasjagu vastu maad on, kindalt pinnasele toetuvad, saab kogu keha pikeneda ja kõrguda. Iga asend saab alguse toetusest. Ilma kindla toetuseta on asendit palju raskem hoida, see kõigub ja võib isegi asjatut valu põhjustada. Sellepärast saab kõik alguse toetusest. See on lausa omaette teadus, kuidas igas asendis võimalikult tugev toetus leida. Parima toetuse leidmine nõuab süvenemist, pidevat praktiseerimist ja arenemist. Aga eelkõige nõuab see mõistmist, et miski ei seisa õhus. Isegi mitte linnud. Ja sellest taipamisest tekib tõeline soov leida parim toetus. Ja sellelt parimalt toetuselt saab alguse parim asend. Ja see parim asend annab parima kogemuse. Nii nagu matil nii ka elus.

Kuna olen tänu joogaõpetaja koolitusele oma joogapraktikasse ja seetõttu ka elusse veelgi rohkem süvenenud, olen mõistnud, kui alahinnatud toetus mõnikord on. Kuidas me unustame ära oma jalad, mis kogu meie keha kannavad ja edasi viivad. Kuidas me unustame ära maapinna, mis kõike seda olemasolu kannab. Mõnikord me unustame üldse ära vajaduse toetuda ning kukume pikali ega taipa, mis siis nüüd juhtus. Võin öelda, et pärast Emma sündi kadus minul igatahes mingiks ajaks suur toetus jalge alt. Mitte et see enne juba ülemäära tugev oleks olnud. Sest õigesti ehitatud toetus peab igatahes ka palju raskemad katsumused vastu. Kuna minul kadus mingis mõttes maa jalge alt, kadus see ka Pärdil. Sest ema (maa) ongi lapse suurim toetus. Ega asjata pole sõna ema väga paljudes keeltes seotud maaga. Sest nagu maa nii ka ema kannab. Ema toetab. Ja selle kõige jaoks on ema määratu tugev.

Vahel on toetuse leidmine paras väljakutse

Aga kust ema oma jõu saab? Eks peab ka ema millelegi toetuma. Otsides kosutust, otsime me enne toetust. Ainult toetatud oludes saab kosuda. Minu toetus on minu terve ja tugev keha, mida ma iga päev joogaharjutustega toetan, tugevdan ja hellitan. Minu toetus on tervislik toit, mis annab headuse energiat kehale ja hingele. Minu toetus on usk iseendasse ja oma võimetesse. Ja seetõttu oma võimete pidev arendamine, et usk ikka püsiks. Pidev töö nii enda sees kui enda ümber. Minu toetus on elukogemus, eriti kui ma oskan selle enda kasuks tööle panna. Kui ma oskan ka negatiivse kogemuse lahti mõtestada ja muuta toetavaks. Minu toetus on piisav uni. Loomulikult on minu toetus see jõud, mis tuleb Maalt, kui ma oskan temaga õigesti suhelda. Toetus ongi justkui loodusjõud, mida ma oma ellu teadlikult kutsun ning mida ma soovin hoida ja kasvatada. Toetus on kogemus, toetuse tunne, mida ma läbi erinevate tegevuste kogen. Mitte need tegevused ise.

Väga palju toetust saan ma läbi sõbralike suhete kõigi ümbritsevate inimestega, ennekõike abikaasaga. Võiks ju öelda, et mees ja naine moodustavadki kindla pinnase. Sellise pinnase, kuhu saavad sündida lapsed, kuhu saab rajada kodu ja kuhu saab luua läbi töö küllust. Siinkohal täpsustan üle Eluõie skeemis ühe väikese vea, mille ma olen avastanud. Nimelt tuleb enne küllust (elusust, rõõmu, nautimist, pühadust) ikka töö. Ja nii see eluke veereb ja eluõis avaneb. Ikka tugevamat toetust ja kosutust otsides, omandades seeläbi jõudu oma vajaduste eest hoolitseda ja enda ümber küllust luua. Selline nägemus elust on minu arust nii ilus ja rõõmustav, et ma töötan südikalt õppetundide kallal, mis mind tõelisesse õitsengusse viivad. Kõige selle juures olles aga vaba kiindumustest, mis loovad hirme ega lase toetust otsida ja kosutust kogeda.

Ma usun, et meie pere pole esimene, kus kogetakse, mida tähendab teise lapse sünd loodud struktuuridele. Kuidas kogu toetussüsteem pannakse nende lapse esimese paari elukuu jooksul ikka tugevalt proovile. Ja kuidas kogu pere, aga eriti selles suures muutuses suurt toetust vajav esimene laps justkui natukene närbuma hakkab. Sest ema ja isa pole enam nii tugevad, nii toetavad. Sest nende enda toetus on palju nõrgem. Uue inimelu kandmine sellel toetuspinnal nõuab ju lisa jõudu, teadmisi ja oskusi. Tunnen nüüd, kui Emma hakkab varsti viie kuuseks saama, et minu toetus on jälle tugev. Võiksin isegi öelda, et tugevam kui enne. Sest ma pean nüüd kandma ja toetama rohkem. Aga seeläbi, kuidas kasvab minu jõud, toetus, seeläbi saavad kasvada kõik minu elu valdkonnad. Ja ma tõesti tunnen, et just nii ongi. Minu elu õis hakkab rohkem avanema ja veelgi ilusamalt õitsema. Aga nagu avanemine ikka, võib see põhjustada ka ebamugavusi ja suisa valu. Aga kindel toetus aitab ka nendest üle saada.

Ja toetuses olles tunnen ma, et saan jälle Pärdile päriselt ema olla. Ja ka selline tugev ja toetav ema, keda tal vahel ikka hädasti vaja on. Selline ema, kes haarab keset kõige tormisemat hetke oma väikemehe tugevalt sülle ja hoiab teda kasvõi kinni, kui olud seda nõuavad. Annab lapsele toetust rahuneda ja leida jälle tasakaal. Ma saan jälle olla toetav ema, kes saadab oma lapse maailma avastama. Ja isegi, kui Pärt mulle mõnel hommikul lasteaeda minnes ausalt tunnistab, et ta natukene kardab. (Ja sellise avalduse tegemine rõõmustab mind mingis mõttes, sest ma tean, et ta suudab enda sees toimuvat selgelt tajuda ja kirjeldada.) Siis ma ka ei ehmata tema hirmust ära, vaid pakun pojale vajalikku toetust ja julgustust, et ta suudaks oma hirmust lahti lasta ja südikalt päevale vastu minna. Sest tegelikult ma tean, et ta tahab minna. Tal lihtsalt on vahel vaja toetust. Sellist toetust, mis ei suru teda tagasi, vaid aitab edasi. Ja kui poja päev on tõesti olnud seiklustest tulvil ning õhtul on raske rahuneda, toetan ma teda lapse voodi kõrval istudes ja teda mõistetaval viisil läbi väikese meditatsiooni rahustades.

Olles kindlalt toetatud, suudan ma toetada ka Emmat tema kasvamisel ja maailma avastamisel. Ma suudan jääda rahulikuks, maandatuks, kui preili vahel minu õppekogunemiste ajal kõvasti nutab ja tähelepanu nõuab või mähkmete vahetuse ajal suure jõuga eest ära pöörab. Maandatud olekus suudan ma tõusta kõrgele ja rõõmsalt lastele laulda ning nendega tantsida. Ma leian ka piisavalt toetust endale ja endast, et Hendrikut nendel segastel aegadel tema vahel tõusvate pingete maandamisel toetada.

Toetus, ühendus alusega, maaga, juurtega annab tõesti palju jõudu. Maal käimine nii otseses kui kaudses mõttes on väga toetav tegevus. Eriti kui seda teha täie teadlikkusega, keskendudes maale, keskendudes tegevusele. Tehes sellest oma meditatsiooni. Maandatud olekust algab tõeline kasvamine. Maast saab jõudu, et otsida kosutust, kõrguda, kasvada ja õitseda. Toetuses peitub jõud. Ja jõudu on mul vaja, et mitte lihtsalt eluga hakkama saada. Vaid elada nii, et mul oleks päriselt hea. Ja minu lähedased oleks toetatud. Ja kogu toetatuses on väga tähtis olla tänulik. Tänada toetuse eest, kasvõi ainult korraks. Näiteks pesen mina juba mitu aastat igal õhtul suure armastusega oma jalgu, et tänada neid (ja läbi nende kogu toetust) suure toetuse eest. Tänada tehtud töö eest minu toetamisel.

Igal hommikul soovitatakse astuda voodist välja õige jalaga. Kasvõi selleks, et jalgadele, toetusele tähelepanu tõmmata. Kõik head asjad, ka hea päev, saab alguse heast toetusest. Seepärast tasub toetust igas asendis silmas pidada. Jooga ei ole trenn, jooga on õpetus elust ja elamisest. Sest nagu matil, nii ka elus.

Murre

Mul on 3-aastane poeg Pärt ja peaaegu 4-kuune tütar Emma. Ma armastan oma lapsi väga ning nad toovad mulle palju rõõmu. Lisaks on mul veel üks jaanipäeval 18-aastaseks saav YFU (youth for understanding) vahetuslaps Krit. Armas, tark ja rõõmsameelne Taimaalt pärit poiss, keda ma ka mingis mõttes oma pojaks pean. Krit elas meie peres 2018. aasta augustist 2019. aasta juulini ehk peaaegu ühe aasta. Kui vahetuslaps oma koduriiki naases, oli Emma alles mu kõhus. Aga Krit on oma vahetusõde ka juba kohanud, kui käisime noormehel selle aasta märtsis Tais külas. Võib öelda, et Emma ja Krit klappisid täitsa hästi. Tais kohtusime ka Kriti päris vanematega ja kuulsime samuti pikemalt sellest, miks Krit Eestimaale vahetusaastale tuli. Mingis mõttes tuli ta ennast vabaks murdma. Ja meie perel on ka Kritiga seoses toimunud igasuguseid murdeid, samuti vabaduse suunas. Täiesti võõrad inimesed said saatuse tahtel kokku ja jätsid üksteise ellu suured jäljed igavseseks.

Kui Krit ühel vihmasel augustikuu päeval, minu sünnipäeval, meie koduuksest esimest korda sisse astus, oli ta päris närvis. Krit oli tollal 16-aastane, aga tundus Eesti selles vanuses poistega võrreldes palju väiksem ja armsam. See oli ka tegelikult põhjus, miks me just tema oma perre valisime. Noorte lastevanematena tundus minule ja Hendrikule, et meie juurde sobiks pigem elama lapselikum poiss. Krit oli esimesel õhtul uues kodus üsna segaduses, aga käitus väga vapralt. Andsime omalt poolt parima, et teda soojalt tervitada, aga mitte üle pingutada. Käitusime võimalikult loomulikult ning proovisime teha nägu, nagu kõik oleks jumala normaalne. Hiljem kuulsime Kritilt, et ta peitis oma tugevaid emotsioone esimestel päevadel ikka väga hästi. Nimelt saabumisjärgseid päevi meenutades tuli välja, et ta tegelikult ei mäletanud sellest mitte midagi. Pigem oleks poiss tahtnud vaikselt oma toas teki alla pugeda ja olukorraga kuidagi kohaneda, aga viisaka noormehena hakkas ta pere tegemistes ikkagi kohe kaasa lööma. Isegi seda ei julgenud Krit öelda, et ta tegelikult üldse süüa teha ei oska ning vastava ülesande saamisel hakkas laps lihtsalt vaikselt internetist toidutegemist õppima. Lõpuks muutus ta köögis toimetamises igatahes juba väga osavaks.

Võõra lapse enda perre tõeliselt vastu võtmine nõuab hiiglaslikke samme mugavusstsoonist välja. Aga selle lapse jaoks on olukord igatahes veel mitu korda ebamugavam. Millist vaprust nõuab ühelt lapselt täiesti üksinda võõrasse riiki võõraste inimeste juurde elama minemine tervelt aastaks ajaks. Et selline ebamugavuse kooslus mugavalt tööle panna, tuleb mõlemal poolel päris palju vanu mustreid murda. Tuleb murda ootused teise inimese osas ja aktsepteerida seda võõrast last täpselt sellisena nagu ta on: oma murede ja rõõmudega. Tuleb olla valmis, et uus laps võib olla pärit hoopis teistsugusest taustsüsteemist ja tal võivad olla igasugused mured kaasas. Aga ilmselt sellepärast see laps kodust kaugele tundmatusse lähebki, et mingitest asjadest vabaks murda. Murdeiga ongi selleks suurepärane aeg. Murtakse endale teed lapsepõlvest täiskasvanuikka. Ja kui sellele vaprale lapsele pakkuda vajalikku toetust ning mitte ülemäärast survet, läheb tema murre edukalt. Maailm saab juurde ühe tervema ja rõõmsama inimese. Krit murdis Eestis elades ennast igatahes paljudest piirangutest vabaks ja isegi tema ema ütles meile Tais, et me saatsime koju tagasi hoopis parema poisi.

Murrame piire

YFU tunnuslauseks on “Make the world your home” ehk “Muuda maailm oma koduks”. Vahetusprogramm murdeeas noortele sai alguse pärast II maailmasõda Ameerika Ühendriikides, et tuua noortele inimestele lootust ja julgust ehitada üles parem maailm. Minu arvates on YFU peamiseks eesmärgiks näidata noortele, et murdes välja oma mugavusstoonist ja ebavajalikest mustritest on võimalik iseendale ja seeläbi ka teistele inimestele luua parem tulevik. Laiendades oma mugavusstooni muutub ka maailm palju suuremaks ning võimalusi tuleb juurde. Tutvumine teistsuguse kultuuri ning erinevate tõekspidamistega aitab arendada sallivust ja heatahtlikkust. Olles salliv, heatahtlik ning südikas on võimalik viia läbi tõeline läbimurre paremuse suunas. Samuti annavad sellised omadused võimaluse tunda ennast igas olukorras ja igas kohas koduselt. Piiranguid jääb elus oluliselt vähemaks. YFU programm annab vahetuslapsele, aga ka avatud ja eelarvamustest vabale vahetusperele võimaluse oma elu oluliselt mitmekülgsemaks muuta.

Krit tuli Eestisse Taist, hoopis teistsugusest kultuurist ja kliimast. Aga ta kohanes väga kiiresti. Laps ei kurtnud isegi kunagi külma üle ning käis lumisel talvel lahtiste hõlmadega ning püüdis suuga lumehelbeid. Krit nautis talve täiega. Ta andis ka meile Eestimaa loodusest ja kliimast hoopis teistsuguse vaate. Kritti lummasid erinevad aastajad ja asjaolu, et kunagi pole palav. Krit nautis vaikust ja omaette olemist. Kord Taevaskojas jalutades jäi poiss eriti vaikseks ning vaatas mulle pisaratest niiskete silmadega otsa ja ütles, et ta pole midagi nii ilusat kunagi näinud. Meeletult kaunis on kogeda oma tuttavat kodumaad läbi täiesti võõra inimese silmade ja tunnete. Me tegime perena koos väga palju toredaid asju, aga kõige meeldejäävamad on täiesti tavalised päevad kodus. Kui näiteks Krit üritas õppida ja Pärt üritas temaga samal ajal mängida. Kui Pärt pahandas Kritiga ja oli vahel natukene armukade. Aga tegelikult olid nende suhted suures plaanis ikkagi ülimalt soojad ja lähedased. Poiste suhte säilitamine oli ka peamisi põhjuseid, miks me pidasime vajalikuks võimalikult ruttu pärast Emma sündi Kritile külla minna. Et Pärt Kritti ja nende vennalikku suhet ei unustaks. Ja Pärt polnud unustanud. Suve keskel pooleni jäänud mängud läksid Tais kohe edasi. Lihtsalt Pärt oli vahepeal palju suuremaks ja osavamaks muutunud.

Vahetusvennad

Ma olen nii õnnelik, et me võtsime südame rindu ja Kriti enda juurde elama kutsusime. See kogemus muutis kõigi osaliste elusid väga olulisel määral ja aitas meil kõigil mõnedest ebavajalikest jamadest vabaks murda. Kogu vahetusaasta kogemus oleks võinud minna hoopis teisiti, kui meie poleks perena Kriti eripärasid arvestanud ning talle piisavalt vabadust või toetust pakkunud. Kui me poleks last aktsepteerinud ning oleksime tahtnud teda mingitesse raamidesse suruda. Selle asemel lasime me Kriti täitsa vabaks, sest sellepärast ta ju Eestisse tuligi – ennast vabaks murdma. Tajudes meie suhtumist tundiski Krit ennast meiega järjest vabamalt ning me saime väga lähedaseks. Ja meie koostöö sujus väga hästi. Ja see vabal tahtel põhinev koostöö jätkus sama sujuvalt ka pool aastat hiljem, kui Tais koos kaks nädalat puhkasime. Krit on jäädavalt meie perekonna osa. Nüüd jääb üle ainult oodata meie uut kohtumist ning selle südamliku ja tohutult võimeka noormehe läbimurret maailma. Arvestades tema võimekust, siis olen kindel, et see tuleb.

Kes tahab vaprate noorte vabadusse murret toetada ning oma pere ebavajalikke mustreid murda, siis uued vahetuslapsed tulevad loodetavasti ka sellel suvel: https://www.yfu.ee/vahetuspere/vali-uus-pereliige/.

Murrame läbi! Murrame piire! Murrame vabaks! Nii jõuamegi tippu.

Emaks

Olles tähtis teismeline tundus mulle mingi aeg, et ma ei taha kunagi lapsi. Kõige olulisem tundus seriaalist “Seks ja linn” nähtud vinge elu. Tundus, et kõige olulisemad on ilusad asjad, kõrge staatus, vinged peod ja sädelev kraam. Siis sain ma natukene vanemaks ja prioriteedid muutusid. Sain aru, et tegelikult pole vist nimetatud seriaalis näidatud elu kõige vingem. Hoopis rohkem hakkasid mulle meeldima loomulikud asjad, mis on rohkem loodusega kooskõlas. Hakkasin taaskord nägema meie Maa-Ema ilu ja headust ega soovinud temast üliväga kaugeneda ning kõrgesse klaastorni kolida. Aga loodus nägi, et ma polnud sellel hetkel veel emaks saamiseks valmis ning tahtis mind enne natukene õpetada. Saadud õppetunnid tundusid tollal väga valusad, aga olen nende eest tänulik. Need aitasid mind paremaks emaks.

Mingi aeg pärast emaks saamise soovi ilmnemist selgus, et rasedaks jäämine polegi minu jaoks nii kerge. Arstid vaatasid, et mingid asjad on minu kehas natukene paigast ära. Kuna ma olin juba tollal pigem holistilise maailmavaatega inimene, pidasin õigemaks meditsiinilist sekkumist vältida ning proovida ise viga oma kehas ära parandada. Algas ka paljudele teistele sama probleemi käes vaevlevatele naistele tuttav teekond läbi suurte kannatuste, et saada laps. Aga minu tahe oli vankumatu ning ükski ülesanne ei tundnud liiga raske. Tung emaks saada oli lihtsalt nii suur. Ma tegin igasuguseid teiste inimeste jaoks mõistetamatuid ja segaseid asju. See umbes kahe aasta pikkune periood oli nagu üks pöörane tapas – intensiivne pühendumine soovitud eesmärgi saavutamisele läbi erinevate tegevuste, mis toovad mugavusest välja. See oli minu tõelise joogapraktika algus.

Seega on minu lapsed juba enne minu juurde tulemist asunud mind õpetama ja andnud märku, et loodus eeldab arengut. Ju nad tahtsid nende väärilist ema. Tõelised väärtused sünnivad aga väljaspool mugavust. Ja mugavusest loobumisega peab iga ema arvestama. Parem olla juba valmistunud. Loodus ongi ju väga tark ja annab naisele lapse alles siis, kui naine on valmis emaks saama. See ei tähenda, et naine oleks selleks hetkeks muutunud täiuslikuks emaks. Mina küll polnud. Pigem tähendab see, et naine on valmis selles suunas arenema. Ja lapsed sunnivad mind ju ikka iga päev paremaks saama. Kui korraks tukkuma jään, saan kohe karistada. Ilma lasteta võiksin endale rahumeeli ette kujutada, et olen üsna täiuslik inimene. Aga nemad näitavad mulle kohe kätte, millises vallas on vaja veel ennast täiendada.

Minu mõlema lapse minuni jõudmise lugu on seotud India ookeaniga. Selle veekoguga on mul eriline suhe, võiksin suisa öelda, et India ookean on natukene nagu minu veekogust ema. Igatahes on ta minul aidanud emaks saada ja ka veel paremaks emaks saada. Pärti jäin ma ootama Mauritiusel reisil olles. Tolle reisi organiseerisid Hendriku vanemad ning käisime sellel imelisel saarel üsna suure seltskonnaga. Just sellel reisil kohtasingi esimest korda oma sõpra India ookeanit ning võin öelda, et see oli armastus esimest silmapilgust. Veetsin oma uue sõbraga palju aega koos ning lisaks ujumisele käisin iga päev vee ääres ookeaniga ka rääkimas. Tundsin, et ookean on armastav ja abivalmis. Rääkisin talle siiralt oma mõtetest ja palusin abi emaks saamisel. Mõistsime teineteist sõnatult ja ma tõesti tundsin, et ta aitas mind kuidagi. Igatahes oli koju naastes tehtud rasedustest, ilmselt kokku umbes sajas, lõpuks positiivne. Sellel hetkel, kui nägin lõpuks neid nii oodatud kahte triipu seal testil, muutus minu sees midagi väga olulist. Ma tundsin, et ma muutusin emaks. Ja minus tekkis hästi palju armastust ja tänulikkust looduse vastu. Kui Pärt sai aastaseks, elasime perega kaks kuud Mauritiusel täitsa minu sõbra kõrval.

Meie India ookeani ääres

Emmat jäin ootama vahetult pärast seda, kui olin käinud Indias oma kolmandal palverännakul. Kusjuures selle palverännku teemaks oli Ema. India reisi ettenähtud teekond ei viinud mind kordagi ookeani äärde. Kuid külastasin mitmeid imelisi templeid ja looduslikke kauneid paiku. Juhtus aga selline lugu, et minu tagasilend jäeti mingil seletamatul põhjusel ära ning ma pidin Indiasse pikemaks jääma. Majutus organiseeriti ühte uhkesse hotelli, mis asus üsna ookeani lähedal. Nii me siis otsustasimegi reisiseltskonnaga avanenud võimalust kasutada ning õhtul ookeani äärde minna. Rahvast oli ka pimedas rannas Indiale kohaselt väga palju, aga õhustik ikkagi pühalik ja rõõmus. Mäletan oma taaskohtumist India ookeaniga siiani väga selgelt. Tundsin justkui, nagu see tohutu veekogu oleks olnud seotud sellega, et minu reis ära jääks ning me saaks jällegi kohtuda. Hetkel, kui lained mu jalgu puudutasid, valgusid mulle pisarad silma, sest ma tundsin, et ka ookean rõõmustab väga mind nähes. Ja tal oli mulle midagi tähtsat öelda. Nimelt seda, et ta saadab mulle veel ühe lapse.

Meie India ookeani ääres

Võin praegu öelda, et laste saamise soovist alates algas minu teadlik enesearengu teekond. Ja see käib täie hooga ikka edasi, sest lapsed ei lase laisaks muutuda. Ilmselt see on ka üks põhjuseid, miks loodus nad lõi. Et evolutsioon ikka jätkuks. Igas mõttes. Tänu emaks saamisele olen ma õppinud väga palju. Aga tänu emadusele mõistan ka palju paremini kõiki neid teisi emasid ja nende raskusi. Ja nende naiste raskusi, kes tahavad ka emaks saada. Tunnen, et kuulun sellesse igavesest ajast igavesti kestvasse emaduse klubisse. Emadel on nii palju sarnaseid kogemusi ning oleks väga tore, kui me üksteist sellel teekonnal rohkem toetaksime ja mõistaksime. Ning mõistaksime vähem hukka. Kõigil emadel on midagi teistele õpetada, aga kindlasti ka midagi, mida ise õppida.

Emaks saamine on aidanud mul palju paremini mõista enda ema, kellele ma oskan nüüd pisutki väärilisemalt tänulik olla. Lisaks oma inimesest emale olen järjest enam hakanud mõistma ka meie kõigi ema – meie Maad. Täna metsas jalutades tundsin ka temaga nii suurt sidet. Tundsin seda, kuidas ka tema kõiki oma lapsi nii väga armastab ning tahab neid õnnelikuks teha. Nagu emad ikka. Aga mõnikord oleme meie tema lastena väga tänamatud. Me tahame, et tema oleks meile armastavaks emaks, aga ei taha olla ise armastavad lapsed. Emaks olemise üks külg on ka laste õpetamine ja suunamine. Kuulame siis Ema Sõna.

Kuigi elu on minu kunagisi soove arvestades juhtinud mind praegu ikkagi elama ühte üsna klaasist, kuid õnneks siiski madalasse torni, unistan ka mina, et saan millalgi elada pisut loomulikumas ja looduslikumaks keskkonnas. Vähemalt mingi osa ajast. Eks näis. Aga heaks emaks olla saab ju tegelikult igal pool.

Vaba

Olen viimased poolteist nädalat olnud ainult oma kodus – mul pole vabadust siit lahkuda. Ma ei saa minna ühtegi kohta, kus ma olen harjunud käima ega teha muidu nii tavapäraseid tegevusi. Ma ei saa teha isegi kõige elementaarsemat asja ja minna poodi perele süüa ostma. Toidu hankimiseks pean ma kelleltki teiselt abi paluma. Selliseid veidraid vabaduse piiranguid on praegu päris palju. Samas pean ma ütlema, et ma pole ennast kunagi nii vabana tundnud. Juba Tais algas meie pere jaoks üks uutmoodi teekond. See on teekond vabaduse poole. Teekond sisemise vabaduse poole, mis pole välise vabadusega üldse seotud. Ma võin olla füüsiliselt kõige vabam inimene ja mööda tervet maailma ringi reisida ning teha, mis iganes tahan ning mitte kordagi selle juures tunda ennast päriselt vabana. Samas saan ma olla väga piiratud ruumis üsna nappide väliste võimalustega ning olla täiesti vaba.

Tais oli meil perekonnana palju vabadust olla teistsuguses kohas, teha asju hoopis teisiti ning seetõttu saada teistsuguseid kogemusi. Aga üsna pea sai selgeks, et tegelikult pole mitte kuskil mingit vabadust teha midagi tõesti teisiti, kui see vabadus ei tule seestpoolt. Otsustasime Hendrikuga just Tais kindlameelselt, et me soovime saada vabaks ehk vabaneda igasugusest jamast, mis meiega alati kaasas käib. Ja see jama on ainult meie sees. Tais oli meil justkui omamoodi joogalik ritriit oma elu muutmiseks, mis ausalt öeldes jätkub nüüd siin Eestis. On selline tunne, et meid ei lasta praegu enne füüsiliselt vabaks, kui me pole ennast sisemiselt vabaks teinud.

Alustasime Hendrikuga Tais tradtsiooni, et päeva jooksul, aga kindlasti igal õhtul teeme justkui päevast kokkuvõtte ja lahendame ära igasugused pinged, mis meie vabadust piirasid. Märkame alati, millal voog katkeb ja proovime siis selle sisemise takistuse eemaldada. Sest voog ei sõltu välistest asjaoludest, nagu ka vabadus. Toetame sellel teekonnal Hendrikuga teineteist täielikult, aitame ja õpetame. Aga heatahtlikult ning siirast soovist, et me oleksime mõlemad õnnelikud. Mitte selleks, et teist osapoolt kuidagi enda moodi muuta. Vastupidi, selleks, et me mõlemad saaksime olla vabalt iseenda moodi. Ja selleks, et meie lapsed saaksid olla koos meiega õnnelikud ja vabad. Nüüd siis nuputamegi iga päev, kuidas saada vabaks nendest mustritest, mis pere õnnele pärssivalt mõjuvad.

Hendrik ja Pärt voos, pesevad aknaid oma vabal tahtel

Väga tähtsa asjana taipasime Tais, et lapsed tuleb lasta vabaks. Pärdis oli nii palju igasuguseid pingeid, mis meie olime temasse üle kandnud. Me olime teda tahtmatult päris palju represseerinud ning surunud alla tema tõelisi soove. Ühel õhtul, kui Pärt juba magas, läksime koos Hendrikuga pärast ühist joogapraktikat oma poja juurde ning võtsime ta kaissu. Me palusime siiralt andestust kõikide piirangute eest, mis me olime talle seadnud. Me lasime ta vabaks. Laps oli poolunes, kuid mõistis meid tegelikult täielikult. Oli nii hästi tunda, kuidas iga vabanduse puhul ta lõdvenes ning vabanes. Kuidas selle protsessi käigus vabanes nii palju piiranguid meie vahelt ja me saime hästi palju lähedasemaks. Näiteks palusime vabandust, et olime Pärti sundinud mõnikord minema vetsu, kui ta seda tegelikult ei tahtnud. Et me olime sundinud teda riidesse panema või hambaid pesema. Palusime, et laps annaks andeks kõik need korrad, mil me polnud teda päriselt ära kuulanud ning tema soovidega arvestanud. Jätkame seda andeks palusime praktikat ka kodus. Ja andeks palume Hendrikuga ka teineteiselt. Samuti palume vabandust vaikselt enda sees kõigilt teistelt, kelle vabadusi me mingil moel oma jamadega piiranud oleme.

Vabaduse kasvades toimuvad silmaga märgatavad muutused. Me oleme perena palju lähedasemad. Ja ma tunnen palju suuremat lähedust ka kõigi teistega, sest mingid takistused, mis vabadust piirasid, on kadunud. Selles vabaduses on Pärt palju tervem ja rõõmsam, igasugune vastupanu ja viha on peaaegu kadunud. Pärt hakkas isegi selles suures vabaduses füüsiliselt kasvama. Ta nägu on palju roosam ja silmad õnnelikumad. Laps on vaba ja õitseb. Me kallistame ja musitame üksteist palju rohkem ja siiramalt, me puudutame vabalt. Kuulame nüüd päriselt tema arvamust ning arvestame sellega nii palju, kui vähegi võimalik.

Ma olin emana enne seadnud oma lastele mitmeid piiranguid ja kindlasti pole veel kõik kadunud. Aga päris paljud on. Ka Hendrik on isana muutunud vabamaks. Näiteks lubame me Pärdil süüa, mida ta soovib ja millal soovib. Me lubame tal rohkem multikaid või telesaateid vaadata. Me lubame tal ilma mütsita rõdule minna. Me usaldame teda ja laseme tal olla vaba. Kogu selle vabaduse juures otsustas Pärt täiesti ise, et ta soovib magada oma toas. Lisaks sööb ta omal valikul palju tervislikumalt ega kuritarvita ka vabadust vaadata rohkem erinevaid saateid. Kuigi selles osas peame ikkagi vahel mõistlikult läbirääkisimisi. Üldiselt teeme ikka enam-vähem samu tegevusi, nagu ennegi, lihtsalt vabamalt. Ilma pingeta. Ja vabaduses tehtud tegudest on kõigil rohkem rõõmu ja tõelist naudingut.

Pärdi ja minu suhe on nüüd palju armastavam, sest mina olen tema suhtes vaba. Vabaduses saab energia inimeste vahel liikuda. Mu poeg tuleb päris tihti minu juurde lihtsalt kallistama ja ütleb mulle igasuguseid ilusaid asju. Näiteks ühel õhtul istus Pärt mulle sülle ja ütles, et ma olen maailma kõige parem ema. Hästi palju rohkem armastust on ka minu ja Hendriku vahel. Lisaks emotsionaalsele lähedusele on meie vahel palju rohkem füüsilist lähedust ja siiraid puudutusi. Me oleme teineteise osas palju heatahtlikumad ja mõistvamad. Kogu see vabadus loob ruumi armastusele ning laseb elu nautida. Sellises õhkkonnas sünnib pidu seest poolt ning leiab hõlpsasti ka välise väljenduse. Kõik see jutt ei tähenda, et meil kunagi raskusi pole. On ikka, sest me pole ju veel täiesti vabad. Aga aktsepteerides elu õppetunde saab neist õppida ning seda me siin koduses piiratud vabaduses ka väga teadlikult teeme.

Koos vabal tahtel

Vabadus, millest ma räägin, eeldab heakskiitu. Mina kiidan heaks enda, Hendriku ja oma lapsed. Ma kiidan isegi heaks oma puudused, sest ainult nii saan ma neist õppida ja paremaks saada. Ja ainult nii saan ma mõista, et vahel need polegi puudused, vaid hoopis minu eripärad, minu võimalused olla teistmoodi, olla vaba. Heakskiit peab aga olema täiesti siiras ning leppima, et kontroll tuleb lahti lasta. Justkui hüpata tundmatusse ja uskuda, et mind oodatakse seal ja püütakse kinni. Hästi palju vabadust võtavadki ära hirm, usaldamatus ning soov kõike teada ja juhtida. Need tegurid koos veel mõnede asjadega loovad takistusi voosse, mis minu arvates peaks olema inimese tavaline toimimise viis. Iga kord kui voog katkeb, peatub vabadus. Vabadust piirab mingi takistus. Siis ma seisatangi ja küsin, miks siin pole vabadust? Mis ma saan teha teisiti?

Ma soovin olla täiesti vaba, et saaksin lasta teistel olla vaba. Vabaduse saabudes saab hakata toimuma tõeline areng, sest piiride sees ja pinges kuigi kõrgeks ei kasva. Niimoodi vabaduses elades saaksin õitseda, isegi kui peaksin terve elu oma korteris elama ja ainult seal õitsvaid lilli nägema. Aga ilmselt vabaneks tõelise vabaduse saavutades midagi palju enamat kõigi jaoks ja vabadus oleks piiritu, ka väljas. Me saaksime vabalt olla oma parimal viisil just sellised, nagu me vabana oleme: igaüks omamoodi ilus ja hea. Niimoodi saaksime nautida vabalt vaba maailma ilma teisi alla surumata.

Voog

Enne Taisse tulekut viibisime mõned päevad oma vahepealses kodulinnas Tallinnas. Ööbisime mu sõbranna Airbnb korteris Veerennis. Väga mõnus piirkond ja ilusad uued kortermajad. Õnneks või kahjuks me Tallinnas elades sinna ei sattunud, muidu ehk elaksime praegugi veel pealinnas. Tundsin Tallinnas oleku ees teatavat ebakindlust. Eriti kuna teadsin, et pean päris palju toimetama ilma Hendrikuta. Ma polnud pärast Tallinnast ära kolimist pealinnas käinud ning mind valdasid selle linna osas üsna negatiivsed tunded. Sain aga aru, et Pärdi ja Emmaga normaalselt toimimiseks tuli esmalt vana vimm unustada. Siis saan olla selgem ning vältida ebameeldivusi ja hoida oma kampa rõõmsana. Ma soovisin nii väga, et meie Tallinnas viibimine, aga ka reis Taisse toimuksid mõnusas voogamises: vabas, takistusteta ja positiivses liikumises.

Olen voo olemust viimasel ajal rohkem uurinud ning õppinud seda järjest rohkem teadlikult esile kutsuma. Aga voogu saab luua ainult siis, kui olen selge: emotsioonid ei koorma ja mõistus ei pajata ülemäära ehk ma olen teadvel. Niimoodi mõnusas olemises toimetades on takistuste asemel ainult võimalused ja lahendused ilmnevad ülikiiresti. Seepärast ei karda ma ka lastega reisimist või muid ebamugavust põhjustavaid olukordi. Ma tean, et kõigele on olemas hea lahendus. See tuleb lihtsalt üles leida ja rakendada. Ning selleks on parim võimalus olles voos, olles elu poolt kantud.

Üks hästi lihtne viis, kuidas mina mõnikord voogu saavutan, on tantsimine. Ma panen mingi mõnusa, aga mitte liialt agressiivse muusika mängima ja hakkan tantsima. Juba oma esimeste mälupiltide kohaselt olen ma alati armastanud tantsimist. Tants viib mind seisundisse, kus aega justkui pole. Ma satun natukene nagu kaaluta olekusse ja kõik tundub ilus ning mured kaovad. Kogu mu olemus on ühtne ning toimub imeline loomine. Tantsides tunnen ennast tõeliselt elus. Teadlikult tantsides olen ma voos ja seda voogu saab ülal hoida ka muude tegevuste jaoks. Lisaks olen avastanud, et kui mina niimoodi tantsin, satuvad voogu ka mind ümbritsevad inimesed, eriti lapsed. Pärdi hetke toomiseks olen ma sageli kasutanud tantsu. Mäletan, et juba väga väikse beebina meeldis talle lummatult vaadata, kuidas ma tantsin. Sama on Emmaga, kes on minu tantsu ajal ka mõnusas voos ja tantsib kaasa.

Voos leian alati võimaluse

Pärdile mõjub minu voog kohe nii hästi, et minu vooga kaasa tulles leiab ta varsti hoopis oma tee. Mõnikord ta tantsib minuga algul kaasa, aga siis olles samuti eriti mõnusas loomise olekus, hakkab hoopis midagi ise keskendunult toimetama. Ja nii juhtus ka seekord Tallinnas. Me tantsisime algul päris kaua aega kolmekesi koos ja siis suundus Pärt oma toimetustele. Mina ja Emma jätkasime mõnda aega tantsu. Siis jäi Emma magama, aga Pärt oli ikka oma voos. Ka näiteks Montessori lasteaedades ja koolides luuakse lastele parimad tingimused selleks, et nende õppimine toimuks täielikult voos. Nii on olemas vajalik keskendumine, loomulik huvi maailma vastu, heatahtlikkus kaaslaste osas ja avastamise võime.

Voo saavutamise viise võib olla mitmeid, aga kindlasti aitavad igasugused nauditavad ja teadlikult tehtud tegevused sattuda voogu. Hiljem tuleb voogu lihtsalt ülal hoida. Näiteks ühel õhtul siin Tais õhtusööki valmistades ilmnes eriti mõnus voog. Kõik toorained on nii värsked ja isuäratavad ning seepärast on toiduvalmistamine veel eriti nauditav. Voos valmistatud toit tuleb alati oluliselt maitsvam, sest ilmneb inspiratsioon katsetada uusi ja põnevaid viise, mis heas energias toimetades ka hästi õnnestuvad. Üldiselt sööme aga Tais päris palju väljas, sest oleme avastanud mõned eriti väärt toidukohad, kus kõik toidud sünnivad kindlasti mõnusas voos. Muidu need poleks oma lihtsuse juures nii maitsvad.  

Esimestel päevadel Tais oli aga meil voogu päris raske saavutada ja lapsed olid seetõttu ka pisut rahutumad. Nad saavad kohe aru, kui vanematel pole parimad päevad. Emma ja Pärt tunnevad siis ennast kindlasti pisut vähem turvaliselt. Me olime Hendrikuga ju pikast reisist väsinud, ajavahe oli suur ning lisaks ka olud võõrad. Mida rohkem oleme aga puhanud, oma ümbrust kaardistanud ning olustikuga tutvunud  ja omavahel koostööd teinud, seda lihtsamaks on muutunud ka paremate lahenduste leidmine. Nüüd on ka siin voo saavutamine üha kergem ja kogu seltskond veelgi rõõmsam ja rahulikum. Või siis vähemalt meie Hendrikuga. Lisaks oleme Hendrikuga teinud koos praktikaid ja katsetusi, et leida veelgi kindlamat ühist voogu. Ikka selleks, et meie suhe oleks tugevam ja perekond rõõmsam. Voos olles saame kõik võimalikult palju märgata ja nautida elu headust.

Mõnedel eriti headel aegadel on kogu mu elu justkui tants – ühtlane ja takistusteta rõõmus liikumine ilma mingisuguste soovideta peale soovi kogeda just käesolevat hetke. Voos tegutsedes ma ei mõtle, ma lihtsalt tean ja tegutsen. Voos pole hirmu ega muret. Voos tegutsedes usaldan ma ennast, aga usaldan rohkem ka elu ja teisi inimesi enda ümber. Ma saan lasta lahti vajadusest kogu aeg kõike teada ja kontrollida. Lastes lahti vajadusest kontrollida, jääb väga palju konflikte olemata. Täna hommikul ujumas olles ütles Pärt mulle väga ilusti: „Hõlju, emme, siis ei puuduta jalad kive.“ Just nii kirjeldaks mina voogu. Ma lihtsalt hõljun elust läbi ja raskused ei puuduta mind. Nendes kohalolu asjades tasub lapsi kuulata, nad jagavad enamasti veel väga hästi teemat.

Mõnikord on elus nii, et kõik sujub. Mingid olukorrad, mis teisel päeval võiksid suurt stressi põhjustada, lahenevad justkui imeväel ja igasugused takistused kaovad nagu iseenesest. On selline tunne, et elu kannab. On voog. Need on kõige mõnusamad hetked üldse ja mida rohkem neid on, seda parem on elukvaliteet. Tavaliselt need olukorrad lihtsalt juhtuvad, voog ilmub kuidagi. Aga kui voo olemust uurida, saab teada, kuidas sellist voogamist ise teadlikult esile kutsuda. Niimoodi võib voost saada uus normaalsus, kus mu terve elu on üks mõnus voog.

Meie voog siin Taimaal hakkab ilmselt selleks korraks läbi saama. Krit lahkus juba pühapäeval, sest siseriiklikud lennud muutuvad ka järjest harvemaks. Meie lennuk Helsingisse lahkub kõigi eelduste kohaselt Krabist 25. märtsil. Anname oma parima, et voog kannaks meid elus ikka õigesse kohta ja meile avaneksid parimad võimalused. Loodan, et suudan olla voos ja nii luua vastavalt elu antud kaartidele võimalikult head olemist. Sest muuta saan vaid seda, mis on minu kätes. Kõik muu voogab omasoodu. Mul on võimalik ainult oma voog selle suure vooga parimal viisil sünkroniseerida.

Montessori

2018. aasta suvel võtsime oma perre aastaks ajaks elama 16-aastase poisi Kriti Taimaalt. Krit tuli Eestisse YFU õpilasvahetuse programmiga. Minu õde töötas tollal selles organisatsioonis ning on suuresti vastutav meie üsna julge otsuse eest võtta võõras poiss enda juurde elama. Olen õele aga väga tänulik, sest lisaks Kritile, kes on tõeliselt tore inimene, saabus minu ellu niimoodi ka teadmine Montessori pedagoogikast. Tänu meie pere osalusele YFU tegemistes sai minust teada ka organisatsiooni programmijuht, kelle venna naine oli koos paari teise emaga loonud just Eesti Montessori Ühingu. Millegi pärast soovitas YFU programmijuht mu õel anda mulle edasi teave, et Tartus toimub selle ühingu loeng. Ma polnud mingist Montessorist midagi kuulnud ning tundus kuidagi nii lamp, et mul soovitati sinna minna. Aga just enne seda olin enda jaoks loonud vanasõna: kui midagi tuleb su ellu lambist, vaata, mida see valgustab. Ja nii ma läksingi loengule kohale. Ja valgust hakkas sellest lambist ikka kõvasti põlema.

Enne loengut uurisin väga põgusalt Montessori kohta ning ausalt öeldes eriti aru ei saanud, mida see endast kujutab. Nägin pilte ilusatest tubadest ning huvitavatest mänguasjadest. Tundus kuidagi pealiskaudne teema olevat. Loengul ma küsisingi, et kas sellel Montessoril on mingi sügavam sisu ka või ongi ainult asjad. Ja vastuseks sain, et sisu on ka. Sain soovituse alustada lugemist Maria Montessori teosest “The absorbent mind”, mida eesti keelde tõlgitakse kui “Vastuvõtlik meel”. Hakkasin raamatut lugema just sellel ajal, kui läksin Indiasse joogalikule palverännakule. Reis oli väga sügav ja soovitatud raamat ka. Nii ma siis käisin Indias mööda templeid, tegin oma joogaharjutusi ja vahepeal lugesin Maria Montessori raamatut. See kõik kõlas lihtsalt täiuslikult kokku. Ja nii ma armusingi Montessorisse. Minu jaoks ongi sellest ajast saanud Montessori pedagoogika põhimõtete kasutamine osaks minu joogapraktikast ja koos sellega osaks minu elust.

Montessori pedagoogika on tõeline teadus ning kätkeb endas väga palju erinevaid teemasid. Keda see täpsemalt huvitab, saab väga head eestikeelset infot nt Eesti Montessori Ühingu kodulehelt. Mina kui lapsevanem võtan Montessori rakendamisel eelkõige aluseks kogu õpetuse aluseks olevad olulised filosoofilised aspektid. Spetsiaalset nö Montessori pedagoogilist koduõpet me ei teosta. Meie kodus pole Montessori õppeklassides väga olulisel kohal olevaid spetsiaalseid õppevahendeid. Pärt käib hetkel Waldorf-kallakuga lastehoius ning kodus pakun talle lisaks erinevaid toetavaid tegevusi. Montessori vahenditega saab poiss tegutseda Väikeste Teadlaste Majas kaks korda nädalas koos Montessori õpetaja kvalifikatsiooni omandava juhendajaga.

Montessori pedagoogika ühed väga paljudest õppevahenditest

Kodus peame aga kinni mõningatest olulistest punktidest, mis tagavad sujuvama elu nii lapsele kui vanematele.

  1. Maria Montessori, Itaaliast pärit arsti ja pedagoogi õpetuse peamiseks aluseks on austus lapse vastu. Teadvustamine, et laps on lihtsalt inimene väikeses kehas, kellel on vähem teadmisi ja kogemusi. Kes vajab toetust ja mõistmist, et kasvada ja saavutada oma tõeline suurus. Laps pole kuidagi alam ning teda ei tohi represseerida. Montessori pedagoogika näeb, et lapsel on kindlad evolutsoonilised vajadused ning nende vajaduste märkamisel ja rahuldamisel kogu õpetus sisuliselt baseerubki. Lapsel on looduse poolt seatud plaan, kuidas kasvada ning selle plaani teadvustamine ja sellega arvestamine muudab inimese kasvamise nii lapse kui lapsevanema jaoks oluliselt toredamaks.
  2. Et saada teada, mis looduslik plaan parasjagu lapsele ette näeb, tuleb last teadvustatult jälgida. Ma vaatan oma lapsi tegutsemas ning märkan, mida ja miks nad soovivad teha. Looduslik plaan näeb ette kindlad vajadused, mille eest tuleb hoolt kanda, et inimene saaks olla õnnelik ja normaalselt areneda. Täpselt nagu täiskasvanute puhul. Kõige sagedamini tekivadki probleemid lastega, kelle looduslikke vajadusi ei märgata ega aidata teostada.
  3. Kui ma saan teada, mida laps parasjagu vajab või mis on tema naturaalne huvi, pakun ma talle seda tegevust. Kui Pärt küsis pidevalt dinosauruste kohta, ostsin talle kaks raamatut, mis seda teemat käsitlesid. Vaatasime ja uurisime neid koos ning kõrvale vaatasime väikeseid dinosaruse kujusid. Kui Pärt tunneb huvi sõnade ja häälikute vastu, tegelen temaga koos selle teemaga. Ja kui laps vajab lihtsalt ema tähelepanu, pakun just seda.
  4. Kindlasti on laste üheks vajaduseks inimesena arenemisel teha praktilisi töid. Ma olen Pärti kaasanud erinevatesse kodutöödesse juba väga noorest east. Ma kutsun teda endaga koos süüa tegema või koristama. Ning loomulikult võimaldan lapsele sobilikke tööriistu. Päris tegevuste tegemine pakub suurt rahuldust ning valmistab ette iseseisvat inimest. Kui laps ei soovi ühineda, austan ma tema soovi ega sunni.
  5. Kui laps on keskendunult ja püüdlikult midagi lõpuni teinud ning paistab tulemusega rahul, siis ma ei kritiseeri teda ega kiida ka ülemäära. Rahulolu on juba niigi olemas. Liigne kiitmine tekitab tunde, et ta teeb neid tegevusi minu jaoks. Ma märkan ja annan sellest märkamisest vajadusel teada. Isegi kui lapse saavutatud tulemus pole selline, nagu mina õigeks pean, siis ma ei hakka parandama. Pärdil on tihtilugu särk tagurpidi seljas. Aga ta ise pani selle ja on tulemusega rahul. Kui mina teda riietan, panen ikka särgi õiget pidi selga. Kui Pärt ennast aga täitsa ise riietab, siis ma protsessi ei sekku. Kriitika tekitab inimeses ebakindlust ja hirmu ebaõnnestuda.
  6. Lastel on väga oluline olla keskendunud. Ükskõik, mis tegevus mu last parasjagu köidab, ma ei sekku mingil moel. Kui see pole just vajalik mingi reaalse ohu ärahoidmiseks. Ma lasen lastel keskenduda valitud tegevusele. Hendrik ütleb lihtsalt, et kui lapsel midagi häda pole, ära torgi. Las tegutseb.
  7. Selleks, et keskendumine saaks ilmenda, on lapsel vajalik olla rahulikus meeleolus. Ma ei stimuleeri last üle. Väga tihti põhjustab lastes emotsionaalseid läbielamisi liiga palju uudsust, lärmi, kirevaid mänguasju jne. Laps on kurnatud ega suuda enam keskenduda ning leida toetavaid tegevusi. Ja siis tuleb ka jonn, keskendumishäired jne. Seepärast hindan ma alati lapse hetke emotsionaalset olukorda ning valin vastavaid tegevusi. Eakohased ja lapsele mõistetavad elamused on omal kohal, aga veel enam vajab laps lihtsalt igavust. Igavuses on võimalik kõige paremini rasketest emotsioonidest vabaneda ja jõuda keskendumiseni. Igavust tundes avaldub leidlikkus teha midagi lapse jaoks sellel hetkel olulist.
  8. Laps saab keskendunult tegutseda ja tegevusi lõpuni teha, kui talle on loodud vastavad eeldused. Seega aitan ma lapsel ise teha. Loon keskkonna, kus vajalikud asjad on iseseisvalt kättesaadavad. Samuti ei paku ma üleliigset abi. Lapse jaoks on tähtis ülesande lõpetamine ilma abita. Isegi kui mulle tundub, et lapsel läheb asi natuke segamini, et sekku ma enne, kui ta abi palub. Ja siis aitan ka täpselt nii palju, kui parasjagu vaja on, et laps saaks iseseisvalt jätkata. Pärt paneb näiteks kampsuni lukku päris kaua aega kinni. Pusib ja pusib. Enamasti lõpuks õnnestub, aga mõnikord annab ta alla ja palub abi. Ma lähen alles siis ja aitan ainult protsessi pisut edasi. Muidu jääb tal saamata rahuldus ise tegevuse lõpetamisest ning laps harjubki mõttega, et ta vajab pidevalt abi. Ise tegemine kasvatab aga enesekindlust.
  9. Kui aga kõik ei lähe ideaalselt ning ilmneb ühiskonna normide järgi nö halb käitumine, toetan ma oma last emotsionaalselt. Nende rasketel hetkedel ei hakka ma lapsega võitlema, vaid aktsepteerin teda. Ma annan talle märku, et mõistan tema pahameelt ning toetan teda kas kohalolekuga või kui ta lubab, siis ka füüsilise lähedusega.
  10. Ma teadvustan endale, et mina olen eeskuju. See on ka kõige olulisem punkt. Ükskõik, mida teen mina või teised lapsega koos olles, laps märkab seda. Montessori pedagoogika järgi on lastel vastuvõtlik meel. Eriti tuleb seda silmas pidada lapse esimestel eluaastatel. Kõik, mis lapse ümber toimub, salvestub tema alateadvusesse. Nii õpib laps, kuidas olla inimene. Umbes 80% seostest ajus luuakse esimese kolme eluaasta jooksul. Sealjuures ei saa lapse alateadvus aru, kas see, mida ta näeb on päriselt või mitte (filmis, raamatus). Seepärast annan oma parima, et laps saaks kogeda seda, mida ma tahan, et ta endaga ellu kaasa võtaks.

Need on kõige lihtsamad asjad, mis igaüks saab ise oma lapse ja enda jaoks lapsevanemana teha. Või siis kõige raskemad, sest neid ei saa osta või teistelt saada. Neid tuleb kogu aeg ise teha. Lapse jälgimine ning tema tegevuste aktsepteerimine eeldab hetkes olemist ja teadvustamist, mis toimub. Minu kogemus ütleb, et kui ma vanemana suudan päriselt olla kohal ja mitte last mingi oma jamaga segada, avaldub laste ja tegelikult inimese imeline olemus. Looduse plaan inimese arenguks saab rakenduda. Laps on tõeliselt keskendunud, rahulolev, sisemiselt õnnelik ning sellisena leiab ta normaalses elukeskkonnas alati vahendid, mis aitavad tal looduse plaani ellu viia. Laps julgeb katsetada ning niimoodi saada just sellel hetkel vajalikke kogemusi ja teadmisi. Seega on minu jaoks Montessori õpetuste rakendamisel kõige olulisem leida viisid, kuidas olla parim variant iseendast, et niimoodi parimal moel toetada oma lapsi. Siin kohtuvadki minu jaoks jooga ja Montessori pedagoogika. Pole olemas eraldi laste maailma ja täiskasvanute maailma. Me elame kõik ühes maailmas. See, kuidas mina oma lastega käitun, loob tulevikku. Ka Maria Montessori töötas selle nimel, et inimesed, kes kasvasid ju kõik lapsest, oleksid paremad.

Täiskasvanud ja lapsed on rahul
pärast keskendumist ja lõpetatud tegevust. See on osa nende looduslikust vajadusest.

Olles ema, vastutan ma väga palju selle eest, milliseks kujuneb minu laste elutee. Ja lapsed kujundavad meie tuleviku maailma. Kui me tahame, et tulevik oleks parem, peame olema paremad vanemad, et kasvaksid paremad inimesed. Paljuski astuvad lapsed oma praegu veel väikeste jalakestega tulevikus seda rada, mille vanemad neile ette näitavad. Seega tasub investeerida iseendasse, et olla parem. Nii see spiraal toimib, kas ülespoole või allapoole. Ma töötan iga päev selle nimel, et spiraal läheks ikka üles, sest ma tunnen maailma ees vastutust.

Üks moodus, mida mina kasutan selleks, et olla parem ema, on meditatsioon tülide lahendamiseks. Vahel esineb ikka mul lastega konflikte, isegi juba Emmaga. Kui võimalik, eemaldun ma konflikti olukorras korraks, et saada selgeks ja leida lahendus konflikti lõpetamiseks. Vahel pean nõu näiteks ka Hendrikuga. Kui see parasjagu pole võimalik või ei tule meelde, teen seda tagant järele. Ehk hiljem rahulikult omaette olles istun vaikselt maha ja teen sündmuse oma peas uuesti läbi. Mõtlen, miks laps võis reageerida nii, nagu ta tegi. Ja miks mina ei suutnud jääda rahulikuks. Ja siis mõtlen läbi, kuidas ma oleksin võinud tegelikult käituda. Selliselt toimides suudan päris paljusid konflikte tulevikus vältida.

Montessori ja jooga on minu suured kired ning ma võiks neist igavesti kirjutada. Ilmselt plaaningi seda teha. Samas saab olla normaalne lapsevanem ja inimene ka ilma suuremat teooriat teadmata. Just see mind ka Montessori puhul paelus. Kogu metoodika on nii loomulik ning paljusid asju sellest metoodikast kasutasin ka mina juba ammu enne, kui ma Maria Montessori nime kuulsin. Kõige aluseks on looduslike vajadustega arvestamine ning heatahtlikkus ja kaastundlikkus laste, aga tegelikult kõigi inimest vastu. Soov teisi päriselt aidata, toetada ja olla hooliv. Soov luua lähedasi ning armastavaid suhteid. Need olid ka ju põhjused, miks me Kriti enda koju võtsime. Ma tahan ise kogeda ja õpetada ka lastele, et maailm on imeline paik, mis väärib avastamist. Avastamine eeldab aga enesekindlust, sallivust ja julgust ka ebaõnnestuda. Ja kõik need kümme välja toodud punkti kehtivad ju tegelikult mitte ainult laste, vaid kõigi inimeste puhul. Austust, sallivust, mõistmist, heatahtlikkust ja armastust ootavad kõik inimesed. Nende puudus tekitabki neid probleeme, mida praegu järjest rohkemad inimesed soovivad lahendada.