Puudutus

On üks muusikapala, mis mulle alati pisarad silma toob. “Puudutus”, muusika Tõnu Kõrvits, sõnad Kristiina Ehin. Need pisarad pole kurvad, aga nad pole ka rõõmsad. Need on pigem igatsevad. Pisarad on märk minu igatsusest just sellise puudutuse järele, nagu selles loos. Tunda ise sellist puudutust ja teisi niimoodi puudutada. Puudutada kogu headuse väega, siira armastusega. Ja olla niimoodi puudutatud. Vabalt, ilma pingutamata, päriselt, ausalt. Selline puudutus on üks ilusamaid asju, mida ma tean. See on selline puudutus, millega armastusest pakatav ema silitab oma imearmsat beebit. Selline puudutus, millega armunud naine paitab armsama uinudes tema juukseid. See on täis imetlust, tänulikkust, kõike ilusat siin ilmas. See on selline puudutus, mida me kõik nii väga igatseme. Tõeline märk armastusest.

Varasemalt on mul olnud väga selge suundumus pigem hoiduda puudutamisest ja ka puudutustest. Ma pole seda teadlikult valinud. Sellise käitumise põhjustasid mitmed erinevad tegurid, kuid see sai mulle omaseks. Üheks minu mustriks. Mulle pigem meeldis hoida distantsi, nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Nii tundus turvalisem. Kahjuks ei mõju selline distantsi hoidmine aga hästi inimese vajadusele lähedaste suhete järele. See tekitab kurbust ja eraldatust. Selline jäine olek põhjustab ka teatavat jäikust, mis takistab paljudel puhkudel ladusat laabumist. Puudub näiteks sujuvus teistega suhtlemisel ja uute tutvuste loomisel. Inimsuhted on aga nii suur osa elust, et selle osa puudujäägid annavad tunda igas elu valdkonnas. Seega ühel hetkel otsustasin kindlalt saada soojemaks inimeseks. Soojus aitab mul sulatada väga paljusid mustreid, mida ma oma ellu enam ei soovi. Otsustasin õppida armastavalt puudutama ja puudutusi vastu võtma. Igas mõttes.

Hakkasin ise ja koos oma abikaasa Hendrikuga avama meie jaoks täiesti uut armastuse ja läheduse hoidmise dimensioon. Otsutasin luua tõelist intiimsust oma ellu, ja eriti meie kahe vahele. Läbi erinevate praktikate, koolituste ja lugemiste taipasin sügavalt, kui suur jõud on tõelisel puudutusel. Kuidas selline puudutus, nagu varasemalt mainitud muusikapalas kirjeldatud, suudab tõesõna tuua ellu tohutu muutuse. Ja see puudutus pole ainult mehe ja naise intiimses suhtes. Siiras puudutus on oluline igas lähedases suhtes. Seda vajavad lapsed, vanemad, õed-vennad, sõbrad. Ja mõnikord ka täiesti võõrad inimesed. Mina tahan vallata seda siirast puudutust, sest ma olen kogenud, kui võimas see on.

Mõnikord annab loodus ise kätte selle õige puudutamise oskuse, sest loodus on tark ja teab, et siiras armastus ja aus puudutus aitavad kinnistada suhte mitmeks aastaks. Selline siirus kaasneb armumisega, mis ilmneb uue sobiva partneri leidmisel või ka näiteks lapse sündides. Aga iga armumine kaob ja koos sellega kahjuks paljude inimeste elust ka siirad puudutused. Tõeline lähedus. Kui hakkasin tegelema sisemise soojuse ja siira puudutamise kunstiga, tekkis mul palju tihemini soov ka pärast laste uinumist nende tuppa edasi istuma jääda. Soov, mis oli vahepeal üpris kadunud. Tekkis jälle oskus ja siiras vajadus imetleda oma meest, mõnikord isegi, kui ta magab. Aga see soojus ja lähedus inimeste vahel ei püsi kahjuks niisama. Paljude jaoks see lihtsalt kaob. Aga vajalikku energiat saab ise teadlikult ka esile kutsuda ja tõelise armastuse tundes siiralt puudutada. Kui suudan lasta lahta takistustest minu ja lähedase inimese vahel, suudan tõesti siiralt puudutada ja puudutusi ka vastu võtta. Ja kõik osapooled on õnnelikud, sest tõeliselt ausa puudutuse puhul kogevad positiivset mõju nii andja kui saaja. Armastuse energia on lihtsalt tohutult tervendav. Mitmel tasandil.

Armastuses, õnnes ja läheduses – koos

Võtame abikaasaga mitu korda kuus kõigi tegemist kõrvalt aega, et siiralt ja andunult, täitsa ajatult ja kaua teineteist puudutada. Kasutame seda aega täpselt selleks, mis meil mõlemal on vaja: läheduse loomiseks ja siiraks puudutamiseks. Tõeline puudutus võib kesta hetke või ka tegelikult mitu tundi, olenevalt sellest, kui kaua sa suudad selle juures kohal olla. Mida kauem see kestab, seda tervendavam see on. Minu jaoks ongi selline puudutamine, armastava energia loomine ja läheduse hoidmine muutunud justkui omaette praktikaks, väljakutseks. Võimaluseks areneda. Pärast siirast ja täielikku puudutust kaovad kõik pinged – nii füüsilised kui hingelised. Ja kaovad kõik pinged ka abikaasade vahelt. Ja abielu on jällegi ühe astme võrra tugevam ja elu seetõttu õitsvam.

Iga selline siiras puudutus muudab lähedasemaks ja annab mõlemale osapoolele jõudu juurde. Mulle väga meeldis lapsena jutt Memme musist. Sellest, kuidas ema siiras armastus annab lapsele nii palju jõudu, et ta suudab kõike. Aga sellist armastust saavad pakkuda ka teised peale ema. Pole aus kogu koormat ühe inimese peale jätta. Nagu ütlevad juba viidatud laulu sõnad: tuleb lihtsalt tulla kokku ja leida mahti ning vaevad jäävad selja taha. Headuse väega antud puudutusel on hindamatu väärtus.

Muster

Elu uurides olen pannud tähele, et teatud sündmused korduvad kindla sageduse järel. Teatud reaktsioonid, tegevused, mõtted, olukorrad. Nendel sündmustel on erinev kordumise sagedus. Aga kuidagi on nii, et mingi kindel olukord käivitab automaatselt mingi kindla järgmise olukorra. Mina nimetan neid mustriteks. Usun, et igaüks on taolisi mustreid oma elus tajunud. Igatahes on mustrid igal pool meie ümber, iseasi, kas neid piisavalt teadvustatakse. Olen aga aru saanud, et mustreid saab muuta. Ja kõige lihtsam võimalus selleks on tabada ära, milline konkreetne sündmuse mustri käivitab. Mustrid on natukene nagu reeglid, millest ma eelmisel nädalal kirjutasin. Igal mustril on kindel tulemus. Kui taban mustri, saan hakata hindama selle mõju ja tagajärgi, ning vajadusel teha enda käitumises vajalikud muutused. Et muster oleks teistsugune.

Näiteks on mul viimased paar nädalat olnud kuidagi raskem Pärti magama panna. Nii olengi vaikselt hakanud uurima, kuidas ma saaksin käituda teisiti, et poja teatud käitumismustrid, mis uinumist segavad, ei rakenduks. Selleks olen teda magama pannes jälginud teadlikult iga sammu, mis ma teen ja pannud tähele, millise tegevuse peale esimene pinge ilmneb. Ja siis olen oma käitumist järgmisel õhtul, või võimalusel ka kohe, pisut muutnud. Ja tagajärjed on juba natukene ilmnenud. Üks asi, mis Pärdil näiteks rahulolematuse laine käivitas oli see, et ma lugesin talle õhtul liiga vähe. Ta ootas pikemat juttu või siis mitut juttu. Ma ei näinud mingit taktistust, miks ma ei võiks talle kauem lugeda, sest tegelikult meeldib ju mulle ka lugeda. Niisiis olengi viimased paar õhtut lugenud talle natukene kauem. Loomulikult lepin enne lugema asumist Pärdiga kokku, kui palju ma täpselt loen, muidu ei tulekski juttudel kunagi lõppu. Selle pikema lugemise tagajärjel olen tegelikult enda aega säästnud, sest Pärt on hakanud pisut kiiremini uinuma. Ja natukene rahulikumalt ka. Aga arengu ruumi selles magama jäämise teemas meil veel on. Eks ma uurin edasi.

Samas on mõnikord nii, et häiriva mustri mingis olukorras käivitab hoopis palju varajasem tegu. Ja siis on mustri lõhkumine nõudlikum ülesanne. Ebameeldivast situatsioonist tuleb vahel ikka päris mitu sammu tagasi minna ning tuvastada, kust probleem alguse sai. Ja vajalik muutus viia sisse ahela alguses. Näiteks oli meil Hendrikuga päris tükk aega nii, et laupäeva pärastlõunal olime mõlemad alati kuidagi väsinud ja tusased. Meie vahel oli tekkinud mingi pinge, mis ei lasknud puhuti ka õhtul teineteise seltskonda nautida. Ja see omakorda tekitas uusi ebasoovitavaid käitumismustreid ja pingeid. Hakkasin siis probleemi põhjust taga ajama. Lõpuks tuvastasin üpris tühise asja, mis tõi kaasa korraliku portsu ebameeldivad tagajärgi.

Nimelt läksime Hendrdikuga laupäeva hommikul alati natukene tülli. Tõesti, hästi natukene. Nii vähe, et seda oli isegi vahel raske märgata. Aga kuidagi oli kujunenud mingi muster, et igal laupäeva hommikul läksin mina Hendrikule hommikul midagi seletama (võiks öelda, et ka õpetama) ja tema reageeris sellele kuidagi negatiivselt ning meie vahele tekkis pinge. Tekkinud pinge ei lasknud meil päeva koos nautida, mõjus ka Pärdile halvasti ja käivitas mingi ahela, mis lõppes sellega, et järgmisel laupäeval hakkas sama muster algusest peale. Kui ma selle ära tabasin, olin nii õnnelik. Aga esimesel nädalavahetusel oli isegi siis raske mustrit lõhkuda, kuigi ma teadsin tagajärgesid. Harjumuse jõud oli lihtsalt tohutu. Samas suutsin ennast ikkagi piisavalt tagasi hoida ning muster ilmnes nõrgemal kujul. Sellest järgmisel nädalavahetusel sain hakkama aga mustri lõhkumisega. Ja need positiivsed tagajärjed selle konkreetse mustri lõhkumisel on olnud tõesti üüratud. Ilma pingeteta ja lähedust loov nädalavahetus annab kõigile osapooltele mõnusa energia, mille saab võtta kaasa ka algavasse nädalasse. Sest nädala sees pole sageli nii palju aega intiimsuseks. Õnnelik abielu aga eeldab lähedasi suhteid.

Mõned mustrid on aga hiiglama suured. Need võivad katta kuid või isegi aastaid. Ja siis on mustri lõhkumine kõige keerulisem töö. Mõned mustrid katavad põlvkondi. Kindlasti olete pannud tähele, kuidas perekonnas võivad mustrid korduda: mingid asjad, mis olid näiteks emal, on ka tütrel. Ja siis omakorda tema tütrel. Ka neid kõige suuremaid mustreid käivitavad alati teatud olukorrad, mida on teadlikult lähenedes võimalik muuta. Aga see on päris aeganõudev ja kohati üpris väljakutsete rohke ülesanne. Kõik algab mustri tuvastamisest. Iga ahela lõhkumise puhul on esimene samm selle olemasolust teadlikuks saamine. Muidu on muutus raske tulema. Juba teadvustatud mustrile kindlakäeliselt lähenedes saab kindlasti teha vähemalt midagi selle juures enda jaoks paremaks. Ajada see kasvõi natukene segamini. Loomulikult võib juhtuda, et muster läheb kuidagi ka kogemata sassi, aga väga tugevate harjumuste korral on see ikka pigem erandlik. Ja kes teab, võib-olla läheb muster iseenesest segamini hoopis soovimatus suunas. Minu kogemus ütleb, et teadlik lähenemine toob elus alati paremaid tagajärgi. Soovitud tulemuste saavutamiseks on kindlam siiski ise valida.

Koon praegu Hendrikule salli, kindla mustri järgi. Salli puhul on korrektsema tulemuse saavutamiseks oluline pidada kogu kudumistöö raames kinni kindlast mustrist. Selle mustri, mille põhjal ma salli koon, valisin ma enne tööga alustamist ise välja. Langetasin konkreetse valiku, sest see muster on ilus ja minu jaoks piisavalt lihtne. See sobib salli jaoks, mida ma tahan kududa. Valisin mustri pidades silmas soovitud tulemust. Aga elus me paraku enamikke mustreid ise ei vali. Need lihtsalt kuidagi juhtuvad ja on visad kaduma. Nii võime terve elu ära elada mustrite järgi, mis tegelikult pole meie jaoks ilusad ega piisavalt lihtsad. Mis ei loo sellist elu, mida me tahame. Mis lihtsalt on, pigem kuidagi udustavad elu. Need mustrid justkui raamivad kogu elu, sest on igal pool meie ümber. Oleks ju tore, kui näeksime raame selgelt ja saaksime need teha just selliseks, nagu meile kõige rohkem meeldib. Aga ehk on võimalik mõned mustrid sootuks kaotada? Elada raamist väljas.

Vale

Juba lapsest saati õpetatakse, et valetada ei ole ilus. Aga ei teata ega räägita piisavalt, miks see nii on. Vist sellepärast on vale meie ühiskonnas ja kultuuris midagi nii loomulikku, et me tema koledust tegelikult päriselt ei teadvustagi. Vale on muutunud igapäeva elu osaks igal toimimise tasandil. Kui tihti me tegelikult valetame? Kui hakkasin mõned aastad tagasi valetamist teadlikumalt jälgima, panin tähele, et ma ise valetasin ikka päris tihti. Kuigi pidasin ennast ausaks inimeseks. Selliseid suuri valesid oli ehk harva. Aga igapäevaselt kasutasin väikseid valesid, selliseid, mida peaaegu ei märkagi, aga mis on tegelikult valed. Väikesed liialdused ja ilustamised. Sellised mugavad valed, mis ometigi varjutavad tõde. Ja kokku loovad korralikult suure valede võrgustiku, justkui mingi kesta minu ümber.

Õnneks avastasin ma valetamise probleemi ulatuse ja sügavuse oma käitumises ning sain hakata seda vaikselt korrigeerima ja valesid oluliselt vähendama. Ja seeläbi muutma oma elu ausamaks, tõelisemaks. Ma taipasin, kui halvasti valetamine mõjub. Kuidas tilluke vale võib tegelikult muuta väga palju. Tihti pole vale tagajärg üldsegi näha, aga kui vaadata natuke sügavamale, saab aimu, et igal valel on alati mõju. Vale viib tõest kaugemale. See tekitab inimeste vahele teadmatust, usaldamatust, mõistmatust, arusaamatust. Aga mis kõige hullem, see tekitab inimeste vahele pingeid ja lõhesid. Valede tagajärjel ei saa suhted olla enam päriselt siirad, ausad, ilusad. Tekivad need maskid, mis ei lase näha päris inimest ega temaga suhelda. Ei lase jõuda temani ega luua sügavamaid sidemeid. Millegi pärast näib ehk, et vales elada on kergem. Aga mina igatahes tunnen, et mul on vaja siiraid suhteid teiste inimestega. Olla vahel päriselt aus teiste ausate inimeste seas.

Loomulikult proovin ma luua, säilitada või taastada siiraid suhteid kõigi inimestega, kellega kokku puutun. See muudab elu palju ilusamaks, kuigi on kohati väga raske. Raske on olla aus, kui varasemalt on mingis suhtes ikkagi päris palju võltsi ja ebasiirast. Lisaks on väga paljude inimeste jaoks ausust raske vastu võtta. Ja ma ei pea siin üldse silmas sellist „ausust“, mis eeldab kellelegi halvasti ütlemist, oma subjektiivse hinnanguga lajatamist või arvamuse valjuhäälset kuulutamist. Ma pean silmas ka täiesti siirast ausust, sellist, kus sa tahad teisele inimesele ennast lihtsalt avada. Rääkida päris asjadest ilma poosideta, olla temaga päriselt. Seepärast olen muutunud järjest ausamaks tasapisi, vastavalt teise poole vastuvõtu võimele. Et mitte kõiki enda ümbert liigse siirusega ära peletada. Ja huvitav on see, et kui mina avanen, jätan valed ja poosid kõrvale, juhtub see päris tihti ka nendega, kellega suhtlen. Isegi kasvõi natukene. Ja meil on koos palju mugavam ja toredam olla. Meie suhe on palju rohkem elus.

Aga eriti oluline on minu jaoks, et mu suhted minu lastega oleksid ausad. Et meie vahel oleks päris side. Sellepärast väldin ma valet perekonnas kõige rohkem. Niiet kui ma luban Pärdile, et me läheme järgmisel nädalal uisutama või asfalteerimist vaatama, siis nii me ka teeme. Isegi kui temal see kokkulepitud ajal meeles ei ole, pean mina ikka oma lubadust. Sest kui lapsele mingil hetkel jõuab kohale, et teda peteti, lisandub vanema ja lapse suhtesse üks ebavajalik kübeke usaldamatust, mis tasapisi teineteisest eemale lükkab. Ma olen Pärdiga alati aus: küsimustele vastates, lubadusi andes, reegleid seades, niisama vesteldes. Isegi kui ta vahel minu vastustest lõpuni aru ei saa, saab ta aru, kui ma valetan. Ausatest vastustest ja selgitustest saabki ju alguse maailma ja teineteise tõeline mõistmine. Minu laps väärib minult vähemalt samasugust austust nagu iga teine inimene, kui mitte veel rohkem. Ma tahan olla eeskujuks, et ausalt saab elada. Isegi kui see pole alati kõige mugavam, on see tõeline.

Ma pean oluliseks, et mu sõnal oleks kaalu. Et ma ütlen ainult neid asju, mida ma päriselt mõtlen. Mis vastavad tegelikkusele. Nii täiskasvanute kui lastega. Sest vastasel juhul langeb minu usaldusväärsus, autoriteet ja minu sõnad muutuvad tühiseks. Need muutuvad valeks. Nii teiste jaoks, aga ka minu enda jaoks. Tõe rääkimiseks tuleb tihti jätta kõrvale häbi, eelarvamused, ebakindlus, usaldamatus ja mõnikord ennast tõeliselt ületada. Aga minu kogemus ütleb, et need pingutused on seda väärt.

Tõde aitab hoida siirust, usaldusväärsust, lähedust, armastust, avatust. Aga miks me siis üldse valetame? Mõnikord ehk ei tahagi valetada, aga kui oma sõnu või ka käitumist piisavalt ei jälgi, siis võib nii lihtsalt välja kukkuda. Mõnikord ei peeta lubadusest kinnipidamist piisavalt oluliseks, mugavam on ju seda mitte teha. Mulle tundubki, et kõige rohkem valesid sünnib mugavusest. Nii lihtne on öelda näiteks LHV müügiinimesele, et mul juba on see pensionikindlustus. Isegi, kui see pole nii. Palju tülikam on laskuda temaga ebasoovitavasse vestlusesse või anda mõni muu selgitus. Väga tihti aitab vale peita häbi. Mõnikord aitab vale paista asjadel ilusamas valguses. Aitab teenida imetlust, või vähemalt vältida hukkamõistu. Vale võib näiliselt aidata tõsta populaarsust. Kui olla hästi sõbralik ja kõigile midagi lubada, jääb mulje justkui heatahtlikust inimesest. Aga kas kõiki neid lubadusi on võimalik ka täita? Ilmselt on põhjuseid valetada veel mitmeid, aga need loetletud motiivid tunduvad mulle kõige levinumad. Kindlasti valetatakse palju aga just sellepärast, et see on ühiskondlikult nii tolereeritud ning vale koledad tagajärjed tihti peidetud.

Kui ma mõtlen enda suhetele teiste inimestega, tajun peaaegu igas suhtes mingit teatavat liiki pinget. Mõnede inimestega on see suurem, teistega väiksem. Usun, et palju sellest pingest on just ebasiirus. See on mingi vale, mis on meie vahel ja takistab avatud suhtlust. Aga aus suhtlus aitab palju vältida hukkamõistu ja eelarvamusi, neid suuri valesid inimeste vahel, mis tulenevad tihti lihtsalt teadmatusest. Sellest, et ei julgeta rääkida tõelistest asjadest. Ja siis lihtsalt arvatakse midagi, mis tihti ei vasta üldse tegelikkusele. Aus suhtlus suurendab austust inimeste vahel. Ja kaastundlikkust, tolerantsust. Kõiki neid olulisi asju, mida meie ühiskond nii väga vajab.

Ma panin tähele, et VALE on tagurpidi ELAV. Ja see ei tundu mulle üldse juhuslik. Oma vajaduste tagamise süteemi ehk Eluõie kirjutises tõin välja ühe kategooria nimega Elusus. Pidasin eelkõige silmas suhtlust teiste inimestega. Ja ma olen jõudnud järeldusele, et tõeliselt rahulduspakkuvad suhted on need suhted, mis on elavad. Need on siirad, vabad valedest ja maskidest. Vabad mõttetust häbist ja hukkamõistust. Need suhted on toetavad, austavad ja annavad mõlemale osapoolele energiat juurde. Üks selline oluline suhe on mul ka iseendaga. Väga oluline suhe, mis kannab endas kahjuks kõiki valesid, mida ma üldse olen kunagi öelnud või mõelnud. Seega tasub valest hoiduda eelkõige iseenda pärast. Isegi kui see tundub algul raske. Sest mida vähem valet on minu elus, seda elusam ma olen. Nii iseenda kui kõigi teistega. Tõde paneb tegelikult elu oluliselt rohkem õitsema.

Vanemad

Selle aasta varasuvel leidsin ennast olukorrast, kus olin sisuliselt kodutu. Meie Tallinna üürikorter oli mulle muutunud nii vastumeelseks, et seal oli reaalselt füüsiliselt paha olla. Otsisime Tallinnasse uut kodu, aga midagi sobivat ei leidnud. Oma tervise huvides pidasin vajalikuks võimalikult palju Tallinnast eemal olla. Siis ma polnud endale veel tunnistanud, et tegelikult ei taha ma lisaks sellele üürikorterile ka Tallinnas elada. Põhjuseid selleks oli mitmeid. Õnneks on minul ja Hendrikul nii head vanemad, et nad lubasid meil elada enda kodudes. Osa aega elasime Hendriku vanemate maakodus Noarootsis ja osa minu vanemate Tartu kodus. Minu lapsepõlvekoju jäime seni, kuni Tartusse endale päris oma kodu leidsime. Ja vanemate vastutulelikkus ning toetus olid minu jaoks nii olulised, sest kogu mu turvatunne oli Tallinnas ära kadunud ning tänu meie vanematele sain hakata seda tasapisi taastama hubases ja koduses õhkkonnas. Ja need näited vanemate headusest pole ju ainsad.

Lapsena pidasin vanemate olemasolu iseenesest mõistetavaks ning pikemalt selle üle ei juurelnud. Eriti teravalt taipasin vanemate tähtsust alles siis, kui sündis Pärt. Esiteks tekkis mul vanemate vastu tohutu suur austus, sest ma sain nüüd lõpuks teada, mida tähendab olla lapsevanem. See pole üldse nii lihtne, nagu mulle lapsena tundus. Mida kõike on need inimesed minu jaoks teinud, uskumatu. Teiseks sain aru, et mul on neid ikka vaja. Isegi kui ma olen täiskasvanu. Sest peale minu abikaasa on nemad tegelikult ainsad inimesed, kes mind jäägitult armastavad. Ja kui mul on elus tõesti abi vaja, siis nemad aitavad. Ja nagu näha, siis mul läheb seda vaja küll. Kui Hendrik on näiteks tööreisil, on ikka pisut vähem turvaline tunne, aga õnneks aitab vanemate lähedus seda kompenseerida. Ilmselt oli see üks oluline asi, mida Tallinnas ei olnud. Nad toovad vajadusel Pärdile rohtu, aitavad asju tõsta või kuhugi toimetada, ilmuvad kohale ka ebamugavates olukordades, lubavad mõnikord liiga tihti endal külas käia ja loomulikult aitavad Pärti hoida. Seda teevad nad siis ka, kui Hendrik kodus on. Siis saame vahepeal ikka abikaasadena kahekesi aega ka.

Ma ei saa öelda, et minu suhted vanematega on läbi elu olnud alati üdini ilusad. Olen olnud kibestunud ja neid süüdistanud. Olen tundnud, et nad pole andnud piisavalt. Olen tundnud ennast maha jäetuna, õnnetuna ja vihasena. Ühesõnaga, olen igasuguseid asju neist mõelnud ning mõned mõtted on olnud päris kurjad. Aga ühel hetkel ma hakkasin vaikselt taipama, et kogu selle õnnetusega kahjustan ma ainult oma elu. Et olla õnnelik, tuleb arvestada nende vajadustega, mis loodus on seadnud. Ja minu üks suur vajadus on seotud pereliiniga – õnnelikud suhted lastega, aga ka vanematega. Ja kummalisel kombel on need omavahel päris palju seotud. Mul on see elu siin ja ühed vanemad ning ma otsustasin võtta, mitte jätta. Ma sain aru, et ainus tegelik takistus vanematega suhtlemisel on minu enda suhtumine. Ja ajapikku hakkasin seda teadlikult muutma. Ja nemad reageerisid sellele muutusele ja hakkasid ka uskumatul kombel vaikselt muutuma. Nii me tasapisi üksteisele järjest läheneme. Sest nemad tahavad parimat ja seda ma oskan hinnata ning olla tänulik. Ja kuidagi on ka nemad suutnud minu osas muutuda järjest tolerantsemaks. Kindlasti olen ma elus teinud igasuguseid valikuid, mida nad poleks eelistanud. Ja kindlasti teen ma neid ka edaspidi. Aga vaatamata meie erinevustele suudame aktsepteerida teise poole valikuid, isegi neid heaks kiitamata. Samas teises mitte ebamugavust tekitades. Ja see on tõeline võti headeks suheteks.

Loomulikult võib pärast lapse sündi tekkida võimalus ka vanematega suhete jahenemiseks. Mõnikord olen ennast tabanud halvustamast mingeid tegevusi, mida nemad Pärdiga teevad. Aga siis olen hoopis mõelnud, et vanavanemad annavad lapselapsega toimetades oma parima nii nagu nad andsid ka oma lastega. Vanemad on sellised inimesed nagu nad on, ja mul jääb üle neid aktsepteerida või mitte. Ja kui ma tahan elada õnnelikult, st et oleks rahuldatud minu vajadus armastavate suhete osas vanematega, tuleb mul neid võtta täpselt sellisena nagu nad on. Ilma ootusteta ja etteheideteta. Ja mõnikord, kui mingi asi, mida nad Pärdiga teevad, mind tõesti väga segab, siis ma räägin sellest ausalt. Üritan mitte süüdistada või kritiseerida, vaid rääkida neutraalselt. Pakun välja omapoolse tegevusplaani. Mõnikord pole see lahendus täpselt selline nagu ma ise teeks, aga ma tean, et see on vastuvõetav nii mulle kui neile. Näiteks meeldib minu emale teha kingitusi, ta on alati selline olnud ning see on ju omamoodi tore. Kui Pärt oli üpris väikene, siis ma rääkisin temaga sellest ning selgitasin talle, miks ja milliseid kingitusi ma sellisel juhul eelistaksin. Ning ta on olnud väga arvestav. Ja mõned sellised jutuajamised on meil veel toimunud. Olen märganud, et kui lähenen küsimusele neutraalselt ning pigem olen valmis kompromissiks, siis tavaliselt see probleem saab ka lahendatud. Ja meie suhted saavad ikka olla edasi head.

Ja tegelikult on üsna silmakirjalik süüdistada oma vanemaid selles, et nad polnud minuga või minu lapsega igal hetkel täiuslikud. Sest elu on näidanud, et mina ei ole ka täiuslik vanem. Ja ilmselt polnud ma ka täiuslik laps. Kuigi ma tõesti üritan ennast lapsevanemana mitmekülgselt arendada ja teada igasuguseid õigeid lahendusi, ei tule mõnikord praktikas kõik nii hästi välja kui võiks. Kahjuks olen ma korduvalt käitunud täiesti vastupidiselt sellele, mida ma pean õigeks. Olen Pärdi peale põhjusetult vihastanud, temaga pahandanud või käitunud muidu ebaõiglaselt. Ja kindlasti pole ma alati kasutanud sobivaimaid vahendeid ja metoodikaid, et tagada tema mitmekülgne ning parim areng. Samuti olen vahel olnud liiga kiinduv ning Pärdi iseseisvumist pisut aeglustanud. Aga ma loodan, et ta annab mulle need asjad andeks. Nagu mina andsin oma vanematele. Sest iga vanem soovib ju tegelikult oma lapsele parimat, aga ta saab anda täpselt nii palju ja nii hästi, kui sellel hetkel võimalik. Ja siis loomulikult oma vigadest õppida. Olen kuulnud, et täiuslikud vanemad on olemas, neil lihtsalt pole veel lapsi.

Lisaks minule on head suhted vanavanematega olulised ka Pärdile. Ma tahan, et ta tajuks õnnelikku peremudelit mitte ainult kodus vaid ka suuremas pereringis. Lapse jaoks on suurem tugivõrgustik suurem turvatunne ja kindlus. Isegi kui vanaema ja vanaisa juures tehakse asju teisiti, näeb ta, et me aktsepteerime üksteise viise. Ta õpib tolerantsust ja tal on võimalik valida erinevate mudelite vahel. Sest ma olen täiesti kindel, et mingid asjad on vanavanemate juures isegi paremini kui kodus. Ma loodan, et mu lapsed valivad igalt poolt parima. Samuti annab minu hea läbisaamine oma ema ja isaga lapsele ehk eeskuju, et vanematega saab hästi läbi saada ja armastavalt suhelda ka täiskasvanuna. Vanemaid võib usaldada ning nendega oma elu jagada. Seepärast on elukaaslase ja laste lisandudes oluline lisaks enda vanematele hoida häid suhteid ka mehe vanematega. Loomulikult on Hendrikul samasugune vajadus armastavate suhete järele enda päritolu perega nagu minulgi. Ja ma annan oma parima, et seda toetada ning mitte omalt poolt seada mingeid takistusi nende heale läbisaamisele. Jätan kõrvale igasugused eelarvamused ja hinnangud minu laste vanavanemate osas ning suhtun neisse heatahtlikult. Olenemata meie erinevustest. Kuna lapsed on üldiselt vanavanematega oluliselt vähemat aega koos kui oma vanematega, mõjutab neid enim see, kuidas nende vanemad oma emasse ja isasse suhtuvad. Ja palju vähem see, mida vanaema ja vanaisa tegelikult teevad. Minu suhtumine vanematesse võib oluliselt mõjutada seda, kuidas minu lapsed täiskasvanuna oma vanematesse suhtuvad.

Olen kogenud, et looduslik side vanemate ja laste vahel on niivõrd tugev, et ilmselgelt tähendab selle oluline lõdvenemine või sootuks katkemine kannatusi. Ka täiskasvanu eas. Selle suhte hoidmine on osa inimlikest vajadustest, mida ei tohiks eirata. Kuigi iga aastaga laps iseseisvub ja on igati tervitatav, et ta füüsilises plaanis järjest enam oma vanematest kaugeneb, ei pea see juhtuma sügavamal tasandil. Armastus ja toetus vanemate ning laste vahel saab jääda alles ka vanemas eas isegi siis, kui elatakse maailma eri otsades ning nähakse näiteks vaid korra aastas. Või siis on võimalik see side taastada. Isegi siis, kui ühte osapoolt millegi pärast enam pole. Sest oma suhtumist saab alati muuta. Mina kui laps oskan seda suhet kirjeldada kui sõnuseletamatut turvatunnet ja hoitud olemist, mida minu vanemad mulle pakuvad. Mina kui ema kirjeldaksin seda kui lõputut heatahtlikkust ja toetust, mida ma oma laste osas tunnen. Omal parimal kujul on see täiesti vaba ootustest ning klammerdumisest. Vaba kiindumusest ja enda omaks pidamisest. See on puhas armastus. Selline tunne, mis laseb lapsel lennata ega igatse teda tagasi, kuid samas on valmis alati pakkuma puhkepaika ja kosutust. Püüan ka ise mitte oma lapsi kuidagi tagasi hoida, kuid samas armastavalt toetada. Sest loodetavasti on ka meie suhted läbi elu armastavad ning nad pöörduvad ikka minu poole, ka pärast lapsepõlve. Ning täiskasvanuna usaldavad lapsed mulle mõnikord ka oma laste eest hoolitsemise. Sest nad teavad, et ma annan ikka oma parima ja nad peavad seda piisavaks.

Vajadus

Juba emaks olemise esimesed päevad andsid mulle teada, et elu on nüüdsest täielikult muutunud. Uudseid asju oli muidugi mitu, aga üks silmatorkavamaid erinevusi lapseelsest elust oli aja hulk, mida sai kasutada enda vajaduste rahuldamiseks. Kogu energia ja aeg läks vähemalt mul esimesed paar päeva lihtsalt sellele, et Pärti imetleda ja vahepeal veenduda, et ta on ikka elus. Ununesid isegi Maslow püramiidi esimese astme vajadused ehk magamine, söömine, joomine, pesemine. Seksi olemasolu ma neil esimestel päevadel isegi ei mäletanud, ilmselgetel põhjustel. Alguses loodus kuidagi kompenseerib seda tohutut vajaduste eiramist, aga iga päevaga muutuvad rahuldamata vajadused siiski järjest karjuvamaks. Ilmselt ma ei käinud Pärdi sündimise järgsel ajal päris mitmel päeval pesemas, sest tundus, et pole võimalik. Mäletan selgelt kui üht oma elu ilusaimat hetke, kui seisin vastse emane sooja duši all ja koos veega veeresid alla pisarad. See sooja vee voolamine oli lihtsalt nii kergendav ja nii mitmed vajadused olid karjuvalt miinuses. Kui hea ema või naine ma sellises olekus sain olla? Isegi veel praegu leian end vahel olukorras, kus midagi sarnast kordub. Küll mitte nii drastiliselt. Ja eks need hetked emana või tegelikult igas teises rollis ka, mil tead, et oleks võinud paremini käituda, saab sageli kirjutada enda vajaduste eiramise arvele. Aga minule kui vastsele emale tundus pärast esiklapse sündi millegi pärast, et minu ainus vajadus on nüüd rahuldatud – mul on terve ja ilus laps.

Elu läheb aga edasi ning tegelikult ei kao need teised vajadused ka kuskile. Loodus on lihtsalt nii seadnud ja loodusseadusi ei saa eirata. Mäletan selgelt neid suvalisi toidukordi või piinavat häda kinnihoidmist viimase hetkeni. Ja loomulikult unetuid öid ja liiga vähest pesemist. Kõrgematest vajadustest rääkimata. Lisaks uudsele olukorrale, teatavale ebakindlusele ja aja vähenemisele on lisandud veel ühe inimese vajadused ning nende täitmise eest vastutad põhimõtteliselt ainult sina. Üpris keeruline olukord ning pole imestada, et paljudel tekivad meeleoluhäired. Mul oli selle vajaduste rahuldamise teemaga ikka tükk tegemist, siiani püüan leida õiget tasakaalu. Isegi esmased vajadused kipuvad ikka mõnikord pisut miinuses või ebakvaliteetselt rahuldatud olema. Perena elades pole muidugi olulised ainult enda vajadused, lisaks on looduslikud tahtmised ka abikaasal ja lastel. See kõik kokku toimima panna on paras kunst.

Üldiselt mulle tundub Maslow püramiidi ülesehitus suhteliselt loogiline, aga päris kõik minu elus vähemalt nii lihtne ei ole. Ma olen aga süsteemne inimene ning mulle meeldib rutiin. See aitab hoida elu tasakaalus ning leida aega, kui tundub, et seda pole. Selleks olen ma oma tähelepanekute ja erinevatest allikatest kogutud teabe põhjal loonud oma pisut keerulisema skeemi elu erinevate valdkondade vajadustest. Ja selle skeemi pidev meeles pidamine ja järgimine on vähemalt mulle toonud väga häid tulemusi. Niiet kui järsku ilmub kuskilt mingi ebameeldivus või enda pahur olek, vaatan peas skeemi üle ja panen tähele, milline valdkond millise vajaduse juures on tahaplaanile jäänud. Ja asun organiseerima selle vajaduse rahuldamist. Samuti pean silmas Pärdi ja Hendriku vajadusi, sest parima meeskonna moodustavad rahulolevad liikmed.

Üritame meile kõigile tagada kvaliteetse toidu, optimaalsed unetunnid, viibimise värskes õhus, piisava füüsilise koormuse ja palju asju veel. Lisaks tuleb pidada silmas ka neid teisi vajadusi, mis seostuvad suhete, eneseväljenduse ja enda kohaga maailmas. Aga eriti oluline on kõigi jaoks, et peres oleksid õnnelikud suhted. See tagab sujuva koostöö, päris mitme vajaduse parema rahuldamise ja nii on lihtsalt kõigil parem olla. Ja Pärdi nagu iga teise väikese lapse jaoks on väga oluline turvatunne, mida pakuvad suuremalt jaolt tema vanemad. Laps teab kuidagi juba alateadlikult, et õnnelikud ja armastavad vanemad tagavad perekonna säilimise, toimimise ja arengu. Sellepärast annab Pärt igasuguse turvatunde kõikuma löömisest selgelt märku. Niiet kui me Hendrikuga oleme unustanud enda vajadused ja vajadused mehe ja naisena, ei saa me eirata lapse vajadust armastavate vanemate järele. Pärt on nagu väike häirekell, mis tuletab alati meelde, et me vajame lisaks kõigele muule ka abikaasadena suhtes lähedust – nii emotsionaalset kui füüsilist. Õnneks oleme Hendrikuga viimasel ajal sellest järjest rohkem aru saanud ning teadlikult võtnud aega mehe ja naise tegevusteks. Ja elu lööb kohe palju rohkem õitsele. Me oleme Hendrikuga leppinud isegi kokku minimaalse kava, mis ka kõige kiirematel aegadel tuleb täita. Süsteem töötab väga hästi, kui sellest kinni pidada. Kindel aeg sügavamaks vestluseks, ühisteks meeleolukateks tegevusteks ja kindel aeg ka intiimseks läheduseks. Sest muidu on seda väsinuna ja lapse kõrvalt vahel lihtsalt väga kerge unustada. Eriti kui paljud ööpäevad tuleb olude sunnil veeta lahus. Aga tähendusrikka suhtluse ja intiimsuse liiga vähene rahuldamine on suhte allakäigu trepi esimene suur aste. Sellest olen ma igatahes aru saanud. Seega töötame teadlikult koos, et hoida armastust õitsemas ja süsi lõkkes hõõgumas. Aga lisaks oleme Hendrikuga pidanud oluliseks pöörata tähelepanu ka intiimsete vajaduste kvaliteedi tõstmisele. Sest parim võimalik sisend on oluline iga vajaduse puhul. Suure panuse selleks andis Epp Kärsini koolitus paaridele, kus õpetati väga selgelt, miks ja kuidas tuleb teha, et kõik oleksid rahul. Täielik lollikindel skeem, mis toimib jällegi siis, kui sellest kinni pidada. Ja tõstab muideks kõigi pereliikmete rahulolu taset.

Vahel tuleb ikka olude sunnil natukene oma vajadusi kõrvale jätta, aga see ei tohiks muutuda tavaks. Olen aru saanud, et parima toimimise kogu meie pere jaoks tagab see, et tõstan enda vajadused mõistlikul määral esikohale. Siis Hendriku omad. Ja tegelikult on nii, et kui meie oleme armastavad ja rahulolevad, toimivad asjad ka Pärdi jaoks juba loomulikult päris hästi. Eks komistamiskohti esineb meil ikka, aga püüame neid märgata ja võimalusel ka teisele osapoolele tema vajadusi meelde tuletada. Niimoodi sõbralikult.

Üks oluline asi vajaduste juures on aga eristada ihasid vajadustest. Ihade liigne rahuldamine võrdluses vajadustega tekitab pigem rahulolematust ja tasakaalutust juurde. Ja olen täheldanud, et tihti tekivad ihad just vajaduste eiramise tagajärjel. Õnnetud inimesed, kelle tõelised vajadused on rahuldamata, muutuvad sageli kurjaks. Vähemalt mina olen küll väsinu ja näljasena vahel üpris tõre. Ja kui kõigi vajadustega on suuremas plaanis kehvad lood, on kurjus seda suurem. Väga lihtne näide selle kohta on meie kõigi suure perekonna Ema planeet Maa olukord, kes kahjuks järjest rohkem kannatab oma laste kurjusest tulenevate ihade rahuldamise tagajärjel. Sest tegelikult oleme me siin koos elades kõik seotud ja enda parima mina hoidmine teenib ka suuremat eesmärki.

Mida rohkem oma vajadusi teadvustan ja mida kvaliteetsemalt neid rahuldan, seda suurem on rahulolu eluga. Ja vähemalt mulle on igasugune süsteemsus ja rutiin ainult abiks, sest muidu võib sellesse elu virvarri vahel lihtsalt ära kaduda. Kui väljapääsu tee on aga välja töötatud, on lihtsam ka kaosest jälle kord luua. Loodan, et saadud õppetunnid ja leitud lahendused uue lapse sündides liiga pikaks ei unune ning suudame perena ka uue inimese vajadused kenasti juba olemasolevasse süsteemi lisada. Nii hästi, kui võimalik.