Voog

Enne Taisse tulekut viibisime mõned päevad oma vahepealses kodulinnas Tallinnas. Ööbisime mu sõbranna Airbnb korteris Veerennis. Väga mõnus piirkond ja ilusad uued kortermajad. Õnneks või kahjuks me Tallinnas elades sinna ei sattunud, muidu ehk elaksime praegugi veel pealinnas. Tundsin Tallinnas oleku ees teatavat ebakindlust. Eriti kuna teadsin, et pean päris palju toimetama ilma Hendrikuta. Ma polnud pärast Tallinnast ära kolimist pealinnas käinud ning mind valdasid selle linna osas üsna negatiivsed tunded. Sain aga aru, et Pärdi ja Emmaga normaalselt toimimiseks tuli esmalt vana vimm unustada. Siis saan olla selgem ning vältida ebameeldivusi ja hoida oma kampa rõõmsana. Ma soovisin nii väga, et meie Tallinnas viibimine, aga ka reis Taisse toimuksid mõnusas voogamises: vabas, takistusteta ja positiivses liikumises.

Olen voo olemust viimasel ajal rohkem uurinud ning õppinud seda järjest rohkem teadlikult esile kutsuma. Aga voogu saab luua ainult siis, kui olen selge: emotsioonid ei koorma ja mõistus ei pajata ülemäära ehk ma olen teadvel. Niimoodi mõnusas olemises toimetades on takistuste asemel ainult võimalused ja lahendused ilmnevad ülikiiresti. Seepärast ei karda ma ka lastega reisimist või muid ebamugavust põhjustavaid olukordi. Ma tean, et kõigele on olemas hea lahendus. See tuleb lihtsalt üles leida ja rakendada. Ning selleks on parim võimalus olles voos, olles elu poolt kantud.

Üks hästi lihtne viis, kuidas mina mõnikord voogu saavutan, on tantsimine. Ma panen mingi mõnusa, aga mitte liialt agressiivse muusika mängima ja hakkan tantsima. Juba oma esimeste mälupiltide kohaselt olen ma alati armastanud tantsimist. Tants viib mind seisundisse, kus aega justkui pole. Ma satun natukene nagu kaaluta olekusse ja kõik tundub ilus ning mured kaovad. Kogu mu olemus on ühtne ning toimub imeline loomine. Tantsides tunnen ennast tõeliselt elus. Teadlikult tantsides olen ma voos ja seda voogu saab ülal hoida ka muude tegevuste jaoks. Lisaks olen avastanud, et kui mina niimoodi tantsin, satuvad voogu ka mind ümbritsevad inimesed, eriti lapsed. Pärdi hetke toomiseks olen ma sageli kasutanud tantsu. Mäletan, et juba väga väikse beebina meeldis talle lummatult vaadata, kuidas ma tantsin. Sama on Emmaga, kes on minu tantsu ajal ka mõnusas voos ja tantsib kaasa.

Voos leian alati võimaluse

Pärdile mõjub minu voog kohe nii hästi, et minu vooga kaasa tulles leiab ta varsti hoopis oma tee. Mõnikord ta tantsib minuga algul kaasa, aga siis olles samuti eriti mõnusas loomise olekus, hakkab hoopis midagi ise keskendunult toimetama. Ja nii juhtus ka seekord Tallinnas. Me tantsisime algul päris kaua aega kolmekesi koos ja siis suundus Pärt oma toimetustele. Mina ja Emma jätkasime mõnda aega tantsu. Siis jäi Emma magama, aga Pärt oli ikka oma voos. Ka näiteks Montessori lasteaedades ja koolides luuakse lastele parimad tingimused selleks, et nende õppimine toimuks täielikult voos. Nii on olemas vajalik keskendumine, loomulik huvi maailma vastu, heatahtlikkus kaaslaste osas ja avastamise võime.

Voo saavutamise viise võib olla mitmeid, aga kindlasti aitavad igasugused nauditavad ja teadlikult tehtud tegevused sattuda voogu. Hiljem tuleb voogu lihtsalt ülal hoida. Näiteks ühel õhtul siin Tais õhtusööki valmistades ilmnes eriti mõnus voog. Kõik toorained on nii värsked ja isuäratavad ning seepärast on toiduvalmistamine veel eriti nauditav. Voos valmistatud toit tuleb alati oluliselt maitsvam, sest ilmneb inspiratsioon katsetada uusi ja põnevaid viise, mis heas energias toimetades ka hästi õnnestuvad. Üldiselt sööme aga Tais päris palju väljas, sest oleme avastanud mõned eriti väärt toidukohad, kus kõik toidud sünnivad kindlasti mõnusas voos. Muidu need poleks oma lihtsuse juures nii maitsvad.  

Esimestel päevadel Tais oli aga meil voogu päris raske saavutada ja lapsed olid seetõttu ka pisut rahutumad. Nad saavad kohe aru, kui vanematel pole parimad päevad. Emma ja Pärt tunnevad siis ennast kindlasti pisut vähem turvaliselt. Me olime Hendrikuga ju pikast reisist väsinud, ajavahe oli suur ning lisaks ka olud võõrad. Mida rohkem oleme aga puhanud, oma ümbrust kaardistanud ning olustikuga tutvunud  ja omavahel koostööd teinud, seda lihtsamaks on muutunud ka paremate lahenduste leidmine. Nüüd on ka siin voo saavutamine üha kergem ja kogu seltskond veelgi rõõmsam ja rahulikum. Või siis vähemalt meie Hendrikuga. Lisaks oleme Hendrikuga teinud koos praktikaid ja katsetusi, et leida veelgi kindlamat ühist voogu. Ikka selleks, et meie suhe oleks tugevam ja perekond rõõmsam. Voos olles saame kõik võimalikult palju märgata ja nautida elu headust.

Mõnedel eriti headel aegadel on kogu mu elu justkui tants – ühtlane ja takistusteta rõõmus liikumine ilma mingisuguste soovideta peale soovi kogeda just käesolevat hetke. Voos tegutsedes ma ei mõtle, ma lihtsalt tean ja tegutsen. Voos pole hirmu ega muret. Voos tegutsedes usaldan ma ennast, aga usaldan rohkem ka elu ja teisi inimesi enda ümber. Ma saan lasta lahti vajadusest kogu aeg kõike teada ja kontrollida. Lastes lahti vajadusest kontrollida, jääb väga palju konflikte olemata. Täna hommikul ujumas olles ütles Pärt mulle väga ilusti: „Hõlju, emme, siis ei puuduta jalad kive.“ Just nii kirjeldaks mina voogu. Ma lihtsalt hõljun elust läbi ja raskused ei puuduta mind. Nendes kohalolu asjades tasub lapsi kuulata, nad jagavad enamasti veel väga hästi teemat.

Mõnikord on elus nii, et kõik sujub. Mingid olukorrad, mis teisel päeval võiksid suurt stressi põhjustada, lahenevad justkui imeväel ja igasugused takistused kaovad nagu iseenesest. On selline tunne, et elu kannab. On voog. Need on kõige mõnusamad hetked üldse ja mida rohkem neid on, seda parem on elukvaliteet. Tavaliselt need olukorrad lihtsalt juhtuvad, voog ilmub kuidagi. Aga kui voo olemust uurida, saab teada, kuidas sellist voogamist ise teadlikult esile kutsuda. Niimoodi võib voost saada uus normaalsus, kus mu terve elu on üks mõnus voog.

Meie voog siin Taimaal hakkab ilmselt selleks korraks läbi saama. Krit lahkus juba pühapäeval, sest siseriiklikud lennud muutuvad ka järjest harvemaks. Meie lennuk Helsingisse lahkub kõigi eelduste kohaselt Krabist 25. märtsil. Anname oma parima, et voog kannaks meid elus ikka õigesse kohta ja meile avaneksid parimad võimalused. Loodan, et suudan olla voos ja nii luua vastavalt elu antud kaartidele võimalikult head olemist. Sest muuta saan vaid seda, mis on minu kätes. Kõik muu voogab omasoodu. Mul on võimalik ainult oma voog selle suure vooga parimal viisil sünkroniseerida.

Montessori

2018. aasta suvel võtsime oma perre aastaks ajaks elama 16-aastase poisi Kriti Taimaalt. Krit tuli Eestisse YFU õpilasvahetuse programmiga. Minu õde töötas tollal selles organisatsioonis ning on suuresti vastutav meie üsna julge otsuse eest võtta võõras poiss enda juurde elama. Olen õele aga väga tänulik, sest lisaks Kritile, kes on tõeliselt tore inimene, saabus minu ellu niimoodi ka teadmine Montessori pedagoogikast. Tänu meie pere osalusele YFU tegemistes sai minust teada ka organisatsiooni programmijuht, kelle venna naine oli koos paari teise emaga loonud just Eesti Montessori Ühingu. Millegi pärast soovitas YFU programmijuht mu õel anda mulle edasi teave, et Tartus toimub selle ühingu loeng. Ma polnud mingist Montessorist midagi kuulnud ning tundus kuidagi nii lamp, et mul soovitati sinna minna. Aga just enne seda olin enda jaoks loonud vanasõna: kui midagi tuleb su ellu lambist, vaata, mida see valgustab. Ja nii ma läksingi loengule kohale. Ja valgust hakkas sellest lambist ikka kõvasti põlema.

Enne loengut uurisin väga põgusalt Montessori kohta ning ausalt öeldes eriti aru ei saanud, mida see endast kujutab. Nägin pilte ilusatest tubadest ning huvitavatest mänguasjadest. Tundus kuidagi pealiskaudne teema olevat. Loengul ma küsisingi, et kas sellel Montessoril on mingi sügavam sisu ka või ongi ainult asjad. Ja vastuseks sain, et sisu on ka. Sain soovituse alustada lugemist Maria Montessori teosest “The absorbent mind”, mida eesti keelde tõlgitakse kui “Vastuvõtlik meel”. Hakkasin raamatut lugema just sellel ajal, kui läksin Indiasse joogalikule palverännakule. Reis oli väga sügav ja soovitatud raamat ka. Nii ma siis käisin Indias mööda templeid, tegin oma joogaharjutusi ja vahepeal lugesin Maria Montessori raamatut. See kõik kõlas lihtsalt täiuslikult kokku. Ja nii ma armusingi Montessorisse. Minu jaoks ongi sellest ajast saanud Montessori pedagoogika põhimõtete kasutamine osaks minu joogapraktikast ja koos sellega osaks minu elust.

Montessori pedagoogika on tõeline teadus ning kätkeb endas väga palju erinevaid teemasid. Keda see täpsemalt huvitab, saab väga head eestikeelset infot nt Eesti Montessori Ühingu kodulehelt. Mina kui lapsevanem võtan Montessori rakendamisel eelkõige aluseks kogu õpetuse aluseks olevad olulised filosoofilised aspektid. Spetsiaalset nö Montessori pedagoogilist koduõpet me ei teosta. Meie kodus pole Montessori õppeklassides väga olulisel kohal olevaid spetsiaalseid õppevahendeid. Pärt käib hetkel Waldorf-kallakuga lastehoius ning kodus pakun talle lisaks erinevaid toetavaid tegevusi. Montessori vahenditega saab poiss tegutseda Väikeste Teadlaste Majas kaks korda nädalas koos Montessori õpetaja kvalifikatsiooni omandava juhendajaga.

Montessori pedagoogika ühed väga paljudest õppevahenditest

Kodus peame aga kinni mõningatest olulistest punktidest, mis tagavad sujuvama elu nii lapsele kui vanematele.

  1. Maria Montessori, Itaaliast pärit arsti ja pedagoogi õpetuse peamiseks aluseks on austus lapse vastu. Teadvustamine, et laps on lihtsalt inimene väikeses kehas, kellel on vähem teadmisi ja kogemusi. Kes vajab toetust ja mõistmist, et kasvada ja saavutada oma tõeline suurus. Laps pole kuidagi alam ning teda ei tohi represseerida. Montessori pedagoogika näeb, et lapsel on kindlad evolutsoonilised vajadused ning nende vajaduste märkamisel ja rahuldamisel kogu õpetus sisuliselt baseerubki. Lapsel on looduse poolt seatud plaan, kuidas kasvada ning selle plaani teadvustamine ja sellega arvestamine muudab inimese kasvamise nii lapse kui lapsevanema jaoks oluliselt toredamaks.
  2. Et saada teada, mis looduslik plaan parasjagu lapsele ette näeb, tuleb last teadvustatult jälgida. Ma vaatan oma lapsi tegutsemas ning märkan, mida ja miks nad soovivad teha. Looduslik plaan näeb ette kindlad vajadused, mille eest tuleb hoolt kanda, et inimene saaks olla õnnelik ja normaalselt areneda. Täpselt nagu täiskasvanute puhul. Kõige sagedamini tekivadki probleemid lastega, kelle looduslikke vajadusi ei märgata ega aidata teostada.
  3. Kui ma saan teada, mida laps parasjagu vajab või mis on tema naturaalne huvi, pakun ma talle seda tegevust. Kui Pärt küsis pidevalt dinosauruste kohta, ostsin talle kaks raamatut, mis seda teemat käsitlesid. Vaatasime ja uurisime neid koos ning kõrvale vaatasime väikeseid dinosaruse kujusid. Kui Pärt tunneb huvi sõnade ja häälikute vastu, tegelen temaga koos selle teemaga. Ja kui laps vajab lihtsalt ema tähelepanu, pakun just seda.
  4. Kindlasti on laste üheks vajaduseks inimesena arenemisel teha praktilisi töid. Ma olen Pärti kaasanud erinevatesse kodutöödesse juba väga noorest east. Ma kutsun teda endaga koos süüa tegema või koristama. Ning loomulikult võimaldan lapsele sobilikke tööriistu. Päris tegevuste tegemine pakub suurt rahuldust ning valmistab ette iseseisvat inimest. Kui laps ei soovi ühineda, austan ma tema soovi ega sunni.
  5. Kui laps on keskendunult ja püüdlikult midagi lõpuni teinud ning paistab tulemusega rahul, siis ma ei kritiseeri teda ega kiida ka ülemäära. Rahulolu on juba niigi olemas. Liigne kiitmine tekitab tunde, et ta teeb neid tegevusi minu jaoks. Ma märkan ja annan sellest märkamisest vajadusel teada. Isegi kui lapse saavutatud tulemus pole selline, nagu mina õigeks pean, siis ma ei hakka parandama. Pärdil on tihtilugu särk tagurpidi seljas. Aga ta ise pani selle ja on tulemusega rahul. Kui mina teda riietan, panen ikka särgi õiget pidi selga. Kui Pärt ennast aga täitsa ise riietab, siis ma protsessi ei sekku. Kriitika tekitab inimeses ebakindlust ja hirmu ebaõnnestuda.
  6. Lastel on väga oluline olla keskendunud. Ükskõik, mis tegevus mu last parasjagu köidab, ma ei sekku mingil moel. Kui see pole just vajalik mingi reaalse ohu ärahoidmiseks. Ma lasen lastel keskenduda valitud tegevusele. Hendrik ütleb lihtsalt, et kui lapsel midagi häda pole, ära torgi. Las tegutseb.
  7. Selleks, et keskendumine saaks ilmenda, on lapsel vajalik olla rahulikus meeleolus. Ma ei stimuleeri last üle. Väga tihti põhjustab lastes emotsionaalseid läbielamisi liiga palju uudsust, lärmi, kirevaid mänguasju jne. Laps on kurnatud ega suuda enam keskenduda ning leida toetavaid tegevusi. Ja siis tuleb ka jonn, keskendumishäired jne. Seepärast hindan ma alati lapse hetke emotsionaalset olukorda ning valin vastavaid tegevusi. Eakohased ja lapsele mõistetavad elamused on omal kohal, aga veel enam vajab laps lihtsalt igavust. Igavuses on võimalik kõige paremini rasketest emotsioonidest vabaneda ja jõuda keskendumiseni. Igavust tundes avaldub leidlikkus teha midagi lapse jaoks sellel hetkel olulist.
  8. Laps saab keskendunult tegutseda ja tegevusi lõpuni teha, kui talle on loodud vastavad eeldused. Seega aitan ma lapsel ise teha. Loon keskkonna, kus vajalikud asjad on iseseisvalt kättesaadavad. Samuti ei paku ma üleliigset abi. Lapse jaoks on tähtis ülesande lõpetamine ilma abita. Isegi kui mulle tundub, et lapsel läheb asi natuke segamini, et sekku ma enne, kui ta abi palub. Ja siis aitan ka täpselt nii palju, kui parasjagu vaja on, et laps saaks iseseisvalt jätkata. Pärt paneb näiteks kampsuni lukku päris kaua aega kinni. Pusib ja pusib. Enamasti lõpuks õnnestub, aga mõnikord annab ta alla ja palub abi. Ma lähen alles siis ja aitan ainult protsessi pisut edasi. Muidu jääb tal saamata rahuldus ise tegevuse lõpetamisest ning laps harjubki mõttega, et ta vajab pidevalt abi. Ise tegemine kasvatab aga enesekindlust.
  9. Kui aga kõik ei lähe ideaalselt ning ilmneb ühiskonna normide järgi nö halb käitumine, toetan ma oma last emotsionaalselt. Nende rasketel hetkedel ei hakka ma lapsega võitlema, vaid aktsepteerin teda. Ma annan talle märku, et mõistan tema pahameelt ning toetan teda kas kohalolekuga või kui ta lubab, siis ka füüsilise lähedusega.
  10. Ma teadvustan endale, et mina olen eeskuju. See on ka kõige olulisem punkt. Ükskõik, mida teen mina või teised lapsega koos olles, laps märkab seda. Montessori pedagoogika järgi on lastel vastuvõtlik meel. Eriti tuleb seda silmas pidada lapse esimestel eluaastatel. Kõik, mis lapse ümber toimub, salvestub tema alateadvusesse. Nii õpib laps, kuidas olla inimene. Umbes 80% seostest ajus luuakse esimese kolme eluaasta jooksul. Sealjuures ei saa lapse alateadvus aru, kas see, mida ta näeb on päriselt või mitte (filmis, raamatus). Seepärast annan oma parima, et laps saaks kogeda seda, mida ma tahan, et ta endaga ellu kaasa võtaks.

Need on kõige lihtsamad asjad, mis igaüks saab ise oma lapse ja enda jaoks lapsevanemana teha. Või siis kõige raskemad, sest neid ei saa osta või teistelt saada. Neid tuleb kogu aeg ise teha. Lapse jälgimine ning tema tegevuste aktsepteerimine eeldab hetkes olemist ja teadvustamist, mis toimub. Minu kogemus ütleb, et kui ma vanemana suudan päriselt olla kohal ja mitte last mingi oma jamaga segada, avaldub laste ja tegelikult inimese imeline olemus. Looduse plaan inimese arenguks saab rakenduda. Laps on tõeliselt keskendunud, rahulolev, sisemiselt õnnelik ning sellisena leiab ta normaalses elukeskkonnas alati vahendid, mis aitavad tal looduse plaani ellu viia. Laps julgeb katsetada ning niimoodi saada just sellel hetkel vajalikke kogemusi ja teadmisi. Seega on minu jaoks Montessori õpetuste rakendamisel kõige olulisem leida viisid, kuidas olla parim variant iseendast, et niimoodi parimal moel toetada oma lapsi. Siin kohtuvadki minu jaoks jooga ja Montessori pedagoogika. Pole olemas eraldi laste maailma ja täiskasvanute maailma. Me elame kõik ühes maailmas. See, kuidas mina oma lastega käitun, loob tulevikku. Ka Maria Montessori töötas selle nimel, et inimesed, kes kasvasid ju kõik lapsest, oleksid paremad.

Täiskasvanud ja lapsed on rahul
pärast keskendumist ja lõpetatud tegevust. See on osa nende looduslikust vajadusest.

Olles ema, vastutan ma väga palju selle eest, milliseks kujuneb minu laste elutee. Ja lapsed kujundavad meie tuleviku maailma. Kui me tahame, et tulevik oleks parem, peame olema paremad vanemad, et kasvaksid paremad inimesed. Paljuski astuvad lapsed oma praegu veel väikeste jalakestega tulevikus seda rada, mille vanemad neile ette näitavad. Seega tasub investeerida iseendasse, et olla parem. Nii see spiraal toimib, kas ülespoole või allapoole. Ma töötan iga päev selle nimel, et spiraal läheks ikka üles, sest ma tunnen maailma ees vastutust.

Üks moodus, mida mina kasutan selleks, et olla parem ema, on meditatsioon tülide lahendamiseks. Vahel esineb ikka mul lastega konflikte, isegi juba Emmaga. Kui võimalik, eemaldun ma konflikti olukorras korraks, et saada selgeks ja leida lahendus konflikti lõpetamiseks. Vahel pean nõu näiteks ka Hendrikuga. Kui see parasjagu pole võimalik või ei tule meelde, teen seda tagant järele. Ehk hiljem rahulikult omaette olles istun vaikselt maha ja teen sündmuse oma peas uuesti läbi. Mõtlen, miks laps võis reageerida nii, nagu ta tegi. Ja miks mina ei suutnud jääda rahulikuks. Ja siis mõtlen läbi, kuidas ma oleksin võinud tegelikult käituda. Selliselt toimides suudan päris paljusid konflikte tulevikus vältida.

Montessori ja jooga on minu suured kired ning ma võiks neist igavesti kirjutada. Ilmselt plaaningi seda teha. Samas saab olla normaalne lapsevanem ja inimene ka ilma suuremat teooriat teadmata. Just see mind ka Montessori puhul paelus. Kogu metoodika on nii loomulik ning paljusid asju sellest metoodikast kasutasin ka mina juba ammu enne, kui ma Maria Montessori nime kuulsin. Kõige aluseks on looduslike vajadustega arvestamine ning heatahtlikkus ja kaastundlikkus laste, aga tegelikult kõigi inimest vastu. Soov teisi päriselt aidata, toetada ja olla hooliv. Soov luua lähedasi ning armastavaid suhteid. Need olid ka ju põhjused, miks me Kriti enda koju võtsime. Ma tahan ise kogeda ja õpetada ka lastele, et maailm on imeline paik, mis väärib avastamist. Avastamine eeldab aga enesekindlust, sallivust ja julgust ka ebaõnnestuda. Ja kõik need kümme välja toodud punkti kehtivad ju tegelikult mitte ainult laste, vaid kõigi inimeste puhul. Austust, sallivust, mõistmist, heatahtlikkust ja armastust ootavad kõik inimesed. Nende puudus tekitabki neid probleeme, mida praegu järjest rohkemad inimesed soovivad lahendada.