Kuidas olla oma elus rohkem kohal?

Kohalolu õpetamine on saanud minu viimase aja kõige suuremaks prioriteediks. Kohalolu kogemuses on olemas kõik see, mida inimestena otsime: stabiilsus, enesekindlus, rahu, õnn, lähedus. Ja loomulikult palju veel. See on nii, sest elus on kõik olemas. Kui me oleme elus kohal, saame elu küllusest ja headusest osa. Kui aga laseme meelel ringi rännelda ega fikseeri teha elusse siin ja praegu, ei saa meel meile elu headust edastada.

Mida siis teha, et olla elus rohkem kohal ja rohkem elu headusest osa saada?

  1. Alustada saab elu detailide märkamisest. Kõige lihtsam on lihtsalt fikseerida oma meel ühte punkti ja hoida seda natuke aega seal. Uurida, et mis asi see selline on, mida ma vaatan. Nagu väikene laps, kelle mõistuses pole veel kirjeldusi iga elu hetke kohta. Võimalikult uudishimuliku meelega ühe elu nüansi uurimine toob meid meelesegadusest eemale ja aitab avada ust kohalolusse. Mingi aja pärast võib valida järgmise detaili. Eriti tore, kui see detail on ilus.
  2. Sellest märkamisest saame tulla oma keha uurimisse. Märgata ja uurida, milline on meie keha ja mis siin toimub. Oled sa selle jaoks hiljuti aega võtnud? Uurida välja, mida keha vajab, et tunda ennast hästi? Mida paremas olukorras on meie keha, seda parem on kehas kohal olla. Mida rohkem võtame aega märgata oma keha, seda rohkem oleme keha ja keha vajadustega kontaktis. Sellest kohalolust tekib meil võimekus ja soov valida toidud, mis on kehale kasulikud. Tekib soov valida liikuda, olla looduses, sättida oma unerežiimi. Kõik kasulikud ja tervist toetavad harjumused tulevad loomulikult, kui oleme oma kehas kohal ja oma kehaga lähedased. Ning seda rohkem soovime kehas kohal olla. Ja terve keha toetab meie võimekust olla kohal ka kõigi teiste elu nüansside jaoks.
  3. Keha uurimisest saame liikuda edasi oma meele jälgimisele kõrvalt. Mis mõtted ja tunded seal ringi seilavad? Iga päev mõnda aega teadlikult oma meelt kõrvalt vaadates tekib harjumus ka väljaspool meditatsiooniaega järjest enam taibata, et meelevirvendused lihtsalt toimuvad ja nendega pole vaja kaasa minna. Me saame neid lihtsalt teadvustada ja lasta neist lahti. Ning liikuda tagasi soovitud tegevuse või objekti märkamise juurde. Tulla tagasi oma Elu juurde siin ja praegu.
  4. Kui oleme oma meelt juba mõnda aega jälginud, keha ja meele rahustanud ning seeläbi rajanud nende vahele silla, saame tabada, et meie sees on miski, mis seda kõike jälgib. Mis see on? Pöörates fookuse sinna jälgija poole, saame kogeda ühendust iseendaga. Olla tõeliselt iseendas kohal. Ja just selles kõige sügavamas kohalolus on olemas kõik need asjad, mida me igalt poolt mujalt kipume otsima. Seal on tõeline kohalolu iseenda jaoks, mis võimaldab samal ajal olla täielikult kohal Elu jaoks. See ongi jooga.

Kohalolu algab soovist ja väikestest sammudest, mida me oleme valmis oma heaolu jaoks iga päev tegema. Kohalolu algab valikust olla kohal. See algab märkamisest, märkamises püsimisest ja märkamise pikendamisest. Mida rohkem võtame aega selle teadlikuks praktiseerimiseks, seda lihtsamini see meil välja tuleb. Seda enam suudame astuda kõrvale meelesegadusest ning püsida heas suhtes oma kehaga. Ühendades keha ja meele üheks tervikuks, saame liikuda sügavamale, iseenda kohalolusse selles Elus siin. Kohalolu iseendas ongi aeg iseendale – kui pühendame kogu oma aja sellesse, et olla iseendas kohal, saame iseennast parimal moel juhtida mööda oma eluteed.

Paratamatu iseenda vajaduste tunnustamine

Inimeseks olemine on pidev teekond. Avastan iga päev iseenda kohta midagi uut ja huvitavat. Õpin ennast järjest paremini tundma. Osa sellest teekonnast moodutab iseenda vajaduste teadvustamine ja nende eest seismine. Oskus olla kohal enda jaoks, oskus ennast märgata, tunnustada ja enda eest hoolitseda.

Millist hoolt ma inimesena vajan?

Me kõike teame, et on olemas need elulised vajadused, ilma milleta üldse elada ei saagi ehk füsioloogilised vajadused. Abraham Maslow püramiidi kohaselt on need vee-, toidu-, une- ja seksuaalvajadus. Loomulikult käivad siia alla ka õhk, ilmaruum ja planeet, kus elada ning liikumine. Üldse kõik normaalsed asjad, mida inimene saab teha oma füüsilise tervise jaoks. Kui paljud meist saavad aga öelda, et need vajadused neil täielikult täidetud oleksid? Et püramiidi esimene korrus on korras?

Maslow püramiid

Minu teekond inimese ja joogapraktikuna on kinnitanud, et inimese heaolu ja võimekus olla armastav ja lahke, võimekus ennast teostada ja arendada, seisvad just nimel nendel esmastel vajadustel. Selles, kuivõrd hästi me suudame oma vajadusi märgata ja kuivõrd hästi nende eest hoolitseda.

Joogas on olemas mõiste karma (minu jaoks sarnane eestikeelse mõistega paratamatus), mis väljendub ka selles, et inimesel on kalduvus jätta oma teatud laadi primaarseid vajadusi tähelepanuta ning mitte nende eest hoolitseda. Sellest tulenevalt lööb tema elu värisema ega pole enam stabiilne. Mida enam vajadusi tähelepanuta jäetakse, seda vähem stabiilsust ellu jääb. Mingil põhjusel on inimesel raske neid natukene enesehävituslikke kalduvusi märgata ja neid muuta. Loomulikult esineb paratamatust ka püramiidi nö kõrgematel astmetel, mis on seotud inimese vajadusega turvatunde, armastuse, tunnustuse ja eneseteostuse järele.

Karmat kirjeldatakse tihti kui ringi, kus üks tegu viib teiseni ning nii see ratas muudkui veereb. Mida siis teha, et oma rattalt maha astuda?

Esimene märksõna ongi siin kohalolu. Kui oleme kohal, siis ei veere me rattaga kaasa. Esialgu piisab kasvõi sellest, et märkame ratta keerlemist. Sealt edasi saame teha samme ratta aeglustamiseks ja sealt maha astumiseks. Sellepärast ongi paljudes vaimsetes kultuurides töötatud välja kohalolu praktikad. Need võimaldavad meil rattalt maha astuda ning paratamatusest välja tulla. Kohalolus saame hakata teadvustama oma vajadusi ning saame leida jõu, et nende eest seista ja iseenda eest hoolitseda. Saame muuta oma esimese korruse stabiilseks ja tugevaks, et ehitada oma elumaja ehk isiksust suuremaks ja tugevamaks.

On paratamatu, et oma elu stabiilseks muutmiseks ja rattalt maha astumiseks on vaja olla rohkem kohal. Selleks on vaja õppida märkama, teadvustama ja uurima iseenda olemust – nii füüsilises kui hingelises plaanis.

Kohalolu annab meile võimekuse olla kohal iseenda jaoks, iseenda vajaduste jaoks. See annab meile võimaluse iseenda vajadusi ja iseenda isikut tunnustada ja toetada. Ja see annab meile võime õppida uusi teadmisi, mis aitavad iseenda isiku eest veel paremini hoolitseda.

Mida paremini me oma esmaste vajaduste eest hoolitseme ja iseenda jaoks kohal oleme, seda edukamaks muutume ka püramiidi kõrgemata astmete haldamises. Meil tekib turvatunne ja oskus seda kasvatada. Meil tekib võimekus luua armastavaid ja lähedasi suhteid, ka iseendaga. Me leiame järjest rohkem tunnustust ja heakskiitu ning selle kõige toel leiame võimaluse iseennast inimesena teostada.

On paratamatu, et inimese õnnelik elu seisab tema vajaduste märkamise ja tunnustamise najal. On paratamatu, et iseenda märkamine, armastamine ja tähtsustamine muudab meie elu paremaks. Ometi on paratamatus see, mis muudab selle aktsepteerimise vahel niivõrd raskeks ja lükkab ratast ikka samas suunas edasi.

Kohalolus on jõud seda kõike muuta. Paratamatult elada.

Kohalolu – olemine talumatus kerguses

Kui elu läheb talumatult raskeks, oleme me nõus taluma olemise kergust ja igavust. Seda mittemidagiütlevat miskit, mis sellesse süvenedes ütleb rohkem kui tuhat sõna. Olemises on kogu olemasolu, kõik mida me kunagi oleme otsinud. Aga seda ei saa otsida, seda saab lihtsalt tunda. Niiet loobudes otsimisest ja jäädes paigale, leiame me selle, mida me tulutult kogu aeg otsinud oleme.

Kohalolu on iseenda olemise tajumise esimene samm. Lõpetada igasugune otsimine ja lihtsalt jääda paigale. Mulle meeldib ütlemine, et ära otsi iseennast väljaspoolt iseennast. Me võime mõelda, tunda, käia, minna ja otsida – ometi ei leia me seda, mida päriselt otsime. Ainult kohal olemises saame kogeda kergust iseendana olemisest.

Kui tihti olen õppinud, et kogu elu keerukus kaob ära, kui ma lihtsalt enam ei püüa olla keegi teine, kogeda midagi veel erilisemat, teada veel rohkem. Kui ma ei otsi enam vastuseid sellele, et kes ma siis ikkagi olen ja mida ma tegema pean. Avastades hetke, saan ma avastada iseennast. Avastades iseennast saan ma kindluse selles, et ma olen olemas. Kõlab imelikult, aga nii see on. Ilma olemasolu kogemata ma ei tunne siiralt, et olen olemas. Ja kui ma iseenda eksistentsi ei koge, on elu üks igavene pudru ja kapsad. Iga väljakutse tundub tohutu raskusena ja iga uus samm tundub võimatu.

Kohalolus on kergus, kergus iseenda olemisest. Ja see kergus kandub kohalolust ja olemisest igasse tegevusse, mis siis teen. Ilma kohaoluta on vaja rakendada tohutult jõudu – nii füüsiliselt kui emotsionaalselt – et oma eluga hakkama saada. Olles kohal, on mul teadmine sellest hetkest, iseendast ja sellest, mis tuleb teha. See ongi enesekindluse alus. Kohalolu, olemine siin ja praegu, iseendana, oma kerguses tegutsemises.

Iga inimene kogeb vahepeal kohalolu, lihtsalt mõned inimesed suudavad kohalolu kogeda sagedamini, teised harvemini. Hea uudis on see, et kohal olemise oskust saab arendada. Jooga üks eesmärk on viia meie sügavasse ühendusse iseendaga. Olles ühenduses oma kehaga, emotsioonidega, meeltega ja teadvusega, oleme me tervik. Jooga tähendabki ühendamist, ühendumist. Ühendada kõik oma osad üheks tervikuks selles hetkes siin. Niimoodi ilmneb sügavam olemasolu ja selles olemise kergus. Iga inimene on kohalolu kergust kogenud, lihtsalt mõned kogemused kestavad kauem ja teised vähem.

Kui me suudame kogeda kohalolu ja selle kergust, miks me siis selles alati ei ole? Miks hülgame kohaolu kogemuse ja läheme tagasi tükkideks? Iga killuke meie tervikust erinevas kohas laiali. Kas kohalolu on talumatu? Usun, et peamisi põhjuseid on see, et kohalolu ongi algul meelele talumatult igav. Ja treenimata meel juhib inimese elu. Meie meel pole treenitud kohalolu kogemuses püsima ja sellest endale toitu leidma. Vastupidi, meel otsib toitu pidevalt ringi joostes ja rahmeldades. Meel otsib täiuslikkuse kogemust ehk otsib iseennast väljaspoolt iseennast. Ja kuigi see tundub huvitav, muutub hoopis ringi sahmimine ühel hetkel talumatuks. Taludes olemasolematuse talumatut olemust, hakkame otsima kohalolu.

Olen näinud, et enamasti leiavad jooga enda jaoks inimesed, kes on oma meele järel juba kogu maailma läbi jooksnud. Kas siis füüsiliselt või lihtsalt mentaalselt ja emotsionaalselt. Nad on kapanud ringi kõikjal võimalikes ja võimatutes kohtades ja saanud teada, et sellist elu on üsna raske taluda. Siis on nad valmis ületama igavuse piiri ja hakkama otsima kergust iseenda seest, kohalolust. Siis on nad huvitatud iseenda kergusest, kui nad lõpuks on kogenud, et hoopis see teine on üle teatud määra talumatu. Vähemalt minuga juhtus nii. Elu ilma iseendata ja kohaloluta muutus talumatult raskeks ning ma olin valmis proovima midagi muut. Ma nii väga tahtsin leida seda kergust olemasolust, olgugi, et sinna jõudmine võib vahel olla talumatult raske. Ometi on püüdluse raskus palju talutavam kui olemasolematuse raskus. Sest püüdluse teel kogen järjest enam, et kohal olemine, iseendana, kerguses, on meeletult meeldiv. Ja meelel pole enam üldse nii igav. Vastupidi, kergus muudub täitsa talutavaks. Meeletult meeldivaks.

Õnnestav Jooga

Tänapäeval mõistetakse jooga all eelkõige keha-meele treeningut, mis sisaldab kehaasendeid, hingamistehnikaid ja meditatsiooni. Erinevates koolkonadedes pisut erineval kujul. Kes on joogas käinud, teab isegi, et pärast tundi on palju parem enesetunne. Need, kes praktiseerinud kauem, on ilmselt tajunud selle imelise keha-meelepraktika positiivsete muutuste esinemist füüsiliselt ja vaimselt ning seeläbi tunnetanud jooga kasulikku mõju kogu oma elule.

Seda keha-meele treeningut on lisaks jooga praktiseerijatele nüüdseks juba uurinud ka mitmed teadlased. Rohkete uuringute põhjal on tehtud kindlaks, et jooga leevendab kroonilisi valusid ja haiguseid. Abi saab astma, diabeedi, südamehaiguste, ajuhaiguste ja paljude muude raskete haiguste sümptomite leevendamisel ning haiguse tagasi pööramisel. Lisaks parandab jooga inimese vaimset tervist ning on abiks mitmete tänapäeval üsna sageli esinevate meeleolu häirete ennetamisel või tervendamisel. Olgu see stress, depressioon, ärevus, sundkäitumine või mõni muu vaimne probleem, jooga aitab vaikselt sümptomeid vähendada ning tasapisi terveneda. Tervis ise on juba suur Õnn.

Üks jooga kasuliku mõju põhjuseid on paljude uurimuste põhjal selle mõju uitnärvile (vagus nerve). Uitnärv ühendab omavahel aju ehk meelt ning keha ja selle erinevaid oraganeid. Uitnärv on seotud parasümpaatilise närvisüsteemiga ehk selle osaga meie närvisüsteemist, mis aitab rahuneda, lõdvestuda, harmoniseeruda, terveneda. Uitnärvi seostatakse ka inimese võimega olla hooliv, armastav ja hell. Seega on uitnärvi mõjutamine üks põhjuseid, miks jooga tekitab tugevat heaolu tunnet. Uitnärvi hea toimimine vähendab negatiivseid emotsioone ning aitab olla parem versioon iseendast. Treenides oma uitnärvi tunneme sügavamat harmooniat oma keha ja meele vahel ning treenime ennast olema õnnelikumad.

Joogapraktikad sisaldavad erinevaid asendeid, mis kõik tekitavad isemoodi mõjutuse nii kehale kui ka meelele. Joogatajad teavad, et joogaasendisse süvenedes ning lastes selle mõjul ilmneda, kogeme erinevate joogapooside sügavamat mõju. Ja see mõju on tõesti eriilmeline. Ka teadlased on uurinud joogapooside mõjusid. On olemas asendid, mis tekitavad meis rohkem enesekindlust, iseendaga rahulolu ja seeläbi aitavad ennast paremini tunda. On olemas asendid, mis aitavad rohkem lõõgastuda, puhata, tasakaalustuda. Igal asendil on oma nüanss ning selle füüsiline ja psühholoogiline mõju annavad selle asendi kaudu meile erinevaid kogemusi ja omadusi.

Seades ritta õiged asendid ning kombineerides neid just sobivate hingamisharjustuste ning meelepraktikatega, sünnib terviklik joogatund, millel oma eriline mõju. Seda teab nii joogataja kui tänapäeva teadus. Seega saab jooga mõjul muuta ennast tervemaks ja õnnelikumaks, enesekindlamaks, tugevamaks, tasakaalukamaks.

Lisaks on joogas olemas see miski, mida pole võimalik teaduslikult uurida. Seda saab ainult kogeda ehk uurida läbi jooga. Olles tõeliselt joogas läbi õigete praktikate jõuame me sügavale särasse ja heaolusse, sellise Õnne juurde, mida ükski sõna ei suuda kirjeldada. Ja see ravib, tervendab, toetab, harmoniseerib ning õnnestab. See on põhjus, miks need, kes jooga enda jaoks tõeliselt leiavad, sellest kunagi ei lahku. Ja selle Õnne seest leiame teed ja võimalused, mis teevad jooga tegelikult millekski palju enamaks, kui lihtsalt keha-meele treeninguks. Nende teedeni jõudmiseks peame esmalt jõudma Õnneni.

Olemine – kohal, rahul, headuses

Kogu jooga olemuse ja samas eesmärgi saab võtta kokku kolme sõnaga: sat, cit, ananda. Eesti keelde saaks selle kolmainsuse tõlkida: olemine, teadmine ja õndsus. Ehk tean, et ma olen olemas ja tajun oma olemise õndsust. Selle poole me joogas püüdlemegi, iga oma teo ja mõttega.

Olemine, teadmine ja õndsus käivad käsikäes. Mida sügavamalt kogeme oma olemasolu, seda kindlam on meie teadmine iseendast ning seda sügavamat õnne olemisest me kogeme. Meil on olemas kohalolu, rahulolu, ja heaolu. Polegi vaja neid üldse kaugelt otsida. Sat-cit-ananadale lähenedes me tajume järjest sügavamalt ruumi ja aega enda sees ja ümber, me teame enda jaoks õigeid vastuseid ja oleme õnnelikud. On Olemine – kohal, rahul, headuses. Lõputu olemine kohal, igavene teadmine ja sädelev õndsus.

Kuidas on seotud teadmine ja rahulolu? Inimese treenimata meel, mis otsib pidevalt uut infot ja teadmist, tekitab rahutust. On pidev sisemine otsimine, analüüsimine, mõtlemine, kategoriseerimine. Sest me ei taju oma olemust ja selles olevat igavest teadmist. Kogu sellest sisemisest tööst, uue ja “õigema” teadmise pidevast püüdmisest tekib sisemine rahutus. Ehk rahutu meel tekitab füüsilist ja emotsionaalset rahutust. Rahutus võtab ära võime olla kohal, sest pidevalt on vaja kuskile minna. Kui mitte füüsiliselt siis mentaalselt. Ja kui me pidevalt ringi traavime, midagi otsime ja rahutud oleme, pole õndsusest mingit juttu.

Kui me läbi jooga ja meditatsiooni hakkame oma meelt treenima ja rahustama, saame olla järjest rohkem kohal. Kui me oleme rohkem kohal, saame rahuneda. Ja rahulolust ja kohalolust tekib koheselt heaolu. Väga lihtne valem, mis saab töötada mõlemat pidi. Kas sat-cit-ananda poole või sellest eemale. Kumba Sa sooviksid?

Kõige olulisem koht minu igapäevases rutiinis on joogal. Hommikul ja õhtul võtan endale vähemalt 15 minutit, et treenida oma keha ja meelt. Et rahuneda, tulla kohale ja nautida õndsust. Mida rohkem praktiseerida, seda paremaks läheb. Ja enam pole mul üldse vaja ennast sundida, et seda teha. Sest tõesti – elukvaliteedi vahe on lihtsalt nii suur. Ja joogast saadav heaolu on tohutult võimas.

Jooga aitab mul leida oma tõelise Olemise – kohal, rahul, headuses. Ja mida rohkem harjutada, seda kergem on seda Olemist endaga igasse toimetusse kaasa võtta. Seda õnnelikum elu on.

Tule Õnne sisse – Olemisse, kohal, rahul, õndsuses.

Sisemine selgus ja intuitsioon

Inimene tajub maailma läbi oma meelte. Meeled on tähtsad abivahendid, mis aitavad luua meie kogemust maailmast. Need abivahendid töötavad parimal moel, kui meel, millest meeled lähtuvad, on võimalikult puhas ja harmoonias. Ehk on olemas sisemine selgus.

Kui meel on segaduses, võib elu tunduda päris keeruline. Justkui miski pole õiges kohas ega tundu loogiline. On pidev ebaselgus ja kahtlemine. See tähendab, et puudub sisemine selgus. Kui sees on asjad arusaamatud ja segased, siis selliselt kogeme me kõike, mida meie meeled puudutavad. Kogeme selgusetust, mis viib ebakindluse, ärevuse, viha või hirmuni. Elu hakkab tunduma keeruline ja arusaamatu, miski ei tundu sobivat. Kas oled ka midagi sellist kogenud?

Kui ma näen, et minuga hakkab midagi sellist juhtuma, tean, et asi on sisemise selguse puudumises. Siis tuleb mul istuda maha, võtta kasutusele oma meditatsioonimeetodid ning sisemine selgus taastada. Sisemise selguse taastamise meditatsioonid on nagu auto esiklaasi puhtaks pühkimine. Musta esiklaasiga sõites ei näe korralikult välja, asjad tunduvad hägused ja segased ning õigest teeotsast võib väga kergesti mööda sõita. Halval juhul võib musta esiklaasi tõttu suisa teelt välja põrutada või õnnetusse sattuda. Keegi meist ei sõidaks kodust välja autoga, mille esiklaas on liiga must. Ometi on sisemine selgusetus täpselt sama ohtlik.

Meie meel vajab hoolt, nagu meie kehagi. Regulaarne treening meelele on sama oluline kui treening kehale. Kui meel on heas vormis, töötab ta kõige paremini ning meie kogemus maailmast on selge. Me näeme värve, tunneme lõhnu, kogeme ilu ja heaolu. Elu meie ümber paistab elav ja mitmekesine, sest kogeme seda vahetult, puhta meelega. Tunneme, et oleme õigel teel. Ilmselt olemegi, sest esiklaas on puhas.

Sisemise selguse olukorras ilmneb intuitsioon, meie tundemeel. Lihtsalt öeldes on intuitsioon võimekus tunnetada maailma eriti selgelt ning seeläbi teada eriti täpselt, mida ja kuidas teha, et saavutada parimaid tulemusi. Mida puhtam on meie meel, seda rohkem kogeme intuitsiooni ning seda suurema tõenäosusega teeme enda jaoks kõige paremaid valikuid.

Sisemine selgus hoiab sisemist puhtust ja harmooniat, see hoiab meie meeled erksad. Seetõttu oleme ärksamad, teravamad, taibukamad ja avastame ennast järjest rohkem igas olukorras teadmas täpselt, mida ja kuidas tuleks teha. Sisemine selgus on võti heaolule, efektiivsusele ja harmooniale.

Aie joogas võtame endale juulikuus puhkuse sees aega iseendale, et õppida hoidma oma meelt selgena ja õppida kasutama oma intuitsiooni. Online meditatsioonikursus on ligipääsetav kõikjal, kus saad püüda kinni paar pulka internetti ning umbes 15 minutiks rahulikult maha istuda. Online’s kohtume kaks korda nädalas kokku kuus korda. Kogu online kursus jääb Sulle järelvaadatavaks kaheks kuuks, et saaksid sisemisi praktikaid endale sobival ajal ikka uuesti läbi teha ning oma oskust selgust hoida veelgi parandada.

Kursuse online kohtumised toimuvad kell 20-20.15. Oled oodatud Zoomi järgmistel aegadel:

Esimene nädal: 04.07 ja 07.07, “Meele puhastamine”

Teine nädal: 11.07 ja 14.07 “Sisemine selgus”. Lisaks on 14.07 enne meditatsiooni võimalik kuulata 30-minutilist loengut sellest, kuidas oma igapäevaste harjumustega toetada sisemist selgust.

Kolmas nädal: 18.07 ja 21.07 “Intuitsioon”

Kui samal ajal toimub mõni vahva suvepidu, saad tunni ju igal ajal järele teha.

Siin on FB event.

Sisemine selgus annab nii palju juurde, et tasub proovida seda juurde luua. Kui tuled meiega selgust looma ja intuitsiooni tabama, anna sellest teada aiejoogast@gmail.com.

Kursuse tasu on 48 eurot, mille saad tasuda Aie jooga Stebby kontol või ülekandega Eluõis OÜ kontole EE472200221074972833.

Kohtume meditatsioonikursusel!

Sisemine selgus

Enesekindlus: Õnneliku Elu Loomise Jõud

See lause jõudis minuni ühel selle kevade varahommikul, kui hakkasin just meditatsioonist oma argisesse hommikusse suunduma. Lause haaras mind täielikult endasse, sest tundsin, et koos selle lausega jõudis minuni tohutu hulk tarkusi ja õpetusi, mis selles lauses sisalduvad ja ennast tasapisi mulle avavad. Kui lause mu meelde jõudis, tekkis sisemine kirgastus: tekkis äratundmine, et see on midagi erilist, midagi, millest kinni hoida. Tundsin, et minuni jõudnud sõnum sisaldab vastuseid paljudele mu küsimustele ja väljakutsetele elus. Võtsin sellest kinni, hakkasin kasutama ja uurima. Ja ma tunnen, et see alapealkiri mu eluraamatus loob ühte väga ilusat peatükki.

Vahel on nii, et mõni idee on hiiglama suur ning on lausa raske teda sõnadesse ära mahutada. Siis tuleb lasta sellel mõttel settida ja maailmas oma koht leida. Tundsin juba kaua aega, et miski minu sees küpseb, aga ei osanud seda kuidagi täpselt sõnastada. Teadsin ja usaldasin, et pean endale aega andma, et ma oleksin valmis. Siis tulevad ka sõnad, mis on suurele mõttele täpselt parajad. Selliseid õigeid sõnu ei saa mõtlemisega õigesti ritta seada, nad lihtsalt sättuvad ise paika ja annavad siis endast teada. Siis kui on valmis. Nii juhtus ka selle mõttega. Ja siis hakkavad kõik asjad järsku selle idee järgi sättuma ja looma seda, mida lubavad: enesekindlust, jõudu, loomist ja õnne.

Olen juba pikka aega kogunud jõudu ja enesekindlust, et viia läbi joogaretriiti. Tõesti, kaua. Samas tundsin, et ei taha teha niisama retriiti, vaid ikka sellist, kus mul tõesti midagi jagada on. Kui see ilus lause ennast minu sees valmis sättis, sain aru, et seda ma olengi oodanud. Sellest ma tahangi joogaretriidi teha – Õnneliku elu loomisest ja enesekindlusest selle osana.

Aie joogas oleme pühendanud palju tunde oma sisemiste energiate tunnetamisele, uurimisele ja valdamisele. Meie sisemised energiad on meie emotsioonid, meie loomise jõud. Inglise keeles on sõna “emotion” ehk “energy in motion” – energia liikumises. See on see energia, mida me kasutame liikumiseks ja loomiseks. Mida ilusamat energiat me liikumiseks kasutame, seda ilusam elu meil on. Väga lihtne. Kuidas aga oma energiat ilusana hoida? Selleks on vaja jõudu: Õnneliku Elu Loomise Jõudu. Kui on piisavalt sisemist jõudu, saavutame teatava stabiilsuse, kindluse endas. Enesekindlus ongi tegelikult ilusate energiate esimene tase, see, millele kõik muu ehitub. Kui on jõud ja siis enesekindlus, saame järjest tõusta oma ilusate energiate skaalal.

Kui olin saanud endasse Õnneliku Elu Loomise lause ja taipamise, kuidas see kõik käib, jõudis nö juhuslikult minuni teadmine ühest kuulsast psühhiaatrist ja vaimsest õpetajast, David R. Hawkinsist. Tema koostas oma pika elutöö käigus tabeli inimese energiatasemetest ja sellest, mida need energiad meie elus loovad. See andis mulle veelgi enesekindlust juurde, et minu sees küpsenud pealkiri koos selles sisalduvate paksude raamatutega on tõesti õige. Nähes seda David R. Hawkinsi tabelit pole mul öelda muud, kui olen nõus. Oluline samm õndsuse (bliss) poole ongi enesekindluse arendamine.

Kasutades seda tabelit illustreerimaks inimese elu, siis alla 200 on elu üks paras kannatus. Aga see on see, kuhu meie autopiloot, stress, kiirustamine, ebateadlikkus ja negatiivsed emotsioonid meid kisuvad. Et ületada 200 piir, on vaja sisemist jõudu. Siis jõuame enesekindluseni ja saame hakata elu Õnnelikuks looma. Samas tean, et teekond püsiva 200 peal olemiseni pole üldse niisama kerge. See nõuab tõesti jõudu, juhatust, toetust ja tahet. Samas tean, et see on kõiki pingutusi ülimalt väärt.

Olen enesekindluse lause ja selles sisalduva Õnne Õpetuse minuni jõudmise hetkest sellest kindlalt kinni hoidnud, kogu oma jõuga. Olen uurinud, katsetanud ja taibanud. Tahan väga seda jagada.

Kohtume joogapäeval!

Looduse ideaalne tasakaal: looduselemendid ja jooga

Juba vanas Indias ning mitmes teises iidses kultuuris vaadeldi loodust kui tervikut, mis koosneb miljonitest erinevatest protsessidest. Nii, nagu seda kirjeldab ka meie tänapäevane teadus. Iga protsessi või terviku sees on järgmine ja veel sügavam ning peenem kiht. Näiteks inimese pealtnäha tihke ja terviklik keha koosneb sügavamal tasandil rakkudest ja rakud omakorda kes teab kui paljudest veel väiksematest osadest. Ehk iga makrokosmose sees on mitu väikest mikrokosmost.

Ajurveeda, iidse India tervise hoidmise ja taastamise õpetuse, ning jooga kohaselt koosneb nii mikrokosmos kui makrokosmos oma algsel tasandil viiest looduse elemendist. Need on maa (Prithvi), vesi (Jal), tuli (Agni), õhk (Vayu) ja ruum (Akash). Iidsed õpetused räägivad, et maailma loomise ajal loodi need viis elementi ning viie algelemendi koostöös kogu ülejäänud loodus. Igas objektis, ükskõik kui suures või väikses, on kõige algsemal tasandil olemas need viis jõudu oma unikaalses tasakaalus, et luua just selline vorm või süsteem, nagu looduses parasjagu vaja. Igal objektil on oma unikaalne ideaalse avaldumise valem.

Rakutasand

Loomulikult on need viis looduselementi olemas ka inimeses. Öeldakse, et juba inimese eostamise hetkel ehk siis igaühe isikliku suure paugu ajal, millal tema loomine algab, luuakse selle inimese algelementide ideaalne tasakaal, selle inimese Prakriti. Prakriti on selle konkreetse inimese füüsilise ja psüühilise avaldumise ideaalse vormi valem ja see valem elu jooksul ei muutu. Iga inimene loodi unikaalseks, samal ajal ideaalseks ja looduse tervikusse sobivaks. Vaatamata sellele ideaalsele plaanile juhtub üsna tihti, et see ideaalne avaldumise vorm läheb elustiili ja keskkonna mõjude tõttu paigast ära ja valem pole enam tasakaalus. Siis ilmneb tasakaalutus nii füüsilises kui psüühilises vormis ehk haigused ja ebakõlad nii sees kui väljas.

Ajurveeda õpetab, kuidas läbi elustiili muutuste oma füüsiline ja psüühiline tasakaal jälle paika viia. Tehes kindlaks oma ideaalse valemi, saame püüelda tagasi selle poole. Eelkõige õpetab ajurveeda oma tasakaalu leidma elustiili muutmise, näiteks oma toitumise ja muude harjumuste muutmise, või erinevate teraapiaprotsesside läbi. Jooga õpetab aga veel lisaks, kuidas tuua see tasakaal oma kõige sügavamast sisemusest väljapoole, psüühikasse ja kehasse nii, et elustiili muutmine pole eesmärk, vaid tulemus. Jooga õpetab ühenduma iseendaga ning seeläbi märkama ja uurima oma keha ja psüühika algseid elemente, looduselemente. Jooga õpetab, kuidas neid elemente tasakaalustada läbi liikumise ja asendite, hingamise, meditatsiooni ning iseenda pideva teadvustamise ja uurimise. Ning läbi mõne salanipi veel.

Mina olen läbi jooga leidnud oma füüsilises kehas ja psüühikas palju suurema tasakaalu ning lähenenud oluliselt oma algsele Prakritile ehk sellele ideaalsele vormile, mille loodus mulle loomise hetkel lõi. Läbi jooga olen ma jõudnud taipamiste ja kogemusteni, kuidas ja millal midagi teha, nii, et oma tasakaalu kõige vähem häirida. Kui ma ise kogen oma keha ja psüühika algset olemust ning ehituskivisid, olen ma võimeline nende parima tasakaalu eest ka hoolitsema. Jooga õpetab, kuidas oma ideaalne valem kõigi teiste ümbritsevate valemitega ühte toimivasse süsteemi seada nii, et kogu olemasolev läheneks tasapisi oma ühise ideaalse avaldumise valmini.

Kui soovid veel rohkem teada looduse viie elemendi ning ajurveeda ja jooga kohta nende viie elemendi valguses, ootan Sind kursusele. Olen väga põnevil, et jagada oma jooga- ja ajurveeda õpingute ja aastate pikkuse praktika tulemusi ja õppetunde ning koos teiega avastada looduse ja jooga kohta veelgi rohkem.

Elu süvatasand ootab avastamist

Jooga – minu elu tasakaalustaja

Olin teismelisena pigem rahutu loomuga – otsisin, tahtsin teada, kogeda ja palju. Mingil hetkel tundsin justkui, et ma ei leia seda, mida ma otsin. Kuigi ma seda endale teadlikult ei teadvustanud, tean nüüd, et see teadmine otsitu mitte leidmisest jõudis ühel hetkel minu alateadvusesse. Kui läksin ülikooli muutsin oma elu teadlikult rahulikumaks ja hakkasin süvenema. Mitte niivõrd sellesse, millesse ehk oleks oma juuraõpinguid silmas pidades pidanud süvenema. Mind paelusid rohkem füüsika, keemia, loodus, universum. Ja maagia. Näiteks otsustasin täpselt keset oma esimest eksamiperioodi lugeda järjest läbi kõik Harry Potteri raamatud. Sest need olid lihtsalt nii põnevad ja täitsid mingi lünga, mis minusse oli jäänud. Sain juuraeksamid ka enam-vähem tehtud, aga midagi ülemäära põnevat ma seal lõputust teooriast enda jaoks kahjuks ei leidnud. Minu põnevaimad ained viie aasta jooksul ülikoolis olid tegelikult valikained usuteadusest – tundsin, et seal üritatakse kirjeldada midagi, millest ma tahan teada.

Nüüd hiljem asjale tagasi vaadates saan aru, et kogu see sisemine muutus minus sai alguse joogalikust liikumisest. Nimelt hakkasin mõned aastad enne ülikooli minekut üsna regulaarselt tegelema keha-meele treeningutega. Tollal tõesti lihtsalt treeningutega, mis tasakaalustasid midagi minu sees ja suunasid vaatama sügavamale elu pealispinnast. Ja kindlasti suunas mind otsima kaasaegne tants, mida alates 15. eluaastast mitu korda nädalas harjutasin. Suundusin otsima ja vaatama: kaugemale sellest, mis oli minu ees, sest teadsin, et ma janunen millegi enama järele.

Nende otsingud kestavad loomulikult siiani. Olen saanud palju vastuseid, teadmisi, kogemusi ja oma teel jätkates saan neid kindlasti juurde. Mind on juhendanud mitmed joogaõpetajad, suunamudijad, koolitajad. Kõige enam on nad minu juhendanud otsima enda eest ja usaldama ennast. Kui ma saan kuskilt midagi teada, ei usu ma seda lihtsalt niisama. Ma katsetan ja uurin – kas see tõesti kehtib ka minu puhul? Kui jah, olen saanud targemaks ja kogemuse juurde. Kui ei kehti, siis olen samuti selle teadmise võrra rikkam.

Oma teekonnal olen avastanud, et püsivus on kõige olulisem element oma teekonnal edenemisel. Ükskõik, kas see teekond on sisemises või välises maailmas. Lisaks olen avastanud, et mõlemad – väline ja sisemine – on tasakaalu mõttes võrdselt olulised. Igas mõttes. Mulle meeldib mõte, et hakkama saamine oma elu väliste asjadega ning õnnelikkus elust näitavad seda, kui arenenud me vaimselt oleme. Füüsilise ja vaimse arengu tasakaalus hoidmine on minu jaoks väga oluline.

Minu igapäevane rutiin toetab minu elu füüsilist ja vaimset tasakaalu. Igal hommikul pühendan kindla aja kindlatele joogalikele hingamisharjutustele ja meditatsioonile, et minu meel oleks tasakaalukam. Nii olen ma ka heatahtlikum, mõistvam, arukam ja õnnelikum. Olen avastanud, et igapäevane joogaasendite praktiseerimine hommikul ja õhtul muudab mu keha tervemaks, sirgemaks, tugevamaks, vastupidavamaks. Kehaline enesetunne on oluliselt parem ja seeläbi ka minu võimekus asju füüsiliselt korda saata. Jooga tasakaalustab minu keha ja vaimu ning neid omavahel.

Lisaks olen avastanud, et mul on veel palju avastada. Ikka on mul aegu, kus olen liiga stressis. Ikka on hetki, kus ma ei käitu nii hästi, kui ma tean, et võiksin. Vahel teen natuke valesid valikuid. Samas ma tean, et jooga aitab hoida seda kogu elu, isegi selle kõige kaootilisematel hetkedel, ikkagi teatavas tasaaalus. Jooga aitab hoida üleval lootust ja aitab hoida suunda. Sest ma tean, et kui ma olen püsiv, tulevad alati lahendused. Asjad lähevad pärast raskust ikka kergemaks. Mõnel hommikul ärkan üles ja saan meditatsiooni ajal järsku vastused kõigile küsimustele, mis mind vaevavad. Mõnel õhtul pärast süvavenitusi ja lõdvestust tunnen, et mu keha on nii heas tasakaalus ning uni tuleb eriti kosutav. Tunnen täiuslikku harmooniat – nii kehas kui vaimus ja neis omavahel. Ja need hetked laevad täiega igaks uueks väljakutseks. Ja võimaldavad võtta vastu suuremaid projekte – sees ja väljas.

Jooga on andnud mulle enesekindluse, et tegelikult on mul olemas lahendused kõigile olukordadele. Minus on olemas tasakaalustaja kõigile tasakaalutustele. Ja iga päev on mul neid hetki, millal ma seda tean, järjest rohkem. Jooga on andnud mulle usalduse elu vastu ja iseenda vastu selles elus. Ma tean, et ma saan alati võtta kasutusele mõne oma tuhandest tehnikast ja olukorra kasvõi natukene paremaks muuta. Ma saan hingata välja on pinged, rahustada oma viha, lohutada oma kurbuse. Ma saan läbi lõdvestuse vabaneda füüsilisest valust. Ma saan läbi kindlate asendite muuta ennast tugevemaks ja enesekindlamaks. Mul on võimekus läbi sisemise juhtimise jõuda kontakti oma sisemise sügavuse kõige sügavama sügavusega ning ammutada sealt jõudu juurde. Jooga on õpetanud mulle tohutuid võimalusi oma elu tasakaalustada. Ja jooga on õpetanud mulle, et vahel on kõige õigem lihtsalt alistuda ja lasta asjadel juhtuda nii, nagu on vaja. Ja teada, selle kõige all on uus ja veel parem tasakaal. Kui ma jään endale kindlaks, tajun oma suunda ja teed, on mul võimalik selles elus ainult võita.

Tapas ehk oma karma koorma põletamine

Joogas on teada üks eriline arengu kiirendamise tehnika – tapas. Iseendale teadlikult väljakutse esitamine. Ja sellise väljakutse, mis tõesti paneb proovile. Tapas on teadlik ja sihikindel pingutuse hoidmine, iseenda teadlik pingega harjutamine. Pingega harjumine õpetab pingesse lõdvestumist. Lõdvestumine eeldab kõige ebaolulise maha jätmist. Kogu selle koorma, mis on ülearune.

Sõna tapas tähendab otsetõlkes kuumust või hõõgumist. Veedades, India kõige iidsemates vaimsetes tekstides, oli joogide esmanimetus tapasvin ehk tapase kui teadliku eneseväljenduse praktiseerija. Jooga üheks põhiliseks alustalaks ongi tapas ehk intensiivne keskendumine valitud tegevusele, intensiivne praktika. Läbi tapase toimuvad arenguhüpped, nii joogas kui elus. Sest tapase kuumuses põletatakse karma, meie alateadlikud tendentsid, ihad, püsimatus, rahutus, egoism. Niiet kui soovid saavutada mingis oma elu valdkonnas järgmist taset, on tapas see tee.

Tapas – taotlus, tahtejõud ja vastupidavus

Tapas algab kindla suunatud taotlusega teha oma elu mingis osas ebamugavaks, aga samas läbi teadliku ebamugavuse põhjustamise hoopis paremaks. See tähendab, et annan endale lubaduse teha mingit enda jaoks mitte harjumuslikku kasulikku tegevust mingi kindla perioodi jooksul. Ükskõik, mis juhtub, ma jään oma lubaduse juurde ja ületan seeläbi vana harjumuse ja loon ellu muutust. Näiteks võin ma lubada, et mediteerin igal hommikul viis minutit 40 päeva järjest. Või luban endale, et kaks kuud ma suhkrut ei söö. Üldse. Samuti võin lubada, et loobun täielikult sotsiaalmeedia kasutamisest nädalaks ajaks. Ükskõik, mis on see tegevus, tuleb see kindlalt määratleda. Nii tegevuse kui kestvuse osas. Et oleks selgus ja tugipunkt. Taotlus peab olema selge, arusaadav ja kindel. Siis on lihtsam selle juures püsida.

Teine samm on tahtejõu leidmine, kasutamine ja kasvatamine.

Mõnel inimesel on loomulikult tahtejõud hästi suur ja selle leidmine pole eriline probleem. Kui on päriselt teada, miks midagi teha, siis ongi tahtejõud kohe olemas. Sest me näeme vaimusilmas tulemust, mille teadvustamine annab jõudu. Kui oled seda ettenägemise või tuleviku tunnetamise protsessi ning seeläbi tahtejõu leidmist harjutanud, on see selge. Kui aga tahtejõudu varem treeninud pole, on see “lihas” pigem nõrk. Tapas aitabki jõudu treenida. Esialgu, kui loomulik lihas veel nii tugev pole, aitab iseenda motiveerimine. Üks viis on püüda taibata ära, et selle valitud tegevuse juures püsimine annab mulle eriti häid ja oodatud tulemusi ning vähendab kannatusi. Või siis lihtsalt lubada endale mõni auhind :). Kui tekib taipamine tegevuse tulemuse kasulikkuse osas, tekib koheselt ka tõeline jõud, mis võimaldab püsida valitud teel. Ilmselt ükski auhind pole nii hea, kui vähem kannatusi ja rohkem rõõmu.

Kolmas samm on vastupidavus.

Kui võhma on vähe, tuleks alustada kergemate ülesannete ja lühema perioodiga. Sest igast eduelamusest, saavutusest, vastupidavusest tekib vastupidavust juurde. Kui seada endale taotlus, mis täpselt parajalt ületab mugavuse piiri, siis on kergem vastu pidada. Ja järgmisel korral on tahtejõud ja vastupidavus kasvanud.

Tapas vähendab egoismi ja suurendab harmooniat

Inimese alateadvusesse on sisse kirjutatud egoism – mina kohta käivad mõtted ja uskumused, mis meie elu juhivad. Mis meeldib, ei meeldi; mida jõuan, ei jõua; mis on hea, mis mitte jne. Tapase kõige suurem eesmärk on neid piiravaid alateadlikke kalduvusi vähendada. Läbi keskendumise, püsivuse, eesmärgistatud tegevuse, tahtejõu ja vastupidavuse. Tapas on joogalik alateadvuse puhastamise viis. Tapas lihtsalt sunnib meid mingeid alateadlikke harjumusi maha jätma. Muidu pole võimalik vastu pidada, sest koorem on liiga raske. Iga ületatud kalduvus annab juurde sisemist ruumi, vaikust ja heaolu. Läbi teadliku ja eesmärgipärase pingutamise suurendame oma vastupidavust välisele stressile, ilma sisemiselt stressi kogemata. Sest me õpime pingesse lõdvestuma.

Pinge on maailma sisse kirjutatud. Tapas õpetab meid valima, kuhu me pinge soovime asetada. Kas sinna, kuhu see alateadlikult läheb ehk kuhu harjumus selle viib või valime panna pinge sinna, kuhu me ta teadlikult ise soovime. Näiteks igahommikune pingutus, et kasvõi viis minutit mediteerida, eemaldab palju teisi pingeid, mida muidu päeva jooksul kogeksime. Lihtne taipamine, et mingi asi on tegelikult minu jaoks kasulik ja aitab vältida soovimatuid pingeid, aitab hoida tapast.

Tapase vägi

Tapas õpetab seadma asjakohaseid eesmärke, kasvatab tahtejõudu ja vastupidavust. Tapas õpetab meile stressi juhtimise olulisust. Kui pingestame õiges kohas, saab õiges kohas toimuda lõdvestus. Joogas on üks ütlemine: miski ei suuda seista vastu tapase väele. Ehk miski pole suurem kui inimese enda teadlik pingutus, pühendumine ja keskendumine kindlas suunas. Tuleb lihtsalt oma sisemist jõudu kasvatada ja õigesti juhtida. Soovitan proovida. Mina olen tapasega oma elus tõelisi imesid korda saatnud. Asju, mida minu karma koorem mulle üldse loomulikult ette ei näinud. Jätkan oma tapasvini teed, et veelgi rohkem imesid pimedatest karma koobastest välja tuua.

Selles koopas oli paradiis (Tais, detsember 2021)