Mured mõistusega ja jooga mõistuse valdamiseks

Mitmed Idast pärist õpetused rõhutavad oma mõistuse valdamise olulisust. Nii budismis kui joogas kasutatakse erinevaid tehnikaid, mis õpetavad oma mõistust märkama, vaigistama ja otstarbekalt kasutama. Rõhutatakse meelerahu olulisust kui ühte põhilist alussammast õnneliku elu saavutamiseks.

Meelerahu tähendab seda, et meeled ja mõistus on rahulikud. Et on rahulolu sellega, mis on. Selleks, et olla rahul sellega, mis on, peab esmalt tegema kindlaks, et mis siis ikkagi on. Seda, mida päriselt on, saame teada siis, kui kogeme hetke. Vaatame enda ümber avatud silmadega ringi, kuulatame, nuusutame, katsume ja maitseme – kogeme Elu selles hetkes siin ja praegu. Olen märganud, et kui ma juba võtan vaevaks päriselt teha kindlaks, mis siis ikkagi praegu siin Elus toimub, tekib koheselt rahulolu. Meeltele on antud töö uurida ja mõistusele ülesanne uuritud kogemusi talletada, analüüsida. See on vaikne, rahulik ja nauditav kogemus. Midagi, mida saab hästi uurida, kui vaadata väikesi lapsi rahulolevalt kasvõi kivisid üksteise otsa ladumas. Totaalne kohalolu, keskendatus, meelerahu ja rõõm Elust. Kui ise selliseid meelerahu hetki kogen, tunnen, kuidas iga rakk mu kehas rõõmustab, ka mu aju. Kõik on täpselt õigele joonele joondatud. On rahu ja pole muret.

Mure tekib alati siis, kui reaalsust enam ei koge. Kui mõtted minevikust, tulevikust või kasvõi oleviku projektsioonist saavad Elust olulisemaks. Tekib virtuaalne reaalsus ning meeltel pole enam tööd. Mõistus muutub ka rahutuks, sest mõistusel pole ka asjalikku tööd. Nagu laps või kasvõi täiskasvanud inimene, kellel pole olulist ülesannet või eesmärki elus, hakkab ka mõistus ülesande puudumisel lihtsalt suvaliselt toimetama. Süsteemi kokku jooksutama. Tekib üks suur mure mõistuse pärast. Sest meeltel ja mõistusel meeltest tulnud informatsiooni tõlgendajana ja töötlejana pole asjalikku tööd.

Kui asjalikku tööd pole, siis on aega liiga palju tegeleda vana informatsiooni kaevamisega ja tulevikku projitseerimisega. Meenutada ja kujutada ette kõiksugu olematuid asju. Ennast veel rohkem elust lahti haakida. Ja minu kogemus ütleb, et mida kaugemal Elust ja sügavamal alateadvuse mängudes, seda vähem on rõõmu, rahulolu ja Õnne elamisest. On üks suur mure. Tahaks Elu juurde tagasi, aga kuidas saada?

Jooga õpetab oma mõistust asjalikult kasutama, et muret mõistuse pärast oleks vähem ning mõistus saaks rohkem teha päris tööd. Aidata seda Elu siin analüüsida, teha realistlikke plaane, pidada meeles olulisi asju. Mõistus tahab olla interaktiivne, kogu aeg reaalsusega kontaktis, et asjakohaselt töötada. Joogas õpitakse mõistust kasutama läbi keskendumise, uurimise ja teadliku kasutamise. Joogas pole tegelikult sellist mõistet nagu meditatsioon, see on Lääne mõiste. Joogas aitavad mõistust ja meeli paremini kasutama õppida:

  • pratjahara ehk meelte tagasitõmbamine, oma meelte üle kontrolli võtmine, meelte teadlik suunamine
  • dharana ehk keskendumine, keskendumise valdamine
  • dhjana ehk mõistuse teadlik ja suunatud kasutamine kindlal eesmärgil, keskendumise ja meelte juhtimise tulemusel tekkinud oskus ja praktika on mõistuse korrastamiseks; teadlik mõistuse kasutamine

Olles ise neid tehnikaid aastaid kasutanud tean ma, et need tõesti aitavad. Kaasaja joogatehnoloogia põhineb suuresti iidse India joogi Patanjali “Joogasuutratel”, mille järgi koosneb jooga kaheksast harust. Ainult üks haru kaheksast on asendid. Pratjahara, dharana ja dhjana on kõik eraldi harud. Aie jooga tundides õpime tasapisi kasutama kõiki jooga kaheksat haru, et tõelisest joogast tõelist kasu saada.

Niiet, olles kohal, kasutades oma meeli Elu uurimiseks ja mõistust reaalsuse tõlgendamiseks, saame oma mured viia miinimumi ja Õnne maksimumi. Tasub proovida neid iidseid tehnikaid, mis tõesti aitavad jõuda Joogasse. Ehk ühendusse iseendaga ja Eluga.

Meie kolm sõpra meelerahus: Pratjahara, Dharana ja Dhjana

Emotsionaalsest pingest vabaks

Minu elus on üks päev, mis jääb mulle igaveseks meelde 12. märts 2016. Selle laupäeva hommikul sain ma teada, et pärast pikka ootust ja ettevalmistust olen ma jäänud rasedaks. Sain teada, et pisikene Pärt kasvab minu kõhus. See erutus ja elevus viisid mind taevasse. Samal hommikul sõitsime abikaasa Hendrikuga koos Viljandisse koolitusele. Olime terve tee vait ja mõtlesime ainult sellest, et mis elu meid siis nüüd ees ootab – me saame lapse.

Viljandis ootas meid ees järgmine üllatus, mis muutis meie mõlema elusid sama palju kui teadasaamine lapseootusest. Me saime teada, et enda negatiivseid emotsioone saab vabastada. Tollel hetkel me neid negatiivseid emotsioone küll ei kogenud, aga sügaval hingesopis oli igasugust jama kogunenud elu jooksul kuhjaga. Ingvar Villido välja töötatud Teadliku Muutuse Kunst (TMK) andis minu ja abikaasa eluvaatele täiesti uue vaate – neutraalse. Hakkasime usinalt tehnikaid kasutama ning ajapikku käisime läbi ka teised TMK kursused. Aga emotsioonide vabastamise oskus ning teadlik sügavam teadasaamine iseenda olemusest olid kõige olulisemad asjad, mida endaga kaasa võtsime. Need olid elumuutvad. Mis või kes iganes ajastas selle uue emotsionaalsest pingest vabanemise oskuse minu jaoks täpselt emaduse alguse ajale, oli küll väga tark. Minu emadus oleks ilma selle oskuseta olnud hoopis teistsugune. Ja ka minu laste elud. Ja kõik muu.

Koos emotsioonide vabastamise teadliku kasutamisega tekkis minu ellu hoopis rohkem vabadust ja vähem suhtumisi. Hiljem olen saanud teada, et maailmas on olemas ka veel teisi emotsioonide vabastamise meetodeid, mida ka olen edukalt kasutanud. Ning lisaks olen järjest enam märganud, et tegelikult vabanevad emotsionaalsed pinged ka joogapraktika ajal. Samas, kui oskad seda protsessi teadvustada ja teadlikult juhtida, juhtub see palju kindlamalt ja sujuvamalt. Pärast harjutamist muutub emotsioonide vabastamine keha jaoks püsivaks ja naturaalseks oskuseks. Ning emotsionaalset pinget kuhjub palju vähem ning see vabaneb kiiremini. Ma ei saa väita, et ma pärast emotsioonide vabastamise oskuse omandamist enam kunagi negatiivseid emotsioone poleks kogenud. Küll aga saan ma väita, et kogen neid kordades harvemini ning leebemalt, kui varem. Ning mul on kindlus, et ma saan ennast nendest pingetest tegelikult ikkagi vabastada.

Olen enda elus näinud, kuivõrd suurt rolli mängib see, kui inimene õpib oma emotsioone haldama. Ja vajadusel neid vabastama ning olema neutraalne. Nagu mainitud, on erinevaid viise soovimatute emotsioonide vabastamiseks mitmeid. Eelmisel nädalal tutvustasin Aie jooga tundides Ameerika füüsik Lester Levensoni loodud meetodit, mille õppisin oma krija hatha jooga õpetajalt. Lester Levenson mõistis, et tema kannatusi ei põhjusta mitte keegi muu, kui tema ise oma negatiivsete emotsioonidega. Ning selle asemel, et teisi süüdistada, tundeid alla suruda või neid läbi elada, saab ta emotsioonid lihtsalt vabaks lasta. Ja seda ta tegigi. Lester Levenson taastas oma tervise pärast kahte südameatakki ja elas veel palju aastaid õnneliku mehena. Ning oma meetodit jagas ta ka teiste inimestega.

Olles näinud, kuivõrd mõjusamaks muutuvad joogapraktikad juhul, kui inimesed omandavad oskused oma emotsioonide teadvustamiseks ja teadlikuks vabastamiseks, otsustasingi Aie jooga novembri tundides emotsioonide vabastamisele suuremat tähelepanu pöörata. Asendite vahel ja lõpulõdvestuse ajal uurime oma emotsioone, negatiivsete emotsioonide põhjuseid ning seda, kuidas nendest lahti lasta. Et olla oma elus veel õnnelikum.

Kui sa novembris tundi ei jõua, pole lugu, need tunnid tulevad varsti kursusena müüki ka Aie jooga poodi. Muide, sealt leiad juba praegu päris palju väga häid joogatunde, mis kindlasti emotsionaalset pinget oluliselt vähendavad.

Kui keha tahab vabaks

Jooga on holistiline ehk terviklik praktika, mis teab, et kõik on omavahel seotud. Seega mõjutatakse joogapraktikas kogu tervikut korraga. Nii iga keha osa kui keha sees olevaid erinevaid rakke, kudesid, organeid ja süsteeme. Ning ka inimese peenemaid tasandeid. Joogas on kuhjaga tehnikaid emotsionaalse ja mentaalse koorma vabastamiseks kui ka inimolemuse sügavama tasandi uurimiseks ja tunnetamiseks. Ja nii, kuidas hakkavad järele andma füüsilised pinged, tulevad tasapisi kaasa ka hingelised ning vastupidi. Üks korralik joogatund on nagu kogu inimese olemust üleni läbi rulliv süsteem, mis vaikselt kogu jama lahti harutab. Niiet vabadust tuleb juurde nii kehas, hinges kui vaimus.

Mina alustasin joogapraktikatega teismelisena, mil mul oli juba hulganisti füüsilisi ja hingelisi pingeid. Võin julgelt öelda, et regulaarsest praktiseerimisest alates on minu keha ja hing muutunud ainult vabamaks. Nii haigusi kui haigestumisi on jäänud palju vähemaks ning mentaalset ja emotsionaalset rahu on palju juures. Samas ütleb minu kogemus, et joogaga oma vabaduse leidmine nõuab pühendumist. Aga kindel on see, et pühendumine toob kindla peale kaasa soovitud tagajärjed. Mida rohkem pühendud, keda kiiremad tulemused.

Näiteks avastati mul teismelisena skolioos ning mäletan, et vanem arstidaam ütles mulle isegi ähvardavalt, et ilmselt ei saa ma lapsi kanda. Sest selg on nii haige ja valus. See mu tuju muidugi paremaks ei teinud. Etteruttavalt võin öelda, et kaks rasedust on mul möödunud väga hästi ning seljavalusid sellel ajal praktiliselt üldse polnud. Samas, olin selleks ajaks oma seljaga juba päris palju tööd teinud ning väga häid tulemusi saavutanud. Nüüdseks on minu keha kaks poolt omavahel tunduvalt paremas harmoonias ning selgroo kõverus oluliselt väiksem. Olen enda jaoks töötanud välja väga kindlad praktikad, mida regulaarselt tehes loodan, et ühel päeval ehk on mu selgroog täpselt niisuguse ilusa kurviga, nagu anatoomia õpikus. Kusjuures, kehapoolte harmoniseerimisel on võrdselt olnud olulised nii füüsilised asendid kui hingamispraktikad ja meditatsioon.

Koos selja ja keha harmoniseerumisega on pingeid jäänud vähemaks kõikjal mu kehas. Ning tean, et kui jäikus ilmneb, saan teha oma vajalikud harjutused ning pingele head aega öelda. Tunda ennast terve, elujõulisena, liikuva ja tugevana. Võin julgelt öelda, et isegi pärast kahte sünnitust on minu 32-aastane keha elu parimas vormis. Ja kindlasti on parimas vormis ka minu emotsionaalne heaolu ning mentaalne rahu. See kõik on olnud üks suur holistiline protsess sisemise vabaduse poole. Mis jätkub iga päev ja mille vilju ma jagan suurima rõõmuga kõigi nendega, kes samuti soovivad minu juhendamisel joogateel käia.

Aie joogas teeme vabaks keha, hinge ja vaimu. Et elada vabalt oma unistuse elu ning murda müüt, et aastate kuhjudes peaks kuidagi vanemaks jääma. Kogume ainult elukogemust ja laseme tervisel kasvada. Vabas kehas vaba hing! Joogas vabastame keha järjekindlalt, pühendunult, teadlikult ning kogedes, et kõik on omavahel seotud. Positiivne muutus ühes osas toob kaasa heaolu ka teistes keha piirkondades ja vastupidi. Samuti tunnetame, kuivõrd seotud on keha ja hing. Holistiline lähenemine on aeganõudvam, aga püsivam ja loomulikum. Ning aitab kõrvaldada ka kõik need pinged, mida esialgu probleemse piirkonnaga üldse seostada ei oska.

Anna joogale võimalus ning oled teinud endale parima tervisekindlustuse. Just lõppenud algajate kursusel osalenud õpilased saavutasid näiteks silmaga märgatavaid tulemusi ainult kaheksa nädalaga, mil meil oli koos iga nädal tund aega joogat. Nende kehad said palju vabadust juurde. Ja kindel on see, et iga keha ja hing tahab vabaks, et olla terve ja õnnelik.

Vaba olemise kunst

Aie jooga november on pühendatud vabadusele. Sellele piiritule vabadusele, mis on kõikjal alati olemas. Vabadusele, mis kannab endas sügavat sisemist armastust elu vastu, iseenda vastu. Selles vabaduses on alati heasoovlikkus, mõistmine, austus, ühendus. Selles vabaduses on inspiratsioon ja teadmine, kuidas teha õigesti. Teadmine, kuidas luua vabadust juurde. Ja see teadmine ei soovi kunagi millelegi vastanduda, midagi nõuda või maha teha. See vabadus on vaikne. Vist selle vaikuse pärast jääb ta kogu ilmakära taustal märkamatuks. Jääb tähelepanuta, sest niivõrd tasane on vabadus.

Ükski vabadus ei saa kunagi sündida mitte millestki muust kui headusest. Vabadus tähendab lõputust, piirideta olemist. Ja selleks peab olema ruum. Kui ruum on kinni, siis vabadust ei ole. Ja inimene saab oma hingeruumi avardada läbi armastuse. Olles südamlik enda, oma lähedaste ja maailma vastu. Luues aga pidevalt “targalt mõeldes” ainult piiranguid, piire, vastandumisi, targutamist ja takistusi juurde, ei jää vabaduseks mitte kuskile ruumi. Ja hing tõmbub kokku, sest ruumi ei ole. Ja tekib hingetus, vastand hingestatusele. Kogu vabadus on hingestatud. Kui sellest lahti ühenduda, kaob vabadus.

Vaba olemine on kunst. See on natukene võlukunsti moodi. Et selles meisterlikkus saavutada, tuleb vabadust esmalt märgata. Ta on seal vaikselt taustal olemas, ootab oma aega. Kuna vabadus on vaikne ja heatahtlik, ei tungi ta esiplaanile. Vabadus ootab vaikselt, millal ükskord taibatakse – vabaduses on kõik vaba. Vabaduses on kõik olemas. Aga selleks, et sinna jõuda, tuleb esmalt lasta lahti nendest asjadest, mis ei lase vaba olla. Päriselt vaba, hingestatud ruumis.

Vaba olemine on kunst, mida õpetab jooga. Õpetab vaikust, heatahtlikkust, taipamist, hingestatud ruumi kogemist, sügavust, lõputust. Väiksusest ja väiklusest vabanemist. Sest mida väiklasem ja väiksem keegi on, seda vähem mahub temasse vabadust. Vabadus tahab ruumi. Ruumi luua ja hoida, see on vabaks olemise kunsti osa.

Püsivad väärtused

Joogas teame, et miski siin füüsilises maailmas pole igavene. Isegi asjad, mis kestavad väga kaua, on kunagi alanud ja saavad kunagi otsa. Igal asjal selles füüsilises maailmas on algus ja lõpp. Samas on meie enda sees võimekus muuta seda, kui kaua ja kui hästi asjad siiski püsivad. Kui hästi ja kaua kestab minu keha, minu suhted, minu töö, kodu, loodus ja kõik muu. Väärtused saavad püsida täpselt nii kaua ja hästi, kui kaua ja hästi me nende eest hoolitseme. Samas jääb alles fakt, et isegi siis pole nad igavesed. Kaduvus – miski, mis saab väärtust ainult lisada või mõnel juhul väärtuse sootuks ära võtta. Oleneb ainult sellest, kuidas meie ise suhtume.

Ilus ja austav suhtumine kõigesse elavasse on joogateaduse üks esimesi printsiipe. See muudab elu elamisväärseks ning aitab hoida väärtust üleval. Läbi väärtustamise saame muuta asju enda ümber järjest püsivamaks. Kui on olemas see õige suhtumine ehk bhava, võime selle tuua üle igasse oma tegevusse ja iga asja juurde. Siis tuleb valida – milliseid väärtuseid me soovime hoida püsivana ning millistest olme valmis loobuma. Mina olen teinud enda jaoks väga konkreetse nimekirja asjadest, mille püsimisse ma soovin panustada rohkem kui kõigesse muusse. Läbi aruka kaalumise olen leidnud, et need väärtused aitavad mul kõige paremini püsida harmoonias. Selles nimekirjas on näiteks minu füüsilise keha heaolu ning paarisuhe. Mõned asjad veel.

Mis on sinu kuldmunad, mida soovid võimalikult püsivana hoida?

Olles enda jaoks teinud kindlaks, milliste väärtuste püsimisse ma soovin panustada, leian ma kohased tegevused, kuidas seda teha. Alati pidades silmas austust ja kindlat sihti. Teadmist, et need on minu valikud. Ehk ma ei luba endal väga palju sellelt teelt kõrvale kalduda ning pidevalt uusi väärtusi võtta. Sest paraku vajavad väärtused püsimiseks püsivat panustamist. Mitte pidevat ümbermõtlemist ja kaootilisust. Küll aga saan iga väärtuse hoidmiseks vajalikke tegevusi aeg-ajalt ümber vaadata. Et hoida ülal teatavat uudsust.

Olen avastanud, et neid püsivaid väärtusi ei saa olla väga palju – mul on neid kuus. Olen veel avastanud, et kõik väärtused vajavad minu elu harmoonia hoidmiseks sama palju energiat. Ehk kui ma panustan pika aja jooksul liiga palju oma energiat ainult ühe väärtuse peale, siis teised hakkavad närbuma. Väärtused ei püsi iseenesest, nad vajavad püsimiseks pidevat hoolt. Kui ma olen teinud kindla otsuse just neid väärtusi hoida alles, siis tuleb nende püsimiseks olla püsiv. Alati pidades silmas loodusseadust, et asjadel pole kombeks niisama püsida.

Näiteks vajab inimese keha toitu. Mida kvaliteetsemat, seda parem. Pole võimalik ühe päevaga mitme päeva toitu ära süüa, ilma, et sellest kogu süsteemis tohutu tohuvapohu ei sünniks. Pole võimalik ka keha kaua aega ilma toiduta hoida ilma, et see oma püsivuse kaotaks, kaoks. Sama on kõigi teiste asjadega, mida me soovime hoida. Nad vajavad kindlaid tegevusi, et püsida. Ja eelkõige vajavad nad, et me neid väärtustaksime, austaksime. Sest ilma õige suhtumiseta pole võimalik kahjuks püsiv olla. Kui on olemas sügav teadmine millegi väärtuse kohta, tekib sügav tahtmine panustada selle asja püsimisse.

Kui mina olen oma väärtuste hulka valinud paarisuhte, siis algab kõik sellest, et ma tegin oma valiku. Ma sain aru, et see on minu jaoks väärtus ja ma austan seda väärtust sügavalt. Ma olen oma valikus kindel ning panustan oma väärtuse püsimisse sama palju energiat kui teiste väärtuste hoidmisesse. Kui aga üks väärtus on liiga kaua aega teistest tähtsam, kaob tasakaal elust ning teised väärtused hakkavad hääbuma. Nagu elus ja joogas ikka – kõige alus on tasakaal.

Õnnelikud balletikülajastad hoidmas paarisuhte harmooniat

Tasakaalu, väärtustamist ja õiget suhtumist, keskendumist ja püsimist, enesekindlust ja teadmist – neid kõiki asju harjutame igas Aie jooga tunnis. Ja neid kõiki harjutame ka paarisuhte kursusel, pannes siis fookuse just paarisuhtele ja lähedusele kui ühele väga olulisele väärtustele. Seal jagan ka enda väärtuste süsteemi ja tegevusi, mida nende püsimiseks teen. Eelkõige siis loomulikult paarisuhte valdkonnas. Hästi palju harjutame just õiget suhtumist, austust, väärustamist. Seda läbi erinevate tegevuste. Ja loomulikult ühendust iseendaga, mille püsimisest kõik teised väärtused saavad ainult veel paremini püsida. Sealhulgas ühendus oma kaaslasega.

NB! Jooga pakub alati suurepäraseid lifehack’e (koodimurdmist), mis muudavad tasakaalu hoidmise hoopis hõlpsamaks. Nii asendis kui elus.

Tule joogatundi või kursusele ning too harmooniat ja õnne elusse juurde!

Ilus elu

Me kõik sünnime siia maailma kindlate võimalustega, mida on tegelikult kaugelt rohkem, kui elu meil tavaliselt esialgu avastada laseb. Väikese lapse lõpututesse silmadesse võib uppuda – sealt vaatab vastu kogu maailm. Ja just selle väikese lapse sees on veel kõik võimalik. Või vähemalt peaaegu kõik, kaugelt rohkem, kui arvata võiks. Mingil põhjusel hakkab neid võimalusi elus järjest vähemaks jääma. Väljavaadete ring muutub ahtamaks, eluga edasi minnes aknad maailma aina sulguvad. Mis sai nendest lõpututest võimalustest, millega me siia maailma sündisime?

Joogas räägitakse karmast – ehk inimese saatusest, mis seab talle ette järjest kitseneva tee. Karma alla liigitub kõik, mis inimesega elus juhtub. Kõik piiravad tegurid, mis juhivad teda just selles ühes suunas. Et inimene läheks oma eluteel kindlasti mööda teatud kohtadest, sündmustest, kogemustest. Inimese karma näeb ette, mis selle inimesega peab juhtuma. Öeldakse, et see on selle inimese tasu kõige eest, mida ta on korda saatnud oma eelmistes eludes. Ja paljud inimesed jäävad oma karmasse kinni ehk unustavad ära, et tegelikult on endiselt olemas, kasvõi teoreetiliselt, elu kõigi tohutute võimalustega. Tekib tunne, et see kitsas tee ongi ainuvõimalik tee. Ainus tee, mida mööda saab selle elu kuidagi mööda saata.

On ka teine võimalus. Võimalus, mida õpetab Aie jooga. Võtta oma karma täiega vastu kui tasu kõige selle eest, mida ma olen kunagi üldse korda saatnud. Kas selles elus või mingis vormis mõnes eelmises elus. Tasu ka selle eest, mida minu esivanemad, kes mulle elu andsid, on korda saatnud. Aktsepteerida seda, mida elu on mulle andnud ning õppida ära kõik need õppetunnid, kuhu elu on mind ninapidi sisse toppinud. Ja võtta tänulikult vastu kogu teadmine, kogemus ja muu, mille elu läbi karma mulle annab. Ning taibata, et sõnnikut saab kasutada nii väetisena oma elu loomiseks või sõnniku sisse võib jääda ka lihtsalt halba lõhna kannatama, kuni sellega ära harjutakse.

Kui inimene läbi jooga oma imelisi peidus olnud võimeid ja potentsiaale avastab ja arendab ning omandab võime taibata ja aru saada, mis tema elus toimub, saab hakata tasapisi karma sissetallatud radadelt kõrvale astuma. Võtta oma karmast saadud sõnniku ning muuta oma elu koos kõigega, mis seal on, ilusaks. Pole vaja kuskile põgeneda ega midagi uut otsida. Asju, mida karma on andnud, on tavaliselt isegi väga palju. Saab võtta need samad inimesed ja asjad, ning panna oma elu nende sees õitsema. Saame muuta oma keha tervemaks, emotsioonid harmoonilisemaks, mõistuse rahulikumaks ja selgemaks ning seeläbi luua sellest samast elust midagi hoopis uut ja imelist. Samamoodi nagu me i saa endale valida uut keha, ei saa me valida endale ka uusi vanemaid või esivanemaid, uusi lapsi ja sageli pole vaja valida ka uut elukaaslast või kodu. Olles teadvel ja südamlik saame just selle olemasolevaga muuta oma elu väga ilusaks. Saame vaikselt naasta tagasi kõigi võimaluste ellu. Leida lõputuse iseenda seest ning tuua selle oma ellu. Ja märgata, et imeväel hakkab elu meie ees taas avarduma. Kitsas tee, mille elu meile ette näitas, pole enam kohustus. See muutub võimaluseks. Me märkame, millised imelised võimalused tegelikult kogu karma sõnniku seest tärkama hakkavad. Ja me muutume tänulikuks selle eest, mis elu on meile andnud. Elades tänus oleme me lahked ja üllad ning külvame küllust igale poole enda ümber. Just nii muutub meie elu järjest ilusamaks.

Ilus elu – see on meie kõigi sõnniku sees peidus. Elu on meile kõigile selle kinkinud. Tuleb leida viisid see ilu sealt ellu äratada. Aie jooga on sündinud just selleks, et järjest rohkem inimesi ilu oma enda elu seest üles leiaks. Et elu oleks õnnelik.

Õnne Valgus äratamas lõputuid võimalusi, loomas elusust

Lähedus paarisuhtes

Me kõik valisime oma kaaslase kunagi selleks, et olla temaga koos, tema lähedal. Ilmselt on see soov ikka alles ja me tajume, kui oluline on lähedus paarisuhtes. Mida lähedasem keegi on, seda lihtsam on koos olla. Seda sarnasemad ollakse, sest lähedus tähendab mingis mõttes ka sarnasust. Seda, kui lähedal keegi kellelegi on. Kuidas saadakse sarnaseks? Siis kui ollakse siiralt koos ja ollakse koos lähedalt. Kui avame oma hinge teisele inimesele, saame me kohtuda kõikehaaravalt. Saame saada osa teineteise sügavamatestki kogemustest. Võime uppuda teineteise lõputusse sügavusse.

Läheduses ollakse teineteisele lähedal. On suhteid, kus ollakse füüsiliselt lähedal, aga hingeliselt väga kaugel. Ja on suhteid, kus hingeline lähedus püsib vaatamata füüsilisele kaugusele. Loomulikult on füüsiline lähedus paarisuhtes väga oluline, aga kahjuks pole üdini ehedat ja armastusest pakatavat füüsilist lähedust võimalik iialgi saavutada ilma hingelise läheduseta. Ja läheduse kogemust paarisuhtes ilma teineteisele oma hinge avamata paraku ei teki.

Lähedus on seotud ka lähtega ehk lähtekohaga, algusega. Lähedus on see, kust kõik head asjad algavad. Eriti kehtib see põhimõte abielus. Inimesed ei lähe ju enamasti lahku mitte sellepärast, et armastus saab otsa. Küll aga võib saada otsa võimekus armastust kogeda, sest hinged on teineteise ees suletud. Suhte viib karile või lõpetabki tihti asjaolu, et lähedust ei ole. Ja kui pole lähedust, pole ka teineteise mõistmist. Kui pole mõistmist, on konflikt. Mida rohkem on konflikte, seda kaugemale teineteisest tüüritakse. Ehk lähtekoht, millest kõik algas ja algab, liigub teineteisest eemale ning head asjad hakkavad tasapisi lõppema. Esialgu hoiavad koosolemist ülal varasemalt koos kogetud lähedased hetked, aga ajapikku hakkavad ka need ununema. Ja lähedust jääb veelgi vähemaks. See ongi lahku kasvamine – üksteisest eemale, esialgsest lähtest kaugele.

Sellised asjad juhtuvad inimestega kogu aeg. Eriti nendega, kelle suhe on kestnud pikka aega, kes pühenduvad üdini karjäärile või kellel on väikesed lapsed. Olen seda kõike väga valusalt kogenud ka omal nahal suhtes abikaasa Hendrikuga. Kui elu on pidevalt täis tegevusi, mis justkui karjuvad sinu tähelepanu, siis tegeledki nendega. Lähedus muudkui väheneb ja sarnasused kaovad. Mõistmine kaob, konfliktid kasvavad ja ühist lähtekohta on pea võimatu leida. Oleme korduvalt tundnud, et lähedust on juba kriililiselt vähe. Need on hetked, mida tuleb märgata ja millele ärgata. Eelkõige on need aga hetked, mida tuleb ennetada. Elu võib asju nii täis olla, kuid läheduse jaoks tuleb osata ruumi teha. Siis püsib suhe, kestab koosolemine ning sarnasus kasvab. Jääb alles kõikide heade asjade alguspunkt ehk läte.

Hoides lähedust kõikide asjade keskel

Praktiseerime Hendrikuga mõlemad joogat ning oleme tänu sellele iidsele õpetusele nii mõnedestki karidest napilt, kuid siiski kindlalt mööda triivinud. Tänu erinevatele joogalikele praktikatele oleme leidnud teatava harmoonia iseendas ja oma suhtes, mida iga päev kindlameelselt üleval hoiame. Need tegevused, millega suhet toita, kasvatada ja õitsele viia, on enamasti väga lihtsad. Raske on nende tegevusteni jõuda.

Üks olulisi rutiine on see, et käime Hendrikuga vähemalt kord nädalas kohtingul. Oleme mees ja naine, mitte emme ja issi või tähtsad tööinimesed. Naerame, kõnnime käest kinni, kallistasime ja oleme koos õnnelikud. Ning proovime vähemalt mõneks ajaks unustad kõik teised kohustused, sh lapsed, ning nautida täielikult koos olemise rõõme. Väikese kohtingu proovime hoida ka argipäevas, kasvõi paar minutit siis, kui lapsed juba magavad. Võtame aja, et arutada nende asjade üle, mis meid lisaks lastele veel lähendavad. Mida kumbki päeval tegi, koges ja mõtles. Või arutame sügavamaid ja filosoofilisemaid küsimusi. Ikka selleks, et koos oleks tore. Ning selleks, et jagada oma kogemusi. Sest kui me oleme kasvõi läbi jutu kogenud samu asju, oleme me sarnasemad ja lähedasemad.

Loomulikult otsime ka päeva jooksul aega, et kasvõi korraks mehe ja naisena ühineda. Väike suudlus või tugev kallistus, tähendusrikas toetav pilk või soe naeratus äratavad soojuse mehe ja naise vahel. Mõnikord, kui oleme lahus, ma isegi kujutan ette, et oleme koos. Tunnetan oma kalli abikaasa soojust ja armastust ning saadan omalt poole talle teele häid tundeid. Isegi nii lihtne asi muudab lähedasemaks. Sest see loob ühenduse ning toob teise inimese mõtetesse ja seeläbi lähedale. Siis on õhtul kokku saades pinget meie vahel palju vähem ning ühiselt jätkamine hoopis lihtsam. Lapsed tunnevad ka ennast turvalisemalt, sest ema ja isa on armastuses. Ükskord, kui lastel oli eriti raske, suudlesin Hendrikut eriti kirglikult ja kaua. Sellest mehe ja naise ühendusest kiirgus nii palju armastust, et lapsed muutusid koheselt rahulikumaks. Pinge mehe ja naise vahel pole kellelegi hea.

Lisaks on oluline võtta aega seksiks, päris seksiks. Ja võtta aega, et lahendada mis iganes probleemid selle normaalset toimist takistavad. Muide, üllatus üllatus, ka siin aitab jooga. Aga see on juba omaette teema.

Oleme koos oma abikaasaga paarisuhte läheduse teemaga väga palju tegelenud. Seadnud selle väga olulisele kohale oma elus, sest me mõlemad kogeme, kui oluline on hoida lähedust alles. Nii meie endi kui ka meie laste, ning kaudselt kogu ühiskonna jaoks. Armastavad suhted abielus ja peres jõuavad meie kaudu ka teiste inimesteni. Ja samamoodi vaenulikud ning konfliktsed suhted.

Lähedus suhtes on nii oluline ja selle nimel tasub pingutada. Kui ma võrdlen oma elus hetki, kui oleme Hendrikuga eriti lähedased nendega, kui me pole, siis kontrast on tohutu. Tõeline lähedus abielus on üks ilusamaid asju, mida ma tean. Kui lähedus on asendunud kaugusega, võiks alustada kasvõi lihtsalt koos maha istumisest ja teineteisele otsa vaatamisest. Ja meenutamisest, miks me üldse kokku saime ning mis meile teise juures tegelikult nii väga meeldib. Me tegime seda Hendrikuga mingil hetkel, sest lihtsalt oli juba nii meelest läinud. Ma loodan, et kunagi enam ei lähe. Et lähedus meie abielus muutub ainult lähedasemaks. Soovin, et meie abielu lähtekoht oleks siiras armastus, mida me koos kogeme. Hästi lähedal teineteisele. Sest lähedus abielus on lähtekohaks kõigele muule heale, mis selles ühises elus sündima hakkab.

Muide, 5. novembrist plaanin (osaliselt koos Hendrikuga) alustada neljaosalise kursusega “Lähedus paarisuhtes – joogalik lähenemine”. See kursus sisaldab kõiki neid tööriistu, mis aitavad paaril taas teineteisele lähemale liikuda ning oma hinged tõelisele lähedusele avada. Kursusel saab osaleda füüsiliselt Tartu joogakeskuses (saali mahub 8 paari) või virtuaalselt läbi arvuti. Ning kõiki tunde saab hiljem ka järele vaadata. Annan oma parima, et panna sellesse kursusesse kokku lihtsad, aga päriselt töötavad praktikad, mida saab igaüks kasutada oma suhte paremaks muutmiseks ning seeläbi oma elu õnnelikumaks muutmiseks. Kursuse tasu paarile on 108 eurot. Anna oma osalemise soovist teada aiejoogast@gmail.com või ostes kursuse e-poest. Ja ole valmis oma armsamale hästi lähedale minema :).

Et armastuse leek alati püsiks!

Imelisi läheduse kogemusi soovides

Kerli Aie joogast

Üllus ja küllus

Paljud meist otsivad oma ellu küllust, aga paljud meist soovivad jagada üllust?

Üllus on üks huvitav sõna, sõnaraamatud pakuvad sünanüümiks õilis. Üllus ja õilsus väljendavad omakasupüüdmatust, headust, midagi suursugust ja hinnalist. Olles üllas soovib inimene teha head ja teha parimal moel lihtsalt seepärast, et nii on õige. See on sisemine kooskõla ja harmoonia, headuse loomise soov.

Kui tihti teeme tegusid lihtsalt sellepärast, et nii on õige? Ja teeme veel nii hästi kui üldse oskame? Kui märkan kedagi üllalt tegutsemas, võib seda inimest jälgides märgata, et ta elab mingis teistmoodi headuses. Nii tihti on inimeste heade tegude taga mingid omakasupüüdlikud motiivid, isegi kui need põhjused on väga sügaval. Kui aga keegi teeb lihtsalt headuse pärast, on sellel inimesel järelikult endal väga hea. Tal on olemas midagi nii õnnestavat, et olles oma õnne sees, saab ta seda sama õnne valada ka teiste peale. Just sellised inimesed elavad külluses selle sõna kõige imelisemas tähenduses. Ja olen avastanud, et küllusel ja rikkusel ei pruugi olla omavahel kuigi palju seost.

Just täna tegin pildi meie rõdul uhkelt septembri lõpus õitsevast päevalillest. Ootas terve suve endale soodsat aega õide puhkemiseks

Üllad inimesed ei vaja tavaliselt mingeid suurejoonelisi väliseid rikkuseid. See ei tähenda, et neid ei tohiks olla. Ilu ja pidulikkuse nautimine on imeline kogemus. Küll aga ei sõltu nende inimeste külluse kogemus erilistest rikkustest. Kui tihti olen näinud rikkaid inimesi elamas täielikus tühjuses. Ilma igasugusest küllusest, hingerahust ja üllusest. Ilma õilsuseta. Sama olen näinud ka vaeste hulgas. Küllus on sisemine kvaliteet, mis aga leides väljenduse välises maailmas, toob tihti küllust loovale inimesele headust juurde. Luues isetult head ja jagades õnne seest, tekib õnne maailma juurde. Ja eriti tekib juurde sellele inimesele, kelle juurest õnnelaine alguse sai. Kuid see tema tegutsemist ei kõiguta, teeb ta ikka hästi tegemise, mitte omakasu pärast.

Olen märganud, et soovides küllust, tuleb püüda üllust. Selleks, et püüda jällegi üllust, tuleb leida sisemine tasakaal, kõigutamatu õnn. Ajades taga väliseid väärtusi omamata sisemist õilsust ei jõua me kunagi külluseni. Püüdes aga sisemist õnne, üllust ja küllust, külvame õnne igale poole enda ümber. Me loome küllust nii endale kui kõigile, kes meiega kokku puutuvad. Kasvõi ainumas üllas tegu tekitab suure Õnne laine meie ümber. Loob soodsa pinnase külluse kasvuks.

Eelmisel nädalal õnnestus mul külastada YFU (Youth for Understanding) külluslikku õhtusöögigalat, sest meie pere nomineeriti aasta pere tiitlile 🙂

Nii oluline on hoolitseda oma sisemise Õnne eest! Et küllust päriselt ka väliselt kogeda või siis mitte lasta ennast heidutada mitte nii õnnelikest oludest. Hoides oma sisemist küllust, õitsengut ja ilu saame tasakaalustada maailma duaalsust. Hoida harmooniat, et mitte küllastuda ühest või teisest poolest.

Pakkudes üllust, külvame küllust. Küllus, see ongi ju õitseng – õilsuse kasvatamise kunst.

Muide, loo tunnusfotol hoian lootose mudrat – puhta ja avatud südame ning seeläbi külluse loomise sümbolit. Oktoobris õpime Aie joogas kasutama just seda mudrat ning keskendume üldisemalt südame puhtusele ning erinevatele südamest lähtuvate energiate kasutamisele oma elu Õnne jaoks. Ootan Sind osa võtma ka tasuta sisemise sära tundidest oktoobri esimesel kolmel õhtul Aie jooga Facebooki grupis.

Beebiootuse aeg ja jooga

Hetk, kui naine saab teada, et tema sees kasvab uus elu, jääb enamasti igaveseks meelde. Sellel hetkel muutub midagi elus, väga sügavalt. Eriti, kui tegemist on esimese rasedusega. Kuid ka iga järgnev rasedus on täiesti uutmoodi kogemus ja täiesti uue elu loomine. Iga rasedus on isemoodi, nii nagu ka iga ema ja iga laps. Keha muutub, meeleolu võib muutuda ja kindlasti muutub see, kuidas me elu enda ümber kogeme. Need hästi paljud muutused ja uudsused võivad põhjustada tasakaalutust nii kehas kui hinges. Siin tulebki appi jooga, mille üks peamisi eesmärke ongi tasakaalu loomine ja hoidmine kõigi elu muutuste keskel.

Mitmed tuhanded naised üle kogu maailma toetavad oma keha ja hinge raseduse ajal just joogapraktikate abil. Ka siis, kui nad varem joogast midagi ei teadnud. Niiet beebiootajate jooga tund ei eelda absoluutset mingit varasemat kogemust joogas.

Ka mina olen mõlema oma raseduse ajal leidnud joogast tohutult tuge. Kuigi olin juba enne oma esimese lapse ootust mitu aastat joogaga tuttav, avas just beebiootuse aeg mulle jooga pehmema ja naiselikuma külje. Ja andis tohutult häid tööriistu sünnituseks valmistumiseks.

Oodates oma esimest last, poeg Pärti, olin tänu varasemale joogakogemusele juba oma kehaga heas kontaktis ning tajusin, mida ja kuidas teha, et nii mul kui lapsel oleks võimalikult hea olla. Tajudes oma muutuva keha vajadusi kohandasin paljusid varem kasutusel olnud asendeid ning osa asendasin hoopis uutega. Lõin enda jaoks rutiinse kava, mida igal hommikul tegin, sest rutiin annab teatava turvatunde. Lisaks sellele kasutasin veel erinevaid asendeid ja liikumisi, mida parasjagu tundsin vajavat. Hingamisharjutused ja keskendumispraktikad jäid üsna samaks, mis enne rasedust. Need sobisid endiselt. Samas lisasin juurde õrnemaid ja pehmemaid meeleharjutusi, mis minu olemusega tollel ajal paremini sobisid. Täpselt sama tegin ka oodates oma teist last, Emmat.

Kuigi külastasin esimese raseduse ajal ka ühte rasedate jooga tundi, ei leidnud ma sealt seda, mida ootasin. Teadsin, et beebit ootav naine saab siiski teha teatavaid joogaasendeid, kui neid natuke varieerida ning teadsin, et beebit ootav naine vajab teatavaid praktikaid oma keha ja beebiga kontaktki hoidmiseks ning meele rahustamiseks. Niisiis käisin mõlema raseduse ajal iseenda juures rasedate joogas :). Sealt sain põhilise kogemuse, mida jagan ka rasedate jooga tunnis. Nüüdseks olen osalenud ka spetsiaalsel rasedate jooga õpetaja kursusel, kust olen saanud uusi nippe ja ka kinnitust, et oma keha kuulates tegin ma tegelikult täpselt õigeid harjutusi. Jälgisin endiselt klassikalist joogat, lihtsalt kohendasin selle beebiootajale sobivaks.

Olenemata sellest, kas naine on enne rasedust joogaga kokku puutunud või mitte, leiab ta rasedate jooga tunnist enda jaoks palju kasulikku. Samuti on olemas erinevad variatsioonid, mida siis vastavalt enda tasemele ning hetkeolukorrale saab valida. Isegi, kui jooga tundub midagi keerulist, tasub ikkagi proovida. Minu kogemus ütleb, et kõik naised, kes ennast joogale usaldavad, saavad toetust väga mitmel tasandil.

Soovi korral saab Aie jooga beebiootaja tundi teha kaasa ka kodus või lihtsalt tunni salvestust hiljem järele vaadata. Kasvõi mõnda osa uuesti läbi teha.

Aga milleks ikkagi rasedana joogat praktiseerida?

Kõige olulisem eesmärk on luua ja hoida kontakti oma kehaga ning erinevate muutustega, mis raseduse ajal aset leiavad. Olles oma kehaga heas kontaktis, kulgevad rasedus ja sünnitus palju kergemalt, sest õpime oma keha kuulama ja usaldama. Usaldus, turvatunne ja kindlus endas ja oma kehas on eelduseks nii turvalisele sünnitusele kui kõigele, mis järgneb pärast sünnitust. Jooga praktiseerimine raseduse ajal tagab suurema tõenäosusega loomuliku sünnituse.

Aie jooga tundides on suur rõhk hingamisel, lõdvestusel ja meditatsioonil, mis kõik tagavad hingerahu. Kui närvisüsteem on tasakalus ja meel rahulik, on paremad nii seedimine kui uni. Need kaks tagavad jälle muude keha süsteemide hea toimimise. Ja loomulikult on parem ka üldine meeleolu ning meeleolu kõikumised vähenevad. Oma meele juhtimine ning rahustamine kuluvad väga ära nii sünnitusel kui kogu emaduse jooksul.

Joogatunnis õpime erinevaid asendeid, mis soodustavad vaagnapõhja lihaste elastsust ja aitavad seeläbi valmistada ette sujuvaks sünnituseks. Harmoonilist sünnitust toetavad ka omandatavad hingamisharjutused, meditatsioonid ja lõdvestuspraktikad.

Joogaasendid parandavad ka keha verevarustust, lihastoonust, tasakaalu, rühti ja üldist füüsilist enesetunnet ning ennetavad kõiksugu raseduse ajal tekkida võivaid vaegusi. Tõesti, peaaegu igale valule või ebamugavusele on joogas vasturohi.

Läbi ema rahunemise ja emotsionaalse stabiilsuse paraneb veelgi side kasvava lapsega ning lapse turvatunne kõhus. Laps tunneb ennast armastatuna ja oodatuna ning see tunne moodustab talle olulise vundamendi kogu eesootavaks eluks.

Joogatunnis saad küsida küsimusi, jagada kogemusi ning kogeda toetust.

Beebiootaja jooga on ema tervise, emotsionaalse heaolu ning rahuliku meele toetuseks. Samuti on jooga ka kasavava beebi jaoks. Mingil tasandil temas jääb kogu see joogatundides saadud kogemus igaveseks alles. Ja kõik joogatunnis saadud nipid saab valmistuv ema võtta kasutusele ka pärast sünnitust, et kogu elumuutuse keskel jääda võimalikult kindlaks, rahulikuks ja armastavaks.

Õnnelik ema loob õnne kogu oma pere jaoks

Tagasiside osalejatelt ütleb, et Aie jooga tõesti teeb õnnelikumaks nii keha kui hinge!

Hetkel on Aie jooga beebiootaja joogatunnid pausil. Samas saad siit kaasa osta endale online tunde kodus tegemiseks!

Ajatuse sisse mahub kõik

Kui ma oma lastega muretult ringi uitan kaob igasugune tunnetus ajast. Oleme ainult igavikus, millel pole otsa ega äärt. Minu väikene tütar Emma kõnnib oma väikeste jalgadega üsna aeglaselt, uurides ja avastades maailma. Ka minu poeg Pärt on võimalusel pigem ajatu. Ta mängib mõnikord tunde oma autodega ning hõljub kuskil väljaspool aega ja ruumi. Lapsed oskavad aja lahustada ning iseennast sellega koos, sulanduda olemasolemisse.

Lõputud võimalused

See ei tähenda, et nad oleksid selles ajatuses alati aeglased ja rahulikud. Kui kuskil toimub midagi põnevat, reageerivad lapsed koheselt ja kiirelt ning tõttavad tegutsema. Ka kiirustamine toimub neil ajatult. Pole vaja järele mõelda, kaaluda või filosofeerida. Kui elu kutsub, tuleb minna.

Kui hiljuti rääkisin oma joogaõpetaja sellest, et millisena ma oma ideaalset elu ette kujutan, siis tunnistasin, et ihkan olla nagu laps. Ajatu ja rõõmsameelne, siiras, ausa olemusega ja vaba. Mõnikord tundub aga hirmus raske kogu täiskasvanu eluga kaasnevaid kohustusi selle ajatuse sisse mahutada. Samas on ajatus ju lõputu, sinna mahub kõik.

Kui laps saab teha lõputu arv pilte (jah, seal virnas on kõik Pärdi pildid, mis ta lastehoius järjest tegi)

Kui vähegi on meeles, valin ajatuse. Ajatuses lihtsalt kõik sujub, seal on voog. Nagu joogatunnis. Ei mõtle sellele, et mida veel on vaja teha või kas see tegevus on kõige õigem. Märkan, et kuhu elu mind parasjagu vajab ja kutsub, ning lähengi vooluga kaasa. Nii saavad kõik asjad alati tehtud. Täpselt õigeks ajaks (või ajatuseks). Olen viimasel ajal oluliselt kasvatanud oma töökoormust ning joogatundide tegemisele, ettevalmistamisele ja muule tööle on vajalik aeg tuleb kuskilt leida. Leian selle ajatusest. Kuigi Emma ei käi lastaias, kodu vajab koristamist, loomad hooldamist, Pärt tahab vahel olla kodus, abikaasa vajab armastust ning minu enda keha hoolt, mahuvad kõik need asjad täpselt ajatusse ära. Nii kui satun aega ning hakkan mõtlema või muretsema, et kuidas ma jõuan, kaob ajatus ning kaovad lõputud võimalused ajatuse sees kõik valmis jõuda. Ajatusest välja tulles kaob voog. Ning siis enam ei jõuagi. Sest aeg on piiratud, sinna ei mahu kõik asjad ära. Siis kaob vabaduse kogemus, sest aeg pole kunagi vaba.

Kui ma olen lõpmatult vaba, olengi ma lõpmatu ning siis vajan ma ajatust, kuhu ennast mahutada.

Mida rohkematesse kohtadesse elu mind kutsub, seda rohkem tuleb mul ajatult reageerida. Et jõuaks tehtud kõik need asjad, mis aja sisse ära ei mahugi.

Ajatuses asjatamas