Üllus ja küllus

Paljud meist otsivad oma ellu küllust, aga paljud meist soovivad jagada üllust?

Üllus on üks huvitav sõna, sõnaraamatud pakuvad sünanüümiks õilis. Üllus ja õilsus väljendavad omakasupüüdmatust, headust, midagi suursugust ja hinnalist. Olles üllas soovib inimene teha head ja teha parimal moel lihtsalt seepärast, et nii on õige. See on sisemine kooskõla ja harmoonia, headuse loomise soov.

Kui tihti teeme tegusid lihtsalt sellepärast, et nii on õige? Ja teeme veel nii hästi kui üldse oskame? Kui märkan kedagi üllalt tegutsemas, võib seda inimest jälgides märgata, et ta elab mingis teistmoodi headuses. Nii tihti on inimeste heade tegude taga mingid omakasupüüdlikud motiivid, isegi kui need põhjused on väga sügaval. Kui aga keegi teeb lihtsalt headuse pärast, on sellel inimesel järelikult endal väga hea. Tal on olemas midagi nii õnnestavat, et olles oma õnne sees, saab ta seda sama õnne valada ka teiste peale. Just sellised inimesed elavad külluses selle sõna kõige imelisemas tähenduses. Ja olen avastanud, et küllusel ja rikkusel ei pruugi olla omavahel kuigi palju seost.

Just täna tegin pildi meie rõdul uhkelt septembri lõpus õitsevast päevalillest. Ootas terve suve endale soodsat aega õide puhkemiseks

Üllad inimesed ei vaja tavaliselt mingeid suurejoonelisi väliseid rikkuseid. See ei tähenda, et neid ei tohiks olla. Ilu ja pidulikkuse nautimine on imeline kogemus. Küll aga ei sõltu nende inimeste külluse kogemus erilistest rikkustest. Kui tihti olen näinud rikkaid inimesi elamas täielikus tühjuses. Ilma igasugusest küllusest, hingerahust ja üllusest. Ilma õilsuseta. Sama olen näinud ka vaeste hulgas. Küllus on sisemine kvaliteet, mis aga leides väljenduse välises maailmas, toob tihti küllust loovale inimesele headust juurde. Luues isetult head ja jagades õnne seest, tekib õnne maailma juurde. Ja eriti tekib juurde sellele inimesele, kelle juurest õnnelaine alguse sai. Kuid see tema tegutsemist ei kõiguta, teeb ta ikka hästi tegemise, mitte omakasu pärast.

Olen märganud, et soovides küllust, tuleb püüda üllust. Selleks, et püüda jällegi üllust, tuleb leida sisemine tasakaal, kõigutamatu õnn. Ajades taga väliseid väärtusi omamata sisemist õilsust ei jõua me kunagi külluseni. Püüdes aga sisemist õnne, üllust ja küllust, külvame õnne igale poole enda ümber. Me loome küllust nii endale kui kõigile, kes meiega kokku puutuvad. Kasvõi ainumas üllas tegu tekitab suure Õnne laine meie ümber. Loob soodsa pinnase külluse kasvuks.

Eelmisel nädalal õnnestus mul külastada YFU (Youth for Understanding) külluslikku õhtusöögigalat, sest meie pere nomineeriti aasta pere tiitlile 🙂

Nii oluline on hoolitseda oma sisemise Õnne eest! Et küllust päriselt ka väliselt kogeda või siis mitte lasta ennast heidutada mitte nii õnnelikest oludest. Hoides oma sisemist küllust, õitsengut ja ilu saame tasakaalustada maailma duaalsust. Hoida harmooniat, et mitte küllastuda ühest või teisest poolest.

Pakkudes üllust, külvame küllust. Küllus, see ongi ju õitseng – õilsuse kasvatamise kunst.

Muide, loo tunnusfotol hoian lootose mudrat – puhta ja avatud südame ning seeläbi külluse loomise sümbolit. Oktoobris õpime Aie joogas kasutama just seda mudrat ning keskendume üldisemalt südame puhtusele ning erinevatele südamest lähtuvate energiate kasutamisele oma elu Õnne jaoks.

Beebiootuse aeg ja jooga

Hetk, kui naine saab teada, et tema sees kasvab uus elu, jääb enamasti igaveseks meelde. Sellel hetkel muutub midagi elus, väga sügavalt. Eriti, kui tegemist on esimese rasedusega. Kuid ka iga järgnev rasedus on täiesti uutmoodi kogemus ja täiesti uue elu loomine. Iga rasedus on isemoodi, nii nagu ka iga ema ja iga laps. Keha muutub, meeleolu võib muutuda ja kindlasti muutub see, kuidas me elu enda ümber kogeme. Need hästi paljud muutused ja uudsused võivad põhjustada tasakaalutust nii kehas kui hinges. Siin tulebki appi jooga, mille üks peamisi eesmärke ongi tasakaalu loomine ja hoidmine kõigi elu muutuste keskel.

Mitmed tuhanded naised üle kogu maailma toetavad oma keha ja hinge raseduse ajal just joogapraktikate abil. Ka siis, kui nad varem joogast midagi ei teadnud. Niiet beebiootajate jooga tund ei eelda absoluutset mingit varasemat kogemust joogas.

Ka mina olen mõlema oma raseduse ajal leidnud joogast tohutult tuge. Kuigi olin juba enne oma esimese lapse ootust mitu aastat joogaga tuttav, avas just beebiootuse aeg mulle jooga pehmema ja naiselikuma külje. Ja andis tohutult häid tööriistu sünnituseks valmistumiseks.

Oodates oma esimest last, poeg Pärti, olin tänu varasemale joogakogemusele juba oma kehaga heas kontaktis ning tajusin, mida ja kuidas teha, et nii mul kui lapsel oleks võimalikult hea olla. Tajudes oma muutuva keha vajadusi kohandasin paljusid varem kasutusel olnud asendeid ning osa asendasin hoopis uutega. Lõin enda jaoks rutiinse kava, mida igal hommikul tegin, sest rutiin annab teatava turvatunde. Lisaks sellele kasutasin veel erinevaid asendeid ja liikumisi, mida parasjagu tundsin vajavat. Hingamisharjutused ja keskendumispraktikad jäid üsna samaks, mis enne rasedust. Need sobisid endiselt. Samas lisasin juurde õrnemaid ja pehmemaid meeleharjutusi, mis minu olemusega tollel ajal paremini sobisid. Täpselt sama tegin ka oodates oma teist last, Emmat.

Kuigi külastasin esimese raseduse ajal ka ühte rasedate jooga tundi, ei leidnud ma sealt seda, mida ootasin. Teadsin, et beebit ootav naine saab siiski teha teatavaid joogaasendeid, kui neid natuke varieerida ning teadsin, et beebit ootav naine vajab teatavaid praktikaid oma keha ja beebiga kontaktki hoidmiseks ning meele rahustamiseks. Niisiis käisin mõlema raseduse ajal iseenda juures rasedate joogas :). Sealt sain põhilise kogemuse, mida jagan ka rasedate jooga tunnis. Nüüdseks olen osalenud ka spetsiaalsel rasedate jooga õpetaja kursusel, kust olen saanud uusi nippe ja ka kinnitust, et oma keha kuulates tegin ma tegelikult täpselt õigeid harjutusi. Jälgisin endiselt klassikalist joogat, lihtsalt kohendasin selle beebiootajale sobivaks.

Olenemata sellest, kas naine on enne rasedust joogaga kokku puutunud või mitte, leiab ta rasedate jooga tunnist enda jaoks palju kasulikku. Samuti on olemas erinevad variatsioonid, mida siis vastavalt enda tasemele ning hetkeolukorrale saab valida. Isegi, kui jooga tundub midagi keerulist, tasub ikkagi proovida. Minu kogemus ütleb, et kõik naised, kes ennast joogale usaldavad, saavad toetust väga mitmel tasandil.

Soovi korral saab Aie jooga beebiootaja tundi teha kaasa ka kodus või lihtsalt tunni salvestust hiljem järele vaadata. Kasvõi mõnda osa uuesti läbi teha.

Aga milleks ikkagi rasedana joogat praktiseerida?

Kõige olulisem eesmärk on luua ja hoida kontakti oma kehaga ning erinevate muutustega, mis raseduse ajal aset leiavad. Olles oma kehaga heas kontaktis, kulgevad rasedus ja sünnitus palju kergemalt, sest õpime oma keha kuulama ja usaldama. Usaldus, turvatunne ja kindlus endas ja oma kehas on eelduseks nii turvalisele sünnitusele kui kõigele, mis järgneb pärast sünnitust. Jooga praktiseerimine raseduse ajal tagab suurema tõenäosusega loomuliku sünnituse.

Aie jooga tundides on suur rõhk hingamisel, lõdvestusel ja meditatsioonil, mis kõik tagavad hingerahu. Kui närvisüsteem on tasakalus ja meel rahulik, on paremad nii seedimine kui uni. Need kaks tagavad jälle muude keha süsteemide hea toimimise. Ja loomulikult on parem ka üldine meeleolu ning meeleolu kõikumised vähenevad. Oma meele juhtimine ning rahustamine kuluvad väga ära nii sünnitusel kui kogu emaduse jooksul.

Joogatunnis õpime erinevaid asendeid, mis soodustavad vaagnapõhja lihaste elastsust ja aitavad seeläbi valmistada ette sujuvaks sünnituseks. Harmoonilist sünnitust toetavad ka omandatavad hingamisharjutused, meditatsioonid ja lõdvestuspraktikad.

Joogaasendid parandavad ka keha verevarustust, lihastoonust, tasakaalu, rühti ja üldist füüsilist enesetunnet ning ennetavad kõiksugu raseduse ajal tekkida võivaid vaegusi. Tõesti, peaaegu igale valule või ebamugavusele on joogas vasturohi.

Läbi ema rahunemise ja emotsionaalse stabiilsuse paraneb veelgi side kasvava lapsega ning lapse turvatunne kõhus. Laps tunneb ennast armastatuna ja oodatuna ning see tunne moodustab talle olulise vundamendi kogu eesootavaks eluks.

Joogatunnis saad küsida küsimusi, jagada kogemusi ning kogeda toetust.

Beebiootaja jooga on ema tervise, emotsionaalse heaolu ning rahuliku meele toetuseks. Samuti on jooga ka kasavava beebi jaoks. Mingil tasandil temas jääb kogu see joogatundides saadud kogemus igaveseks alles. Ja kõik joogatunnis saadud nipid saab valmistuv ema võtta kasutusele ka pärast sünnitust, et kogu elumuutuse keskel jääda võimalikult kindlaks, rahulikuks ja armastavaks.

Õnnelik ema loob õnne kogu oma pere jaoks

Tagasiside osalejatelt ütleb, et Aie jooga tõesti teeb õnnelikumaks nii keha kui hinge!

Tule ka tundi, registreeru siin!

Ajatuse sisse mahub kõik

Kui ma oma lastega muretult ringi uitan kaob igasugune tunnetus ajast. Oleme ainult igavikus, millel pole otsa ega äärt. Minu väikene tütar Emma kõnnib oma väikeste jalgadega üsna aeglaselt, uurides ja avastades maailma. Ka minu poeg Pärt on võimalusel pigem ajatu. Ta mängib mõnikord tunde oma autodega ning hõljub kuskil väljaspool aega ja ruumi. Lapsed oskavad aja lahustada ning iseennast sellega koos, sulanduda olemasolemisse.

Lõputud võimalused

See ei tähenda, et nad oleksid selles ajatuses alati aeglased ja rahulikud. Kui kuskil toimub midagi põnevat, reageerivad lapsed koheselt ja kiirelt ning tõttavad tegutsema. Ka kiirustamine toimub neil ajatult. Pole vaja järele mõelda, kaaluda või filosofeerida. Kui elu kutsub, tuleb minna.

Kui hiljuti rääkisin oma joogaõpetaja sellest, et millisena ma oma ideaalset elu ette kujutan, siis tunnistasin, et ihkan olla nagu laps. Ajatu ja rõõmsameelne, siiras, ausa olemusega ja vaba. Mõnikord tundub aga hirmus raske kogu täiskasvanu eluga kaasnevaid kohustusi selle ajatuse sisse mahutada. Samas on ajatus ju lõputu, sinna mahub kõik.

Kui laps saab teha lõputu arv pilte (jah, seal virnas on kõik Pärdi pildid, mis ta lastehoius järjest tegi)

Kui vähegi on meeles, valin ajatuse. Ajatuses lihtsalt kõik sujub, seal on voog. Nagu joogatunnis. Ei mõtle sellele, et mida veel on vaja teha või kas see tegevus on kõige õigem. Märkan, et kuhu elu mind parasjagu vajab ja kutsub, ning lähengi vooluga kaasa. Nii saavad kõik asjad alati tehtud. Täpselt õigeks ajaks (või ajatuseks). Olen viimasel ajal oluliselt kasvatanud oma töökoormust ning joogatundide tegemisele, ettevalmistamisele ja muule tööle on vajalik aeg tuleb kuskilt leida. Leian selle ajatusest. Kuigi Emma ei käi lastaias, kodu vajab koristamist, loomad hooldamist, Pärt tahab vahel olla kodus, abikaasa vajab armastust ning minu enda keha hoolt, mahuvad kõik need asjad täpselt ajatusse ära. Nii kui satun aega ning hakkan mõtlema või muretsema, et kuidas ma jõuan, kaob ajatus ning kaovad lõputud võimalused ajatuse sees kõik valmis jõuda. Ajatusest välja tulles kaob voog. Ning siis enam ei jõuagi. Sest aeg on piiratud, sinna ei mahu kõik asjad ära. Siis kaob vabaduse kogemus, sest aeg pole kunagi vaba.

Kui ma olen lõpmatult vaba, olengi ma lõpmatu ning siis vajan ma ajatust, kuhu ennast mahutada.

Mida rohkematesse kohtadesse elu mind kutsub, seda rohkem tuleb mul ajatult reageerida. Et jõuaks tehtud kõik need asjad, mis aja sisse ära ei mahugi.

Ajatuses asjatamas

Seksuaalsus

Tohutult suur teema, mida tahan natukene käsitleda. Näen, et asjaolud minu sees ja minu ümber nõuavad sellist teemat.

Kuigi maailm on täis paljastatud või suisa paljaid inimesi, kes justkui eksponeerivad oma seksuaalsust ning see teema justkui ümbritseb meid siin kultuuriruumis igal pool, märkan siiski, et seksuaalsus pole tegelikult enamike inimeste jaoks mugav teema. Mitte siiralt. Näen inimesi selle teemaga maadlemas ja kannatamas. Kas siis ülemäärase iha, häbi, hirmu või muu negatiivse tunde all. Seksuaalsus on kaetud mingi paksu loori alla, millest vähestel on õnnestunud läbi minna. Ma pole kindel, et olen teisel pool loori, aga tean, et ühtteist on mulle selgemaks saanud küll.

Seksuaalsuse esimene samm on usalduse olemasolu. Olen märganud, et kui minus puudub usaldus iseenda, ümbritseva keskkonna või teise inimese osas, pole võimalik tegelikult seksuaalsust kogeda. Sest kus pole usaldust, seal on hirm. Ja hirm ei jäta siirale seksuaalsusele mingit ruumi. Hirmu on erineval kujul ja vahel väga ära peidetud, aga igatahes takistab see usalduse tekkimist.

Kui on olemas usaldus, saab tekkida lähedus. See, et ma luban teise inimese enda lähedale. Mitte ainult füüsiliselt, vaid päris oma südame ligi. Nii, et me oleme siiralt teineteise juures, ühes olemasolu ruumis. Olles teineteise lähedal, päris ausalt ja usaldavalt, saame hakata alles uurima, mis see seksuaalsus veel on. Nii kaua kui puuduvad usaldus ja lähedus, ei paku seksuaalsus kunagi täitumuse kogemust. Võib vaadata pornot, seksida mitme erineva inimesega või mitte üldse seksida. Võib leida tuhandeid viise oma seksuaalsusega tegelemiseks, aga kui puuduvad need kaks komponenti, usaldus ja lähedus, ei teki küllastumust. Tekib vaid pettumus, viha ja uus iha. Lõputu ring. Nagu kui kehal on toiteainete puudus ja me anname kehale mingit toiteainete vaest sööki. Midagi, mis polegi võimeline nälga kustutama. Sest kehal on nälg vitamiinide, mineraalainete ja muu olulise järele. Ebakompetentne asendus ei täida nälga.

Nüüd kui inimene on pidevas näljas, siis on ta stressis. Ja kui keha saab pidevalt nö vale toitu, tekib tohutu frustratsioon. Tekib tohutu hulk kannatusi, mis panevad inimese otsima mingit viisi oma nälga ikkagi kustutada. Kui aga küllastumust otsitakse viisil, mis pole iial võimeline seda pakkuma, siis nälg ainult kasvab. Tee, mis tahad. Korraks saab ehk kõht kräppi täis, aga nälg jääb alles.

Õnnetud inimesed kannatamas oma seksuaalsuse pärast. See pole midagi harukordset. Selle asemel, et kõht küllastavat toitu täis süüa, käiakse ikka kiirtoidukohas “nautimas” ja õnnetust juurde külvamas. Ilmselt ei tee keegi seda meelega. Kui teaks, kuidas nälga kustutada, küllap teeks nii.

Mul oli sama mure. Nüüd ma tean, et tõelist naudingut ja ühendumise tunnet pakkuv, nälga kustutav ja igal tasandil kosutav seksuaalsus saab sündida läbi usalduse ja läheduse. Kui usaldan ennast, olen endaga lähedane. Kui usaldan oma partnerit ja olen temaga lähedane.

Kui koos on kaks õnnetut inimest, on see üks veel suurem õnnetus. Kui on kaks inimest, kes teineteise haavale vaid soola valavad ehk jätavad oma kaaslase ilma tõelisest naudingust, tekib nende vihade summas veel suurem viha. See on üks peamisi põhjuseid, miks inimesed lahku lähevad. Miks abielud lõpevad. Pole usaldus, pole lähedust, pole seksuaalsust. On vaid iha, viha ja nälg. Vahel ilusti ära peidetud, aga tegelikult ikka seal.

Mul on hea uudis – sellest on võimalik üle saada. Tuleb lihtsalt seda asja võtta tõsiselt ning endale teadvustada, et halb seksuaalsuhe abielus võib põhjustada nii palju kannatusi tervele perele. Ja isegi levitada kannatusi veel kaugemale. Samal ajal põhjustab hea seksuaalsus partnerite vahel nii palju voolama, sujuvama ja elamisväärsema elu. Pinget inimeses, partnerite vahel, perekonnas, isegi suhetes täiesti võõraste inimestega jääb nii palju vähemaks. Sest inimene pole enam näljas. Stress selles osas saab taanduda.

Mina võtan oma seksuaalset vajadust väga tõsiselt. Samas ei tähtsusta ma seda üle. Ma ei ela selleks, et seksida. Vaid seksin selleks, et saaksin normaalselt elada. Seks on mingis mõttes nagu söömine. Inimese vajadus, mida pole mõistlik eirata. Aga mida pole mõistlik ka oma elu keskmeks seada. Me kõik teame, mis saab nende inimestega, kes oma elu söömisele pühendavad. Seksi tuleb suhtuda arukalt. Aga samal ajal kirglikult. Nagu söömisesse. Teha nii, et seks teeniks mind, mitte mina seksi.

Seks lihtsalt on. Ei midagi väga erilist, aga samas ka mitte midagi tähtsusetut. On nagu ta on. Tuleb leida üles võimalus oma seksuaalne vajadus rahuldada, et saaks normaalselt tegeleda teiste asjadega. Aga rahuldada nii, et nälg saab kustutatud, mitte ainult kõht korraks täis. Loomulikult tekib uuesti nälg. On aga erinev, kas süüa iha pärast või sellepärast, et on päriselt nälg. Mida rohkem süüa sellepärast, et on päriselt nälg, seda vähemaks jääb iha. Sest kehal on vajalikud “toitained” olemas. Inimene saab selle probleemi lugeda lahendatuks ning asjalikult asuda järgmisi teemasid uurima. Näljas olles võib aga silme eest mustaks kiskuda ning igasugune arukas uurimine ka teistes elu valdkondades jääb puudulikuks.

Niisiis, usaldame, läheneme ja oleme seksuaalsed. Küllap selle suure mure lahenedes ka teised mured vaikselt lahenema hakkavad.

Muide, kes tunneb, et tahab oma paarisuhtes usaldust, lähedust ja seksuaalsust tervendada, siis alustan sügisel spetsiaalse kursusega paaridele. Oma elukogemusest ja joogalikust teadmisest panen kokku tunnid, mida koos partneriga tehes saab seksuaalsuse teemas paremaks. Kui tunned huvi, kirjuta aiejoogast@gmail.com. Häbeneda pole midagi. Elu on elamiseks ja seks on osa sellest.

Head isu!

NB! Kui tahad lihtsalt teadlikkust kasvatada ja igapäevasest rutiinist välja murda, elu natukene teise nurga alt näha, oled oodatud liituma Aie jooga grupiga . Hetkel on kavas 7-päevane tasuta kursus kohaolu ja sisemise rahu kogemiseks ning oma eesmärkide täitmiseks. Miks mitte seada eesmärgiks hea seksuaalelu?

Annan ja võtan

Oma kätega saan ma nii võtta kui anda. Käed on inimese võimalus suhestuda maailmaga läbi puudutuse. Osa puudutusi annab ja teine osa võtab. Kui minu elus on võtmine ja andmine tasakaalus, on mu elu harmoonias. Mul on täpselt piisavalt kõike, mida vaja. Kui midagi on üle, annan. Kui midagi on puudu, võtan.

Täna käisin maal vanaema juures. Tema andis mulle suure kotitäie kartulit, teise sama suure tomatit, õunu ja punasõstraid. Mina viisin talle vastu ühe väikese maiustuse. Kus on siin tasakaal? Kui ma hakkan mõtlema sellele, mida minu esivanemad mulle aegade jooksul kõik andnud on, siis neile ei suuda ma kunagi sama palju vastu anda. Eriti oma emale ja isale. Samas võin ma vaadata andmist ja võtmist kui globaalset sündmust. Et iga kord, kui ma võtan, annan vastu. Aga vahel annan vastu kuskil mujal. Kes tasub Memme vaeva? Ilmselt tasun mina läbi oma laste, nende eest hoolitsemise. Ja hoolitsen veel teistegi eest. Ja vahel Memme eest ikka ka.

Võtmise ja andmise osakaalu tasakaalus hoida pole sugugi nii lihtne. Mõnele inimesele tundub võtta lihtsam, teisele jälle anda. Kui süda on liiga pehme, siis kipun liialt andma ja jagama. Mõnikord annan nii palju, et midagi ei jää enam alles. Võin isegi viisil või teisel ennast võlgadesse anda. Kui süda on kõva, kipun liialt võtma. Mõnikord isegi nii palju, et satun taas mõnda võlga. Võlg on see, kui kuskilt poolt on tasakaal paigast ära ehk võetud on sealt, kust polnud midagi võtta. Kas siis võetud minult, sest mina olen andnud ülemäära ehk andnud isegi seda, mis polnud minu anda, või olen ise võtnud liiga palju sealt, kust poleks pidanud enam võtma. Ja võlas elamine on koorem.

Kuivõrd levinud on tänapäeval elada võlas. Võtta endale asju, mida tegelikult pole võimalik võtta. Võtta liiga palju sealt, kus tegelikult enam pole. Teistelt inimestelt või looduselt üldiselt. Olla kuidagi tähtsam kui on võetud endale ülemäära. Raskust endale kanda ja võlga teisele poolele. Võtta oma kätte liiga palju. Või teisel juhul anda enda käest liiga palju ära. Anda isegi seda, mis pole sinu anda.

Mõned kardavad võtta, sest hoidmine on raske. Teised kardavad anda, sest muidu jääb endal väheks.

Ühe käega hoian ja teisega annan. Et pidevalt jätkuks kõigile.

Kas Sina oled oma loomult pigem võtja või andja? Või erineb see erinevates valdkondades?

Leida tasakaal andmise ja võtmise vahel on suur kunst. See kunst võib tuua tasakaalu sinna, kus seda praegu üldse pole. Kas isiklikus või globaalses elus. Hoides oma käsi, ühte andmas ja teist võtmas, mõlemas energia võrdselt voolamas. See on ilus harmoonia. See on loomise kunst. Hoides oma käsi koos tänus ja armastuses, kummardudes loomingu ees ja olles osa sellest. See on olemise kunst. Tundes, et ma pole vaja võtta ega anda, sest kõik on juba olemas. Täiuslik tasakaal on siin samas.

Miks ma jagan joogat?

Kui ma teismelisena esimest korda spordiklubis jooga tundi läksin, ei teadnud ma päris täpselt, mida oodata. Sattusin ühe toreda inglise keelt kõneleva naise võimlemistundi, mis sisaldas erinevaid kehaasendeid ning nende hoidmist. Sellele tunnile tagasi mõeldes oli see tegelikult väga igav ja mitte midagi ütlev, aga millegi pärast mulle väga meeldis. Tundsin, et see on millegi hea algus. Kuna see oli ainus joogatund, mida ma teadsin, käisin seal edasi. Mingi aja pärast algas selles samas spordiklubis veel üks joogatund natuke teistsuguse nimega ja mõnda aega käisin seal. Minu füüsilised võimed arenesid ning keha tervenes ning energiatase tõusis. Ja muutus energia kvaliteet ehk minu üldine enesetunne. Kogu aeg oli minus siiski teadmine, et joogas peab olema midagi veel enamat, kui lihtsalt keha liigutamine. See midagi veel avas ennast mulle tasapisi. Täpselt nii vaikselt või kiiresti, kui ma olin valmis vastu võtma. Käisin erinevate joogaõpetajate juures ning otsisin seda õiget, kes näitaks mulle jooga tõelisi sügavaid saladusi.

Minu lugu krija jooga juurde jõudmisest on väga isiklik ja sügav, mistõttu pole vajalik seda siin hetkel jagada. Küll aga võin öelda, et kui ma esimest korda Yogananda “Joogi autobiograafiast” krija jooga kohta lugesin, teadsin kohe, et see ongi minu võti selle millegi juurde, mida jooga tegelikult tähendab. Ja pärast mitut aastat krija jooga intensiivset praktiseerimist võin öelda, et avanenud on uksed, mille olemasolust mul varem isegi aimu polnud. Ja näen, et mitmed huvitavad aknad hakkavad ka paotuma. Just praegu.

Alates eelmisest neljapäevast olen ma krija jooga III pühendusel. See joogaretriit kestab kaheksa päeva ja on tõeline süvenemise meistriklass. Paljudes iidsetes traditsioonides kasutatakse retriidi perioodi, et süveneda ja intensiivistada oma praktikat. Olen juurde õppinud väga palju uusi tehnikaid ning täpsustanud olemasolevaid tehnikaid, mille omandasin I ja II pühendusel. Kokku ongi kolm pühendust. Krija jooga traditsioon koosneb erinevatest tehnikatest, millest enamus pole üldse seotud oma füüsilise keha liigutamisega. Eelkõige on tegemist keskendumise, meditatsiooni, hingamisharjutuste ja muu sellise sisemise tööga. Niiet kui ma ütlen, et ma olen krija jooga retriidil, siis tegelikult istun ma enamiku päevast ühe koha peal ja uurin enda sisemust. Loomulikult koos õpetajaga. Kui sisemised praktikad on teatud piirini omandatud, saab neid edukalt kasutada nii asendite tegemisel kui tegelikult kogu aeg. Ehk krija jooga ongi selline jooga, mida saab integreerida täielikult oma igapäevasesse ellu. Krija tähendabki teadlikku tegevust mingi eesmärgi saavutamiseks. Ja teadlik saab olla absoluutselt iga tegevus.

Jooga südames

Joogatunnid, mida mina juhendan, lähtuvad ka krija joogast. Küll aga on minu joogatunnid sisult ja ülesehituselt rohkem tavalise joogatunni moodi ehk põhiline rõhk on füüsilistel asenditel. Samas panen asendite sisse natuke, täpselt jõukohaselt, ka sisemist tööd. Selliselt arendavad joogaasendid oskust märgata ning teadvustada oma tegevusi. Need joogatunnid sisaldavad iga asendi sees võimalust areneda mitte ainult füüsiliselt vaid ka sisemiselt. Kui joogaasendid ning teised praktikad õpetavad teadvustama, lõdvestama, rahunema, haldama oma emotsioone ja mõtteid, on neist väga palju kasu oma elu juhtimisel. Olles füüsiliselt heas vormis, piisavalt stressivabad ning rõõmsad, oleme me paremad inimesed. Me oleme paremad lapsevanemad, töökaaslased, elukaaslased, lapsed ja sõbrad. Võin ausalt öelda, et õppides joogat integreerima oma igapäevasesse ellu, muutub elu ikka väga palju ilusamaks ja harmoonilisemaks. Kannatusi jääb tohutult vähemaks ning armastust ja rõõmu tulvab korralikult peale. Ja paraneb oskus saada hakkama ka raskemate olukordadega nii, et neist sünnib raskuse asemel kergus. Muutused kasvavad tasapisi, võrdselt inimese pühenduse määraga. Loomulikult teeb ka niisama füüsiline aktiivsus natukeseks ajaks elu paremaks ning hoiab keha vormis, kuid jooga sisaldab lisaks treeningule veel nii palju enamat. See annab oskuse ise rõõmu luua ilma väliste vahenditeta. Leida üles see miski, mis võtab ära vajaduse otsida midagi veel.

Ükskord minu joogatunnis

Mulle väga meeldib jooga kui viis, mis õpetab elama täisväärtuslikku ning tõeliselt elamisväärset, õnnelikku elu. Olen selle joogaretriidi ajal saanud palju taipamisi, kuidas jagada joogat nii, et see oleks lihtsamini mõistetav ja kasutatav. Kuidas jagada nii, et sellest oleks võimalikult palju kasu. Et see aitaks igat inimest, ükskõik, milline probleem tal parasjagu ka on. Kas füüsiline, emotsionaalne või mõtetega seotud. Ma tahan jagada sellist joogat, mis päriselt aitab mõista ja muuta oma elu. Ma tahan jagada joogat, et maailmas oleks rohkem õnne. Päris õnne. Sellist, mis ei kao esimese välise stiimuli mõjul ega seisa üleval ainult ühe õlekõrre otsas.

Jooga puudutab mind väga tihti. See puudutus on nii õrn ja armastav ning ma tunnen, et ma ei saa seda ainult endale hoida. Nii pole lihtsalt õige. See on ka üks põhjuseid, miks ma kirjutan seda blogi. Aie jooga blogis on kirjas taipamised ja mõistmised, mis on saadud läbi jooga. Ja olgu öeldud, et enamik minu enda joogast näeb kõrvalt välja nagu täitsa tavaline elu. Praktikad on sees pool. Joogatundides tegutsen ikka väljapoole ka. Jagan seda, mis on minu sees tänu joogale. Muide, alustan sügisest ühe algajate kursusega. Niiet, kui tunned kutset, vaata siit. See võib olla sinu võti.

Rõõm joogast

Kuidas ma hoolitsen?

Hoolitsemine tähendab hoole andmist. See algab märkamisest, et mis on minu elus olemas. Kõik asjad, mis on minu elus, on minu hoole all. Kui hästi või halvasti ma neid asju oskan märgata ning kui hästi ma nende asjade eest hoolitsen, sellest sõltub tegelikult minu elu kvaliteet. Ja asjade all pean ma silmas kõike ja kõiki, mis on minust erinevad. Minu abikaasa, lapsed, esivanemad, sõbrad, köögimööbel, aed või isegi võõrad inimesed, keda kohtan. Nad kõik on mingil hetkel minu elus. Järelikult on nad sellel hetkel minu hoole all. Minu hoolealused viisil või teisel. Minu elu kvaliteet on teatud viisil kõigi minu elus olevate asjade kvaliteetide summa. Kui ma tahan õitsvat elu, tuleb oma elu eest tõeliselt hoolitseda. Ka kõige väiksema lilleõie eest.

Üks suuremaid lilleõisi mu elus! Armas Pärt kogus raha ning pärast hoolikat kogumist valis hoolega endale mänguasjapoest vahva legokomplekti. Selle panime koos hoolega kokku.

Nagu öeldud, algab kõik märkamisest. Kui ma ei tea, et miski on olemas, ei tähenda, et seda poleks. See tähendab lihtsalt, et ma polnud võimeline seda osa oma elust sellel hetkel tähele panema. Arendades enda võimekust olla siin ja praegu, areneb meie võimekus märgata. Ja märkamisest saab alguse hoolitsus. Märkamine ise on juba hoolitsemise esimene samm. See tähendab, et anname millelegi oma tähelepanu. Ja tähelepanu andmine on hoolitsemise viis. Mõnikord märkamisest juba piisab, et selle aspekti või asja eest meie elus hoolitseda. Kui see märkamine on veel täidetud rõõmu, tänulikkuse, heatahtlikkuse või mõne muu positiivse energiaga, on see kindlasti üks hea hoolitsemise viis.

Märkamisest saab loomulikult minna edasi ning mida lähemal mingi asi meile on, seda suurema tõenäosusega tulebki lisaks märkamisele veel mingeid samme astuda, et hoolitsemine oleks piisav. Ehk mida suuremat rolli keegi või miski meie elus mängib, seda rohkem ja paremini peame tema eest hoolitsema.

Laste eest hoolitsen uue lugemisvaraga raamatukogust. Saul ka rõõmsalt raamatujahil kaaasas.

Hoolitsemisel on erinevad levelid. Ja mida kõrgem on meie elu eest hoolitsemise level, seda kõrgemal levelil me elame. Levelite tõstmine on pidev ja peen töö. Mõnel inimesel tuleb see nii loomulikult välja, teisel vajab jälle kõvasti pusimist. Üks on aga kindel – mida paremal levelil me iseennast hoiame, seda kvaliteetsemat hoolt me suudame pakkuda. Ja mida kvaliteetsem on meie pakutud hool, seda hoolikamalt hoiab ja toetab elu meid. Õitseng loob õitsengut. Ehk see on spiraal, mis läheb vastavalt meie soovile ja tööle sujuvalt üles. Kuid samahästi võib minna ka märkamatult või vahel isegi kolinal alla. Närbumine loob närbumist.

Teine suur lilleõis! Emma hoolitsemas oma pehmete sõprade eest

Hoolitsemine pole niisama kellegagi või millegagi tegelemine. Mõnikord on tegelemine hoopis kahjustav mitte hoolitsev. Aianduse ABC. Selleks, et tegevus kannaks tõeliselt hoolitsemise silti, peab see olema kantud siiralt ja tõeliselt isetusest, headusest ja tarkusest.

Näiteks saan ma oma abikaasaga tegeleda väga erineval moel. Hoolitsemine on siis nii: ma märkan oma abikaasat eemal seismas. Ma naeratan talle armsalt ehk saadan esimese hoolimise noodi. Siis lähen ma talle lähemale, kallistan, silitan ja olen siiralt tema olemasolust ja tegevustest huvitatud. Just siiralt, ilma soovita teda kuidagi mõjutada, vaid sooviga lihtsalt tema eest hoolitseda. Olen aktsepteeriv oma kallima mõtete, emotsioonide ja tegevuste osas. Ja mõnikord pean võtma hoolitsedes vastu ka selle, et ehk tema soovib praegu olla omaette ning tegeleda millegi hoopis muuga kui minuga. Ehk hoolimine on märkamine ja teadvustamine, mida sellel inimesel on sellel hetkel päriselt vaja ning siis sellise hoole pakkumine. Lisaks inimese märkamine on teine märkamise tase tema vajaduste märkamine. Ainult selline hool saab inimest toetada ning meie omavahelist ühendust kasvatada. Vastasel juhul on see lihtsalt egode põrkumine, mis tegelikult inimesi kaugendab.

Suurimad lilleõied – mina ja minu mees. Meie kohtingul hoolitsemas oma abielu eest

Kui ma ainult oma soove ja vajadusi silmas pidades oma abikaasale kaela hüppan ning teda oma jutuvada, emotsioonide ja muuga üle külvan märkamata, kas ta seda soovib vastu võtta, on tegemist just selle kaugenemise poolega. Minu soov võib olla isegi hea, aga kui tegevuses puudub tarkus ehk oskamine aru saada, kas selline tegevus on kohane, pole isegi headel kavatsustel häid tagajärgi. Hoolitsemise alla ei käi ka kindlasti soov kedagi muuta, talle oma arvamusi ja vaateid peale määrida või soov kuhugi suunas lükata. See käib nii abikaasa, laste, sõprade kui ka täiesti võõraste inimeste kohta. Vajadus teha head on üsna tihti kantud isekusest, mitte siirast soovist hoolitseda. On hästi oluline seda piiri eristada, et tõesti oma elu eest parimal moel hoolitseda.

Hoolitsedes saame oma elu õitsengut suurendada. Imepäraselt. On väga oluline teada, et kuidas on vaja hoolitseda just praegu. Mis vajab minu hoolt? Ja millist hoolt see vajab? Märkamine, märkamine, märkamine. Muide, ka iseenda vajaduste märkamine ja nende eest parimal moel hoolitsemine allub täpselt kõigile neile reeglitele. Kas ma oskan teadvustada, mida minu kehal, hingel ja vaimul tõeliselt vaja on, et õitseda? Mida parema hoole all me oleme, seda suurem on meie võime märgata ning hoolitseda.

Imelist hoolt teile!

Hoolitsen oma elu eest

Kui Hendrik eelmise laupäeva õhtul bussiga Tallinna poole kimas ja järgmisel hommikul sealt Saksamaale lendas, tundsin, et minu oskused ja teadmised hoolitsemise vallas pannakse taaskord tõsiselt proovile. Terve nädal ilma temata. Kui hästi suudan ma hoolitseda iseenda elu eest koos kõige sellega, mis mul on, ilma, et abikaasa mind toetaks? Nagu ikka elus, tuleb hakkama saada. Võtta vastutus iseenda elu eest enda kanda ning teha seda parimal võimalikult moel – ehk targalt ning hoole ja armastusega. Sest ainult nii saab elu eest tõeliselt hoolt kanda. Ja kui mina kannan hoolt oma elu eest, siis hoolitseb elu minu eest.

Sellel suvel toimus minus üks väga oluline nihe. Ühel hetkel, kui mul oli kogunenud parajalt suur hunnik stressi, millega ma polnud osanud tegeleda, tundsin ma, et tahan oma elu eest põgeneda. Kuhugi ära. Minu alateadvus süüdistas kõiki teisi, sh Hendrikut ja tahtsin tema juurest ära. Et oma stressist vabaks saada. Võtsin siis Emma kaasa ja läksin kodust ära. Paariks tunniks oma vanemate juurde. Tundsin, et pean seda tegema ning veel midagi imelikku. Mängisin oma alateadvuses läbi olukorra, et mis saaks, kui ma praegu Hendrikust lahku läheksin. Nutsin, kannatasin ja halasin ning sain aru, et Hendrikuga lahku minemine oleks üks hiilgama suur jama ja õnnetus. Minule, temale ja meie ühisele elule. Ja loomulikult meie lastele. Aga see mäng andis mulle midagi väga olulist – teadmise, et ma saan ise oma eluga hakkama. Ma taipasin, et isegi kui ma peaksin oma edasise elu elama ilma Hendrikuta, siis ma saaksin hakkama. Sain teadmise, et ma ei pea oma abikaasaga koos olema mingi sunni pärast. Ma olen temaga koos, sest ma soovin nii. Ma olen vaba olema temaga koos, armastusest. Sain aru, et kogu minu elu on minu oma, ma vastutan selle eest ning ma olen selleks võimeline. Ilmselgelt on üksinda oma elu eest vastutamine hoopis raskem, kui siis, kui keegi sind aitab. Taipasin päriselt, et ma saaksin siiski hakkama. Ja nii ma saingi aru. Hendrik aitab mind ja iga abi eest olen ma üüratult tänulik. Aga ma ei eelda, et ta mind aitama peaks, sest see on minu elu. Ja ma ei eelda seda ka kelleltki teiselt. Mina ise pean oma elu eest hoolitsema. Hoolitsema kõige eest, mis minu elus on.

Olen siiralt tänulik, Hendrik, et aitad – hoolitsed minu, laste ja kodu eest. Ja nii palju veel.

Niiet kui ma hommikul ärkan, pean hoolitsema iseenda eest ning siis oma koera eest. Viima Sauli välja jalutama ning panema talle süüa. Pean viima ta õue jalutama vajadusel ka kell kaks öösel, sest ta on minu koer. Hoolega vaatan oma laste järele ning annan oma parima, et neil oleks kõik hästi. Kui vaja, hoolitsen nende eest ka nende elu kõige raskematel hetkedel. Suure hoolega. See kõik ja mõned asjad veel on minu kohustus, minu hool. Minu kodu ja kõik, mis siis on – need on samuti kõik osa minu elust. Ehk hoolitseda tuleb kõige selle eest. Ja mitte eeldada, et keegi teine peaks seda tegema. Selline eeldus tekitab mõttetut jama inimeste vahele ning lõpus võtab armastuse elust ära. Kui ma tean, et kõik minu elus on minu asjad ja kõigi nende asjade eest tuleb hoolitseda mul endal, siis vastutan ma oma elu eest. Aga hoolitsemine pole lihtsalt vastutamine. Hoolitsemine eeldab tarkust ja südamesoojust. Ainult selliselt tehtud teod toovad hoolt ka mulle endale. Hoolitsedes tõeliselt oma elu eest hoolitseb elu tõeliselt minu eest. Läbi nende, kes on osa minu elust ja saavad minu hoolest osa.

Vajasime Pärdiga teineteise hoolt ja võtsime ette ööbimise kohtingu. Meie hommikune kakao.

Niiet iga kord kui ma avastan endal mõne negatiivse mõtte ja tunde seoses minu kohustustega elus, tuletan endale meelde, et maailmas pole olemas mitte kedagi teist, kes peaks seda tegevust minu eest tegema. Ma võin paluda kellegi abi ning oma abilisi väga tänada. Kuid väga ohtlik on eeldada, et keegi mind aitama peaks. On ohtlik eeldada, et keegi peaks hoolitsema minu ja minu elu eest. Kui tegelikult on see täpselt ainult minu kohustus. Niimoodi oma elu peale vaadates ei teki kiusatust enda kanda liiga suuri koormaid kahmata. Ei teki vajadust kedagi süüdistada või ennast ohvriks teha.

Pärt lastehoius – täna kogu Väikeste Teadlaste Maja nii imelise hoolitsemise eest

Loomulikult on mul sellel nädalal abis hoidja, Pärt on käinud lasteaias ning olen korra käinud väljas söömas. Olen helistanud Hendrikule ja küsinud nõu ning ta on rääkinud lastega. Ning abilisi on olnud veelgi. Ja olen siiralt tänulik kogu selle abi eest. Olen tänulik inimestele minu ümber, kes aitavad mul oma elu eest hoolitseda ning muuta mu elu ilusaks ja õitsvaks. Ju siis olen mina osa nende elust ja tegelikult aidates mind, hoolitsevad ka nemad oma elu eest. Igaüks iseenda eest, samas kõik üksteise eest. Milline imeilus eluõis, mis avaneb oma ilusamail kujul just siis, kui tema eest hoolitsetakse. Siiralt, targalt ja südamest. Hoolitsedes iseenda elu eest. Hoolitsedes Elu eest.

Minu elu õied – hoolitsen nende eest parimal moel. Ka iseenda eest.

Õed ja vennad (täiendatud) – kui sünnib teine laps

Minul endal on üks õde ja elu jooksul oleme koos nii mõndagi läbi elanud. Meie vanusevahe on 6 aastat, niiet lapsepõlves me ehk maailma parimad sõbrad polnud. Küll aga nüüd. Ja juba umbes sellest ajast, kui mu õde sai 12 ehk olime mõlemad teismelised. Kui õde oli väike, oli ta ikka mulle armas. Aga samal ajal maru tüütu mitmel erineval põhjusel. Ja kade olin tema peale ka, jälle mitmel erineval põhjusel. See vist ongi õdede ja vendade värk. Südames on sügav hoolimine ja armastus, aga vahepeal tulevad mõned segavad emotsioonid vahele. Mis korraks selle armastuse varjutavad. Mis ei tähenda aga, et hoolimine kuhugi kaoks. Kui hoida rohkem fookust pilvitutel hetkedel ning mõned vihmasajud lihtsalt kasulikuks lugeda, siis on õed ja vennad maailma parimad kaaslased.

Hetkel on mul kaks last. 4,5 aastane Pärt ja 1,5 aastane Emma. Võiksin öelda, et nad on maailma parimad kaaslased. Nii mulle kui teineteisele. Samas eks ka nende vahel ole natukene vimma, kadedust ja tüütamist. Aga olen ka nende puhul otsustanud lugeda kõik vältimatud natukene raskemad olukorrad lihtsalt tuleviku väetiseks ning kõiki välditavaid raskusi püüan nii palju vältida kui võimalik.

Vend ja õde

Kui sain teada, et minu kõhus kasvab Emma, ütlesin seda Pärdile samal päeval. Kuigi see tollal 2 aastane poiss ehk läbini minu juttu ei mõistnud, sai ta igatahes aru, et meie elud on nüüd jäädavalt muutunud. Keegi kolmas on tulnud meie vahele, sõna otseses mõttes. Emme kõhus kasvab uus beebi. Hoolimata oma segadusest oli Pärt pigem rõõmus. Olin temaga võimalikult siiras ja avatud. Nagu temagi teiste inimestega, kui ta suhteliselt võõrastele inimestele minu 8. rasedusnädalal teatas, et emme kõhus on beebi. No jah, saime sellest ebamugavusest koos üle. Pärt jälgis huviga mu kõhu kasvamist ja käis iga kord ka ämmaemanda juures kaasas. Et tõesti aru saada, et keegi seal minu kõhus on. Kõhu kasvamise jälgimine on tal ikka sees, sest iga kord, kui olen pisut rohkem söönud, küsib ta kohe, et kas olen rase. Praegu ei ole.

Kaasasin Pärti beebiootusesse nii nagu oskasin. Et ta tunneks ennast kohe algusest peale just nimelt kaasatuna, osalisena. Et ta mõistaks, et lapsed on meie pere osa, nii tema kui kasvav beebi. Vaatasime koos isegi videot loote arengust ja ka sünnitusvideosid. See oli tema jaoks väga huvitav. Olin tema jaoks emotsionaalselt kättesaadav ja selgitasin nii palju, kui ta soovis teada. Ja rääkisin ausalt. Vastasin seni, kuni ta jäi vastusega rahule. Pärt ootas Emmat väga ning ta tahtis tema kohta teada. Valisime ka koos õekesele riideid, sättisime tema riiuleid ja ostsime mähkmeid.

Õhtul enne Emma sündi oli 31. detsember. Veetsime selle kolmekesi meie kodus – mina, Hendrik ja Pärt. Viimast korda veel ainult kolmekesi. Mängisime, laulsime, tantsisime, kallistasime, vaatasime saadet põhjapõtradest ja olime rõõmsad. Andsime Pärdile nii palju tähelepanu ja armastust kui meis üldse oli, sest alateadvuses teadsime me kõik, et järgmisest päevast muutub kõik.

Pärdi jõulud enne Emmat

Kuna sünnitasin Emma planeeritult (koos ämmaemandaga) kodus, oli Pärt meist eemal ainult paar tundi. Minu vanemate juures. Hendrik ostis talle kaasa maitsvad koogid ja ütles head aega. Kui Emma oli sündinud, helistasin kohe oma vanematele, et nad Pärdi koju tooksid. Soovisin, et Pärt oleks meist eemal võimalikult vähe aega ega tunneks ennast Emma sünni pärast rohkem kõrvale jäetuna kui hädavajalik. Koju jõudes lubasin ta enda ja Emma kõrvale ning üritasin võimalikult vähe karta, et Pärt beebile kuidagi haiget teeb. Seda pidasin silmas kuni Emma esimese eluaastani. Olin Pärdi osas piisavalt valvas, aga samas väga usaldav. Ma ei tahtnud, et ta tunneks ennast kuidagi olevat ohtliku või halvana. Lubasin tal alati olla meie juures ja Emma eest hoolitseda. Proovisin mitte teha äkilisi märkusi või muud moodi teda selles niigi õrnas olukorras solvata.

Paar päeva enne Emma sündi käisin poes ja ostsin Pärdile tema õekese poolt kingituse. Kui Pärt minu vanematega vahetult pärast sünnitust koju saabus, ütlesin talle, et Emma tegi talle kingituse. Pärdi laua peal ootas raamat kosmosest ja legokomplekt. Pärt oli selle üle väga rõõmus ning meenutab veel siiani, et kuidas küll Emma teadis talle kingituse osta. Ütlesin, et me Emmaga koos valisime, sest kõhus olles ei saanud tüdruk ju ise seda teha. Aga ta tahtis oma venda üllatada.

Esimesed nädalad pärast Emma sündi olid emotsionaalselt pigem väljakutsuvad, eriti Pärdile. Öeldakse, et lapse jaoks on uue õe või venna sünd, eriti kui ta oli enne ainus laps, nagu täiskasvanu jaoks see, et abikaasa tuleb koju uue kaaslasega. Arusaamatu ja imelik, et sinu armasama süles on mingi uus tegelane. Ja minul oli ka kurb, kuidagi selline tunne, et pidin Pärdist natukene lahti laskma. Omamoodi vajalik kogemus meile kõigile, aga eks ta oli valus ka.

Esimesed päevad koos

Lubasin Pärdil sellel ajal jääda lastehoiust koju põhimõtteliselt nii palju kui ta soovis ja võtsin mõnel päeval nädalas appi hoidja. Et oleks aega mõlema lapse jaoks, ka eraldi. Iseenda jaoks ka. Märkasin Pärti, tundsin tema vastu huvi ja pakkusin talle hellust. Proovisin teda mitte üldse kõrvale jätta ja lubasin tal ikka Emmaga toimetada. Tahtsin väga, et nende vahel tekiks siiras side ja sõprus. Asjaolud läksid nii, et põhimõtteliselt on Pärt olnud kodune kogu Emma eluaja ning nad on teineteisega väga hästi harjunud. Nad magavad nüüd samas toas ja isegi mängivad koos. Aitavad teineteist, aga vahel annavad tuupi ka. Õnneks harva. Tunnen, et nende suhte algus on läinud väga hästi. Soodustan teadlikult nende ühist kvaliteetaega ning teen selle nimel ka vahel nö reeglites mööndusi.

Legendaarne õe ja venna rosinapaus kapis (või mõnes muus varjulises kohas)

Väga oluliseks asjaks pean seda, et pidada meeles, et esimene laps jääb alati esimeseks. See on loodus. Tema sündis enne ning on harjunud saama rohkem tähelepanu. Mis ei tähenda, et Emma kuidagi vähem tähtis oleks. Lihtsalt tema tuli perekonda, kus tal juba oli vend. Tema jaoks on Pärdi olemasolu väga oluline. Kui nt vend on läinud üheks ööks vanavanemate juurde, siis Emma ikka küsib tema järele ja rõõmustab hullupööra, kui vend jälle kodus on. Loomulikult tahab ka Emma minuga või Hendrikuga kahekesi aega veeta, aga olen täheldanud, et tema vajadus sellise personaalse tähelepanu järele on pisut väiksem.

Ühine jätsipidu

Veel pean oluliseks, et väiksemal ei ole alati eesõigus. Jah, tema emotsioonidega võib olla raskem toime tulla või neid ennetada, aga kohtlen Pärti ja Emmat nii palju kui võimalik võrdsetena. Pärdil on väga tugev õiglusena tunne (vist minult päritud :D) ning proovin seda hästi vähe riivata. Et pinget perekonnas ja laste vahel pigem poleks.

Kuigi üleminek ühelt lapselt teisele on paras väljakutse, oli üleminek mitte üheltki lapselt ühele minu arvates raskem. Sest teise lapse tulekuks olen juba harjunud olema ema.

Omast kogemusest tean, et õde on andnud mu elule nii palju juurde ning näen, et Emma ja Pärt rikastavad teineteise elusid tohutult. Annan oma parima, et mitte nende vahele segada ning lasta neil orgaaniliselt koos kasvada. Et nad kasvaksid koos ja kasvaksid kokku. Õde või vend on ju parim sõber kogu eluks.

Juba väga väiksena saab koos mängida

OSA II – Natuke konkreetsem jutt erinevate punktide kaupa

Rannasemud

Magamine – Kindlasti on erinevaid toimivaid süsteeme, kuidas see küsimus lahendada. Usun, et oluline on märgata nii vanemate kui laste vajadusi ning leida kuldne kesktee. Nagu ikka. Kui Emma sündis, magas Pärt juba mõnda aega oma toas. Algul see nii ka jäi. Aga mingi aja pärast soovis Pärt rohkem lähedust ning nähes, et Emma meie juures magas, soovis ka ise vanemate tuppa aegajalt tulla. Meie Hendrikuga selles muret ei näinud ning lubasime Pärdi oma madratsiga ikka paar korda nädalas oma tuppa. Siis kui ta soovis. Mõnikord magas ta ka meie kaisus. Emma magas ka algul vanemate voodis, siis hakkas tasapisi oma voodis olema. Umbes aastaselt oli ta harjunud täiesti oma voodis magama ning 1,5 aastaselt kolisid nad Pärdiga ühte tuppa magama. Hetkel on neil ühises toas kummalgi nö oma nurk, mis on garderoobiga eraldatud. Et oleks rohkem privaatsust ja vähem elevust. Üks asi, mis mul juba algusest peale väga ära kulus, oli kandekott. Eriti, kui panin mõnel õhtul mõlemat last korraga magama. Ka siis, kui Emma juba kõndida oskas. See andis olukorra üle parema kontrolli. Mõnedele sobib kandelina paremini, eriti algul. Kasutasin seda kotti ja jäin igati rahule. Kandekotti kasutan Emmaga vahel ka veel praegu, kuigi väga harva.

Söömine – Emma sõi rinnapiima ning lubasin Pärdil olla juures. Mõnikord oli sellega pinget, eriti algul, aga kui suutsin ise rahulikuks jääda, sujus kõik hästi. Olen kuulnud, et vahel muutuvad esimesed lapsed teise lapse sündides oma söömisharjumustega natuke titamaks. Mina seda väga palju ei täheldanud. Kui ainult seda, et Pärt soovis ka vahel püreed süüa, kui Emma sellega alustas. Lubasin just Pärdil olla rohkem iseseisev, oma sööke valida ning katsetada. Et tal tekiks teadmine, et kuigi ma Emma eest rohkem asju ära teen, siis on temal jällegi mingid teised privileegid. See kehtib muidugi igas valdkonnas. Kui Emma istuma õppis, sõid lapsed vahepeal koos väikese laua taga. Aga üsna pea naasesid nad suure laua taha. Emma siis lihtsalt kõrgemas toolis. Algul selles ja siis enne aastat hakkas ta istuma köögipuki otsas. Nii on see ka praegu. Ja nad on mõlemad väga iseseisvad sööjad, sest lubasin neil lastena süüa täpselt nii nagu nad oskasid ja koristasin pärast toidukordi kogu köögi. Aga see vaev tasus ennast täiega ära, sest ma ei pea neid mitte kunagi toitma ega muul moel sööma meelitama. Minu enda toidukordade ajal aitas mind palju Emma beebikiik, kust tütreke siis mind või kogu pere söömise ajal jälgida sai. Vahel kasutasime seda ka muul ajal, asendas natukene süles kiigutamist. Meie kasutasime seda. Kiikus mõlemas suunas, mängis muusikat ja oli neutraalse välimusega. Emma oli nõus kiigus olema umbes 6. elukuuni.

Potil käimine – Pärt oli Emma sündimise ajaks täpselt 3 ja käis ilusti potil, juba üle aasta aja. Küll aga hakkasid tal pärast õekese sündi stressist juhtuma õnnetused. See kestis isegi üle poole aasta. Mitte muidugi pidevalt. Olime selle osas väga mõistvad ega pahandanud temaga kunagi. Lihtsalt ütlesime, et proovi jätta endale õhtul meelde, et kui öösel tuleb pissihäda, lähen potile. Lõpuks see aitaski teda. Päeval oli muret vähem, kuigi ehk ka selle aja jooksul paar korda juhtus. Emma on nüüd 1,5 ja käib ilusti potil. Kuigi paar korda nädalas tuleb ikka püksi. Emma nägi, kuidas vend käis potil ja on saanud hästi palju olla ilma mähkmeta. Et tal tekiks ühendus oma alakehaga ning selge teadmine (läbi nägemise ja muude meelte), et mis asi need piss ja kaka on. Aitavad ka erinevad raamatud. Näiteks ühes raamatus on poisil tulnud piss püksi ja Emma tahab väga seda pilti vaadata ning rääkida (no paari sõnaga), et tema ei tee enam pissi püksi, vaid ikka poti sisse. Naeratab rahulolevalt.

Õues käimine – see oli algul paras trall. Eriti talvel. Pärdi jaoks ostsime käru juurde seisulaua ja väga soovitan seda. Ta tahtis esimesed paar kuud väga oma seisulaua ja sinna külge kinnitatava tooliga käru peal olla koos Emmaga. Samas võis asi olla ka selles, et oli talv ning Pärdi tõukeratas ja jooksuratas sellel ajal käiku ei tulnud. Aga Pärt tundis, et tema eest on hoolitsetud, kuna tema jaoks oli käru juures eraldi seadeldis. Riietumise tralli aitab vähendada, kui alustada minemist võimalikult vara ja anda lastele aega. Vajadusel lasta suuremal lapsel õues oodata vms.

Vahel kustus väikemees oma tooliga seisulaual täitsa ära

Nimed – pidasin väga oluliseks, et Emma sündides kutsun ma oma poega edasi Pärdiks. Seoses õe sündimisega muutus nii palju asju ja tema identiteet sai kõva paugu. Tahtsin, et vähemalt tema nimi jääks alles. Hakkasin sõna vend kasutama alles umbes siis, kui Emma oli paar kuud vana. Ja Pärdi poole ei pöördu ma kunagi selle sõnaga, tema on minu poeg. Samamoodi, nagu Hendrik on mu mees, mitte issi. Üritasin võimalikult vähe rõhutada asjaolu, et Pärt on nüüd vend. Rääkisin loomulikult temaga korra sellest pikalt ja põhjalikult, aga siis jätsin selle teema. Poiss tahtis olla lihtsalt Pärt edasi.

Kingitused – Uuele lapsele tuuakse palju kingitusi. Mina jagasin need kingitused Pärdi ja Emma vahel ära, sest tüdrukuke ei hoolinud sellel ajal nendest asjadest nagunii. Vahel isegi varusin Pärdi jaoks mõne kingituse külaliste tulekuks, et poiss ei tunneks ennast kõrvale jäetuna. Eriti tore, kui on sellised külalised, kes mõlemale lapsele kingitused toovad ja mõlema armsat olemist märkavad ja kiidavad.

Kindlasti on veel hästi palju olulisi asju, mida märgata ja tähele panna. Samas ei tasu sellega hulluks minna ning lasta murel peale tulla. Minu joogaõpetaja aitas mind hiljuti väga ühe imelise tõega, mis kõlas umbes nii: mul on see hetk siin praegu ja ma saan vaadata, et ma teeksin siin oma parima. Midagi muud tegelikult ei ole.

Ma proovin olla võimalikult hooliv ja armastav. Ning andestav iseenda suhtes. Kindlasti olen ma teinud mitmeid nö vigu, aga pole mõtet nendesse kinni jääda või ülemäära mõelda, et mis nüüd küll saab või kuidas ma hakkama saan. Muretsemine ja hirm halvavad ning panevad südame kinni. Aga ema ja isa on parimad vanemad läbi armastava südame. Mõni pedagoogiline viga siin või seal on igati okei juhul, kui ma oma lastest hoolin ja teen selles hetkes täpselt nii hästi ja õigesti, kui ma suudan. See ei tähenda, et tuleks lüüa käega ja mõelda, et ah, ega ma paremini ei oskagi. Ikka saab osata, kui oma oskusi täiendada.

Praegu on Emma ja Pärt hoidjaga õues. Ahjaa – väga soovitan lapsehoidjat. Iseenda heaolu jaoks. Pole mõtete põdeda, et milline ta küll on ja mis ta küll teeb. Kui lapsehoidja on vähegi hea inimene, siis see vaba aeg iseendale ja oma paarisuhtele korvab kuhjaga lastele kõik need lapsehoidjaga oldud hetked. Sest siis on ema ja isa õnnelikud ja armastavad. Ja minu lapsehoidjad on üsna tihti ka minu vanemad, nii korra nädalas. Ja vahel ka Hendriku vanemad. Samas pole mõtet neile ka ülemäärast koormat panna, sest lõpuks tekib sellest teistmoodi pinge ja ootus vanemate osas.

Küllap läheb kõik hästi.

Kuidas see oligi – läbi raskuste tähtede poole

Elu ei maksa liiga tõsiselt võtta, aga elu pole ka mingi nali. Täpselt seal vahepeal :). Nii ka selle teemaga.

NB! Kirjutan lastest blogis päris tihti ja postitan pilte ja lugusid ka instagrami lehel.

Inimese sünd

Plaanisin pikka aega minna õppima Montessori 0-3 vanuseastme juhendajaks. Ei välista, et see kunagi veel juhtub, aga hetkel olen ennast sidunud lisaks emaks olemisele eelkõige joogaga. Ka beebiootajate joogaga, et toetada pisekesi juba kõhus kasvades. Soovisin aga õppida kõige väiksemate laste juhendajaks, kuna ma ise saan aru ja teadus kinnitab mu arusaama, et see faas on inimese elu edasise arengu seisukohast kõige olulisem. Selleks ajaks, kui inimene läheb ülikooli või kasvõi algkooli, on enamik tema isiksusest tegelikult juba välja kujunenud. Need seemned on ammu külvatud, siis hakkavad tulema lihtsalt tagajärjed. Tegelikult 3-aastasel lapsel on olemas kogu see pagas, mida ta hilisemas elus siis lihtsalt paremini kasutama saab õppida. Ja millest lähtuvalt ta maailma kogeb. Montessori pedagoogika näeb, et haridus algab siis, kui inimene siia maailma sünnib – eostamise hetkest. Haridus pole ainult see tava mõttes laua taga õppimine. Haridus on kõik see, mis inimesele midagi õpetab. Sellest haridusest sünnib järjest uus inimene.

Mina tajusin, et ma sain emaks sellest hetkest, kui Pärt mu kõhus endale pesa sisse seadis. Ma tundsin temaga kohe väga suurt ühendust ning samal ajal vastutust tema elu ees. Ma rääkisin selle tillukese poisiga oma kõhus enne, kui ma teadsin, kas ta on poiss või tüdruk. Ma silitasin teda ja laulsin talle. Ma armastasin seda inimest nii väga sellest hetkest kui ma sain teada, et ta minu kõhus on. Olgugi, et see inimene oli sellel hetkel väga tilluke. Ta oli inimene ja ta oli siia maailma sündinud. Ta elas minu kõhus ja minu keha oli tema elukeskkond. Andsin oma parima, et see elukeskkond oleks lapse jaoks turvaline ning toetav. Laps minu kõhus tundis juba väga varajases staadiumis minu toidu maitseid, kehas olevaid lõhnu, nägi valgust ja kuulis mu juttu. Ja ta tajus minu emotsioone. Laps kasvab ju ema sees ja talle saab osaks kõik see, mis emalegi. Loodus on emale seadnud niivõrd olulise rolli ning andnud tohutu vastutuse. Ja vastutasuks pakub loodus lõputut rõõmu nende imeliste väikeste inimeste olemasolust.

Emma viimaseid päevi kõhus

Hakkasin eelmiste jõulude ajal andma joogatunde ka rasedatele naistele. Neid tunde juhendades keskendun loomulikult ema füüsilise keha eest hoolitsemisele, sest terves ja liikuvas kehas on beebil ka parem. Väga suur rõhk on nendes tundides aga ka emotsionaalsel küljel. Sellel, et ema tunneks ennast võimalikult turvaliselt ja kindlalt. Et ta õpiks viise keeruliste emotsioonidega toime tulemiseks. Ja loomulikult on selles beebiootaja joogatunnis väga olulisel kohal side ema ja beebi vahel. Kohe, kui beebi kõhtu tuleb, tahab ta tunda oma ema armastust ja toetust. Ta tahab tunda ennast turvaliselt ja hoitult. See väikene inimene, olgugi et kõhus, on elus. Ta on inimene ning tal on täpselt samasugused inimlikud vajadused, nagu kõigil teistel. Ta tahab areneda parimal võimalikul moel turvalises keskkonnas ja olla armastatud. Ta tahab kuulda maailmast enda ümber, et õppida siin toime tulema. See, kuidas meie maailma kogeme, saab osaks lapsele. Ning joogas on olemas viisid seda kogemust muuta õnnelikumaks.

Hoides oma kõhus Pärti ja siis Emmat, olin ma eluga võimalikult rahulolev. Võtsin kõike palju rahulikumalt kui muidu. Loomulikult polnud mul kogu aeg ainult ilusad mõtted ja tunded, aga ma püüdsin, et minu olek oleks õnnis enamiku osa ajast. Tegin iga päev kindlaid joogaharjutusi, nautisin loodust, toitusin tervislikult, kuulasin ilusat muusikat, olin enda vastu sõbralik ning puhkasin võimalikult palju. Ma suhtlesin oma lastega nii tihti kui võimalik ja jagasin nendega oma mõtteid. Sest nad olid olemas, minu sees. Inimesed siin maailmas. Kasvamas ja arenemas, olles täielikult minust sõltuvad. Ma ei tahtnud neid ega loodust alt vedada. Aga mitte ainult sellepärast polnud ma enda ja nende vastu hea. Ma olen oma laste vastu nii hea kui võimalik, sest ma armastan neid nii väga. Ma soovin neile ainult kõike kõige paremat ning üritan selle kõige juures olla võimalikult isetu. Et mitte nende lendu maailma kuidagi takistada. Oma mõlema raseduse ajal soovisin ma teha sellest kõhus kasvamise faasist mõlemale osapoolele võimalikult ilusa kogemuse. Lisaks soovisin, et see hetk, kui minu lapsed esimest kord seda keskkonda oma ema kehast väljaspool kogevad, oleks võimalikult ilus ja turvaline.

Värske isa oma pojaga

Soovisin, et mina ise oleksin võimeline nad enda kehast välja sünnitama ning see välismaailma sündimise hetk oleks võimalikult pehme. Ma kartsin sünnitust, eriti esimesel korral. Aga ma ei kartnudki niivõrd seda sünnitamise aistingut, kuivõrd ma kartsin seda, et keegi segab selle hetke ära. Ilmselt oli minu hirm osaliselt seotud ka asjaoluga, et olin lapsena palju haiglas. Ja selle kõige pärast ei tahtnud ma haiglasse sünnitama minna. Ma tahtsin olla oma hubases kodus ning tunda ennast kindlalt. Teades, et need inimesed, kes sellel hetkel minuga on, on minu valitud. Et need inimesed jagavad sarnaseid väärtuseid ning teadvustavad lapse välismaailma sündimise hetke. Sellepärast sünnitasin ma nii Pärdi kui Emma kodus. Minuga olid esimesel korral lisaks abikaasa Hendrikule veel sünnitoetaja ning kaks ämmaemandat (üks neist oli just lõpetanud ning soovis kodusünnituse kogemust). Emma sünni korral oli lisaks Hendrikule minu juures sama ämmaemand, kes Pärdi sünni juures. Siiri Põllumaa on teinud kõva tööd, et seadustada ja reguleerida kodusünnitused Eestis ning ma poleks kummalgi korral enda kõrval ühtegi teist inimest seda tööd tegemas ette kujutanud. Mõnel inimesel on lihtsalt nii suur oskus naist ja last sellel väljakutsuval hetkel kõige paremal moel toetada. Ja aidata avastada, milline loomulik vägi on emal ning suurepärane ühendus oma lapsega.

Emma just sündis siia maailma väljaspool ema keha

Esimesel korral ei öelnud me Hendrikuga mitte ühelegi sugulasele, et plaanime Pärdi kodus sünnitada. Ma polnud lihtsalt sellel hellal ajal võimeline kõigile selgitama ning vaidlema. Sest ma nägin, et inimesed ei mõista seda. Enne Pärdi sündi rääkisin ma kodusünnitusest ainult paari sõbrannaga, kellest üks oli ka ise just kodus sünnitanud. Lisaks rääkis Hendrik sellest mõne kolleegiga Hollandis, kus kodusünnitus on üsna levinud. Sealt sai mu abikaasa kõvasti julgust juurde. Ja loomulikult toetas meid ämmaemand ka enne sünnitust. Enamikele tuttavatele ei rääkinud me ka pärast Pärdi sündi. Sest lihtsalt polnud vaja. Osa inimesi said paratamatult teada. Näiteks mu ema, kes küsis, et kas haiglasse lilli võib tuua. Ütlesin, et oleme kodus. Sellele järgnes pikk vaikus. Ja varsti olid nad koos isa ja õega meie ukse taga. Õnnelikud Pärdi sünni üle ja pisut segaduses, et kuidas siis nii. Õnneks nad pikki seletusi ei nõudnud ning olid ikkagi toetavad. Kahjuks oli mul ka paar negatiivset kogemust. Ning etteheiteid on värske emana sellises hellas olukorras väga raske vastu võtta. Andsin ikkagi oma parima, et mõista. Emma sünniga oli teisiti. Siis me kodus sünnitamisest mingit saladust ei teinud. Olime ise enesekindlamad ning need, kes meie soovi ei mõistnud, ei tahtnudki sellest juttu teha.

Pärast kahte väga ilusat rasedust ning sünnitust, soovin ma väga pühendada osa oma tööst sellele, et kõik emad ja lapsed väärtustaksid neid imelisi, tegelikult väga üürikesi, kuid tohutult olulisi perioode elus. Et naised tunneksid ennast raseduse ajal kindlalt ning saaksid sünnitada viisil, mis on nende jaoks kõige turvalisem. Täpselt seal, kus nad tahavad ja täpselt nii, nagu nad tahavad. Sest turvalisuse tunne ning ühendus oma keha ja lapsega on võtmeks loomulikule sünnitusele. Soovin, et inimesed mõistaksid, et inimene sünnib siia, füüsilisse maailma, tegelikult juba eostamise hetkel. Isegi ainuraksed olendid on elusad, rääkimata siis juba arenevast inimesest. Ma soovin, et kõik naised saaksid kogeda ilusat rasedust ning imelist sünnitust. Ma soovin, et inimese sünd siia maailma, nii ema kõhtu kui sealt välismaailma, oleks väärtustatud ning selle olulisus veelgi rohkem esile tõstetud. Seda perioodi ei saa mitte kunagi ümber teha. Inimese sünd on ime ning peaks olema imeline. Inimese haridus hõlmab kõike, mida ta kogeb. Sest see õpetab teda. Inimese haridus algab eostamise hetkest ning kestab kogu elu.

Tilluke Emma haridust saamas

(Loo tunnusfoto fotograaf Ave Aviste).